Benedictus XII

Allikas: Vikipeedia
Benedictus XII
Papa Benedictus Duodecimus.jpg

Sünninimi Jacques Fournier
Valitsemisaja algus 20. detsember 1334
Valitsemisaja lõpp 25. aprill 1342
Eelkäija Johannes XXII
Järeltulija Clemens VI
Sünnikuupäev 1280 või 1285
Sünnikoht Canté
Surmakuupäev 25. aprill 1342
Surmakoht Avignon

Benedictus XII (Jacques Fournier, ka Jacques de Novellès või Jacopo Fornerio; 1280 või 128525. aprill 1342) oli paavst 1334–1342. Ta oli 197. paavst ja kolmas Avignoni vangipõlve paavst.

Jacques Fournier sündis Prantsusmaal Saverduni lähistel Canté kommuunis arvatavasti möldri peres. Salvador Miranda andmetel võis ta olla paavst Johannes XXII sugulane. Tema onu Arnaud Nouvel (või Arnaud Novel) sai Fontfroide'i kloostri abtiks ja 1310 kardinaliks.

Fournier astus noorukina onu soovitusel Boulbonne'i tsistertslaste kloostrisse, saades mungaks. Ta õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat, omandas doktorikraadi ja valiti 1311 Fontfroide'i kloostri abtiks.

Fournier sai 19. märtsil 1317 Pamiers'i piiskopiks ja ordineeriti kardinal Niccolò Alberti poolt. Ta asutas Pamiers'is kohaliku inkvisitsiooniameti ja valdavalt tema inkvisitsiooniprotokollidel põhineb ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324". Ta kehtestas talupoegadele kümnise juustult ja naeristelt.

Johannes XXII tunnustas teda kahel korral, määras ta 2. märtsil 1326 Mirepoix' piiskopiks ja 18. detsembril 1327 Santa Prisca kardinalpreestriks. Selles ametis langetas Fournier 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis [1]. Ta oli 1333 kardinal protoprete.

1334. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII vapp.

Benedictus XII valiti paavstiks 20. detsembril 1334 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse 8. jaanuaril 1335 Avignoni dominiiklaste kirikus kardinal Napoleone Orsini poolt. Ta oli viimane tsistertslane, kes sai paavstiks. Enne teda oli tsistertslastest paavstiks saanud Eugenius III. Benedictus XII teatas Euroopa valitsejatele enda saamisest paavstiks 9. jaanuaril 1335.

13. – 20. detsembril 1334 toimunud konklaavil osales 24 kardinali. Konklaavil tekkis 2 fraktsiooni: Prantsusmaa ja Rooma kardinalid. Kroonik Giovanni Villani järgi oli sellel konklaavil oli põhisoosikuks kardinal Jean-Raymond de Comminges, kes olevat aga keeldunud lubamast valituks osutumisel Rooma minema.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Pierre Bertrand
  2. Giacomo Caetani Stefaneschi
  3. Annibaldo di Ceccano
  4. Pierre des Chappes
  5. Giovanni Colonna
  6. Jean-Raymond de Comminges
  7. Imbert Dupuis
  8. Luca Fieschi
  9. Raymond Guillaume des Forges
  10. Jacques Fournier
  11. Giovanni Gaetani Orsini
  12. Guillaume Pierre Godin
  13. Pedro Gómez Barroso
  14. Gauscelin de Jean
  15. Bertrand de Montfavez
  16. Pierre de Mortemart
  17. Raymond de Mostuéjouls
  18. Gaillard de la Mothe
  19. Matteo Orsini
  20. Napoleone Orsini
  21. Bertrand du Pouget
  22. Pierre des Près
  23. Élie Talleyrand de Périgord
  24. Arnaud de Via

Avignoni vangipõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Benedictus XII lubas konklaavil, et pöördub paavstina tagasi Rooma, kuid kardinalid veensid teda hiljem seoses Itaalia pingelise sisepoliitilise olukorraga Avignoni jääma. Roomast saadeti küll Avignoni delegatsioon, et paavsti ümber veenda. Paavst kaalus kompromissvariandina asumist Bolognasse, kuid seal toimusid parasjagu rahutused.

