Nicolaus IV

Allikas: Vikipeedia
Nicolaus IV
Sünninimi Girolamo Masci
Valitsemisaja algus 22. veebruar 1288
Valitsemisaja lõpp 4. aprill 1292
Eelkäija Honorius IV
Järeltulija Coelestinus V
Sünnikuupäev 30. september 1227
Sünnikoht Lisciano
Surmakuupäev 4. aprill 1292
Surmakoht Rooma

Nicolaus IV (Girolamo Masci, ka Girolamo Massi, Girolamo Massio, Girolamo Massei, Girolamo Mascius, Girolamo Mascio, Girolamo d'Ascoli; 30. september 12274. aprill 1292) oli paavst 1288–1292. Ta oli 191. paavst ja esimene frantsisklane, kes sai paavstiks.

Girolamo Masci sündis Ascoli Piceno lähistel Liscianos ametniku peres. Ta liitus frantsisklaste orduga, kus õppis esmalt Bonaventura juures ja seejärel Perugia ülikoolis teoloogiat, saades doktorikraadi. Ta oli hiljem Roomas teoloogiaprofessor ja sai juunis 1272 frantsisklaste provintsiaaliks Dalmaatsias. Gregorius X saatis ta oktoobris 1272 saadikuna Konstantinoopolisse, kus ta kutsus õigeusu vaimulikke osalema II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul.

Masci sai 20. mail 1274 frantsisklaste ordukindraliks,[1] 1276 valiti ta ametisse tagasi ja ta jäi sellesse ametisse maini 1279. Ta osales 1274 II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul. Innocentius V saatis ta mais 1276 legaadiks Konstantinoopolisse.[2] 15. oktoobril 1276 oli ta legaat Prantsusmaal.

Nicolaus III määras Masci 12. märtsil 1278 Santa Pudenziana kardinalpreestriks. Ta andis paavstile 1279 nõu bulla "Exiit qui seminat" koostamisel. Juulis 1280 vahendas ta Sitsiilia kuninga Charles'i ja Saksa kuninga Rudolf I vahelisi läbirääkimisi. Martinus IV määras Masci 12. aprillil 1281 Palestrina kardinalpiiskopiks ja saatis 7. septembril 1283 legaadiks Viterbosse.

Kardinal Masci osales 3 paavsti valimistel 1280–1288.

Paavsti valimised 1287–1288[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV vapp.

Nicolaus IV valiti paavstiks peetripäeval 22. veebruaril 1288 Roomas Corte Savella palees ja pühitseti ametisse 25. veebruaril kardinal Matteo Orsini poolt. Ta võttis nime Nicolaus III järgi.

4. aprillist 1287 22. veebruarini 1288 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 10 kardinali. Neid valimisi ei peetud II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul sätestatud konklaavi reeglite järgi, kuna Hadrianus V ja Johannes XXI olid need reeglid tühistanud.

Need olid ajaloos kõige fataalsemad paavsti valimised, valimiste ajal suri tõenäoliselt malaariasse 4 ja vahetult enne valimisi veel 2 kardinali. Enamik kardinale lahkus suvel 1287 Roomast, kuhu jäi vaid kardinal Masci. Kui kardinalid veebruaris 1288 kogunesid Roomas taas paavsti valima, valisid nad 15. veebruaril kompromisskandidaadina Masci, kes keeldus ametist, kuid ta valiti 22. veebruaril uuesti paavstiks.

Valimistel osalenud kardinalid[3]
  1. Bentivenga de Bentivengis
  2. Gerardo Bianchi
  3. Giovanni Boccamazza
  4. Benedetto Caetani
  5. Jean Cholet
  6. Giacomo Colonna
  7. Bernard de Languissel
  8. Girolamo Masci
  9. Latino Malabranca Orsini
  10. Matteo Orsini

Suhted Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuigi 1282 toimunud Sitsiilia vespriga oli dünastia troonilt kukutatud ja troon läinud Aragóni dünastia kätte.

Paavst püüdis moodustada sõjalist liitu Kastiilia ja Prantsusmaa vahel Aragóni vastu. Ta tühistas Canfranci rahulepingu ja kroonis 29. mail 1289 Rietis Sitsiilia kuningaks Carlo II. Kui Aragóni päritolu Sitsiilia kuningas Jaime tungis Lõuna-Itaaliasse, üritas paavst finantseerida sõjaretke tema vastu.

Paavst tunnustas augustis 1289 Inglise kuninga Edward I vahendusel saavutatud rahulepingut. Ta vabastas Aragóni kuninga Alfonso III ekskommunikatsioonist, kui kuningas lubas mitte abistada oma venda Jaimet, kes Alfonso III surma järel 18. juunil 1291 sai aga ise Aragóni kuningaks.

