Innocentius VIII

Allikas: Vikipeedia
Innocentius VIII
Innocent VIII 1492.JPG

Sünninimi Giovanni Battista Cibo
Valitsemisaja algus 29. august 1484
Valitsemisaja lõpp 25. juuli 1492
Eelkäija Sixtus IV
Järeltulija Aleksander VI
Sünnikuupäev 1432
Sünnikoht Genova
Surmakuupäev 25. juuli 1492
Surmakoht Rooma

Innocentius VIII (Giovanni Battista Cibo; ka Cibò või Cybò või Zibò, 143225. juuli 1492) oli paavst 1484–1492. Ta oli 213. paavst.

Giovanni Battista Cibo sündis Genovas. Tema vanemad olid Aran (või Arano) Cibo, kes Calixtus III ajal oli Rooma senaator, ja Teodorina de’ Mari. Nooruses viibis Giovanni Cibo Napoli õukonnas, õppis seejärel Padovas ja Roomas ning oli aastast 1460 Nicolaus V poolvenna kardinal Filippo Calandrini teenistuses.

Cibol oli enne vaimulikuseisusse asumist kaks abieluvälisest suhtest sündinud last: poeg Franceschetto Cibo ja tütar Teodorina Cibo, kelle ta paavstina kuulutas oma seaduslikeks lasteks.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1464. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII vapp.

Innocentius VIII valiti paavstiks 29. augustil 1484 Vatikani paavstipalees ja krooniti 12. septembril kardinal Francesco Todeschini-Piccolomini poolt. Ta võttis nime oma kaasmaalase (Genovas sündinud) Innocentius IV järgi.

26. – 29. augustil 1484 toimunud konklaavil osales 25 kardinali. Konklaavil osalejate tegevust mõjutasid poliitiline olukord Itaalias ja Sixtus IV ajal sõlmitud Bagnolo rahuleping. Kui osad kardinalid pooldasid riikide liigat Itaalias, siis teised soovisid rahulepingu säilitamist. Roomas puhkes konklaavi eel mäss. Konklaavi pearivaalid olid kardinalid Giuliano della Rovere (Julius II) ja Rodrigo Borja y Borja (Aleksander VI).

Kardinal Borja alustas oma kampaaniat vahetult pärast Sixtus IV surma. Ta pakkus kardinal Giovanni d'Aragonale asekantsleri kohta ja Giovanni Colonnale 25 000 tukatit ning Subiaco kloostri abti ametit. Samuti otsis ta kardinal Giovanni Battista Savelli toetust. 28. augustil toimunud 1 voorus sai kardinal Marco Barbo enim hääli, kuid Borja ei soovinud tema saamist paavstiks ja asus toetama kardinal Juan Moles de Margaritit. Kardinalide seas puhkes äge arutelu võimalike kandidaatide osas. Cibo valimisel osutus määravaks kardinal della Rovere ootamatu toetus. Lisaks tulid mitmed Borja pooldajad, nagu kardinal Ascanio Maria Sforza Visconti ja Pietro Riario Cibo poole üle. Ööl vastu 29. augustit oli Cibo oma kambris, kus kardinalid veensid teda ametit vastu võtma ja tema jagas omakorda kardinalidele lubadusi. Ajaloolase Francis A. Burkle-Youngi järgi võisid sellel ööl toimunud diskussioonide tulemusena tema poole tulla üle kardinalid Giangiacomo Sclafenati, Giovanni d'Aragona ja Jorge da Costa, kuna nad said vahetult pärast Innocentius VIII ametisse määramist tulusaid ametikohti. Cibo sai konklaavi viimases voorus 18 häält.