Saja-aastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningas Edward III annab Prantsusmaa kuningale Philippe VI-le vasallivande. "Grandes Chroniques de France", Bibliothèque Nationale de France.
Next.svg Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Juulis 1335 teatas Prantsusmaa kuningas Philippe VI paavstile, et kavatseb minna šotlastele appi võitluses inglastega. Benedictus XII soovis, et valitsejad koondaksid oma jõud pigem ristisõja korraldamiseks ja saatis Prantsusmaa kuninga juurde saadikuks Hugues d'Aimery. Märtsis 1336 kutsus paavst Philippe VI Avignoni, kus ta teatas kuningale, et ristisõda jääb viletsa ettevalmistuse tõttu ära.

Oktoobris 1336 palus Inglismaa kuningas Edward III paavstilt luba kasutada sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha. Paavsti keeldumisel võõrandas kuningas St. Mary kloostri varad.

1337 püüdis paavst tulutult lahendada eskaleeruvat konflikti, kuid Philippe VI teatas talle, et see pole mitte paavsti, vaid suverääni (Prantsusmaa kuninga) ja tema vasalli (Inglismaa kuninga) vaheline asi. Paavst taunis, et Philippe VI kasutas sõdimiseks ristisõja tarbeks kogutud raha ja nõudis, et Philippe VI annaks ristisõja tarbeks kogutud raha annetajatele tagasi. Ta määras 28. juulil 1337 Prantsusmaale legaatideks kardinalid Bertrand de Montfavezi ja Pedro Gómez Barroso. Ta määras 13. augustil 1337 Barroso vahendajaks Liège peapiiskopi ja Thierry de Heinsbergi vahelises vaidluses Looni krahvkonna üle. Paavst kehtestas 5. aprillil 1340 Flandriale interdikti.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes XXII poolt ekskommunitseeritud Saksa-Rooma keiser Ludwig IV alustas paavstiga läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks. Prantsusmaa kuninga Philippe VI vastuseisu tõttu teatas paavst 11. aprillil 1337, et Ludwigi vabastamine kirikuvandest pole võimalik.

Mais 1338 ja augustis 1338 peetud Frankfurti riigipäevadel kuulutati, et keiser allub vaid Jumalale, mitte paavstile.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Andronikos III saatis 1339 saadikuna paavsti juurde Gerace piiskopi Barlaam II, et alustada läbirääkimisi 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks.

Suhted Hiinaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII saatis 1338 teoloog Nicolaus Bonet legaadina Hiina keisri juurde.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII püüdis vahendada Inglismaa kuninga Edward III tüli Prantsusmaaga. Paavst nõudis kuningalt, et see rajaks Iirimaale ketserite jälitamiseks inkvisitsiooni.

Suhted Itaalia riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII läänistas 1336 Imola Lippo II Alidosile ja määras ta paavstlikuks vikaariks.

Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja ajamist Napoli kuningriigist.

Ta määras Ostasio da Polenta Ravenna vikaariks.

Ta kehtestas 1338 Bolognale interdikti.

Benedictus XII ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Padise kloostri varemed.

Benedictus XII langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi Friedrich von Pernsteini ja Saksa ordu vahelises tülis.

Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile Engelbert von Dolenile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid.

Paavst määras 23. veebruaril 1338 Saare-Lääne piiskopiks Hermann II ja vabastas ta 30. aprillil 1338 palverännaku kohustusest.

Paavst tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest. Ta taunis 20. aprillil 1341 asehaldurit kloostrite maksustamise pärast.

Ta määras 18. oktoobril 1341 Tartu piiskopi Engelbert von Doleni Riia peapiiskopiks.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII andis Avignonis viibivatele piiskoppidele korralduse minna tagasi oma piiskopkondadesse. Ta sätestas 10. jaanuaril 1335, et vaid kardinalid ja patriarhid võivad omada benefiitse in commendam. Ta taunis ka ühe isiku poolt samaaegselt mitme piiskopiameti pidamist. Ta reorganiseeris kuuria erinevaid ametkondi.

Ta kehtestas 12. juulil 1335 tsistertslastele, 20. juunil 1336 benediktlastele, 28. novembril 1336 frantsisklastele ja 15. mail 1339 regulaarkanoonikutele uued konstitutsioonid. Ta kohustas kloostritest lahkunud kerjusmunki kloostritesse tagasi pöörduma.

