Hilarius

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Hilarius (täpsustus).

Hilarius
Nuremberg chronicles - Hilarius, Pope (CXXXVIv).jpg

Valitsemisaja algus 17. november 461
Valitsemisaja lõpp 28. veebruar või 29. veebruar 468
Eelkäija Leo I
Järeltulija Simplicius
Sünnikoht Sardiinia
Surmakuupäev 28. veebruar või 29. veebruar 468
Surmakoht Rooma

Hilarius (ka Hilarus) oli paavst 461468. Ta oli 46. paavst.

Hilarius oli pärit Sardiiniast. Ta oli Crispinuse poeg.

Hilarius oli Leo I ajal diakon ja hiljem ülemdiakon. Ta osales paavsti legaadina aastal 449 Efesoses toimunud kirikukogul, kuid pidi monofüsiitide eest sealt põgenema ja varjuma Evangelist Johannese hauakambris. Ta saatis Roomast kirja Ida-Rooma keisrinna Pulcheriale.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius valiti paavstiks 17. novembril 461 ja pühitseti ametisse samal aastal 19. novembril.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius noomis aastal 467 Lääne-Rooma keisrit Anthemiust Rooma Peetri kirikus, sest keisri favoriidiks oli makedonianistlikke vaateid pooldav Philotheus.

Suhted idakirikutega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius saatis idakirikutele dekreedi, milles kohustas piiskoppe kinni pidama I Nikaia, Efesose ja Kalchedoni oikumeeniliste kirikukogude otsustest ning paavst Leo I "Tome"’st. Samuti mõistis ta oma kirjas hukka ketserlused.

Suhted Gallia piiskopkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius saatis 25. jaanuaril 462 kirja Arles’i metropoliidile Leontiusele. Samal aastal saadetud teises kirjas kinnitas paavst oma eelkäijate poolt Arles’i metropoliidile antud privileegid.

Narbonne’i piiskop Rusticus oli määranud oma järeltulijaks ülemdiakon Hermese, keda ei tunnustanud paavst. Läänegootide valitseja Theodoric II teatas Hilariusele, et paavst kinnitaks Hermese ametisse, kuid paavst nõudis Leontiuselt selgitust.

19. novembril 462 peetud sinodil määrati Hermes Narbonne’i titulaarpiiskopiks. Hilarius kinnitas, et ükski Gallia piiskop ei tohi ilma metropoliidi kirjaliku loata lahkuda oma piiskopkonnast, ta saab apelleerida Arles’i metropoliidile ja kiriku vara ei tohi võõrandada ilma sinodi loata. Samuti pidid Gallia piiskopid kogunema igal aastal Arles’i metropoliidi poolt kokkukutsutavale sinodile. Paavst teatas 3. detsembril 462 sinodi otsusest Gallia piiskoppidele.

Hilarius kirjutas 10. oktoobril 463 Leontiusele seoses Vienne’i metropoliidi Mamertusega käiva vaidlusega ja nõudis sinodi kokkukutsumist. Mamertus pühitses ametisse Die piiskopi, kuid see piiskopkond kuulus Arles’i mõjusfääri. 25. veebruaril 464 saatis Hilarius Mamertusele kirja, milles hoiatas teda edaspidi taolistest ordinatsioonidest hoidumast, vastasel juhul jäävat ta ilma metropoliidi volitustest. Paavst süüdistas piiskoppi ülbuses ja tõeväänamises. Oma teises kirjas Gallia piiskoppidele toetus Hilarius paavsti vaimulikule ja ilmalikule ülemvõimule.

Hilarius tunnustas Embruni piiskopkonna õigusi ning ühendas Nice ja Cimiezi piiskopkonnad.

Suhted Hispaania piiskopkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 465 süüdistas Tarragona metropoliit Ascanius Calahorra piiskoppi Silvanust kanoonilise õiguse rikkumises. Tarragona metropoliit nõustus vaimuliku Ireneuse määramisega Barcelona piiskopiks, kuid paavstilt sooviti selleks kinnitust, sest Ireneus oli juba piiskop teises piiskopkonnas.

19. novembril 465 peeti Roomas Santa Maria Maggiore kirikus sinod. See oli esimene Rooma sinod, mille käik on detailselt teada. Hilarius ei tunnustanud Ireneust Barcelona piiskopina ja kinnitas, et Hispaania aladel pole piiskopi ordineerimine kehtiv kui Tarragona metropoliit seda ei tunnusta. Samuti keelas ta juba ametisolevaid piiskoppe määrata teistesse piiskopkondadesse. Silvanuse poolt määratud piiskoppe tunnustatakse juhul, kui nad olid määratud vakantsetele kohtadele.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius keelas piiskoppidel määrata endale järeltulijaid.

Ta ordineeris 22 piiskoppi, 25 presbüterit ja 5 diakonit.

Uued ehitised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius lasi Roomas ehitada kolm kabelit, millest üks oli pühendatud Evangelist Johannesele. Ta asutas Roomas ühe kloostri. Ta lasi rajada raamatukogusid ja kaks avalikku sauna.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hilarius suri 28. veebruaril või 29. veebruaril 468 Roomas ja maeti San Lorenzo fuori le Mura kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 28. veebruar.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Leo I
Rooma paavst
461-468
Järgnev:
Simplicius