1484. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Giovanni d'Aragona
  2. Giovanni Arcimboldi
  3. Marco Barbo
  4. Girolamo Basso della Rovere
  5. Rodrigo de Borja y Borja
  6. Oliviero Carafa
  7. Giovanni Battista Cibo
  8. Giovanni Colonna
  9. Giovanni de' Conti
  10. Jorge da Costa
  11. Pietro Foscari
  12. Philibert Hugonet
  13. Giovanni Michiel
  14. Juan Moles de Margarit
  15. Stefano Nardini
  16. Giovanni Battista Orsini
  17. Gabriele Rangoni di Verona
  18. Domenico della Rovere
  19. Giuliano della Rovere
  20. Raffaele Sansoni Riario
  21. Giovanni Battista Savelli
  22. Giovanni Giacomo Schiaffinati
  23. Ascanio Maria Sforza Visconti
  24. Giovanni Battista Zeno
  25. Francesco Todeschini-Piccolomini

Suhted Napoliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII tegeles erinevalt oma eelkäijatest rohkem Itaalia siseprobleemidega. Et Napoli alam-aadel keeldus investituuritüli pärast paavstile makse maksmast ja 1485 algas Napolis ülestõus, puhkes sõda Kirikuriigiga. Aastal 1486 sõlmiti rahuleping, kuid 1489 puhkes sõda uuesti ja 1492 Napoliga sõlmitud lepinguga jäi Kirikuriik ilma L'Aquilast. Innocentius VIII ekskommunitseeris 11. septembril 1489 Napoli kuninga Fernando I ja kutsus Prantsusmaa kuninga Charles VIII Napoli troonile. Sõjas saadud kaotuse tagajärjeks oli paavsti prestiiži langus Euroopa valitsejate silmis.

Suhted türklastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Innocentius VIII pooldas oma valitsemisaja algul ristisõja kuulutamist türklaste vastu, ei andnud see üleskutse probleemide pärast Napoliga soovitud tulemust. Samas oli ta esimene paavst, kes pidas türklastega ametlikult diplomaatilisi läbirääkimisi. Aastal 1489 sõlmis sultan Bayezid II lepingu, millega andis paavstile 400 000 tukatit ja oda, millega väidetavalt torgati Jeesust ristil. Paavst loobus vastutasuks toetamast Bayezid II venda, kes oli põgenenud Rooma ja pidas end ise Türgi sultaniks. 1490 peeti Roomas kongress, millel arutati ristisõja pidamist, kuid sõjakäigu alustamise suhtes ei jõutud kokkuleppele.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1486 tunnustas Innocentius VIII Rooside sõja järel valitsejaks saanud Henry Tudorit Inglismaa kuningana. 1488 saatis paavst Adriano di Castello nuntsiuseks Šotimaale.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1488 kohustas paavst Oliver Maillardi veenma Prantsusmaa kuningat tühistama Bourges’i pragmaatilised sanktsioonid, kuid tulemusteta.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast mauride väljasaatmist Granadast andis paavst 1492 Hispaania kuningale tiitli Rex Catholicus (Katoliiklik kuningas).

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII päris oma eelkäijalt suure võlakoorma, kuid kuuria väljaminekute tõttu halvenes Kirikuriigi finantsiline olukord tema ajal tunduvalt. Ta püüdis tekkinud olukorda parandada ebatõhusate ametikohtade loomisega ja nende müümisega (simoonia).

Innocentius VIII valitsemisaja esimesel poolel oli tema mõjukaim liitlane kardinal della Rovere (hilisem paavst Julius II), teisel poolel Lorenzo de' Medici.

Nõidade taunimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

'Malleus Maleficarumi' 1520. aasta väljaanne.

5. detsembril 1484 avaldas Innocentius VIII bulla 'Summis desiderantes', milles ta kutsus inkvisitsiooni Saksamaal tegutsema karmilt nõidade vastu. Sellest bullast ajendatuna avaldasid dominikaanid Jacob Sprenger ja Heinrich Kramer 1487 raamatu 'Malleus Maleficarum'.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1487 avaldatud bullas 'Finem litibus' sätestas ta Rota Romana audiitorite ülesanded.

Ta tunnustas Altamura ülempresbüteriaadi ja Galway koguduse eksemptsiooni piiskoplikust jurisdiktsioonist.

Augustiinlased

1490 kinnitas ta augustiinlaste eremiitidele privileegid.

Bartolomiidid

Ta kinnitas bartolomiitide privileegid.

Benediktlased

Ta kinnitas 1487 Murano benediktlaste kamalduleeslaste kongregatsiooni privileegid.

Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordu

1489 tunnustas ta Beatrice da Silva rajatud Neitsi Maarja pärispatuta saamise nunnaordut.

