Gregorius III

Allikas: Vikipeedia
Gregorius III
178-7866 IMG - Gregorius III AV (2).jpg

Valitsemisaja algus 18. märts 731
Valitsemisaja lõpp 28. november 741
Eelkäija Gregorius II
Järeltulija Zacharias
Surmakuupäev 28. november 741
Surmakoht Rooma

Gregorius III oli paavst 731741. Ta oli 90. paavst.

Gregorius oli viimane süürlasest paavst ja kuni 2013. aastani viimane väljastpoolt Euroopat valitud paavst. Tema isa nimi oli Johannes.

Ta sai Gregorius II ajal 726 preestriks (kardinalpreester). Ta valdas "Liber pontificalise" järgi suurepäraselt kreeka ja ladina keelt. Ta võis olla benediktiini munk.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III valiti roomlaste ja Rooma vaimulike poolt 11. veebruaril 731 Gregorius II matusetseremoonial aklamatsiooniga ametisse ja pühitseti paavstiks 18. märtsil 731, kui Bütsantsi eksarh oli teda tunnustanud. Ta oli viimane paavst, kes soovis eksarhilt vastavat mandaati.

Pilditüli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III nõudis aastal 731 Bütsantsi keisrilt Leo III-lt ikonoklastia lõpetamist. Paavst saatis Konstantinoopolisse oma saadiku Georgiuse, kes ei julgenud paavsti otsuseid keisrile üle anda ja pöördus tagasi, kuid saadeti taas Konstantinoopolisse.

Saanud Konstantinoopolist eitava vastuse, pidas paavst 1. novembril 731 sinodi, milles mõisteti ikonoklastia hukka, ning keiser ja Konstantinoopoli patriarh Anastasios ekskommunitseeriti. Sinodi otsustega Konstantinoopolisse saadetud saadik Constantinus võeti keisri sõdurite poolt kinni. Alles aastal 733 jõudis üks saadik Konstantinoopolisse, andes sinodi otsused üle keisrile, tema pojale Konstantinosele ja patriarhile.

Keiser saatis Itaaliasse oma laevastiku, kuid see hävis Aadria merel. Seejärel võõrandas keiser paavsti valdused Calabrias ja Sitsiilias ning määras Illüürias ja Sitsiilias asunud paavsti jurisdiktsiooni alla kuulunud piiskopkonnad Konstantinoopoli patriarhi alluvusse.

Suhted langobardidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spoleto hertsog Thrasimund II vallutas aastal 737 või 738 olulise Gallese kindluse, halvates ühendustee Rooma ja Ravenna vahel. Aastal 739 sõlmis Gregorius III Thrasimundi ja Benevento hertsogi Gregoriusega rahulepingu. Seepeale ründas langobardide kuningas Liutprand Spoletot ja vallutas neli Roomale kuulunud kindlust, ähvardades tungida Rooma, kuhu oli põgenenud Thrasimund.

Paavst nõudis kuningalt kindluste loovutamist, kuid saamata vastust, toetas aastal 740 Thrasimundi Spoleto tagasivallutamisel, kuid selle saavutamisel ei andnud Thrasimund paavstile vallutatud kindlusi tagasi.

Suhted Frangi riigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III pöördus aastatel 739 ja 740 Frangi riigi majordoomuse Karl Martelli poole sooviga, et too asuks sõtta Roomat ähvardanud langobardide kuninga Liutprandiga, kuid Martell ei olnud sõjast huvitatud, kuna ta soovis Liutprandilt abi võitluses araablaste vastu.

Paavst saatis Martelli veenmiseks talle 741 hinnalisi kingitusi ja reliikviaid ning pakkus Rooma konsuli ja patriitsi tiitlit.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III andis aastal 731 Canterbury peapiiskopile Tatwine'le palliumi ja määras ta Inglismaa vikaariks. Aastal 736 sai palliumi Tatwine'i järeltulija Nothelm. Paavst andis aastal 735 palliumi Yorki peapiiskopile Egbertile.

Suhted Gallia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III andis palliumi Vienne'i peapiiskopile Wilchariusele.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III saatis neli kirja Fermo piiskopile Passinusele. Ta andis palliumi Grado patriarhile Antoninusele.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III pühitses Rooma Peetri kirikus kõigi pühakute mälestuseks kabeli ja sätestas kõigi pühakute päeva pidamise 1. novembril.

Ta keelas aastal 732 germaanlastel abielluda seitsmenda põlve veresugulastega.

Ta ordineeris 80 piiskoppi, 44 preestrit ja 3 diakonit. Ta ordineeris piiskopiks Passau piiskopi Vivilo.

Gregorius III ajast on teada 33 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Zacharias.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III rajas uusi kloostreid.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III toetas Bonifatiuse misjonit germaanlaste juures ja määras ta aastal 732 peapiiskopiks. Bonifatius sai paavstilt õiguse rajada uusi piiskopkondi. Aastal 738 saatis paavst Bonifatiuse apostelliku legaadina Baierisse, Hessenisse ja Tüüringisse.

Paavst kohustas Willibaldi aastal 740 aitama Bonifatiust ja toetas tema misjonit Böömimaal.

Gregorius III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi eksarh kinkis paavstile kuus oonüksist valmistatud sammast, mis paigutati Rooma Peetri kirikusse.

Gregorius III jätkas Rooma linnamüüride ja katakombide taastamist ning kirikute kaunistamist pühapiltidega. Tema ajal ehitati Rooma Peetri kirikusse Lunastaja ja Neitsi Maarja oratoorium.

Tema ajal püstitati Santa Maria Maggiore kirikusse Neitsi Maarja kuju.

Tema ajast on säilinud esimesed paavsti mündid.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius III suri 28. novembril 741 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 28. november, varem ka 10. detsember.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Gregorius II
Rooma paavst
731741
Järgnev:
Zacharias