Urbanus V

Allikas: Vikipeedia
Urbanus V
Papa Urbanus Quintus.jpg

Sünninimi Guillaume de Grimoard
Valitsemisaja algus 28. september 1362
Valitsemisaja lõpp 19. detsember 1370
Eelkäija Innocentius VI
Järeltulija Gregorius XI
Sünnikuupäev 1310
Sünnikoht Grizac (tänapäeval Le Pont-de-Montvert)
Surmakuupäev 19. detsember 1370
Surmakoht Avignon

Urbanus V (Guillaume de Grimoard, 131019. detsember 1370) oli paavst 1362–1370. Ta oli 200. paavst ja 6. Avignoni vangipõlve paavst.

Guillaume de Grimoard sündis Prantsusmaal tänapäeval Le Pont-de-Montvertis asuvas Grizaci lossis Bellegarde senjööri Guillaume II de Grimoardi ja tema abikaasa Amphélise de Sabrani 6-lapselises peres vanima lapsena. Tema ristiisa oli Ariano krahv ja hiljem pühakuks kuulutatud Elzéar de Sabran, kelle palvete mõjul paranes Grimoard lapsena raskest haigusest.

Grimoard õppis Montpellier'i, Toulouse'i ja Pariisi ülikoolides kanoonilist õigust ja teoloogiat ning omandas 1342 doktorikraadi. Ta asus 1335 elama Marseilles' Saint-Victori benediktlaste kloostri Chiriaci prioraati, kus tema onu oli prior. Ta ordineeriti preestriks, mille järel õpetas ta Toulouse'i, Pariisi, Montpellier'i ja Avignoni ülikoolides kanoonilist õigust.

Grimoard sai Notre-Dame du Pré kloostri prioriks, 13. veebruaril 1352 Auxerre'i Saint-Germaini kloostri abtiks, 1352 Clermont-Ferrandi ja 1357 Uzèsi generaalvikaariks ning 2. veebruaril või 2. augustil 1361 Marseilles' Saint-Victori kloostri abtiks. Clemens VI saatis ta 1352 ning Innocentius VI 1354, 1360 (või 1361) ja 1362 legaadiks Itaaliasse.

1362. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V vapp.

Urbanus V valiti paavstiks 28. septembril 1362 Avignoni paavstipalees ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse 6. novembril Avignoni katedraalis kardinal Andouin Auberti poolt. Ta nimetas end Urbanuseks, kuna tema väitel olid kõik varasemad seda nime kandnud paavstid saanud pühakuteks. Enne teda oli viimane mittekardinalist paavst Clemens V, hiljem on mittekardinalidest paavstiks saanud vaid Urbanus VI.

22. – 28. septembrini 1362 toimunud konklaavil osales 21 kardinali. Matteo Villani kroonika järgi oli konklaavil soosikuks Clemens VI vend Hughues Roger, kes sai 15 häält, kuid oli keeldunud vanuse tõttu paavsti ametist. Teine soosik oli kardinal Étienne Aubert. Kui kardinalid kokkulepet ei saavutanud, tegi kardinal Guillaume d'Aigrefeuille ettepaneku valida paavstiks abt Grimoard, kelle kardinalid 28. septembril ka valisid. Nad ei avaldanud skrutiiniumi tulemusi, vaid saatsid saadikud paavstiks valitu juurde, et saada temalt nõusolekut.

Urbanus V viibis paavstiks valimise ajal Itaalias. Ta saabus 27. oktoobril Marseilles'isse ja 28. oktoobril või 30. oktoobril Avignoni, kus ta tunnustas oma saamist paavstiks.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Guillaume d'Aigrefeuille
  2. Gil Álvarez de Albornoz
  3. Andouin Aubert
  4. Étienne Aubert
  5. Gilles Aycelin de Montaigu
  6. Nicolas de Besse
  7. Jean de Blauzac
  8. Guy de Boulogne
  9. Guillaume Bragose
  10. Raymond de Canilhac
  11. Nicola Capocci
  12. Pierre Itier
  13. Guillaume de la Jugié
  14. Pierre de Monteruc
  15. Rinaldo Orsini
  16. Androin de la Roche
  17. Hughes Roger
  18. Pierre Roger de Beaufort
  19. Hugues de Saint-Martial
  20. Élie de Saint-Yrieix
  21. Élie Talleyrand de Périgord

Avignoni vangipõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani paavstipalee. Urbanus V pöördus 1367 Avignonist tagasi Vatikani, kuid lahkus 1370 jälle Prantsusmaale.
Next.svg Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Urbanus V teavitas 23. mail 1363 Rooma kodanikke, et ta kavatseb siirduda Itaaliasse, kuid esmalt sai talle takistuseks Itaalia sisepoliitiline olukord. Ta kutsus Milano valitsejat Bernabò Viscontit Avignoni oma tegevusest aru andma, kuid kui Visconti keeldus, siis paavst ekskommunitseeris ta 3. märtsil 1363, kuid sõlmis 13. märtsil 1364 temaga lepingu, mille alusel vabastas paavst Visconti ekskommunikatsioonist ja andis talle pool miljonit kuldfloriini.

