Benedictus VIII

Allikas: Vikipeedia
Benedictus VIII
Sünninimi Teofilatto Tuscolost (Teofilatto di Tuscolo)
Valitsemisaja algus 17. mai või 18. mai 1012
Valitsemisaja lõpp 9. aprill 1024
Eelkäija Sergius IV
Järeltulija Johannes XIX
Sünnikuupäev 980 ?
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 9. aprill 1024
Surmakoht Rooma

Benedictus VIII (Teofilatto Tuscolost, Giovanni Tuscolost, Teofilatto di Tuscolo, Giovanni di Tuscolo, Theophylactus; 980 ? – 9. aprill 1024) oli paavst 1012–1024. Ta oli 143. paavst.

Teofilatto sündis 980. aasta paiku Roomas Tuscolo krahvi Gregorio I ja tema abikaasa Maria peres teise pojana.

Kirikuloolase J. N. D. Kelly ja "Catholic Encyclopedia" andmetel jäi Teofilatto paavstiks valimiseni ilmikuks, Salvador Miranda andmetel määras Silvester II ta 1001 Porto piiskopiks (kardinalpiiskop) ning ta ordineeriti 22. juunil 1001 piiskopiks.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII sai kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi paavstiks 17. mail 1012, Salvador Miranda järgi aga 18. mail, kui Tuscolo suguvõsa seadis ta ametisse.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sergius IV surma järel 12. mail 1012 puhkesid Roomas rahutused. Kui Tuscolo suguvõsa määras paavstiks Benedictus VIII, siis Roomat seni valitsenud Crescenzi suguvõsa seadis ametisse vaimulik Gregoriuse.

Rooma valitseja Giovanni II Crescenzi suri 18. mail. Benedictus VIII suutis Crescenzi suguvõsa ja vastupaavsti toetajad Roomast juuliks 1012 välja tõrjuda.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa kuningas Heinrich II tunnustas detsembris 1012 paavstina Benedictust. Kuningas saabus paavsti kutsel 1014 Rooma, kus paavst kroonis ta 14. veebruaril Saksa-Rooma keisriks.

Benedictus VIII oli esimene paavst, kes käis Saksamaal pastoraalsel visiidil. Enne teda sattus Saksamaale Benedictus V, kes viidi sinna vangina. Benedictus VIII kohtus 1020 ülestõusmispühade ajal Bambergis Heinrich II-ga, kes kinnitas keiserlikud privileegid ja lubas anda paavstile sõjalist abi. Keiser sätestas, et paavst tuleb valida Rooma kodanike ja vaimulike poolt. Paavst külastas visiidi käigus Fulda kloostrit.

1022 tungis Heinrich II Itaaliasse, et võidelda Bütsantsiga.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII toetas viikingeid võitluses Bütsantsi võimu vastu Lõuna-Itaalias, kuid Bütsantsi väed lõid 1019 Cannaes viikingite rünnaku tagasi.

Suhted araablastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII sõlmis Pisa ja Genovaga liidu araablaste vastu, kellega sõditi Põhja-Itaalias.

Paavst osales 1016 merelahingus, kus araablased said lüüa, mille tulemusena vabastati Sardiinia araablastest.

Kirikuriigi laiendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII vallutas sõjakäikudega Campagna ja Toscana.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantinoopoli patriarh Sergios II eemaldas Benedictus VIII nime diptühhonist.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII kohtus Roomas Canterbury peapiiskopi Æthelnothiga.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII pühitses 1014 ametisse Ravenna peapiiskopi Arnoldo.

Ta vahendas Grado ja Aquileia patriarhide vahelist tüli.

Ta rajas Bobbio piiskopkonna.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII kinnitas Bambergi piiskopkonna privileegid ja seadis 1020 selle paavsti protektsiooni alla.

Ta andis 1014 palliumi Mainzi peapiiskopile Erkanbaldile.

Ta taunis 1023 Mainzi uut peapiiskoppi Aribot, kes otsustas keelustada vaimulike apelleerimised Rooma.

Passau piiskop Pilgrim saatis paavstile kirja.

Reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII sätestas 1014 vaimulike ordineerimiste minimaalsed vanusemäärad.

Ta keelas 1. augustil 1022 Pavias toimunud sinodil vaimulike abielud ja konkubinaadi ning sätestas, et taolistest kooseludest sündinud lapsed on määratud pärisorjusesse.

Ta taunis simooniat.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII sätestas 1014, et missal tuleb usutunnistust palvetada lauldes.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII kinnitas Hildesheimi kloostri privileegid.

Polirone Simeoni kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII kanoniseeris 1016 Polirone Simeoni.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1021 kevadel tabas Roomat maavärin ja torm, mistõttu Benedictus VIII käskis hukata juudid, keda peeti õnnetuse eest vastutavateks.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII määras 21 kardinali. Tema ajal said Salvador Miranda andmetel kardinaliks ka hilisemad paavstid Johannes XIX, Benedictus IX ja Gregorius VI, kuid kirikuloolase J. N. D. Kelly ning Catholic Encyclopedia andmetel olid kaks esimest ilmikud.

  1. Azzone, Ostia piiskop
  2. Benedetto, Labico piiskop
  3. Benedetto, diakon
  4. Benedetto de Patio
  5. Bosone, Tivoli piiskop
  6. Crescenzio, San Stefano al Monte Celio kardinalpreester
  7. Crescenzio, diakon
  8. Crescenzio, diakon
  9. Giovanni, San Marcello kardinalpreester
  10. Giovanni, diakon
  11. Giovanni Graziano (Gregorius VI)
  12. Gregorio, piiskop
  13. Lotario di Segni, diakon
  14. Pietro, Ostia piiskop
  15. Pietro, San Sisto kardinalpreester
  16. Pietro, diakon
  17. Raniero, Sabina piiskop
  18. Roberto, San Clemente kardinalpreester
  19. Romano (Johannes XIX)
  20. Teobaldo, Albano piiskop
  21. Teofilatto (Benedictus IX)

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII vend Romano sai Rooma konsuliks. Romano ja paavsti vennapoeg Teofilatto said Salvador Miranda andmetel kardinaliks.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus VIII suri 9. aprillil 1024 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mario Fornasari: Enrico II e Benedetto VIII e i canonici del presunto concilio di Ravenna del 1014. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 18, 1964: 46-55.
  • Aleceste Giorgetti: Bolla inedita di papa Benedetto VIII. "Archivio storico italiano" 11, 1893: 104-110.
  • Klaus Jürgen Herrmann: Das Tuskulanerpapsttum 1012-1046. Stuttgart, 1973.
  • Hermann Jakobs: Anmerkungen zur Urkunde Benedikts VIII. für Bernward von Hildesheim (JL. 4036) und zu den Anfängen von St. Michael. "Niedersächsisches Jahrbuch für Landesgeschichte" 66, 1994: 199-214.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Heinrich Schmidinger: Die Palliumverleihung Benedikts VIII. für Ragusa. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 58, 1950: 31-49.
  • Paul Georg Wappler: Papst Benedikt VIII. Leipzig, 1897.
  • Ludwig Weiland: Zum Paktum K. Heinrich II. mit Papst Benedict VIII. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 19, 1879: 625.
Eelnev:
Sergius IV
Rooma paavst
10121024
Järgnev:
Johannes XIX