Munk

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Jumalale pühendunud meesisikust; tiigi veerežiimi regulaatori kohta vaata artiklit Munk (ehitis)

Munk

Munk (kreeka keeles mono + achos 'üksik võitleja') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest, kes ei jaga temaga sama eesmärki. Munkluse põhimõte on väga vana ning esineb paljudes religioonides ja filosoofilistes õpetustes.

Munga eesmärk on isikliku lunastuse saavutamine, aga munklus on tugevasti mõjutanud ka heategevust ja kultuuri.[1]

Budismis on munkluse ja kloostri traditsioon praegu eksisteerivatest religioonidest kõige vanem.

Kristluses on munk oma elu Jumalale pühendanud mees, kes üldreeglina on andnud ajutised või igavesed tõotused ning seeläbi ordu või kongregatsiooni liikmeks saanud.

Esimesteks kristlikeks munkadeks võib pidada erakuid, kes hülgasid perekonna ja töö ning elasid askeetlikult üksildastes paikades, näiteks kõrbetes ja mägedes. Esimene tuntud kristlik erak (hiljem peeti teda väga tähtsaks) oli egiptlane Antonius Suur, kes suri 356. Esimese kristliku kloostri, kus mungad elasid kindlate reeglite järgi koos, rajas 326 egiptlane Pachomios, kes suri 348.[1]

Munkadeks nimetatakse üksnes mehi. Samasugust elu elavaid naisi nimetatakse nunnadeks.

Kõik kristluse suunad munklust ei toeta. See oli mõjukas katoliikluses, aga protestantismis on see vähelevinud. Siiski on anglikanismis olnud suhteliselt palju munki, kelle arv ulatus 20. sajandi algul paljudesse tuhandetesse. Üksikuid munki on ka luterluses, isegi tänapäeval. Siiski on kogu 20. sajandi jooksul anglikaani munkade arv pidevalt vähenenud.

Isiklikule arengule pühendunud mehe kohta kasutatakse sõna "munk" ka teistes religioonides ja õpetustes.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 17