Paavst üritas tulutult luua Itaalia linnriikidega liigat kondotjeeride Landau krahvi Konradi ja John Hawkwoodi vastu. Ta saatis Itaaliasse legaadiks kardinal Gil Álvarez de Albornozi, kes ei suutnud kondotjeere paavsti jurisidiktsiooni alla tuua, mistõttu paavst ekskommunitseeris 1366 kondotjeerid ja kutsus Saksa-Rooma keisrit Karl IV nendega võitlema. Itaalia linnriigid sõlmisid septembris 1366 kondotjeeride vastu liiga.

Paavst andis ka korralduse Vatikani paavstipalee taastamiseks. Saksa-Rooma keiser Karl IV külastas 1365 Avignoni ja pakkus paavstile Itaaliasse siirdumiseks eskorti. Paavst teavitas 14. septembril 1366 keisrile, et tahab Rooma minna.

1367 vangistas inkvisitsioon Roomas tšehhi usureformaatori Jan Milíči, kes kuulutas Antikristuse saabumist. Paavst vabastas Milíči hiljem vanglast.

Paavst lahkus 30. aprillil 1367 Avignonist ja maabus 3. juunil Itaalias, kus viimati oli paavstidest valitsenud Benedictus XI. Järgmisel päeval tõid roomlased talle tervituse märgiks Castel Sant'Angelo kindluse võtmed. Ta asus 9. juunil Viterbosse ja saabus 16. oktoobril koos Savoia krahvi Amadeo VII ja Ferrara markii Niccolò II d'Estega Rooma, kuhu ta jäi kolmeks aastaks, viibides suviti Viterbos ja Montefiascones. Ta muutis Rooma konstitutsiooni ja asus linnas taastama ehitisi.

1369 puhkes taas Saja-aastane sõda ja 1370 algasid rahutused Perugias. Paavst kehtestas Perugiale interdikti, kuid roomlased avaldasid Perugiale toetust, mistõttu paavst pidi siirduma Viterbosse ja sealt Montefiasconesse. Seetõttu otsustas paavst minna tagasi Avignoni ega hoolinud Püha Birgitta ja Francesco Petrarca soovitustest. Birgitta kuulutas Prantsusmaale naasmise korral ette paavsti varajast surma.

Urbanus V teatas 26. juulil 1370 Rooma elanikele, et kavatseb minna tagasi Avignoni. Ta lahkus 26. augustil 1370 Montefiasconest ja 5. septembril Itaaliast Prantsusmaa kuninga Charles V saadetud laevaga. Ta saabus 16. septembril Marseilles'isse ja 27. septembril Avignoni.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoli kuninganna Giovanna I, kellega Prantsusmaa kuningas Jean II tahtis kihlata oma poega. Giovanni Boccaccio De mulieribus claris, 15.16. sajand, Bibliothèque Nationale de France.

Urbanus V kohtus 20. novembril 1362 Avignonis Prantsusmaa kuninga Jean II-ga, kes soovis, et paavst tunnustaks tema poja Philippe'i abielu Napoli kuninganna Giovanna I-ga, kuid paavst oli 7. novembril tunnustanud kuninganna abielu Mallorca kuninga Jaime IV-ga. 29. novembril teatas paavst kuningannale, et ta peab abielluma Prantsusmaa printsiga, kuid kuninganna kihlus 14. detsembril Jaimega.

26. novembril 1362 viibisid paavst ja Jean II Innocentius VI säilmete ümbermatmise juures.

Jean II soovis paavstilt saada nõusolekut, et tõsta vaimulike makse, kuid paavst keeldus seda lubamast. Ta ei soovinud nimetada kardinaliks ka nelja kuninga poolt esitatud vaimulikku. Paavst määras kuninga 1363 Osmanite impeeriumi vastu kavandatud ristisõja juhiks.

Paavst avaldas 1364 Prantsusmaal marodööritsevate palgasõdurite vastu bullad "Cogit nos" ja "Miserabilis nonullorum".

