Lennuk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib õhusõidukist; sõna teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lennuk (täpsustus).

Lennuk

Lennuk (varem ka aeroplaan) on õhust raskem, inimest kandev lendav seadeldis, mis püsib õhus kandepinna ehk tiiva tekitatud aerodünaamilise tõstejõu toimel ning millel on tõmmet tekitav jõuseade.[1]

Lennuki peamised osad on tiib, kere, kiil, stabilisaator, jõuseade ja telik, sõjalennukitel on ka relvastus.[1]

Lennukid liigituvad sõltuvalt kandepindade arvust ja paiknemisest: monoplaan, biplaan, vaidtiib, part-lennuk, tandemtiiblennuk.

Otstarbe järgi liigitatakse lennukeid sõjalennukiteks, transpordilennukiteks (reisi- ja kaubalennukid), õppe- ja treeningulennukiteks ning eriotstarbelisteks lennukiteks. Viimaste hulka liigituvad näiteks sanitaar-, põllumajandus-, tuletõrje- ja aerofotolennukid.[1]

Õhkutõusmis- ja maandumisomaduste järgi liigitatakse lennukeid pika hoo- ja pidurdusjooksuga, lühistart- ja püststartlennukiteks. Lennukauguse järgi liigitatakse neid pikamaalennukiteks (6000–10 000 km), keskmaalennukiteks (3000–6000 km) ja lühimaalennukiteks. Lennukiiruse järgi liigitatakse neid eel- ja ülehelikiirusega lennukiteks. Lennukeid liigitatakse ka jõuseadme ehk lennukimootori tüübi järgi.[1]

Jõuallikaga varustatud lennukid saavad edasiliikumise lennukiiruse reaktiivtõukest või propelleri või ka ventilaatori poolt tekitatud tõmbest. Kasutatava jõuallika ehk mootori osas jagunevad lennukid kolbmootor- ja reaktiivlennukiteks. Kolbmootoriga lennukid jagunevad omakorda täht- või ridamootoriga lennukiteks.

Enamik tänapäeva reaktiivlennukitest on turbopropeller- või turboventilaatormootoritega. Sõjalennukitel, mille mootorite kütusesäästlikkus ei ole esmatähtis, on ka kahekontuursed järelpõlemis-forssaažikambriga reaktiivmootorid.

Jõuallikata lennukid on purilennukid ja laugurid.

Tiiva plaanvaates jagunevad lennukid sirge tiivaga, noolja tiivaga, muudetava tiiva noolsusega, deltatiivaga lennukiteks. Harva kasutatakse ka muudetava tiiva kohtumisnurgaga lennukeid.

Kandevkonstruktsiooni (lennuki plaaneri) ehitusmaterjali järgi jaotuvad lennukid puit-, metall-, komposiit- ja segakonstruktsiooniga lennukiteks. Metall-lennukid valmistatakse peamiselt kergmetallide alumiiniumi ja titaani sulamitest. Komposiitkonstruktsiooniga lennuk on valmistatud polümeervaikudega immutatud klaas-, süsinik-, kevlar- või muude kiudude baasil vormitud komposiidist.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vendade Wright'ide originaallennuk 1903. aastal

Esimese lennuvõimelise jõuallikaga lennuki ehitasid vennad Wrightid 1903. aastal.[2] Aastal 1901 sooritatud lendudel olid vennad õppinud lauglennukeid kõigi kolme telje ümber oma tahtmist mööda pöörama. Ometi, ... nad uskusid, et lõpliku edu saavutamiseks kulub neil palju aastaid. Olukord oli küllaltki problemaatiline, paljud asjad selgusetud, mistõttu Wilbur pani ühel päeval Orville'ile ette vedada kihla, et inimkond ei suuda ka veel 1000 aasta pärast lennata. Seda vaid kaks aastat enne lõplikku edu. Oma esimest õnnestunud lendu meenutas Orville Fright hiljem järgmiselt: "Esimene lend kestis ainult 12 sekundit, mis on lindudega võrreldes väga tagasihoidlik, kuid ometi oli see maailma ajaloos esimene lend, mille puhul masin koos inimesega omaenda jõul vabalt õhku tõusis, ..."[3]

Sõjalennukid võeti kasutusele Esimeses maailmasõjas, kus need osutusid üllatavalt tõhusateks mitte üksnes luurel, vaid ka vaenuvägedele kaotuste tekitajatena. Teises maailmasõjas kasutati lennukeid juba kõigis suurtes lahingutes.

Esimene kommertslennuliin loodi 1919. aastal USA ja Kanada vahel. Esimene majanduslikult edukas lennuk oli DC-3, mida ehitati mitmes variandis kokku ligi 12 500, maailma suurim reisilennuk aastani 2005 aga Boeing 747, mil hakati ehitama lennukeid Airbus A380.

Kui ohutuse mõõduks võtta hukkunute arv reisijakilomeetrite kohta, siis on lennuk märgatavalt ohutum liiklusvahend kui sõiduauto, rong või buss, kui aga mõõduks võtta hukkunute arv reisi kohta, siis on lennuk neist sõidukitest ohtlikum. Kindlustusettevõtted kasutavad peamiselt hukkunute arvu statistikat reisi kohta, mistõttu lennureisi kindlustamine ongi kallim maapealsete liiklusvahendite kindlustamisest. Omakorda on suur vahe liinilennukite ja väikelennukite ohutuses: hukkunute arvult reisijakilomeetri kohta on väikelennukid 8,3 korda ohtlikumad.

Lennuki juhitavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lennuki tüürpindade juhtimine
  • pikitelje suhtes põikikalle
  • põikitelje suhtes lennuki kohtumisnurga muutus (tangaaž)
  • püsttelje suhtes suunamuutus
  • kaldtüürid (eleroonid), kõrgustüürid, pöördetüürid, spoilerid
  • mehaanilised-, hüdraulised-, elelktrilised ja digitaalsed juhtpindade kallutamise süsteemid

Sõjalennukid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjalennuk F-15 Eagle altvaates

Sõjalennukeid võib liigitada järgmiselt:

  • Hävituslennuk ehk hävitaja on sõjalennuk, mis on konstrueeritud peamiselt teiste lennukite hävitamiseks.
  • Luurelennuk on sõjalennuk, millel on varustus vaenlase ehitiste, relvastuse, sõjaüksuste paiknemise, raadiokiirguse jne. määramiseks.
  • Ründelennuk ehk taktikaline pommitaja on sõjalennuk, mis on konstrueeritud peamiselt maapealsete sihtmärkide ründamiseks.
  • Pommituslennuk ehk pommitaja on sõjalennuk, mis on ehitatud maapealsete sihtmärkide pommitamiseks.
  • Transpordilennuk on projekteeritud varustuse, seadmete, kauba ja sõdurite transportimiseks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Tehnikaleksikon, lk 269
  2. "Telegram from Orville Wright in Kitty Hawk, North Carolina, to His Father Announcing Four Successful Flights, 1903 December 17" (17. detsember 1903). Vaadatud 21.07.2013.
  3. Originaali tiitel:Gerhard Wissmann.Geschichte der Luftfahrt von Ikarus bis zur Gegenwart, Lennunduse ajalugu Ikarosest tänapäevani, "Valgus", Tallinn 1976

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]