Silverius

Allikas: Vikipeedia
Silverius
Valitsemisaja algus 8. juuni 536
Valitsemisaja lõpp 11. märts või 11. november 537
Eelkäija Agapetus I
Järeltulija Vigilius
Sünnikoht Frosinone
Surmakuupäev 537
Surmakoht Palmarola või Ponza

Silverius oli paavst 536537. Ta oli 58. paavst.

Silverius oli pärit Frosinonest. Ta oli paavst Hormisdase poeg.

Ta oli Agapetus I ajal alamdiakon.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silverius valiti paavstiks 8. juunil 536. Tema valimist mõjutas idagootide kuningas Theodahad, kes olevat valijatele andnud altkäemaksu.

Rooma vaimulikkond suhtus Silveriusesse esialgu taunivalt, kuid teda tunnustati paavstina, et säilitada kiriku ühtsus.

Poliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keisrinna Theodora leppis paavsti esindaja (apocrisiarius) Vigiliusega kokku, et toetab Vigiliuse saamist paavstiks, kui ta omakorda tunnustab Konstantinoopoli eelmist patriarhi Anthimost ja teisi monofüsiite.

Vigilius sõitis Rooma, kus ta leidis Silveriuse ametissevalituna eest. Vigilius siirdus Napolisse ja esitas väepealik Belisariusele keiserlikud kirjad, mille alusel tunnustati teda ametlikult paavsti ametis. Theodora püüdis samal ajal veenda Silveriust toetama monofüsiitlikke vaimulikke, kuid tulutult.

10. detsembril 536 okupeeris Bütsantsi väepealik Belisarius Rooma ja võeti paavsti poolt sõbralikult vastu. Paavst kutsuti peatselt Belisariuse peakorterisse, kus teda süüdistati võltsitud tõendite alusel koostöös idagootidega, kellele paavst olevat pidanud Rooma piiramise ajal avama linna väravad.

Belisarius arreteeris oma abikaasa Antonina mõjutusel paavsti, võttis temalt palliumi ja määras ta mungaks. 11. märtsil 537 teatas Belisarius Silveriuse tagandamisest ja 29. märtsil seati uueks paavstiks Vigilius.

Eksiil ja tagasiastumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silverius saadeti aastal 537 eksiili Patarasse Lüükias. Kohalik piiskop leidis peatselt, et paavst on süüst puhas. Piiskop siirdus Konstantinoopolisse, et protesteerida paavsti kohtlemise vastu, kuna maailmas on palju kuningaid, kuid vaid üks paavst.

Bütsantsi keiser Justinianus I käskis Silveriuse saata tagasi Rooma ja pidada tema üle kohut. Keisri korraldusel pidi paavst viidama üle teise piiskopkonda, kui ta leitakse olevat süüdi; kui aga paavst on süütu, tuli taastada tema amet.

Silveriuse tagasisaatmist eksiilist püüdis takistada diakon Pelagius.

Kui Silverius jõudis Rooma, võeti ta kinni ja saadeti Gaeta lahes asuvale Palmarola (või Ponza) saarele asumisele.

11. novembril 537 teatas Silverius ametlikult oma tagasiastumisest. Ta oli Pontianuse järel teine paavst, kes loobus ametist.

Ordinatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silverius ordineeris 19 piiskoppi, 13 preestrit ja 5 diakonit. Tema ajast on teada kardinalpreester Jovianus, kelle määras arvatavasti ametisse Silverius.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silverius suri aastal 537 Palmarola või Ponza saarel nälga. Tema täpne surmakuupäev on teadmata. "Liber Pontificalise" järgi maeti ta 20. juunil, kuid kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi suri ta 2. detsembril 537.

Silveriust austatakse katoliku kirikus pühakuna ja märtrina. Tema mälestuspäev on 20. juuni.

Ta on Ponza patroon.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ottorino Bertolini: La fine del pontificato di papa Silverio in uno studio recente. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 47, 1924: 325-343.
  • Paul Hildebrand: Die Absetzung des Papstes Silverius. "Historisches Jahrbuch" 42, 1922: 213-242.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
Eelnev:
Agapetus I
Rooma paavst
536-537
Järgnev:
Vigilius