Paavst viibis oktoobris 1365 Marseilles'is, külastas mais 1367 Marseilles' Saint-Victori kloostrit ja 9. jaanuarist 8. märtsini 1367 Montpellier'd.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V kohtus juunis 1369 Bütsantsi keisri Johannes V-ga, kes soostus saama katoliiklaseks.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V nõudis Inglismaa kuningalt Edward III-lt tribuuti, mida kuningas oli Prantsusmaa kuningale lubanud. Paavst ei andnud 16. jaanuaril 1365 dispensatsiooni kuninga noorimale pojale Yorki hertsogile Edmund Langleyle ja tema pruudile Flandria krahvinnale Marguerite de Male'ile.

Ta tunnustas 1367 William Courtenay valimist Oxfordi ülikooli kantsleriks ja William Wickhami (Wykeham) valimist Winchesteri piiskopiks.

Suhted Kastiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V ekskommunitseeris Kastiilia kuninga Pedro I, kes tarvitas vaimulike kallal vägivalda.

Suhted Moldovaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moldova vojevood Laţcu pöördus 1369 paavsti poole, et saada luba Sireti piiskopkonna rajamiseks.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V kohtus mais 1366 Avignonis ja oktoobris 1368 Viterbos Saksa-Rooma keisri Karl IV-ga. Keisri saatel sisenes paavst 21. oktoobril 1368 Rooma, kus kroonis 1. novembril Karl IV abikaasa keisrinnaks.

Ta määras 1365 Praha peapiiskopi Jan Očko z Vlašimi legaadiks Bambergis, Meissenis ja Regensburgis.

Suhted türklastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küprose kuningas Pierre I Lusignan ilmus 29. märtsil 1363 Avignoni ja soovis, et paavst kuulutaks välja ristisõja türklaste vastu. Urbanus V kutsus 31. märtsil 1363 üles alustama ristisõda Osmanite impeeriumi vastu ning andis Prantsusmaa, Taani ja Küprose kuningatele risti. Ta määras ristisõja juhiks Prantsusmaa kuninga Jean II, kes aga suri 1364. Paavsti korraldusel läks 1366 ristisõtta Savoia krahv Amadeo VII.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V määras 1369 Ungari kuninga Lajos I sugulase Karlo Drački Horvaatia baniks.

Urbanus V ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu toomkiriku varemed. Urbanus V nõudis teistelt piiskoppidelt, et nad abistaksid Tartu piiskoppi.

Urbanus V tühistas 28. augustil 1364 kõik maksud ja kinnitused, mida Saksa ordu oli vaimulikelt nõudnud. Ta teavitas oma otsusest ka Riia peapiiskoppi Fromhold von Vyshusenit. Ta andis 26. aprillil 1366 Riia peapiiskopile evokatsiooni privileegi.

Ta nõudis 23. jaanuaril 1365 Saare-Lääne, Verdeni ja Lübecki piiskoppidelt, et nad kaitseksid Tartu piiskoppi Johannes I Viffhusenit Saksa ordu rünnakute eest. Ta nõudis 8. juunil 1369 Verdeni piiskopilt Riia peapiiskopi poolt Bremeni peapiiskopi vastu esitatud nõude osas otsuse langetamist.

Paavsti volitusel sätestasid 24. aprillil 1367 Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreester Gilles Aycelin de Montaigu ja San Lorenzo in Lucina kardinalpreester Guillaume Bragose, et Riia kirikule tehtud kahju saaks lepingu järgi täidetud. Ta andis 12. novembril 1367 Riia peapiiskopile korralduse, et ta laseks preestritel korrastada kirikuid ja kalmistuid.

Paavst andis augustis 1368 Saksa ordu orduliikmetele privileegi lasta pidada paganate vastu peetaval sõjakäigul hommikuti missat. Ta andis privileegi, mille alusel tuli lasta pidada hommikuti missat Viljandi, Tallinna, Järvamaa ja Narva koguduste liikmetele, kes on sõjakäigul teeninud lipu. Ta andis 3. septembril 1368 Saksa ordu liikmetele privileegi kanda Liivimaal sõjakäigul kaasas kantavat altarit.

Paavst andis 20. juulil 1363 korralduse kõik Tartu dekaani Johannes Guilaberti õigused anda üle Gottfried Warendorpile.

Ta nimetas 24. juulil 1363 Konrad II Saare-Lääne piiskopiks ja 11. aprillil 1370 Siegfried von Blombergi Riia peapiiskopiks.