Ta kavatses reformeerida ka dominiiklasi. Ta nõudis 1335 Anagni piiskopilt Giovanni Pagnottilt, et see peataks dominikaani munga Venturino kavandatud rahvarohke palverännaku, kuna kahtlustas, et munk kavatseb end paavstiks kuulutada. Paavsti otsus ei jõudnud Venturinoni, kes sooritas palverännaku Rooma. Juunis 1335 soovis Venturino saada paavstilt audientsi, kuid ta heideti vanglasse.

Ta langetas kardinalina 15. aprillil 1334 otsuse Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelises tülis. Ta nõudis 30. aprillil 1336 Tartu piiskopile saadetud bullas "Apostolicae sedis circumspecta", et piiskop viiks täide otsuse, mille alusel peab Saksa ordu loovutama Riia peapiiskopile okupeeritud lossid. Ta tänas 9. veebruaril 1341 Saksa ordut, mis kaitses Padise, Kärkna ja Rootsis asuvat Guthwalli kloostrit Tallinna Taani asehalduri kehtestatud maksude eest [3].

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII lasi tiaarale paigutada kolmanda krooni.

Ta andis korralduse pidada Kirikuriigis Neitsi Maarja patronaažipüha novembri kolmandal pühapäeval.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII avaldas 29. jaanuaril 1336 apostelliku konstitutsiooni (teistel andmetel bulla) "Benedictus Deus", milles ta lükkas ümber Johannes XXII väite paradiisi pääsenud hingede kohta ja rõhutas, et need hinged näevad Jumalat vahetult.

Kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel võis ta eitada Neitsi Maarja pärispatuta saamist.

Ta taunis Fiore Joachimi, Meister Eckharti ja William Ockhami teoloogilisi väiteid. Ockham avaldas 1337 paavsti vastu traktaadi.

Ta nõudis 24. juunil 1336 fraticelli liikumise liikmete välja kihutamist Napoli kuningriigist.

Ta kohustas 1342 armeenia kirikut pidama sinodit, kus arutatakse armeenlaste teoloogilisi eksimusi.

Kristlik eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII taunis onupojapoliitikat, kuid Salvador Miranda andmetel võis kardinal Guillaume Court olla tema sugulane.

Ta saatis raha Itaalia näljahädalistele.

Ta taunis nõidumist. Ta andis 13. aprillil 1336 korralduse saata Avignoni võlur William Altafex. Ta käskis 17. juunil 1336 Mirepoix' kanoonikut Guillen Lombardit uurida isikuid, keda on süüdistatud võlumises. Paavsti korralduses vangistas Foix krahv Gaston II 1336 kaks võlurit, kes viidi Avignoni.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII nõudis 1338 Austria hertsogilt Albrecht II-lt, et see võtaks kasutusele meetmeid, et kaitsta juute pogrommide eest.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII määras 7 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens VI.

  1. konsistoorium 18. detsember 1338
    1. Bernard d'Albi
    2. Gozzio Battaglia
    3. Guillaume Court
    4. Bertrand de Déaulx
    5. Raymond de Montfort
    6. Pierre Roger, (Clemens VI)
  2. konsistoorium jaanuar 1339
    1. Guillaume d'Aure

Benedictus XII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Montaillou kirik Prantsusmaal. Pamiers'i piiskopi Jacques Fournieri inkvisitsiooniprotokollid hõlmasid ka Montaillou elanikke.

Benedictus XII on tuntud inkvisiitorina ajaloolase Emmanuel Le Roy Ladurie uurimuses "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324."

Tema ajal renoveeriti Rooma Peetri kirikut ja Lateraani basiilikat. Ta andis esimesel valitsemispäeval 21. detsembril 1334 nende kirikute renoveerimiseks raha.

Ta rajas 12. mail, 27. mail ja 30. septembril 1339 avaldatud bulladega Grenoble'i ülikooli.

Benedictus XII määras Francesco Petrarca jaanuaris 1335 Lombezi katedraali kanoonikuks, millega tagas talle püsivad sissetulekud. Petrarca kirjutas hiljem paavstile kaks kirja, milles nõudis tema siirdumist Rooma. Teda on peetud paavstiks, keda Petrarca taunis 1350. aasta paiku koostatud teoses "Liber sine nomine".

