Parkinsoni tõbi

Allikas: Vikipeedia

Parkinsoni tõbi (ladina morbus Parkinson, lüh: PD) on tundmatu tekkepõhjusega parkinsonism.[1]

Parkinsoni tõbi on degeneratiivne kesknärvisüsteemi haigus, mis sageli kahjustab liigutus- ja kõnevõimet. Parkinsoni tõve iseloomulikeks tunnusteks on lihaste kangestus, värinad, liigutuste aeglustumine (bradükineesia) ja raskeimatel juhtudel liigutamisvõime kaotus (akineesia). Teisesed sümptomid võivad sisaldada kognitiivseid häireid ja keelelisi probleeme.

Parkinsoni tõbi on krooniline ja progresseeruv.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parkinsoni tõbi mõjutab liigutusvõimet (motoorsed sümptomid). Teisteks sümptomiteks on tüüpiliselt meeleolu, käitumise, mõtlemise ja tajumise muutused (mittemotoorsed sümptomid). Patsiendi individuaalsed sümptomid võivad olla üpris erinevad ja haiguse progresseerumiskiirus on ka erinev.

Motoorsed sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Värinad: tüüpiliselt 4-7Hz sagedusega. Suurimad, kui jäse on puhkeseisundis, ja vähenevad tahtlike liigutuste ajal. Enamasti on värin ühesuunaline. See on kõige märgatavam ja tuntum sümptom, kuigi ca 30% patsientidest tuntavat värinat peaaegu välja ei kujune.
  • Kangestus: lihaste jäikus, suurenenud lihastoonus.
  • Bradükineesia/akineesia.
  • Kõnnaku- ja rühihäired.
  • Jalgade järelvedamine kõndides: sammud on väikesed, jalad tõusevad vaevalt maast üles, tekitades kuuldavat müra. Juba väikesed takistused põhjustavad komistamist.
  • Vähenenud käe liikumine kõndimisel.
  • Jäik pööramine: pöördumiseks läheb vaja palju väikseid samme.
  • Ettepoole kõverdatud rüht.
  • Kiirustamine: Kombinatsioon ettepoole kõverdatusest, tasakaalutusest ja lühikestest sammudest põhjustab tingib järjest kiireneva sammutempo, mis sageli lõpeb kukkumisega.
  • Suutmatus kõndimist alustada.
  • Düstoonia (20% juhtudest): ebanormaalsed, kestvad, valulikud lihastõmblused, tavaliselt mõjutavad jalga ja pahkluud, aga mõnikord ka muid skeletilihaseid.
  • Kõne- ja neelamisraskused.
  • Hüpofoonia: Kõne on pehme ja monotoonne. Mõned PD-ga inimesed ütlevad, et nende keel on "raske".
  • Kiirustav kõne.
  • Ilastamine: tingitud nõrgast harvast neelamisest ja ettepoole kaldu rühist.
  • Suutmatus neelata. Võib põhjustada lämbumist, kopsupõletikku ja lõpuks surma.
  • Väsimus (kuni 50% juhtudel);
  • Maskisarnane nägu.
  • Raskused voodis teise külje keeramisel või istuliasendist tõusmisel.
  • Väike, kokkulitsutud käekiri.
  • Vähenenud liigutuste täpsus ja koordinatsioon.
  • Abistavate liigutuste kadumine: näiteks väheneb käte liikumine kõndimisel, samuti vähenevad spontaansed liigutused.

Mittemotoorsed sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Meeleoluhäired.
  • Tajumishäired.
  • Unehäired.
  • Iseseisvad häired: õline nahk, uriinipidamatus, vajadus öösel urineerimiseks üles tõusta, kõhukinnisus, vähenenud soolestiku liikuvus.
  • Seksuaalhäired.

Prognoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

PD ei ole iseenesest eluohtlik haigus, aga enamasti muutub ta aja jooksul järjest raskemaks. PD patsientide keskmine eluiga on lühem kui inimestel, kellel seda haigust pole, kuna PD võib põhjustada komplikatsioone nagu lämbumine, kopsupõletik või eluohtlikud kukkumised. Sümptomite väljakujunemine võib võtta 20 aastat või rohkem aega. Mõnedel inimestel kujuneb haiguspilt välja kiiremini. Seni ei osata haiguse individuaalset kulgu prognoosida. Õige ravi korral on enamik inimesi pärast PD diagnoosimist veel palju aastaid töövõimelised.

Sageli kasutatakse PD sümptomite hindamiseks kas Hoehni ja Yahri skaalat või Ühtlustatud Parkinsoni tõve hindeskaalat (UPDRS). Viimane on keerulisem ja sisaldab eraldi hinnanguid vaimse võimekuse, käitumise ja meeleolu, igapäevaste tegevuste ja liigutusvõime kohta. Mõlemad skaalad võimaldavad hinnata haiguse progresseerumist ja ravi tulemuslikkust. Samu skaalasid kasutatakse ka mõnede teiste haiguste juures.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 820:2004.

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]