Ta andis 10. juunil 1363 Riia vaimulikule Theodericus Crudenerile benefiitse, 31. juulil 1363 Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikule Hermann Verdelexele prebende, 25. märtsil 1364 Tartu vaimulikule Johannes de Thisenhusenile prebende, 15. mail 1364 Tartu kanoonikule Theodericus Vresenile prebende Tallinnas ja Kullamaal ning 5. veebruaril 1365 Tartu kanoonikule Marquardus Luigheramele indulgentse. Ta määras 22. augustil 1363 Saare-Lääne piiskopkonna vikaari Jakob Hapezelle kanoonikuks, kuid jättis ta Vana-Pärnu Toomase kiriku vikaariks. Ta määras 25. märtsil 1364 Märjamaa koguduse rektori Gerlacus de Castella Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, samal päeval Theodorus de Hammeri Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks, 19. aprillil 1366 Tartu kanoonikuks Arnoldus de Calmaria, 28. mail 1366 Tartu preestri Jakob Weltstede Saare-Lääne piiskopkonna Maarja kiriku vikaariks, 22. augustil 1367 Henricus Langhen de Baardi Saare-Lääne piiskopkonna kanoonikuks ja 1. septembril 1368 Schwerini piiskopkonna vikaari Michael Hildensteini ametisse Tartu Maarja kogudusse.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Birgitta. Urbanus V tunnustas birgitiinide ordut. Hermann Rode, Södermanlandi Salemi kiriku altari tiib, 1480.

Urbanus V vähendas kuuria kulutusi. Ta julgustas provintsiaalsinodite pidamist. Ta sätestas 1363, et vaid paavstil on voli määrata ametisse patriarhe ja suurte kloostrite abte.

Kuna Monte Cassino benediktiini kloostri munkade eluviisid polnud kooskõlas kiriku tavadega, siis kuulutas paavst end kloostri abtiks ja kutsus kloostrisse uusi munki. Ta määras 1370 Andrea di Faenza kloostriülemaks.

Ta tunnustas 1367 jesuaatide ordut ja augustis 1370 birgitiinide ordut.

Ta andis dominiiklaste käsutusse Aquino Thomase säilmed.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V lubas 1365 Worcesteri prioril kanda piiskopi peetaval missal mitrat ja piiskopisõrmust.

Elzéar de Sabrani kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V kanoniseeris 15. aprillil 1369 Elzéar de Sabrani. Ta kinnitas Delphine'i austamise.

Prantsusmaa kuninga Charles V nõudel alustas paavst 1369 Bretagne hertsogi Charles de Blois'ga seonduvate imetegude uurimist.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V avaldas 7. juunil 1365 bulla "Sicuti judaeis non debet", milles keelas juutide vägivaldse ristimise.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V määras kardinaliks oma venna Angelic de Grimoardi.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V määras 14 kardinali 4 konsistooriumil.

  1. konsistoorium 18. september 1366
    1. Angelic de Grimoard
    2. Guillaume de la Sudré
    3. Marco da Viterbo
  2. konsistoorium 12. mai 1267
    1. Guillaume d'Aigrefeuille
  3. konsistoorium 22. september 1368
    1. Pierre de Banac
    2. Bernard du Bosquet
    3. Philippe de Cabassole
    4. Jean de Dormans
    5. Simon Langham
    6. Étienne de Poissy
    7. Arnaud Bernard du Pouget
    8. Francesco Tebaldeschi
  4. konsistoorium 7. juuni 1370
    1. Pietro Corsini
    2. Pierre d'Estaing

Urbanus V kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V lasi Roomas taastada Lateraani basiilika, Vatikani paavstipalee ja mitmeid kirikuid. Ta lasi abtina viia Marseilles' Saint-Victori kloostris läbi ehitustöid.

Ta kinnitas 1. septembril 1364 Krakówi, 18. juulil 1365 Viini ja Prantsusmaal Orange'i ülikooli rajamise. Ta rajas 1363 Padova ülikooli usuteaduskonna ja Tretsi kolleegiumi. Ta toetas rahaliselt Montpellier'i kolleegiumit. Ta abistas vaeseid tudengeid stipendiumitega.

Paavsti korralduse rajati Montpellier'i merega ühendav kanal.

Francesco Petrarca tervitas Urbanus V saamist paavstiks, kuid taunis tema lahkumist Itaaliast.