Püha Haua ordu

Ta saatis 1489 Itaalias laiali Püha Haua ordu kanoonikud ja andis nende vara Malta ordule.

Rüütliordud

Ta määras Hispaania kuninga Fernando V Calatrava rüütliordu administraatoriks.

1490 saatis ta laiali Jeruusalemma Püha Lazaruse rüütliordu ja andis selle varad Püha Johannese rüütliordu omandisse.

Tsistertslased

9. aprillil 1489 avaldatud bullas 'Exposcit tuae' andis ta tsistertslaste kloostrite abtidele privileegi ordineerida diakoneid, kuid selle otsuse ajaloolisus on vaieldav.

Vallumbrosiaani ordu

1485 ühendas ta varem eraldunud kongregatsiooni taas vallumbrosiaani orduga.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII laiendas Püha Joosepi mälestuspäeva tähistamist katoliku kirikus.

Tema ajal trükiti 'Pontificale Romanum'.

Innocentius VIII oli esimene paavst, kes andis välja motu proprio.

1485 sätestas ta, et vaimulikuks ei tohi ordineerida kedagi, kes ei oska ladina keelt.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1486 keelustas Innocentius VIII ekskommunikatsiooni ähvardusel Giovanni Pico della Mirandola teeside lugemise.

Ta kuulutas 1488 ristisõja valdeslaste vastu.

Austria Leopoldi kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII kanoniseeris 6. jaanuaril 1485 Austria Leopoldi. See oli ka ainus kanonisatsioon tema ametiajal.

Ta lubas 1484 Rootsi Katariinat austada pühakuna.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII sidus oma lapsed abielude kaudu Itaalia mõjukate suguvõsadega. Franceschetto Cibo abiellus 1487 Lorenzo de' Medici tütre Maddalenaga. Lorenzo poeg Giovanni de' Medici, tulevane paavst Leo X, nimetati 1489 kardinaliks.

Innocentius VIII määras kardinaliks oma sugulase Lorenzo Cibo de' Mari.

Kardinalide pühitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII pühitses 8 kardinali oma ainsal konsistooriumil 9. märtsil 1489. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Leo X.

  1. Pierre d'Aubusson
  2. André d'Espinay
  3. Maffeo Gherardi
  4. Lorenzo Cibo de' Mari
  5. Giovanni de' Medici (Leo X)
  6. Antonio Gentile Pallavicino
  7. Ardicino della Porta
  8. Federico Sanseverino

Innocentius VIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII ajal ehitati Vatikani Belvedere hoone ja ta lasi laiendada Castello della Magliana kindlust.

17. novembril 1487 kehtestas ta tsensuuri reeglid.

1489 tunnustas ta Sigüenza ülikooli rajamist ja andis sellele privileege.

Ta oli Andrea Mantegna patroon.

Paavsti tseremooniameister oli Johann Burchard.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius VIII haud

Innocentius VIII haigestus 16. juulil 1492 ja suri tseremooniameister Johann Burchardi andmetel 25. juulil 1492 kella 21 paiku õhtul. Ta maeti Vatikani basiilikasse. Tema hauamonumendi valmistas Antonio Pollajuolo.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly on teda iseloomustanud kui „otsustusvõimetut ja nõrka, kuid lahket isiksust.”

