Jalgpall

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mängust, mida tuntakse ka "Euroopa jalgpalli" nime all (inglise keeles association football või soccer). Teiste jalgpallimängude kohta vaata artikleid Ameerika jalgpall, Austraalia jalgpall, Gaeli jalgpall, Kanada jalgpall, Ragbi; palli kohta vaata artiklit Jalgpall (spordivahend)

Ründaja (nr 10) üritab palli väravasse lüüa, väravavaht ja kaitsjad (valges riietuses) püüavad teda takistada.

Jalgpall (ka Euroopa jalgpall; inglise keeles Association football või soccer) on sportlik pallimäng, milles kahe 11-liikmelise võistkonna eesmärk on toimetada jalgpalliks nimetatav kerakujuline mänguvahend ristkülikukujulisel muru- või kunstkattega väljakul (jalgpalliväljakul) vastase väravasse. Üldjuhul on keelatud mängida palli käega, kuid erandina on see lubatud väravavahile. Võidab kõige rohkem väravaid löönud võistkond. Olenevalt võistluse formaadist võib kohtumine lõppeda ka viigiga.

Kuigi jalgpall mänguna sai alguse 2–3 aastat eKr Hiinas, siis kaasaegne jalgpall kujunes välja 19. sajandi teisel poolel Briti saartel. Hiljem korduvalt uuendatud mängureeglitele pani 1863. aastal aluse Inglismaa jalgpalliliit. Jalgpall on tänaseks üks harrastatumaid spordialasid maailmas, sellega tegeles 2006. aasta uuringu kohaselt umbkaudu 270 miljonit inimest.[1] Ülemaailmne katusorganisatsioon on rahvusvaheline jalgpalliliit FIFA. Mainekaim turniir on iga nelja aasta tagant toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused.

Eestisse jõudis mäng 20. sajandi esimestel aastatel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calcio fiorentino. Firenze jalgpall 1688. aastal.

Jalgpalli-laadse mängu vanimaks kirjalikuks allikaks on Hiina sõjaväe käsiraamatud 2. ja 3. sajandist e.m.a.[2] Euroopas on selliseid mänge harrastatud keskajast.

Kaasaegne jalgpall sai alguse katsetest ühtlustada 1840. aastail Inglismaa koolides kehtinud mängureegleid. Nende püüdluste tulemusena asutasid 12 klubi ja kooli 1863. aastal Inglismaa jalgpalliliidu (The Football Association ehk FA).[3] Osa neist ei olnud nõus jõuvõtete keelustamisega ja lõid lahku, moodustades 1871. aastal Inglismaa ragbiliidu. Vaidlustele tegi lõpu 1886. aastal Inglismaa, Šotimaa, Walesi ja Iirimaa jalgpalliliidu asutatud Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB).

Jalgpalli esitine areng leidis aset Briti saartel. Maailma vanim jalgpallivõistlus on 1871. aastal käivitunud FA karikas. Esimese ametliku maavõistluse pidasid 1872. aastal Inglismaa ja Šotimaa. Vanim liiga on 1888. aastal asutatud The Football League, mis oli Inglismaa kõrgliigaks 1992. aastani.

Rahvusvahelise jalgpalliliidu FIFA moodustasid 1904. aastal Pariisis seitsme riigi esindused.[4] Prantsusmaa algatusel loodud ühendus lubas kinni pidada Briti saartel väljakujunenud mängureeglitest. Esimesed maailmameistrivõistlused peeti 1930. aastal.

Eestisse tõid mänguoskused ja -vahendid 20. sajandi esimestel aastatel inglise madrused.[5] Eesti jalgpalli sünnipäevaks loetakse 6. juuni 1909, kui mõõtu võtsid esimeste meeskondadena loodud Meteor ja Merkuur. Kohalik jalgpallielu hakkas kihama pärast Vabadussõda: 20. oktoobril 1920 pidas koondis esimese maavõistluse (Helsingis 0:6 kaotus Soomele ning 14. detsembril 1921 asutati Eesti Jalgpalli Liit, mis 1923. aastal astus FIFA-sse. Eesti meeskond osales 1924. aasta suveolümpiamängudel, mis on tänaseni jäänud koondise ainsaks suurturniiriks.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rohelisega on tähistatud riigid, kus jalgpall on populaarseim spordiala. Mida tumedam värvitoon, seda enam on riigis harrastajaid tuhande elaniku kohta.

FIFA 2006. aastal korraldatud uuringu[6] kohaselt tegeleb jalgpalliga üle maailma umbes 270 miljonit inimest. Neist 265 miljonit on mängijad ning ülejäänud kohtunikud või ametnikud. Registreeritud jalgpallureid oli 38 miljonit ehk 2000. aastaga võrreldes 23 protsenti rohkem. Suhteliselt kõige enam on juurde tulnud jalgpalliga tegelevaid naisi (2006. aastal 4,1; 2000. aastal 2,7 miljonit). Elukutselisi (mees)jalgpallureid oli 207 FIFA liikme andmete põhjal koostatud uuringu järgi 110 000 ja klubisid 301 000.

