Johannes Paulus I

Allikas: Vikipeedia
Johannes Paulus I
Sünninimi Albino Luciani
Valitsemisaja algus 26. august 1978
Valitsemisaja lõpp 28. september 1978
Eelkäija Paulus VI
Järeltulija Johannes Paulus II
Sünnikuupäev 17. oktoober 1912
Sünnikoht Canale d'Agordo
Surmakuupäev 28. september 1978
Surmakoht Vatikan
Johannes Paulus I aastal 1968

Johannes Paulus I, ladinapäraselt Ioannes Paulus I (Albino Luciani, [alb'iino lutš'aani] 17. oktoober 191228. september 1978) oli paavst 1978. Ta oli 263. paavst. Teda on kutsutud naeratavaks paavstiks.

Albino Luciani sündis Itaalias Forno de Canale's (praegune Canale d'Agordo) sotsialistliku taustaga töölise Giovanni Luciani ja Bortola Tanconi 4-lapselises peres. Ta ristiti oma sündimise päeval kodus, kuid ametlikult kinnitati tema ristimine 19. oktoobril 1912 kuraator Achille Ronzoni poolt. Luciani konfirmeeriti 26. septembril 1919 piiskop Giosue Cattarossi poolt.

Luciani õppis alates 1918 Forno de Canale algkoolis, jätkas õpinguid Feltre seminaris, kust siirdus edasi Belluno Gregoriuse seminari. Läbinud ajateenistuse, õppis ta Roomas Paavstlikus Gregoriuse ülikoolis teoloogiat ja kaitses 27. veebruaril 1947 doktorikraadi. Tema doktoritöö käsitles inimhinge temaatikat Antonio Rosmini vaadetes.

Luciani tundis 10-aastaselt kutsumust saada vaimulikuks. 7. juulil 1935 ordineeriti ta katoliku kiriku preestriks. 19371947 oli ta kuraator ja oma piiskopkonna seminari prorektor, õpetades ühtlasi dogmaatilist ja moraaliteoloogiat, kanoonilist õigust ja sakraalkunsti.

1948 oli ta Feltre ja Belluno sinodi sekretär ning nimetati oma piiskopkonna progeneraalvikaariks ja 1954 generaalvikaariks. 15. detsembril 1958 nimetas paavst Johannes XXIII Luciani Vittorio Veneto piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks 27. detsembril 1958. Piiskopina osales ta II Vatikani oikumeenilise kirikukogu (19621965) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.

15. detsembril 1969 määras paavst Paulus VI ta Venezia patriarhiks. 5. märtsil 1973 sai ta San Marco kardinalpreestriks. Luciani pidas Venezias 5 oikumeenilist konverentsi ning anglikaani kiriku ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. 19721975 oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil.

Kardinalina kirjutas Luciani raamatu Illustrissimi, mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma jutlustes. Adressaatide hulgas olid Jeesus Kristus, kuningas Taavet, habemeajaja Figaro, Austria-Ungari keisrinna Maria Theresa, Pinocchio, Mark Twain, Charles Dickens ja Christopher Marlowe. Juunis 1975 kinnitas ta, et kommunism on kristlusele sobimatu.

Sooja huumorimeelega inimesena, kes ise nimetas end vaikseks, vähenõudlikuks ja tagasihoidlikuks, oli ta jõudnud Rooma veneetslaste sooja kiindumuse saatel. Pärast valimisi suutis ta 27. augusti angelusel (ta valiti laupäeval, nii et see oli tema esimene päev paavstina) maailmale oma loomuliku sõbralikkusega muljet avaldada. Tema stiil oli rabavalt erinev tema eelkäija Paulus VI omast: viimane oli küll austatud, kuid jättis jaheda intellektuaali mulje. Johannes Paulus I sarnanes rohkem Johannes XXIII-ga; oma kiindumuse tõttu mõlemasse mehesse võttis ta endale nimeks Johannes Paulus, mis oli esimene kaksiknimi paavstide ajaloos.

1978. aasta esimene konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Paulus I vapp

Johannes Paulus I valiti paavstiks 26. septembril 1978 konklaavi 4 voorus. 25. — 26. septembril 1978 toimunud konklaavil osales 111 kardinali. See oli kõige suurema osavõtjate arvuga konklaav ajaloos, hiljem on veel rohkem kardinale osalenud 2005. aasta konklaavil, kus valiti Benedictus XVI.

