Julius III

Allikas: Vikipeedia
Julius III
Julius III.jpg

Sünninimi Giovanni Maria Ciocchi del Monte
Valitsemisaja algus 7. veebruar 1550
Valitsemisaja lõpp 23. märts 1555
Eelkäija Paulus III
Järeltulija Marcellus II
Sünnikuupäev 10. september 1487
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 23. märts 1555
Surmakoht Rooma

Julius III, ladinapäraselt Iulius III (Giovanni Maria Ciocchi del Monte; ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi või Giammaria Ciocchi del Monte, 10. september 148723. märts 1555), oli paavst 1550–1555. Ta oli 221. paavst.

Giovanni Maria Ciocchi del Monte sündis Roomas advokaadi Vincenzo Ciocchi del Monte ja Cristofora Saracini 5-lapselises peres teise lapsena. Ta õppis esmalt Perugia ülikoolis ja Siena ülikoolis õigusteadust, kuid loobus ilmalikust karjäärist kiriku teenimise kasuks. Esimesed teoloogialased teadmised sai ta oma onult, põhjaliku teoloogilise hariduse aga hiljem dominikaani Lancelot Politi (Ambrosius Catharinus) käest. Giovanni Ciocchi del Monte esimene kiriklik ametikoht oli tegevus Arezzo katedraali kanoonikuna. Pärast isa surma 1504 sai temast paavst Julius II kantsler. Kui tema onu Antonio Ciocchi del Monte pühitseti 1511 kardinaliks, sai Giovanni Ciocchi del Monte 1513 tema järel Siponto peapiiskopiks. Ta osales 16. veebruaril 1513 V Lateraani oikumeenilise kirikukogu uue istungi avatseremoonial ja hiljem kaaspresidendina Trento oikumeenilisel kirikukogul, kus ta pooldas keisri otsustava sekkumise tõttu oikumeenilise kirikukogu üleviimist Bolognasse. 1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1549. – 1550. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III vapp.

Julius III valiti paavstiks 7. veebruaril 1550 ja krooniti Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril 1550 kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta võttis nime Julius II järgi. Julius III oli paavstina sünnilt esimene roomlane pärast Honorius IV-t.

29. novembrist 1549 7. veebruarini 1550 toimunud konklaav kestis 71 päeva ja oli pikim pärast 13141316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. Konklaavi pikkus oli põhjustatud kardinalide jagunemisest Prantsusmaa, keisri ja Farnesede pooldajateks. Konklaavil oli soosikuks kardinal Reginald Pole. Julius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi oli teada tema ebasõbralik hoiak keisri poliitika suhtes. Konklaav toimus Vatikanis Cappella Paolina kabelis, kuna Sixtuse kabelis paiknesid põdurate kardinalide eluruumid. Konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali.

Trento oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Trento oikumeeniline kirikukogu

Tunnustatud kanoonikuna otsustas Julius III jätkata Trento oikumeenilise kirikukogu tegevust, mis oli Paulus III surma tõttu katkenud. 14. novembril 1550 avaldatud bullas 'Cum ad tollenda' kutsus ta oikumeenilise kirikukogu kokku 1. maiks 1551 Trentosse, kus selle istungid jätkusid 1552. aastani, mil kirikukogu tegevus katkes poliitiliste probleemide tõttu. Julius III ajal boikoteerisid prantsuse piiskopid oikumeenilise kirikukogu tegevust.

Inglismaa rekatoliseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. juulil 1553 suri Inglismaa kuningas Edward VI ja riigi uueks valitsejaks tõusis tema poolõde Mary I. Katoliiklase võimuletulekust protestantlikus riigis oldi Roomas vaimustatud ja Julius III nimetas legaadiks Inglismaale kardinal Reginald Pole'i, kuigi Mary nõunikud ja Saksa-Rooma keiser Karl V olid veendunud, et Inglismaa pole veel valmis paavsti legaati vastu võtma ning katoliku kirikult võõrandatud varasid tagastama.

Pole'i saabumisel Inglismaale tekkisid tõsised probleemid preestrite ordineerimisega, sest anglikaani kirikus ordineeritud preestrite pühitsused loeti rooma-katoliku kirikus kehtetuteks. Julius III soovil tuli Pole'il delegeerida Norwichi piiskoppi. Hiljem käsitles anglikaani kirikus pühitsetud preestrite probleemi Leo XIII oma bullas 'Apostolicae Curae'.

Tüli Parma pärast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III poolehoid oikumeenilise kirikukogu üleviimise suhtes Bolognasse oli Saksa-Rooma keisrile Karl V-le vastumeelne. Paavstina Julius III suhted keisriga paranesid, kuid 1552 Prantsusmaaga sõlmitud rahu tõttu jäi Julius III hiljem poliitiliselt neutraalseks, kaotades nii keisri kui Prantsusmaa kuninga Henri II poolehoiu.