Ta kutsus Avignoni freskomaalijaks Simone Martini.

Ta lasi paavstlikud arhiivi tuua Assisist Avignoni.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XII suri 25. aprillil 1342 Prantsusmaal Avignonis. Ta maeti Avignoni katedraali. Tema haud hävitati Prantsuse revolutsiooni käigus, kuid hiljem tema hauamonument taastati.

Tsistertslased austavad teda austusväärsena (venerabilis).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  3. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jean-Pierre Albert: Croire et ne pas croire. Les chemins de l'hétérodoxie dans le "Registre d'Inquisition" de Jacques Fournier. "Heresis" 39, 2003: 91–106, 190–191.
  • Ugo Aloisi: Benedetto XII e Bertrando arcivescovo ebredunense, riformatore della Marca d' Ancona. "Atti e memorie (Marche)" 3, 1906: 413–417, 418–440.
  • Berthold Altaner: Der Konflikt des Dominikanerordens mit Benedikt XII. "Venturino von Bergamo 1304–1346. Eine Biographie. Zugleich ein Beitrag zur Geschichte des Domenikanerordens im 14. Jahrhunderts". 1911.
  • Paul Amargier: Nullus in jureperitus in utroque: Benoît XII-Urbain V. "Aux origines de l'État moderne. Le fonctionnement de la papauté d'Avignon", Roma 1990: 33–39.
  • Étienne Anheim: La normalisation des procédures d'enregistrement comptable sous Jean XXII et Benoît XII (1316–1342): une approche philologique. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge" 118, 2006: 183–202.
  • Jan Ballweg: Konziliare oder päpstliche Ordensreform. Benedikt XII, und die Reformdiskussion im frühen 14. Jahrhundert. 2001.
  • Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
  • Jean Batany: Benoît XII et la construction du palais jugés par un moraliste contemporain. "Avignon au Moyen Âge: textes et documents". Avignon, 1988: 67–73.
  • Matthias Benad: Par quelle méthode de critique de sources l'Histoire des religions peut-elle utiliser le registre de Jacques Fournier? Anne Brennon, Emmanuel Le Roy Ladurie, "Autour de Montaillou. Un village occitan". Castelnaud la Chapelle, 2001: 147–155.
  • Friedrich Bock: Die Prokuratorien Kaiser Ludwigs IV. an den Papst Benedict XII. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 25, 1933/34: 251–291.
  • Laetitia Boehm: Papst Benedikt XII. (1334–1342) als Förderer der Ordensstudien. Restaurator – Reformator – oder Deformator regulärer Lebensform? G. Melville, "Secundum regulam vivere. Festschrift für P. Norbert Backmund O. Praem". Windberg 1978: 281–310.
  • Benoît Brouns: Les curés de campagne dans le Registre de Jacques Fournier. Agnès Dubreil-Arcin, "L'Église au village. Lieux, formes et enjeux des pratiques religieuses". Toulouse, 2006: 229–253.
  • Louis Carolus-Barré: Benoît XII et la mission charitable de Bertrand Carit dans les pays dévastés du nord de la France. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 62, 1950: 165–232.
  • Georges Daumet: Le Monument de Benoît XII dans la Basilique de Saint-Pierre. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 16, 1896: 293–298.
  • Eugène Déprez: La guerre de Cent Ans à la mort de Benoît XII. L’intervention des cardinaux avant le conclave et du pape Clément VI avant son couronnement (25 avril et 19 mai 1342). "Revue Historique", T. LXXXIII, 1903: 58–76.
  • Antoine Dondaine: Le registre d'Inquisition de Jacques Fournier. A propos d'une édition récente. "Revue de l'histoire des religions" 178, 1970: 49–56.
  • Beda Dudik: Auszüge für Mährens allgemeine Geschichte aus den Regesten der Päpste Benedikt XII. (1334 vom December bis April 1342), Clemens VI. (1342 bis Ende 1352). Brünn, 1885.
  • Léopold Duhamel: Le tombeau de Benoît XII à la métropole d'Avignon. Caen, 1888.