Johannes Paulus I oli esimene uuema aja paavst, kes oma pöördumistes ütles enda kohta "mina", mitte "meie", kuigi traditsioonitruud abilised, keda paavsti tagasihoidlik soojus ja mitteformaalsus pani kohmetuma, kirjutasid tema tegelikud kõned pressiteadete ja L'Osservatore Romano jaoks sageli formaalsemasse stiili ümber. Ta oli esimene paavst üldse, kes tegi end "inimnäoliseks" (ta tunnistas avalikult, et Venezia patriarhiks määramine oli pannud ta punastama). Ta oli esimene paavst, kes keeldus sedia gestatoria 'st, kuni kardinalide surve veenis teda selle vajalikkuses, sest muidu usklikud ei näeks teda (Vatikani ametiisikud ei öelnud talle, et nad häbenesid tema kohmakat lampjalgset kõnnakut, mis ei olnud nende meelest "kuninglik"). Ta oli esimene paavst, kes tunnistas, et paavstiks saamise väljavaade tundus talle nii kohutav, et teised kardinalid pidid teda julgustama seda vastu võtma "Tempestas magna est super me"). (Ta olevat konklaavile talle omase naeratusega öelnud: "Andku Jumal teile andeks, mis te minu nimel olete teinud.") Ta oli ka esimene paavst, kes keeldus tuhande aasta vanusest pompöössest paavsti kroonimise tseremooniast ja paavstitiaarast, vaid ta pühitseti 3. septembril ametisse. (Igatahes vihjas ta oma abilistele ja meeskonnale, et ei pea end paavstiks sobivaks.) Johannes Paulus I andis katoliku kirikule üllatava alandlikkuse märgi; ka tema moto oli "Humilitas" 'alandlikkus'.

Ta valiti konklaavil neljandas hääletusvoorus, mis annab tunnistust sellest, et konsensusele jõuti kiiresti. Üldiselt arvatakse, et valiku põhjuseks olid rivaalitsevad leerid kardinalide kolleegiumis. Traditsionalistid pooldasid kardinal Giuseppe Sirit, ent progressivistid ja Teise Vatikani kirikukogu toetajad olid kindlalt tema vastu. Mõned Teise Vatikani kirikukogu pooldajad ja mõned Itaalia kardinalid pooldasid kardinal Giovanni Benellit, teised aga olid tema vastu tema "autokraatlike" tendentside tõttu. Kahanev pooldajaskond oli kardinal Sergio Pignedolil, kes oli ise nii kindel selles, et paavstiks valitakse just nimelt teda, et ta läks kiirdieedile, et valge sutaan talle selga läheks, kui ta valitakse. Mitteitaallaste seas (nüüd on itaallased üha rahvusvahelisemas kardinalide kolleegiumis aina suuremas vähemuses) olid sellised tegelased nagu kardinal Karol Wojtyła, "välismaalane", kelle saamist oma järglaseks Johannes Paulus I ennustas. (Luciani ei nimetanud selle "välismaalase" nime, vaid kordas ainult, et too oli konklaavil istunud tema vastas. Sixtuse kabeli istumise plaanid augustiks 1978 näitasid, et Luciani vastas oli Wojtyła.)

Paljud, sealhulgas ka kardinalid, ootasid pikka konklaavi, mis jääb leeridevahelise rivaalitsemise tõttu ummikusse. Luciani oli kerge kompromiss: pigem Teise Vatikani kirikukogu vaimus karjane kui range intellektuaal, väheste autokraatlike pretensioonidega mees, kes sellisena oli mõningatele kardinalidele vastuvõetavam kui Benelli (kes oleks äärepealt saanud riigisekretäriks, kuid määramine jäi ära Johannes Paulus I surma tõttu, ja kellel jäi oktoobrikuu konklaavil paavstiks saamisest puudu käputäis hääli). Ja Itaalia kardinalidele, kes ei tahtnud hääletada teiste, vaieldavate itaallastest kardinalide poolt, oli Luciani ilma "pagasita" itaallane: tal ei olnud seljataga karjääri kuurias, mis oleks tekitanud talle vaenlasi, ega vaieldavaid ega radikaalseid avaldusi ega jutlusi, vaid tegemist oli lihtsalt karjasega, naeratava leebe mehega.