Julius III lubas võimule saades jätta Paulus III poolt läänistatud Parma hertsogiriigi Ottavio Farnesele ja pidas oma lubadust. Vahepeal oli keisri väimees Ottavio Farnese asunud Henri II liitlaseks ja, välistamaks prantslaste tungimist Itaaliasse, nõudis paavst Parmalt truudusvannet. Seda saamata sõlmis Julius III liidu keisriga ja paavstiväed tungisid Parmasse.

Kui prantslased lõid paavsti ja keisri liitlasjõude ning keiser pidi minema Saksamaal puhkenud rahutusi vaigistama, sõlmis liitlaseta jäänud Julius III 29. aprillil 1552 rahu Prantsusmaaga, milles lubas Parma jätta Farnesedele.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1552 ekskommunitseeris Julius III kardinal György Martinuzzi mõrvarid.

1555 saatis ta kardinal Giovanni Morone Augsburgi riigipäevale.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III soodustas reformaatorina kiriku ametikohtade pluralismi likvideerimist ja õhutas uute ordude tegevust.

Ta avaldas 22. veebruaril 1550 bulla 'Rationi congruit' ja 11. augustil 1550 bulla 'Ad hoc nos', millega kinnitas barnabiitide privileegid.

20. juunil 1550 avaldas ta motu proprio 'Cum sicut nobis'.

17. juulil 1550 tunnustas ta bullas 'Quod alias' Püha Jüri rüütliordut.

Ta kinnitas 21. juulil 1550 avaldatud bullas 'Exsposcit debitum' jesuiitide konstitutsiooni.

1551 lubas ta Avizi ja Calatrava rüütliordude liikmetel omada eraomandit.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1550. aastat tähistati juubeliaastana.

1553 reguleeris Julius III mozaraablaste ja katoliiklaste vahel sõlmitud segaabielusid, kusjuures lapsed pidid järgima isa konfessionaalset kuuluvust.

Inglismaa rekatoliseerimisel kaasnesid probleemid seoses anglikaani kirikus saadud ordinatsioonide kehtivusega, mida katoliku kirikus ei tunnustatud.

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III kannatas podagra ja muude ihuhädade käes, mille tõttu ta vajas arstlikku järelevalvet. Tema üheks ihuarstiks oli juut Theodoro di Sacerdotibus ja ägedate haigushoogude ajal konsulteeris ta juudi arstide Vitale Alatino de Pomisi ja Amatus Lusitianusega.

Julius III keelas juudi laste ristimise ilma nende vanemate nõusolekuta. 20. märtsil 1553 kinnitas ta Portugali juutide privileegid Anconas.

12. augustil 1553 avaldatud bullas käskis Julius III põletada Talmudi koopiad, kuna nendes sisalduv tekst ründavat kristlust. 29. mail 1554 avaldas ta bulla 'Contra hebraeos retinentes', milles käskis juutidel 4 kuu jooksul loovutada Kristust teotavad raamatud. 31. augustil 1554 avaldas ta bulla 'Pastoris aeterni', milles kehtestas juutidele maksu neofüütide ülalpidamise jaoks.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kardinalina oli Julius III toonud Parmast kaasa noormehe Innocenzo, kelle ta lasi oma vennal lapsendada ja pühitses oma esimesel konsistooriumil kardinaliks. Hiljem lasi ta Innocenzo jaoks ehitada Villa Giulia.

26. juunil 1554 avaldas Julius III dekreedi 'Sanctissimus Dominus noster', millega keelas vendadel olla ühel ajal kardinalideks.

Tema vanem vend Baldovino Ciocchi del Monte abiellus Giulia Manciniga. Baldovino sai 1550 Camerino hertsogiks, tema poeg Giambattista Ciocchi del Monte sai Nepi hertsogiks, kindraliks ja Fermo kuberneriks.

Baldovino tütar Cristofora abiellus Castel di Piero krahvi Antonio Simoncelliga. 1553 sai nende poeg Girolamo Simoncelli kardinaliks.

Julius III õde Ludovica abiellus Roberto de' Nobiliga. Nende pojatütar abiellus Sforza Sforzaga, pojapoeg Roberto de' Nobili sai kardinaliks.

Julius III tädi Margherita abiellus Francesco di Guidalottiga. Nende poeg Cristoforo Ciocchi del Monte sai kardinaliks. Teine poeg Pietro sai Iesi piiskopiks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III pühitses oma ametiajal 20 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast ja 1 ungarlane.

4. detsembril 1551 rajas ta Santa Maria in Via ja San Simone Profeta titulaarkirikud.