Austria hertsog Rudolf IV saatis 1365 filosoof Albertus Parvuse saadikuks paavsti juurde.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus V haigestus novembris 1370 ja suri 19. detsembril 1370 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti esmalt Avignoni katedraali, kuid 5. juunil 1372 maeti tema säilmed ümber Marseilles'i Saint-Victori kloostrisse.

Taani kuningas Valdemar IV nõudis tema kanoniseerimist ja Gregorius XI lubas 1375 seda teha. Pius IX kuulutas ta 10. märtsil 1870 õndsaks, tema mälestuspäeva tähistatakse 19. detsembril.

Viide[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Joseph Hyacinthe Albanés: Entrée solennelle du pape Urbain V à Marseille en 1365. Librairie ancienne de Boy-Estellon, Marseille, 1865.
  • Joseph Hyacinthe Albanés: Recherches sur la famille de Grimoard. Imprimerie Privat, Mende, 1866.
  • Joseph Hyacinthe Albanés: Oraison funèbre du pape Urbain V prononcée le jour de ses funérailles, par le cardinal Guy de Boulogne. 1870.
  • Joseph Hyacinthe Albanès: Abrégé de la vie et des miracles du bienheureux Urbain V. Paris, 1872.
  • Joseph Hyacinthe Albanès, U. Chevalier: Actes anciens et documents concernant le B. Urbain V. pape. Paris, 1897.
  • Paul Amargier: O.P. le pape Urbain V (Guillaume de Grimoard). "Eglise de Mende" 103, 1974: 234–239.
  • Paul Amargier: Urbain V, un homme, une vie. Société des médiévistes provençaux, Marseille, 1987.
  • Paul Amargier: Nullus in jureperitus in utroque: Benoît XII-Urbain V. "Aux origines de l'État moderne. Le fonctionnement de la papauté d'Avignon", Roma 1990: 33–39.
  • Paul Amargier: Le chapitre Saint-Trophine d'Arles au temps du pape Urbain V. "Crises et réformes dans l'église". Paris, 1991: 55–61.
  • Leo Andergassen: "Santo subito". Spätmittelalterliche Kanonisationspropaganda am Beispiel des Papstes Urban V. (1362–1370) in Italien. Werner Telesko, Leo Andergassen, "Iconographia christiana". Regensburg 2005: 103–123.
  • Marius Balmelle: Iconographie du pape Urbain V. "Bulletin de la Société des Lettres de la Lozère", 1964 [-1966]: 73–88.
  • Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
  • Elydia Barret: Des livres aux rouleaux: aspects de l'enregistrement comptable d'Innocent VI à Grégoire XI (1352–1378). "Mélanges de l'Ecole française de Rome". Moyen Âge, 118, 2006: 203–220.
  • Jean-Marie Berland: Une bulle du pape Urbain V adressée à l'abbaye de Fleury en faveur de son collège pontifical de Montpellier. Marie Grau, "Etudes Roussillonnaises offertes à Pierre Ponsich". Perpignan, 1987: 181–184.
  • Pierre-Marie Berthe: Les procureurs à la cour pontificale d'Avignon au XIVe siècle: les procureurs des prélats français sous Urbain V et Grégoire XI à la Chambre apostolique. Paris, 2008.
  • Louis Carolus-Barré: Suppliques exceptionellement présentées en forme de lettres et enregistrées avec la date de leur expédition au temps de Clément VI, Innocent VI et Urbain V. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 53–63.
  • Marius Chaillan: Le bienheureux Urbain V: (1310–1370). Paris, 1911.
  • Marius Chaillan: Le Studium du pape Urbain V à Gigean. "Mémoires de la Société Archéologique de Montpellier" 8, 1920/1922: 167–214.
  • Marius Chaillan: Dotations pour le studium du pape Urbain V à Gigean: documents sur Villeneuve, Poussan, Balaruc: 1364–1369. Montpellier, 1922.
  • Marius Chaillan: La vieille église de Saint-Victor de Marseille et le pape Urbain V. Tacussel, Marseille, 1929.
  • Jérôme Charbonnel: Béatification de pape Urbain V. 1866.
  • Yves Chiron: Urbain V, le bienheureux. Via Romana, Versailles, 2010.
  • Antonio Cretoni: Il Petrarca e Urbano V. "Studi Romani", 9, 1961: 629–646.
  • Robert Davidsohn: Tre Orazioni di Lapo da Castiglionchio ambasciatore fiorentino a papa Urbano V e alla Curia in Avignone. "Archivio storico italiano" 20, 1897: 225–246.