Öeldi, et see, kes Albino Luciani ei ole, on sama tähtis kui see, kes ta on. Juba enne konklaavi algust panid Vatikani raadio ajakirjanikud tähele, et tema nime mainiti üha sagedamini eriti kardinalide poolt, kes teda vaevalt tundsid, kuid tahtsid temast rohkem teada saada, sealhulgas tema tervisliku seisundi kohta. Kui nad oleksid teadnud, kui vilets tervis tal on (tema pöiad olid nii paistes, et ta ei saanud talle konklaavi jaoks ostetud kingi kanda), oleksid nad ehk otsinud Paulus VI-le mõnd teist järeltulijat. Ent nad ei teadnud seda, mistõttu mees valiti tema enda kohkumuseks ja talle täiesti ootamatult paavstiks.

Järgnevatel päevadel andsid kardinalid (hoolimata keelust teistele midagi konklaavi kohta rääkida) mõista, et olid üldise suure rõõmuga valinud "Jumala kandidaadi". Kardinal Pironio teatas: "Olime tunnistajaks moraalsele imele." Ja hiljem kommenteeris ema Teresa: "Ta oli suurim Jumala and. Jumala päikesekiir paistmas maailma pimeduses."

Nagu ta ise tol kuulsal angelusel teatas, oli ta valinud kaksiknime "Johannes Paulus" (esimese paavstluse ajaloos) tänuavaldusena nii Johannes XXIII-le, kes oli nimetanud ta piiskopiks (ja kelle järglane ta oli Venezias), ja Paulus VI-le, kes nimetas ta patriarhiks ja kardinaliks ning kelle järglane ta oli paavstina.

Ametitegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Carlo Confalonieri
Riigisekretär Jean Villot
Camerlengo Jean Villot
Rooma kardinalvikaar Ugo Poletti

Johannes Paulus I ametissepühitsemise tseremoonial osalesid Argentiina president Jorge Rafael Videla, Hispaania kuningas Juan Carlos I, Belglaste kuningas Baudouin I, Monaco vürst Rainier III, Sakamaa FV liidukantsler Helmut Schmidt, Liechtensteini vürst Franz Josef II ja Luksemburgi suurhertsog Jean.

Üldise arvamuse kohaselt oli Johannes Paulus I teoloogias konservatiivne. Ta kaitses avalikult Paulus VI paljuvaieldud entsüklikat suguliste kommete kohta Humanæ Vitæ. (Tõsi küll, eraviisiliselt oli ta Paulus VI-t üles kutsunud võtma teistsugust seisukohta.) Ta pani Vatikani tublisti muretsema, kui ta võttis vastu ÜRO esindajat, et arutada ülerahvastatust kolmandas maailmas. Mõned entsüklika Humanæ Vitæ vastased väljendasid lootust, et võttes arvesse tema arvamusi, mis ta Paulus VI-le oli väljendanud, ning tema sügavutiminevat arutelu kolmanda maailma rahvaarvu kasvu probleemide üle annab uus paavst välja entsüklika, mis "kohandab" entsüklikat Humanæ Vitæ. Kuid tema ootamatu surma tõttu jäid tema plaanid selles asjas teadmata.

Ühe oma esimese paavstliku aktina kavatses ta ette valmistada entsüklika, mis kinnitaks Teise Vatikani kirikukogu joont (ta nimetas seda erakordselt mastaapseks ajalooliseks ja katoliku kiriku kasvamise seisukohast oluliseks sündmuseks) ja paneks kiriku distsipliini preestrite ja usklike seas maksma. Distsipliini asjus oli ta reformaator ja tal oli idee kanda 1% iga kiriku sissetulekutest üle kolmanda maailma vaeste kirikute heaks.

Lavatagused pinged nende Vatikani ametnike seas, kes olid teadlikud tema kunagises kirjas väljendatud seisukohast raseduse katkestamise küsimuses, muutusid eriti teravaks, kui paavst väljendas pärast kohtumist ÜRO delegatsiooniga teatavat leebust selles küsimuses. Seetõttu hakati tema kõnesid Vatikani ametliku häälekandja L'Osservatore Romano veergudel omamoodi tsenseerima.