Stefano Infessura on teda kritiseerinud oma kroonikas 'Diarium urbis Romae'. Tema väitel olevat paavstile tehtud surivoodil vereülekanne, milleks kasutati kolme poisi verd. Kuna peale Infessura ei kajasta ükski tolleaegne allikas seda väidet, siis ei peeta seda üldises ajalookäsitluses tõsiseltvõetavaks.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jonathan James Graham Alexander: Fragments of an illuminated missal of Pope Innocent VIII. "Pantheon" 38, 1980: 377-382.
  • Gino Arrighi: Le primi direttive di Innocenzo VIII al Senese Ricco de' Ricchi per una pace fra il conte del Tirolo e Venezia. "Bullettino senese di storia patria" 95, 1988: 435-439.
  • Ugo Balzani: Un'ambasciata inglese a Roma. Enrico VII ad Innocenzo VIII. "Archivio della Società Romana di storia patria" 3, 1879/1880: 175-212.
  • Émile Brouette: Les clercs "mensiers" de la Chambre apostolique sous le pontificat d'Innocent VIII et d'Alexandre VI (1484-1503). "Économies et sociétés au Moyen Âge. Mélanges offerts à Edouard Perroy". Paris, 1973: 581-587.
  • Melissa Meriam Bullard: Farming spiritual revenues: Innocent VIII's appalto of 1486. A. Morrogh, "Renaissance Studies in Honour of Craig Hugh Smyth" I. Firenze, 1985: 29-42.
  • David R. Coffin: Pope Innocent VIII and the Villa Belvedere. I. Lavin, J. F. Plummer, "Studies in Late Medieval and Renaissance Painting in Honor of Millard Meiss" I. New York, 1977: 88-97; II: 35-39.
  • Pier Giovanni Fabbri: Amministrazione comunicativa e dominio pontificio a Cesena (1486-1488), nell'età di Innocenzo VIII. "Studi romagnoli" 42, 1991: 503-524.
  • Pietro Fedele: La pace del 1486 tra Ferdinandio d'Aragona e Innocenzo VIII. "Archivio storico per la provincie Napoletane" 30, 1905: 481-503.
  • Stella R. Fletcher: Venetian cardinals at the Papal court during the pontificates of Sixtus IV and Innocent VIII, 1471-1492. Warwick, 1991.
  • Eric Frank: Pollaiuolo's tomb of Innocent VIII. Steven. C. Bulen, A. P. Darr, F. Superbi Gioffredi, "Verrocchio and Late Quattrocento Italian Sculpture". Firenze, 1992: 321-342.
  • Karl A. Gersbach: Onofrio Panvinio and Cybo family pride in his treatment of Innocent VIII and in the "XXVII pontificum maximorum elogia et imagines". "Analecta Augustiniana" 54, 1991: 115-141.
  • Theodor Hagen: Zum Diarium Burchard's aus dem Pontificate Innocenz' VIII. und Alexanders VI. "Zeitschrift für katholische Theologie" 10, 1886: 196-204.
  • Tiina Kala: Bulla confraternitatis. Paavst Innocentius VIII bulla Tallinna piiskopile uue vennaskonna asutamiseks. "Tuna" 1, 1999: 4-7.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Britta Kusch: Zum Grabmal Innocenz' VIII. in Alt-St. Peter zu Rom. "Mitteilungen des Kunsthistorischen Instituts in Florenz" 41, 1997: 361-376.
  • Adrie van der Laan: Rudolph Agricola's address to Innocent VIII. Arie Johan Vanderjagt, Alasdair A. MacDonald, Z. R. W. M. von Martels, "Christian humanism". Leiden, 2009: 421-443.
  • Pierre Luc: Un appel du pape Innocent VIII au roi de France (1489). "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 56, 1939: 332-355.
  • Ruggero Marino: Colombo, Innocenzo VIII e la scoperta dell'America. "Apollinaris" 68, 1995: 773-789.
  • Patrizia Merati: Camera Apostolica. Documenti relativi alle diocesi del Ducato di Milano (1458-1471). III: I "Libri annatarum" di Innocenzo VIII (1484-1492). Milano, 2000.
  • Johann Nepumuk Neff: Zur Geschichte der Münsterkirche in Reichenau. Papst Innocenz VIII verleiht den Besuchern und Verehren der Reliquien des hl. Marcus und anderer Heiligen Indulgenzen. 8. März 1486. "Freiburger Diözesanarchiv" 7, 1873: 343-344.