  • Étienne Delaruelle: La politique universitaire des papes d'Avignon – spécialement d'Urbain V – et la fondation du Collège Espagnol de Bologne. Evelio Verdera y Tuells, "El Cardenal Albornoz y el Colegio de España" II. Bologna, 1972–1973: 7–39.
  • Étienne Delcambre: Une bulle inédite d'Urbain V. Le Moyen Âge 40, 1930: 99–103.
  • Heinrich Denifle: Zur Geschichte des Cultes Urbans V. "Archiv für Literatur- und Kirchengeschichte des Mittelalters" 4, 1888: 349–352.
  • Eugène Déprez: Sur les documents relatifs aux rapports de Charles V avec les papes Urbain V, Grégoire XI et Clément VII. "Annuaire de l’École Pratique des hautes études", 1898.
  • Jean-Claude Devos: L’abbaye Saint-Victor au temps d’Urbain V. "Provence Historique", 16, fasc. 65, 1966: 453–462.
  • Louis Dulieu: Les derniers jours d'une fondation d'Urbain V, sous la Révolution française. "Annales du midi" 64, 1952: 67–74.
  • Konrad Eubel: Papst Urban V. und seine Provisionen auf deutsche Abteien. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 16, 1895: 296–299.
  • Jean Favier: Les papes d’Avignon. Fayard, Paris, 2006.
  • Jacques de Font-Réaulx: Notes et documents sur la Chambre apostolique à l'époque d'Urbain V. Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome 70, 1958: 367–394.
  • Lucie Fossier: Index automatisés des suppliques d'Urbain V. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge, temps modernes" 96, 1984: 243–245.
  • Pierre Gasnault: Glanes archéologiques dans les lettres d'Urbain V. "Bulletin de la Société nationale des antiquaires de France". 1964: 84–85.
  • Franz-Xavier Glasschröder: Notizen über Urbans V. Romreise 1367–70. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 3, 1889: 299–302.
  • Franz-Xavier Glasschröder: Die Aufhebung der von Clemens VI. über den Mainzer Erzbischof Heinrich von Virneburg verhängten kirchlichen Censuren durch Urban V. 1365. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 4, 1890: 69–75.
  • Jean Glénisson, Guillaume Mollat: Correspondance des légats et vicaires généraux: Gil Albornoz et Androin de la Roche (1353–1367). Paris, 1964.
  • Bernard Guillemain: L'exploitation des suppliques du pape Urbain V par l'informatique. R. Lejeune, "Mélanges Jacques Stiennon". Liège, 1982: 357–363.
  • Bernard Guillemain: Les papes d'Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
  • Louise Guiraud: Les Fondations du pape Urbain V à Montpellier: le monastère Saint-Benoît et ses diverses transformations depuis son érection en cathédrale en 1536. Montpellier, 1891.
  • Anne-Marie Hayez: Travaux à l'enceinte d'Avignon sous les pontificats d'Urbain et de Grégoire XI. "La guerre et la paix, frontières et violences au Moyen Âge". Paris, 1978: 193–223.
  • Anne-Marie Hayez: Traitement informatique des suppliques d'Urbain V. "Genèse et débuts du Grand Schisme d'occident". Paris, 1980: 385–393.
  • Anne-Marie Hayez: Les Rotuli présentes au pape Urban V durant la premiere année de son pontificat. "Mélanges de L'École française de Rome". Moyen Âge 96, 1984: 327–394.
  • Anne-Marie Hayez: Problèmes paroissiaux vus de la cour d'Avignon sous le pontificat d'Urbain V (1362–1370). "L'encadrement religieux des fidèles au Moyen-âge". Paris, 1985: 135–169.
  • Anne-Marie Hayez: Deux diocèses languedociens: Nîmes et Uzès d'après les documents pontificaux (lettres et suppliques) du règne d'Urbain V (1362–1370). "Recherches sur l'histoire de Montpellier". Paris, 1985: 211–225.
  • Anne-Marie Hayez: Anglais présents à Avignon dans le pontificat d'Urbain V. "La "France anglaise" au moyen âge". Paris, 1988: 569–586.
  • Anne-Marie Hayez: L'entourage d'Urban V. "Annuaire de la société des Amis du palais des papes" 65/66, 1988/89: 31–45.
  • Anne-Marie Hayez: Chanoines de chapitres méridionaux à la lumière des documents pontificaux d'Urbain V (1362–1372). Marie-Humbert Vicaire, "Le Monde de chanoines (Xie-XIVe s.)". Toulouse, 1989: 341–362.