Paavst saatis 23. märtsil 1290 kardinal Benedetto Caetani (hilisem paavst Bonifatius VIII) legaadiks Sitsiiliasse.

Suhted Hiinaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV saatis 1289 Hiinasse misjoneerima frantsiskaani munga Giovanni di Monte Corvino.[4]

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningas Edward I saatis saadikuks Rooma Dublini peapiiskopi William Houghtoni, kellele paavst andis 10. novembril 1289 kirja Inglismaa kohta.[5]

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV kinnitas 1289 Portugali kuninga Dinizi ja piiskoppide vahelise kokkuleppe.[6] Ta saatis 2. märtsil 1289 legaadina Portugali kardinal Benedetto Caetani (hilisem paavst Bonifatius VIII).

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV taasalustas läbirääkimisi Saksa kuninga Rudolf I-ga tema kroonimise üle Saksa-Rooma keisriks, kuid Rudolf suri 15. juulil 1291.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV taunis 1290, et Saksa kuningas Rudolf I määras Ungari valitsejaks oma poja Albrechti. Paavst kuulutas Ungari oma vasalliks ja läänistas selle Sitsiilia kuningaks kroonitud Carlo II-le.

Ristisõja kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV kutsus 1289 ja 1291 korraldama ristisõda Lähis-Idas, kuid Euroopa valitsejad polnud ristisõjast huvitatud.

Nicolaus IV ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV sätestas 16. veebruaril 1290 Tartu piiskopile volituse anda absolutsiooni neile, kes olid vaimulikke halvasti kohelnud.[7]

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV valiti Rooma senaatoriks. Ta edutas kuurias ja Kirikuriigis Colonna suguvõsa liikmeid ja 1290 määrati Giovanni Colonna Rooma senaatoriks.

Ta saatis 1288 dominiiklase Jacopo de Voragine legaadiks Genovasse, et ta vabastaks linnriigi interdiktist, vastukaaluks määras paavst munga Genova peapiiskopiks.[8]

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV sätestas 18. juulil 1289 avaldatud bullas "Coelestis altitudo", et pool Püha Tooli sissetulekutest peab minema kardinalide kolleegiumile.

Ta tunnustas 17. augustil[9] või 18. augustil[10] 1289 frantsisklaste tertsiaaride ordu reegleid.

Ta teatas 1289 prelaatidele, et nad lubaksid Saksa ordu esindajaid oma kirikute juurde.[7]

Ta saatis Montepulciano Agnese assisteerima Proceno kloostri rajamist ja määras ta kloostri prioriks.[11]

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV mõistis 1290 hukka apostoolikute liikumise.[12]

Ta mõistis hukka Roger Baconi õpetuse.[13]

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV ja dominikaani mungad. Riccoldo da Monte di Croce, "Liber peregrinationis", Bibliothèque nationale de France, 14101412.

Nicolaus IV saatis misjonäre Hiinasse, Bosniasse,[14] Bulgaariasse, Serbiasse, Etioopiasse ja Pärsiasse.

Ta saatis Pärsia kristlastele 1288 bulla "Habet carissima filia". Ta saatis 1291 Pärsia il-khaani naisele bulla "Gaudemus in Domino".

Ta nõudis 1291 avaldatud bullas "Pastoralis officii" mongoli valitsejatelt, et nad asuksid katoliku kiriku osadusse.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV avaldas 5. septembril 1288 bulla "Turbato corde", milles keelas katoliiklastel võtta omaks judaismi.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV määras 6 uut kardinali 16. mail 1288 toimunud konsistooriumil.[15] Ta soovis kardinaliks määrata Ascoli Conradi, kes suri enne konsistooriumit.[16]

  1. Matteo d'Acquasparta
  2. Bernardo de' Berardi
  3. Hugues Aycelin de Billom
  4. Pietro Colonna
  5. Napoleone Orsini
  6. Pietro Peregrosso

Nicolaus IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV lasi Rooma Santa Maria Maggiore kiriku lähistele rajada uue paavstipalee.

Tema ajal renoveeriti Roomas Lateraani basiilikat ja Santa Maria Maggiore kirikut, mille apsiidil on teda kujutatud.[17]

Ta tunnustas 1289 Montpellier',[18] 1290 Macerata[19] ja 9. augustil 1290 Coimbra ülikooli[20] rajamist. Ta ähvardas katkestada kõrghariduse andmise Padovas, nõudes kohalikelt munitsipaalametnikelt, et nad võtaksid 15 päeva jooksul tagasi õppejõududele määratud karistused.