Johannes Paulus avaldas oma soojusega küll rahvale muljet, kuid Vatikani sees peeti teda "intellektuaalseks kergekaallaseks", kes ei ole paavsti kohustuste kõrgusel. John Cornwelli sõnul koheldi teda üleoleva armulikkusega. Üks vanem vaimulik võrdles teda näitleja Peter Sellersiga. Kriitikud võrdlesid tema jutlusi, mis mainisid Pinocchiot, Pius XII ja Paulus VI õpetatud arutlustega. Külastajad rääkisid tema isolatsioonist ja üksildusest ning sellest, et ta oli aastakümnete jooksul ainus paavst, kellel ei olnud seljataga ei diplomaatilist (Pius XI ja Johannes XXIII) ega kuuriakarjääri (Pius XII ja Paulus VI). Paavst Johannes Paulust süüdistati selles, et ta ei tule toime lõputute dokumentidega, mida riigisekretär Jean Villot talle saadab. Paavst läks kord paanikasse, kui tuul viis pealtnägijate õuduseks tema käest lendu ülisalajase dokumendi, mille Villot talle oli saatnud, ning see sattus üle katuseaia Vatikani katustele. (Vatikani tuletõrje tõi need sajad leheküljed ära.)

Lucianil endal olid rängad kahtlused selles, kas ta sobib paavstiks. Ta ennustas, et tema paavstiaeg tuleb lühike ning tema järglaseks saab "too välismaalane". Ta küsis inimestelt korduvalt: "Miks nad minu välja valisid?"

Ta esitas avaliku pöördumise 30. augustil kardinalide kolleegiumile ja 7. septembril Rooma vaimulikkonnale.

31. augustil kohtus ta Vatikani akrediteeritud diplomaatilise korpusega.

1. septembril korraldas ta pressikonverentsi. Samal päeval saatis ta kirja kardinal Joseph Ratzingerile.

10. septembril tunnustas ta Camp Davidis peetud tippkohtumist USA presidendi Jimmy Carteri, Egiptuse presidendi Anwar Sadati ja Iisraeli peaministri Menaẖem Begini vahel.

17. septembril saatis ta kirja Saksamaal toimunud Katholikentagil osalejatele.

21. septembril külastasid paavsti ad limina visiidil USA piiskopid ja 28. septembril Filipiinide piiskopid.

23. septembril kohtus ta Rooma linnapeaga.

28. septembril saatis ta kirja Hugo Aufderbeckile.

Johannes Paulus I kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Skulptor Riccardo Cenedese on loonud Johannes Paulus I-st skulptuuri.

Kirjanik David Yallop on Johannes Paulus I surma uurimist kirjeldanud 1985 ilmunud teoses "In God's name: an investigation into the murder of Pope John Paul I".

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Paulus I sai 28. septembril 1978 kella 23 paiku kohaliku aja järgi Vatikanis oma voodis südamerabanduse. Ta leiti järgmisel hommikul kella 5:30 ajal kohaliku aja järgi, kui tema toalamp oli veel sisselülitatud ja paberid isiklike märkmetega voodis. Johannes Paulus I maeti 4. oktoobril Vatikani Peetruse kirikusse.

Johannes Paulus I valitses 33 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-st.

Johannes Paulus I surm tekitas kogu maailmas suure šoki. Vatikan tekitas suuri probleeme seoses tema surmaga seotud sündmuste käsitlemisega. Valetati selle kohta, kes leidis tema surnukeha: Vatikan väitis, et see oli paavsti sekretär John Magee, tegelikult aga selgus hiljem, et selle leidis õde Vincenza, üks nunn paavsti majapidamisest, kes oli talle kohvi toonud. Valetati surma aja kohta. Valetati, et tema isiklikud asjad (prillid, testament, dokumendid, mille kallal ta parajasti töötas, kui ta suri) olid tema magamistoast kadunud ja neid ei leitudki. Tegelikult olid tema asjad tema õe perekonna valduses. Väideti, et ta luges parajasti Thomas a Kempise raamatut De Imitatione Christi. Tema surma kohta räägiti omavahel vastuolus olevaid lugusid. Vihjati sellele, et tema halb tervis tulenes rohkest suitsetamisest. Tegelikult ta ei ole kunagi suitsetanud. Selle väärteabe mõju näitab ajalehe Irish Independent pealkiri "Kolmkümmend kolm vaprat päeva": artiklis maalitakse pilt nõrgast ja haigest mehest, kes on füüsiliselt võimetu taluma paavstiks oleku raskust ja kelle see tappis.