  • Anne-Marie Hayez: Les solliciteurs de paroisses des provinces de Toulouse et Narbonne en cour de Rome sous le pontificat d'Urban V. "La paroisse en Languedoc (13e-14e s.)". Toulouse, 1990: 343–364.
  • Anne-Marie Hayez: Les fonctionnaires de la cour pontificale d'Urbain V (1362–1370). "Crises et réformes dans l'église de la Réforme grégorienne à la Préréforme. Actes du 115e Congrès national des sociétés savantes" (Avignon 1990), Paris, 1991: 229–248.
  • Anne-Marie Hayez: D'Urbain V à Gregoire XI: un dangereux retour au passage? Caroline Bourlet, Annie Dufour, "L'Écrit dans la société médiévale. Divers aspects de sa pratique du XIe au XVe siècle: textes en hommage a Lucie Fossier". Paris, 1991: 151–164.
  • Anne-Marie Hayez: La personnalité d'Urbain V d'après ses réponses aux suppliques. "Aux origines de l'État Moderne. Le fonctionnement administratif de la papauté d'Avignon" (Collection de l'École française de Rome 138) Roma, 1990: 7–31.
  • Anne-Marie Hayez: Les courriers des papes d'Avignon sous Innocent VI et Urbain V (1352–1370). "La circulation des nouvelles au Moyen Âge" (Collection de l'École française de Rome 1994. Roma, 1994: 49–62.
  • Michel Hayez: Un domaine rural universitaire à l'époque du pape Urbain V: Le Compte de Meynes (Gard). "Cévennes et Gévaudan". Mende, 1974: 163–190
  • Michel Hayez: Eviter la récession économique, souci des papes Urbain V et Grégoire XI au départ d'Avignon. "Avignon au Moyen Âge: textes et documents." Avignon, 1988: 149–152.
  • Michel Hayez: Les réserves spéciales des bénéfices sous Urbain V et Gregoire XI. "Aux origines de l'Etat moderne, le fonctionnement administratif de la papauté d'Avignon, actes de la table ronde organisée par l'Ecole française de Rome", 1990: 237–249.
  • Michel Hayez: La moderatio des bénéfices de cardinaux par Urbain V (1362–1370). "Crises et réformes dans l'Eglise, de la réforme grégorienne à la pré-réforme". Paris, 1991: 207–227.
  • Edgar Hocedez: La vita prima Urbani V auctore anonymo. "Analecta Bollandiana" 26 (1907): 305–316.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Johann Peter Kirsch: Die Rückkehr der Päpste Urban V und Gregor XI von Avignon nach Rom. Paderborn, 1898.
  • Jerzy Kloczowski: Avignon et la Pologne à l'époque d'Urbain V et de Grégoire XI (1362–1378). J. Kloczowski, "La Pologne dans l'eglise médiévale". Aldershot, 1993: 533–540.
  • Françoise Laine: La circulation des clercs entre la France et la péninsule ibérique sous le pontificat d'Urbain V. "Revue d'histoire de l'église de France" 90, 2004: 81–99.
  • Edgar de Lanouvel: Le bienheureux Urbain V et la chrétienté au milieu du 14e siècle. Paris, 1928.
  • Daniel Le Blévec: Urbain V et les chartreux. James Hogg, "Die Ausbreitung kartäusischen Lebens und Geistes". (Analecta Cartusiana 63 Salzburg 1991: 33–53.
  • Daniel Le Blévec: L'aumône secrète de la papauté sous Urbain V. "Histoire et société. Mélanges offerts à Georges Duby" I. Aix-en-Provence (1992: 209–219.
  • Paul Lecacheux: La première légation de Guillaume Grimoard en Italie (Juillet-Novembre 1352). "Mélanges d' archéologie et d' histoire" 17, 1897: 409–439.
  • Tommaso Leccisotti: Documenti vaticani di Urbano V. "Archivio storico per le province napoletane" 82, 1964: 121–129.
  • Dietrich Lohrmann: Le pape Urbain V constructeur de puits. Aline Durand, "Jeux d'eau: moulins, meuniers et machines hydrauliques ; XIe – XXe siècle ; études offertes à Georges Comet". Aix-en-Provence, 2008: 195–208.
  • Jean Baptiste Magnan: Histoire d' Urbain V et de son siècle. Paris: Amrboise Bray, 1862.
  • Franco Mezzanotte: La pace di Bologna tra Perugia e Urbano V (23 nov. 1370). "Bollettino della Deputazione di Storia Patria per l'Umbria", 74, 1977: 117–174.
  • Robert Michel: La défense d’Avignon sous Urbain V et Grégoire XI. "Mélanges d'archéologie et d'histoire", 30, 1910: 129–154.