  • Jean Duvernoy: Le Registre d'inquisition de Jacques Fournier, évêque de Pamiers (1318–1325). Toulouse, 1965.
  • Jean Duvernoy: Benoît XII et le pays de Foix. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 19–37.
  • Mark Dykmans: À propos de Jean XXII et Benoît XII. La libération de Thomas Waleys. "Archivum Historiae Pontificiae" 7, 1969: 115–130.
  • Jean Favier: Les papes d'Avignon. Fayard, Paris, 2006.
  • Franz Joseph Felten: Benoît XII, Arnaud de Verdale et la réforme des chanoines. Marie-Humbert Vicaire, "Le monde de chanoines. XIe-XIVe siècles". Toulouse, 1989: 309–339.
  • Franz Joseph Felten: Die Ordensreformen Benedikts XII. unter institutionen-geschichtlichem Aspekt. G. Melville, "Institutionen und Geschichte. Theoretische Aspekte und mittelalterliche Befunde". Köln 1992: 369–435.
  • Franz Joseph Felten: Le pape Benoît XII (1334–1342) et les Frères Prêcheurs. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 307–342.
  • Sylvain Gagnière: La pierre d'Orgon dans les constructions de Benoit XII: le deambulatorium viridarii. "Annuaire de la Société des Amis du Palais des Papes et des Monuments d'Avignon" 67/68 (1990/91): 57–74.
  • Francesco Giunta: Benedetto XII e la crociata. "Anuario de Estudios Medievales", 3, 1966: 215–234.
  • Franz Xaver Glasschröder: Zu den Ausgleichsverhandlungen Ludwigs des Bayern mit Papst Benedikt XII. im Jahre 1336. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 3, 1889: 354–385.
  • Bernard Guillemain: La politique bénéficiale du pape Benoît XII, 1334–1342. Paris, 1952.
  • Bernard Guillemain: Le pape Benoît XII (1334–1342) et l'élargissement du monde. Cesare Alzati, "Cristianità ed Europa. Miscellanea di studi in onore di Luigi Prosdocimi". I. Roma, 1994: 651–660.
  • Bernard Guillemain: Les papes d'Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
  • Emil Göller: Mitteilungen und Untersuchungen über das päpstliche Register- und Kanzleiwesen im 14. Jahrhundert, besonders unter Johann XXII. und Benedikt XII. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 6, 1904: 272–315.
  • Emil Göller: Die Einnahmen der Apostolischen Kammer unter Benedikt XII. Paderborn, 1920.
  • Anne-Marie Hayez: Fonctionnaires languedociens de la curie sous Jean XXII et Benoît XII. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 97–112.
  • Karl Jacob: Studien über Papst Benedict XII. Berlin, 1910.
  • Helen Jenkins: Papal efforts for peace under Benedict XII, 1334–1342. Philadelphia, 1933.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Clifford Ian Kyer: A Misplaced Quaternion of Letters of Benedict XII. "Archivum Historiae Pontificiae" 16, 1978: 337–340.
  • Danielle Laurendeau: "Cet évêque fait sortir la vérité, même si cela ne plaît pas à ceux qui la disent" : faire parler et savoir taire au tribunal d'Inquisition de Pamiers (1318-1325). Atelier national de Reproduction des Thèses, Lille 2009; English: "This bishop makes the truth come out, even if it does not please those who speak it": to make one talk and knowing how to keep to oneself at the Pamier's Inquisition tribunal (1318-1325).
  • Emmanuel Le Roy Ladurie: Montaillou, village occitan de 1294 à 1324. Paris, Gallimard, 1975; eesti keeles: Montaillou, prantsuse küla 1294–1324. Tallinn, Kunst, 1996.
  • Jean-Loup Lemaître: Les créations de collégiales en Languedoc par les papes et les cardinaux avignonnais sous les pontificats de Jean XXII et Benoît XII. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 155–168.
  • Robert Earl Lerner: A note on the university career of Jacques Fournier O. Cist., later Pope Benedict XII. "Analecta Cisterciensia" 30, 1974: 66–69.
  • Andrew George Little: Oxford and the Ordinations of Benedict XII. "Archivum franciscanum historicum" 31, 1938: 205–209.