Kõige dramaatilisem on see, et paavsti keha palsameeriti ühe päeva jooksul pärast tema surma, mis on vastuolus Itaalia seadustega (ent Vatikan ei ole Itaalia jurisdiktsiooni all). Tema surma ümber levisid mitmed kuulujutud: üks paavsti külastanud prelaat olevat audientsi ajal mõni päev varem surnud, sest ta olevat joonud paavstile määratud "mürgitatud kohvi"; see surm leidis küll aset, ent mürgi kohta polnud tõendeid. Teise jutu järgi olevat paavst kavatsenud Vatikani kõrgemaid ametnikke korruptsioonisüüdistuste tõttu vabastada; sellisest kavast ei ole tõendeid, kuigi paavst oli teadlik probleemidest Vatikani panga asjaajamises: tal oli olnud konflikt Vatikani pangaga, kui see mõni aasta varem oli Venezias müünud ühe kirikupanga. Kiire palsameerimine äratas kahtlusi, et seda tehti lahkamise vältimiseks. Ent Vatikan rõhutas, et paavsti lahkamine on Vatikani seadustega keelatud. Hiljem selgus, et ka see pole tõsi: 1830 lahati paavst Pius VIII surnukeha. Lahkamisel ilmnes tõendeid selle kasuks, et Pius VIII võidi mürgitada.

Vatikani vastuolulised teated seoses Johannes Paulus I surmaga ja "ebatäpsed" avaldused selle kohta, kes leidis surnukeha, mida ta parajasti luges, millal ta leiti ning kas lahkamine on võimalik, kutsusid esile rea vandenõuteooriaid, millest mitmed olid seotud Vatikani pangaga. David Yallopi raamat In God's Name (Jumala nimel) esitas teooria, mille kohaselt paavst oli "potentsiaalseks ohuks" väidetava korruptsiooni tõttu Vatikani pangas, mille õige nimi on Istituto per le Opere Religiose (IOR), millesse olid segatud vabamüürlus ja maffia ning milles oli kaassüü Rooma kuurial. Kuigi Yallopi raamat paljastas mitmed Vatikani "ebatäpsed" avaldused mõne päeva jooksul pärast Johannes Pauluse surma ning äratas rahvusvahelist tähelepanu (isegi mõned kõrged kirikutegelased nõudsid surma enda uurimist), ei ole selles esitatud teooriat leidnud laia aktsepteerimist ning järgnev John Cornwelli raamat on neid õõnestanud. Ka filmis Ristiisa III kujutati Vatikani panga osalust organiseeritud kuritegevuses ning paavst Johannes Paulus I mõrvamiseni viinud intriige. Hiljuti teatati, et Johannes Paulus I surma uurimist on uuesti alustatud.

On võimalik, et paavst Johannes Paulus I suri kas loomulikku surma või madala vererõhu vastase ravimi üledoosi tagajärjel. Isegi näiliselt kahtlasel kiirel palsameerimisel võib olla loomulik seletus. Tema kahe eelkäija Pius XII ja Paulus VI surnukehad lagunesid kiiresti. Piuse puhul ebaõnnestunud palsameerimine koguni kiirendas protsessi. (Pius XII kiiresti laguneva keha lehk pani mõned auvahtkonnas olnud Šveitsi kaardiväelased oksendama ja minestama; keha läks lillaks ja nina tuli ära). Et Johannes Paulus I suri septembris, mil Roomas on palav, siis on ehk mõistetav, miks Vatikani ametnikud tahtsid ära hoida säärase õnnetuse kordumist. Väitel, et paavsti lahkamist keelab mingi reegel, võis olla süütu seletus: kui paavsti surnukeha oli kiire lagunemise vältimiseks palsameeritud, võidi see "reegel" palsameerimise tagantjärele õigustamist välja mõelda. (On väidetud, et paavsti sõpradel kästi mõneks ajaks mingi "ülevaatuse" pärast surnukeha juurest lahkuda; võib-olla toimus isegi lahkamine. Igatahes ei ole mingeid leide avaldatud; see viitab võimalusele, et leiti mingeid tõendeid selle kohta, et paavst ei surnud loomulikku surma, vaid kas mõrva või üledoosi tõttu, millest Vatikan ei tahtnud avalikult teatada.)