  1. konsistoorium 30. mai 1550
    1. Innocenzo Ciocchi del Monte
  2. konsistoorium 12. oktoober 1551
    1. György Martinuzzi
  3. konsistoorium 20. november 1551
    1. Pietro Bertani
    2. Alessandro Campeggi
    3. Giovanni Battista Cicala
    4. Cristoforo Ciocchi del Monte
    5. Fulvio Giulio della Corgna
    6. Luigi Cornaro
    7. Girolamo Dandini
    8. Fabio Mignanelli
    9. Giovanni Andrea Mercurio
    10. Sebastiano Antonio Pighini
    11. Giovanni Poggio
    12. Giacomo Puteo
    13. Giovanni Ricci
    14. Giovanni Michele Saraceni
  4. konsistoorium 22. detsember 1553
    1. Louis de Guise
    2. Roberto de' Nobili
    3. Girolamo Simoncelli
    4. Pietro Tagliavia d'Aragonia

Julius III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III elas oma viimased eluaastad Roomas Villa Giulias, kus korraldati suurejoonelisi vastuvõtte ja etendusi ning peeti jahti. Ta määras Michelangelo Püha Peetruse katedraali peaarhitektiks, Marcello Cervini Vatikani raamatukogu juhatajaks ja Palestrina Cappella Giulia kapellmeistriks. Tema üheks ihuarstiks oli Andrés Laguna, erasekretäriks Giovanni Francesco Commendone. Julius III ajal ehitati Rooma San Andrea della Via Flaminia kirik.

31. augustil 1552 avaldatud bullaga 'Dum sollicita' rajas ta jesuiitide juhitava Collegium Germanicumi Roomas, millele ta võimaldas korraliku subsiidiumi.

1551 rajas ta Dillingeni ülikooli.

Vincenzo Danti on tema mälestuseks püstitanud Perugiasse skulptuuri.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Julius III suri 67-aastaselt 23. märtsil 1555 kella 19 paiku Roomas podagrasse. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Frederic Baumgartner: Henry II and the papal conclave of 1549. "Sixteenth Century Journal" 16, 1985: 301-314.
  • Charles Burns: The popes and the Jews: from Gelasius I to Julius III (492-1555). The "Catholic Historical Review" 83, 1997: 75-85.
  • Vilmo Cappi: L'assedio della Mirandola di Papa Giulio III nelle medaglie di Ludovico II Pico. "Quaderni della Bassa Modenese" 6, 1992: 57-62.
  • Tancredi Carunchio, Stanislao Cocchia, Alessandra Palminteri, Laura Petroni: La Villa di Papa Giulio III. Roma, 1987.
  • Lino Chiesi: Papa Giulio III e la guerra di Parma e della Mirandola secondo il carteggio di Ippolito Capilupi con Ferrante Gonzaga. Modena, 1892.
  • Karl Erdmann: Die Wiedereröffnung des Trienter Konzils durch Julius III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 20, 1928-1929: 238-317.
  • Jeannine Fohlen: Les manuscrits classiques dans le fonds Vatican latin d'Eugène III (1443) à Jules III (1550). "Humanistica Lovaniensia. Journal of Neo-Latin Studies" 34a, 1985: 1-51.
  • William V. Hudon: The "Consilium de emendanda ecclesia" and the 1555 reform bull of Pope Julius III: dead letters or building blocks? T. M. Izbicki, C. M. Bellitto, "Reform and Renewal in the Middle Ages and the Renaissance: Studies in Honor of Louis Pascoe, S.J". Leiden, 2000: 240-258.
  • Hubert Jedin: Analekten zur Reformtätigkeit der Päpste Julius III. und Pauls IV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" (RQ) 42, 1934: 305-32; RQ 43, 1935: 87-156.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • de Lava: L'elezione de Papa Giulio III. "Rivista storica Italiana", 1884: 32.
  • de Lava: La Guerra di Papa Giulio III contra Ottavio Farnese. "Rivista storica Italiana", 1884: 632.
  • Thomas F. Mayer, Peter E. Starenko: An unknown diary of Julius III's conclave by Bartolomeo Stella, a servant of Cardinal Pole. "Annuarium Historiae Conciliorum" 24, 1992: 345-375.
  • Thomas F. Mayer: Il fallimento di una candidatura: il partito della riforma, Reginald Pole e il conclave di Giulio III. "Annali dell'Istituto storico italo-germanico in Trento" 21, 1995: 41-68.
  • Lucien Miran: Le dernier pape de la Renaissance, Jules III. "Revue des études historiques", 94, 1928: 247-260.
  • Rafaële Mourgues: La rhétorique antique au service de la diplomatie moderne: Piero Vettori et l'ambassade florentine au pape Jules III (1550). "Journal de la Renaissance" 1, 2000: 121-154.
  • Alessandro Nova: The artistic patronage of Pope Julius III (1550-1555): profane imagery and buildings for the De Monte family in Rome. New York, London, 1988.
  • A. Valente: Papa Giulio III, i Farnese e la guerra di Parma. "Nuova Rivista Storica", 26, 1942: 404-419.
  • Alf Önnerfors: Das Lobgedicht des Olaus Magnus (1490-1557) auf die "Villa suburbana" des Papstes Julius III. "Mittellateinisches Jahrbuch" 38, 2003: 29-39.
Eelnev:
Paulus III
Rooma paavst
15501555
Järgnev:
Marcellus II