  • Gabriel de Llobet: Variété des croyances populaires au Comté de Foix au début du XIVe siècle d'aprés les enquêtes de Jacques Fournier. La religion populaire en Languedoc. Toulouse, 1976: 109–126.
  • Marie-Claire Mahaut: Le rôle pacificateur du pape Benoît XII dans le conflit de la Castille avec le Portugal (1337–1340). "La guerre et la paix, frontières et violences au Moyen Âge". Paris, 1978: 225–240.
  • Jean-Berthold Mahn: Le Pape Benoît XII et les Cisterciens. Paris, 1949.
  • Anneliese Maier: Der Kommentar Benedikts XII. zum Matthaeus-Evangelium. "Archivum historiae Pontificiae" 6, Roma, 1968: 398–405.
  • Anneliese Maier: Zwei Prooemien Benedikts XII. "Archivum Historiae Pontificiae" 7, 1969: 131–161.
  • Gert Melville: Quellenkundliche Beiträge zum Pontifikat Benedikts XII. anhand von neu aufgefundenen "Gesta". "Historisches Jahrbuch" 102, 1982: 144–182.
  • Guillaume Mollat: Procès d'un collecteur pontifical sous Jean XXII et Benoît XII. "Vierteljahrschrift für Sozial- und Wirtschaftsgeschichte" 6, 1908: 210–227.
  • Guillaume Mollat: Les papes d'Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
  • Guillaume Mollat: Construction d'une forteresse à Bénévent sous les pontificats de Jean XXII et de Benoît XII. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 62, 1950: 149–164.
  • Guillaume Mollat: Le Saint-Siège et l'Episcopat, de Benoit XI à Benoit XII. "Studia Gratiana" 11, 1967: 555–561.
  • Giovanni Monticelli: Chiese e Italia durante il pontificato avignonese (1305–1378). Milano, 1937.
  • Caroline Obert-Piketty: Benoît XII et les collèges cisterciens du Languedoc. "Les Cisterciens de Languedoc (13e – 14e s.)". Toulouse, 1986: 139–150.
  • Hilary Seton Offler: Empire and Papacy: the Last Struggle. "Transactions of the Royal Historical Society" 6, 1956: 21–47.
  • Heinrich Otto: Benedikt XII als Reformator des Kirchenstaates. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 36, 1928: 59–110.
  • Heinrich Otto: Briefe päpstlicher Beamten aus der Zeit Johannes' XXII. und Benedikts XII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 56, 1937: 314–337.
  • Heinrich Otto: Zur politischen Einstellung Papst Benedikts XII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 62, 1943/44: 103.
  • Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
  • Annette Pales-Gobilliard: L'Inquisition et les Juifs: le cas de Jacques Fournier. "Juifs et judaïsme de Languedoc". Toulouse, 1977: 97–114.
  • Jacques Paul: Jacques Fournier inquisiteur. "La papauté d'Avignon et le Languedoc 1316–1342". Toulouse, 2001: 39–67.
  • Sylvain Piron: Un avis retrouvé de Jacques Fournier. "Médiévales", 54, 2008: 113–134.
  • Paul Piur: Petrarcas' Buch ohne Namen' und die päpstliche Kurie. 1925.
  • Philippe Racinet: La réforme de Benoît XII et la situation des monastères bénédictins au nord de la Loire dans la première moitié du XIVe siècle. "Naissance et fonctionnement des réseaux monastiques et canoniaux". Saint-Étienne, 1991: 551–592.
  • Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
  • Yves Renouard: Une expédition de céréales des Pouilles en Arménie par les Bardi pour le comte de Benoît XII. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 53, 1936: 287–329; Y. Renouard, "Etudes d'histoire médiévale". Paris, 1968: 793–824.
  • Karl Ruemler: Die Akten der Gesandtschaft Ludwigs des Baiern an Benedikt XII. und Klemens VI. "Quellenstudien aus dem Historischen Seminar der Universität Innsbruck" , 2, 1910: 109–155.
  • Rosa di Sabatino: La epistole metriche di Benedetto XII e Clemente VI. "Studi petrarcheschi" 6, 1956: 43–54.