John Cornwalli teooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Briti ajaloolane ja ajakirjanik John Cornwell esitas raamatus A Thief in The Night teistsuguse teooria. Ta väidab, et Lucianil oli tõesti halb tervis, nagu kinnitavad paavsti venna- või õetütar, kes on arst, ja mitmed Vatikani kõrgemad ametnikud. Lucianil olevat pöiad ja pahkluus paistes olnud (mis annab tunnistust halvast vereringest ja vere liigsest hüübimisest), nii et ta ei saanud kanda kingi, mis talle valimiste ajal osteti. Ta ei olnud käinud Vatikani arsti juures ega võtnud talle kirjutatud ravimeid.

Cornwell jõudis järeldusele, et Johannes Paulus I suri kopsuembooliasse (1976 oli Lucianil olnud võrkkesta emboolia). Cornwell arvas,

  • et paavst oli Vatikanis kohanemisvõimetuna nii suures segaduses, et ta võis oma elutähtsad rohud võtmata jätta, riskeerides uue embooliaga;
  • et paavst oli ööpäeva jooksul enne surma kolm korda öelnud, et tunneb end halvasti, kuid ei lubanud sekretäridel arsti kutsuda;
  • et kahetunnine energiline kõnd oma tööruumides (halva ilma tõttu ei soovitatud tal aeda minna) 28. septembri pärastlõunal põhjustas kopsuemboolia, millest tekkis äge köhahoog, mis sekretärid murelikuks tegi;
  • et paavsti energiline jooks mööda koridori alla telefoni võtma põhjustas kopsutrombi järjekordse nihkumise, mis varsti kutsus esile saatusliku kopsuemboolia.

Cornwelli arvates suri paavst umbes kell 21:30 või ehk 20:00 oma laua taga ning tema surnukeha leidsid põrandalt preestritest sekretärid, kes viisid selle voodisse ning asetasid ta äkksurma surnud inimese kohta ebatavalisse asendisse (istukil, prillid ninal ja paberid käes). Põhjus oli selles, et kaks sekretäri tahtsid varjata, et paavstil oli kaks korda olnud tugev rinnavalu läheneva kopsuemboolia sümptomitega ning raske köhahoog. Nad tahtsid mõlemal korral arsti kutsuda, ent paavst ei lasknud. Cornwelli järgi tahtsid nad süütunde tõttu jätta mulje äkksurmast, et neid ei saaks süüdistada. (Peale selle oli Luciani mälestusele ja paavstlusele austavam jätta mulje, et Luciani suri väärikat surma oma voodis lugedes, mitte looteasendis põrandal.)

Mõlemad sekretärid (üks neist, John Magee, on praegu Cloyne'i piiskop Iirimaal) eitavad seda, ent see versioon annab seletuse paljudele kummalistele asjaoludele, eeldamata suuri vandenõusid. Samuti seletab see mõlema sekretäri kummalisi kommentaare; Magee ütles paavsti majapidamise nunnadele paavsti surma õhtul, et paavst võib samal õhtul või öösel surra. Teine sekretär, rääkis, et kui ta teda tõstis, olid paavsti selg ja pöiad veel soojad. Isegi kui ta suri voodis, ei saanud tema keha ajal, mil ta leiti (umbes 5:30; oli juba tekkinud koolnukangestus, mistõttu tal murti mõned luud (kas põlv või selg)) ja mil sekretär olevat surnukeha tõstnud ja soojust tundnud. Vatikan on raamatut mitteametlikult kiitnud; selles leiduvaid oletusi ja järeldusi on ka kahtluse alla pandud. Jätkuvalt on nõutud paavsti säilmete ümbermatmist ning avalikult tunnustatud lahkamise läbiviimist.

Johannes Paulus I beatifikatsiooniprotsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. juunil 2003 tunnustas Johannes Paulus II tema beatifikatsiooniprotsessi alustamist ja 23. novembril 2003 alustati ametlikult protsessiga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Paulus VI
Paavst
1978
Järgnev:
Johannes Paulus II