  • Guillaume Mollat: Les papes d’Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
  • Franco Morenzoni: Parler au pape au nom du roi. Le discours d'Ancel Choquard au pape Urbain V (avril 1367). "Studi medievali" 48, 2007: 317–366.
  • Gottfried Opitz: Die Sekretärsexpedition unter Urban V. und Gregor XI. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 33, 1944: 157–198.
  • John Osborne: Lost Roman images of Urbain V (1362–1370). "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 54, 1991: 20–32.
  • Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
  • Regnerus Richardus Post: Supplieken gericht aan de pausen Clemens VI, Innocentius VI en Urbanus V. 1342–1366. 's-Gravenhage (1937.
  • Maurice Prou: Étude sur les relations politiques du Pape Urbain V avec les rois de France Jean II et Charles V. Paris, 1887.
  • Daniel Rattinger: Der liber provisionum praelatorum Urbani V. "Historisches Jahrbuch" 15, 1894: 51–85.
  • Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
  • Antoine de Rosny: Urbain V, Pétrarque et la question romaine. "La papauté à la Renaissance". Paris 2007: 135–152.
  • Antoine de Rosny: Urbain V: un pape du Gévaudan, 1310–1370. Mende: Conseil général de la Lozère, coll. « Patrimoine », 2005: 35.
  • Ettore Sabbadini: Un pontefice avignonese pacificatore dell'Italia: Urbano V (Benedettino). "Rivista Cisterciense", 2, 1985: 241–57.
  • Maurice Saint-Pierre: Urbain V, pape gévaudanais (1309–1370). "Revue du Gevaudan, des Causses et des Cevennes" 19, 2005: 58–84.
  • Charles Samaran: Note sur quelques manuscrits de l'inventaire des Archives Pontificales rédigé en 1366–1367 sous le pontificat d'Urbain V. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 22, 1902: 379–384.
  • Georg Schmidt: Der historische Wert der vierzehn alten Biographien des Papstes Urban V. Breslau, 1903.
  • Tilmann Schmidt Benefizialpolitik im Spiegel päpstlicher Supplikenregister von Clemens VI. bis Urban V. "Aux origines de l'Etat moderne, le fonctionnement administratif de la papauté d'Avignon, actes de la table ronde organisée par l'Ecole française de Rome", 1990: 351–369.
  • Gerhard Albert Schormann: Beiträge zur Ehepolitik der Päpste von Benedikt XII. bis Gregor XI. Bonn, 1969.
  • Peter Schreiner: Ein Schreiben Papst Urbans V. an die Patriarchen des Ostens (1367). Archivum Historiae Pontificiae 9, 1971: 411–417.
  • Karl Heinrich Schäfer: Die Ausgaben der apostolischen Kammer unter den Päpsten Urban V. und Gregor XI. Paderborn, 1937.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI. Brunswick, 1888.
  • Patrick Zutshi: The Registers of Common Letters of Pope Urban V (1362–1370) and Pope Gregory XI (1370–1378). "The Journal of Ecclesiastical History" 51, 2000: 497–508.
  • H. J. Tomaseth: Die Register und Sekretäre Urbans V. und Gregors XI. "Mitteilungen des Instituts für österreichische Geschichtsforschung" 19, 1898: 417–470.
  • Gérard Veyssière: Miracles du bienheureux pape Urbain V. "Avignon au Moyen Âge: textes et documents". Avignon, 1988: 161–166.
  • Ludwig Vones: La réforme de l'Église au XIV siècle. Tentatives pontificales dans l'esprit bénédictin et courants spirituels dans l'entourage d'Urbain V. "Crises et réformes dans l'Eglise, de la réforme grégorienne à la pré-réforme". Paris, 1991: 189–206.
  • Ludwig Vones: Urban V. (1362–1370): Kirchenreform zwischen Kardinalkollegium, Kurie und Klientel. "Päpste und Papsttum" 28, Stuttgart 1998.
  • Ludwig Vones: Papsttum und Episkopat im 14. Jahrhundert. Probleme der avignonesischen Päpste mit den Bistümern des Deutschen Reiches unter besonderer Berücksichtigung des Pontifikats Urbans V., 1362–1370. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 94, 1999: 149–182.
  • Ludwig Vones: Papst Urban V. (1362–1370) und die dominikanische Inquisition. "Praedicatores Inquisitores" 1. Roma, 2004: 495–512.
Eelnev:
Innocentius VI
Rooma paavst
13621370
Järgnev:
Gregorius XI