Ta teatas 1292, et kõik Bologna ülemdiakoni poolt doktorikraadi saanud isikud võivad õpetada igal pool ilma kohalike võimude tunnustust vajamata.[21]

Tema hauamonumendi püstitas 1574 Rooma Santa Maria Maggiore kirikus Domenico Fontana.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus IV suri 4. aprillil 1292 Roomas Santa Maria Maggiore kiriku lähedale rajatud paavstipalees ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Artikkel Bonaventurast. (inglise keeles)
  2. Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
  3. Paavsti valimised 1287–1288. (inglise keeles)
  4. Artikkel Giovanni da Monte Corvinost. (inglise keeles)
  5. Artikkel William Houghtonist. (inglise keeles)
  6. Artikkel konkordaadist. (inglise keeles)
  7. 7,0 7,1 Friedrich Georg von Bunge. Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
  8. Artikkel Jacopo de Voraginest. (inglise keeles)
  9. Artikkel kolmandast ordust. (inglise keeles)
  10. Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
  11. Artikkel Montepulciano Agnesest. (inglise keeles)
  12. Artikkel apostoolikutest. (inglise keeles)
  13. Artikkel Roger Baconist. (inglise keeles)
  14. Artikkel katarite liikumisest. (inglise keeles)
  15. Nicolaus IV määratud kardinalid.
  16. Artikkel Ascoli Conradost. (inglise keeles)
  17. Artikkel Lateraani basiilikast. (inglise keeles)
  18. Artikkel Montpellier' piiskopkonnast. (inglise keeles)
  19. Artikkel Macerata piiskopkonnast. (inglise keeles)
  20. Artikkel Coimbra ülikoolist. (inglise keeles)
  21. Artikkel Bologna ülikoolist. (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gheorghe Ion Brătianu: Autour du projet de croisade de Nicholas IV: la guerre ou le commerce avec l'Infidèle. "Revue historique du Sud-Est européen" 22, 1945: 250-255.
  • Franco Cardini: Una licenza di Niccolò IV all'ospedale di San Gallo. "Archivio storico italiano" 128, 1970: 469-474.
  • Kristin M. Casaletto: Pope Nicholas IV: Franciscan infuluence on late thirteenth- century art. 1992.
  • Cesare Cenci: Le "postillae dominicales" di Fr. Girolamo d'Ascoli. "Antonianum", 68, 1993: 485-525.
  • Jeffrey Howard Denton: Towards a New Edition of the Taxatio Ecclesiastica Angliae et Walliae auctoritate P. Nicholai IV circa A.D. 1291. "Bulletin of the J. Rylands University Library of Manchester", 79, 1997: 67-80.
  • Julian Gardner: Pope Nicholas IV and the Decoration of Santa Maria Maggiore. "Zeitschrift für Kunstgeschichte", 36, 1973: 1-50.
  • Rose Graham: The Taxation of Pope Nicholas IV. "The English Historical Review" 23, 1908: 434-454.
  • Antonino Franchi: Nicolaus papa IV, 1288-1292 (Girolamo d'Ascoli). Ascoli Piceno, 1990.
  • Gerard Pieter Freeman: "Supra montem". Die Regel für die Pönitenten von Papst Nikolaus IV. (1289). "Wissenschaft und Weisheit", 53, 1990: 142-56.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Ernest Langlois: Les Registres de Nicolas IV. Paris, 1886–1905. archive.org
  • William Edward Lunt: Collectors' accounts for the Clerical Tenth levied in England by Order of Nicholas IV. "The English Historical Review" 31, 1916: 102-118.
  • Giuseppe Martini: Per la storia dei pontificati di Niccolò IV e Bonifacio VIII. "Rivista Storica Italiana" 58, 1941: 3-41.
  • F. P. Massi: Niccolò IV. Sinigaglia, 1905.
  • Enrico Menestò: Niccolò IV: un pontificato tra Oriente ed Occidente. Spoleto, 1991.
  • Angelo Mercati: Frammento di un registro di Nicolò IV. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 46, 1931: 109-28.
  • Richard Neumann: Die Colonna und ihre Politik von der Zeit Nikolaus IV. bis zum Abzuge Ludwigs des Bayern aus Rom 1288-1328. Berlin, 1914.
  • Raffaele Pazzelli, Lino Temperini: La "Supra montem" di Niccolò IV (1289). Genesi e diffusione di una regola. Roma 1988;
  • James Daniel Ryan: Nicholas IV and the Evolution of the Eastern Missionary Effort. "Archivum Historiae Pontificiae", 19, 1981: 79-95.
  • Antonio Salvi: Nicolai PP. IV musiva inscriptio in basilica Lateranensi. "Collectanea Franciscana", 60, 1990: 191-99.
  • Otto Schiff: Studien zur Geschichte Papst Nikolaus IV. Berlin, 1897.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Honorius IV
Rooma paavst
1288-1292
Järgnev:
Coelestinus V