  • Ettore Sabbadini: Un pontefice avignonese riformatore della Chiesa: Benedetto XII (Cistercense). "Rivista Cistercense", 2, 1985: 19–30.
  • Bernhard Schimmelpfennig: Zisterzensierideal und Kirchenreform – Benedikt XII. (1334–42) als Reformpapst. "Zisterzienser Studien", 3, Berlin 1976: 11–43.
  • Bernhard Schimmelpfennig: Benedikt der XII. und Ludwig der Bayer. Zum Scheitern der Verhandlungen im Frühjahr 1337. "Archiv für Kulturgeschichte" 59, 1977: 212–221.
  • Clement Schmitt: Un pape réformateur et un défenseur de l'unité de l'Église: Benoît XII et l'Ordre des frères mineurs, 1334–1342. Strasbourg, 1959.
  • Gerhard Albert Schormann: Beiträge zur Ehepolitik der Päpste von Benedikt XII. bis Gregor XI. Bonn, 1969.
  • Karl Heinrich Schäfer: Die Ausgaben der Apostolischen kammer unter Benedikt XII., Klemens VI. und Innocenz VI. 1335–1362. Paderborn, 1914.
  • Alois Schütz: Die Verhandlungen Ludwigs des Bayern mit Benedikt XII. "Ludwig der Bayer als bayerischer Landesherr". München, 1997: 253–315.
  • John Sergeant: A vindication of the doctrine contained in Pope Benedict XII. 1659.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI., etc. Brunswick, 1888.
  • Julien Théry: Faide nobiliaire et justice inquisitoire de la papauté à Sienne au temps des Neuf: les recollectiones d'une enquête de Benoît XII contre l'évêque Donosdeo de' Malavolti. Susanne Lepsius, "Als die Welt in die Akten kam". Frankfurt, 2008: 275–345.
  • Kathrin Utz Tremp: Waldenser und Wiedergänger: Das Fegefeuer im Inquisitionsregister des Bischofs Jacques Fournier von Pamiers (1317–1326). Peter Jezler, "Himmel, Hölle, Fegefeuer. Das Jenseits im Mittelalter". Zürich, 1994: 125–134.
  • Kathrin Utz Tremp: "Parmi les hérétiques...": la Vierge Marie dans le registre d'inquisition de l'évêque Jacques Fournier de Pamiers (1317–1326). D. Iogna-Prat, "Marie. Le culte de la Vierge dans la société médiévale". Paris, 1996: 533–560.
  • Josep Trenchs Odena: Notas de diplomatica: relaciones entre cancilleria y camara apostolica bajo Benedicto XII. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 148–172.
  • Christian Trottmann: Deux interprétations contradictoires de saint Bernard: les sermons de Jean XXII sur la vision béatifique et les traités inédits du cardinal Jacques Fournier. "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge-Temps Modernes", 1, 1993: 327–379.
  • Christian Trottmann: Théologie monastique et théologie scolastique dans le traité inédit De statu animarium sanctorum ante generale iudicium du cardinal Jacques Fournier (futur pape Benoît XII). "Documenti e studi sulla tradizione filosofica medievale" 3, 1992: 633–651.
  • Christian Trottmann, Arnaud Dumouch: Benoît XII: la vision béatifique. 2009.
  • Lambert Vandermeulen: Le Sixième Centenaire de Benoît XII. "Collectanea cisterciensia" 2, 1935: 76–78.
  • Jean-Marie Vidal: Notices sur les oeuvres du pape Benoît XII. "Revue d'Histoire Ecclesiastique" 6, 1905: 557–565.
  • Charles Vulliez: Autour d'un rotulus adressé par l'Université de Paris à Benoît XII (1335): le rôle des maîtres ès arts de la nation picarde. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge" 114, 2002: 359–370.
  • Katherine Walsh: Zwischen Mission und Dialog. Zu den Bemühungen um Aussöhnung mit den Ostkirchen im Vorfeld des Konzils von Ferrara-Florenz. "Vorträge und Forschungen, herausgegeben vom Konstanzer Arbeitskreis für mittelalterliche Geschichte", 45, Sigmaringen, 1998: 297–333.
  • Friedrich Wetter: Die Lehre Benedikts XII. von intensiven Wachstum der Gottesschau. Roma, 1962.
  • Fritz Winter: Die Besetzung der deutschen Bistümer unter dem Pontifikat Benedikts XII. und Klemens VI. Berlin, 1922.
Eelnev:
Johannes XXII
Rooma paavst
13341342
Järgnev:
Clemens VI