  • Pierre de Nolhac: Giovanni Lorenzi, bibliothécaire d'Innocent VIII. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 8, 1888: 3-18.
  • Emilio Nunziante: Il concistoro d'Innocenzo VIII per la chiamata di Renato duca di Lorena contro il Regno (marzo 1486). "Archivio storico per le provincie Napoletane", 11, 1886: 751-766.
  • Tore S. Nyberg: Papst Innozenz VIII. und Skandinavien. "Archivum Historiae Pontificiae" 22, 1984: 89-152.
  • Simona Olivetti: La "Historia Naturales" (XXXV, 116-117) di Plinio il Vecchio, fonte per la decorazione della loggia del Belvedere di Innocenzo VIII. "Storia dell'arte" 59, 1987: 5-10.
  • Simona Olivetti: Il ciborio della Sacra Lancia di Innocenzo VIII: un'impresa quattrocentesca dimenticata. "Storia dell'arte" 71, 1991: 7-24.
  • Roberto Palmarocchi: La politica italiana di Lorenzo de Medici. Firenze nella guerra contro Innocenzo VIII. Firenze, 1933.
  • Philibert Panhölzl: Einige Bemerkungen über die Echtheit der Bulle Innocenz VIII.: "Exposcit tuae devotionis sinceritas" vom Jahre 1489. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 5, 1 (1884): 441-450.
  • Pio Paschini: Leonello Chieregato, nunzio d'Innocenzo VIII e di Alessandro VI. Roma, 1935.
  • Armando Petrucchi: Note di diplomatica pontificia. 1. Un privilegio solenne di Innocenzo III per S. Lorenzo in Lucina. 2. I Capitoli di Innocenzo VIII per Perugia. "Archivio della Società Romana di storia patria" 89, 1966: 47-85.
  • Ernesto Pontieri: L'attaggiamento di Venezia nel conflitto tra papa Innocenzo VIII. e Ferrante I. D'Aragona, 1483-1492. "Archivio storico per le province Napoletane" (ASPN) 81, 1962: 197-324; ASPN 84-5, 1966-67: 175-309.
  • Ernesto Pontieri: La "guerra dei baroni" napoletani e di papa Innocenzo VIII contro Ferrante d'Aragona in dispacci della diplomazia fiorentina. "Archivio storico per le province Napoletane" (ASPN) 88, 1971: 197-348; ASPN 89, 1972: 117-178; ASPN 90, 1973: 197-254; ASPN 91, 1974: 189-210; ASPN 94, 1977: 77-212.
  • Giuseppe Rivera: La dedizione degli aquilani ad Innocenzo VIII. 3. Puntata. "Bollettino della Società di Storia Patria Anton Ludovico Antinori negli Abruzzi" (BSSPALAA) 1, 1 (1889): 35-48; BSSPALAA 1, 2 (1889): 159-179; BSSPALAA 2, 3 (1890): 7-17.
  • Emmanuel Pierre Rodocanachi: Histoire de Rome: Une cour princière au vatican pendant la Renaissance. Sixte IV, Innocent VIII, Alexandre VI Borgia (1471-1503). Paris, 1925.
  • Francesco Samarelli: Giambattista Cibo. Molfetta, 1929.
  • Sven Sandström: The programme for the decoration of the Belvedere of Innocent VIII. "Konsthistorisk tidskrift" 29, 1960: 35-75.
  • Sven Sandström: Mantegna and the Belvedere of Innocent VIII. "Konsthistorisk tidskrift" 32, 1963: 121-122.
  • Francesco Serdonati: Vita e fatti d'Innocenzo VIII. Milano, 1829.
  • Christoph Friedrich von Stälin: Schreiben Graf Eberhards im Bart an Papst Innocenz VIII. "Württembergisches Jahrbuch" (1862): 122-124.
  • Agostino Zanelli: Roberto di Sanseverino e le trattative di pace tra Innocenzo VIII ed il re di Napoli. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 19, 1896: 177-188.
  • M. Tabarrini: Lettere di Iacopo da Volterra a papa Innocenzo VIII. "Archivio storico italiano" 10, 2 (1869): 3-19.
  • John Aidan Francis Thomson: Innocent VIII and the Scottish Church. "The Innes Review" 19, 1968: 23-31.
  • Peter Walter: Der Wormser Bischof und kurpfälz. Kanzler Johannes von Dalberg vor dem Papst. Die von Rudolf Agricola verfaßte Gratulationsrede zum Regierungsantritt Innozenz' VIII. "Kirchengeschichte - alte und neue Wege". Frankfurt am Mainz, 2008: 37-61.
  • Giorgio Viani: Memorie della famiglia Cybo. Pisa, 1808.
Eelnev:
Sixtus IV
Paavst
14841492
Järgnev:
Aleksander VI