Paljudes riikides on jalgpall põimunud argikultuuriga. Maailmameistrivõistluste kumulatiivne teleauditoorium on 1998. aastast saadik ulatunud üle 26 miljardi vaataja.[7] Ilmuvad jalgpalliteemalised ajalehed ja ajakirjad. Tippjalgpalluritest on saanud avaliku elu tegelased. Enamikes riikides on parimad jalgpallurid elukutselised sportlased, kelle aastapalk võib ulatuda ümberarvestatult üle saja miljoni krooni.

Mängureeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängureeglid koosnevad 17 peatükist. Kooskõlastatult vastava rahvusliku jalgpalliliiduga võib reegleid kohendada sobivaks noortele, naistele, veteranidele või puudega mängijatele.[8] Mängureeglid otsustab Rahvusvahelise Jalgpalli Nõukogu (IFAB) ja need avaldab FIFA.[9]

Mängijad, varustus ja kohtunikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalgpallipall

Ühes võistkonnas mängib väljakul korraga kuni 11 mängijat, kellest üks peab olema väravavaht. Väravavaht tohib ainsana palli käega puutuda, kuid seda vaid oma karistusalal.

Mängija kohustuslikku põhivarustusse kuuluvad pikkade või lühikeste käistega jalgpallisärk, lühikesed püksid, põlvikud, jalanõud, säärekaitsed ja väravavahil kindad. Mängijad peavad kandma sellist riietust, mis eristab neid vastasvõistkonna mängijast ja väljakukohtunikust. Väravavahid peavad olema selgelt äratuntavad.

Kerakujuline mänguvahend on kaetud naha või mõne muu IFAB-i heaks kiidetud materjaliga. Palli ümbermõõt peab olema 68–70 cm (27–28 tolli) ja mängu alguses kaaluma 410–450 g (14–16 untsi). Palli rõhk peab jääma vahemiku 0,6–1,1 atmosfääri. Tänapäeva jalgpallid on vettpidava pealispinnaga, mistõttu jääb palli kaal isegi märjal ja porisel väljakul enam-vähem samaks. Palli võib mängu ajal vahetada ainult väljakukohtuniku loal.

Mängu juhib väljakukohtunik ja teda abistavad kaks piirikohtunikku ning neljas kohtunik, kes näitab mängu ajal annab mängijatele, numbritablood kasutades, vahetus(t)est teada. Tal on veel teisigi kohustusi, sealhulgas peakohtuniku asendamine, kui viimane ei suuda mängu lõpuni jätkata.

Viienda kohtuniku kohustuseks on abikohtuniku (ehk siis kas piirikohtuniku või neljanda kohtuniku) väljavahetamine. Tema reeglina peakohtuniku tööd üle ei võta.

Kuues ja seitsmes kohtunik on UEFA-s hetkel eksperimentaalne. Nimelt pannakse need kohtunikud mõlema värava taha, et paremini värava ees toimuvat näha ning kontrollida. Samas äärmisel juhul (nagu nt. FIFA MM 2010 Finaalis) on kuues ja isegi seitsmes kohtunik asekohtunik.

Mänguväljak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalgpalliväljak

Mänguväljak peab olema muru- või kunstkattega ristkülik, kusjuures väljaku külgjoon peab olema pikem kui väravajoon. Ettenähtud pikkus on 90–120 meetrit, laius 45–90[10], rahvusvahelistes mängudes vastavalt 100–110 ja 64–75 meetrit.[11]

Väljak on tähistatud joontega, mis piiravad väljaku alasid. Kaks pikemat joont on küljejooned, otsmisi jooni nimetatakse värava- ehk otsajoonteks.[12] Kui pall ületab täielikult külgjoone, loetakse ta mängust väljas olevaks ning see pannakse uuesti mängu küljesisseviskega. Kui pall ületab täielikult otsajoone (väljaarvatud väravapostide vahelt), on pall samuti mängust väljas ja mäng jätkub väravaesise lahtilöögiga (kui palli puudutas viimasena ründava võistkonna mängija) või nurgalöögiga (kui palli puudutas viimasena kaitsva võistkonna mängija).

Mängijate eesmärk on toimetada pall vastasvõistkonna väravasse, mis asub otsajoonte keskel. Need koosnevad kahest vertikaalsest postist, mis on omavahel ühendatud horisontaalse põikpuuga. Postide vahe on 7,32 meetrit ja põikpuu kõrgus alumise servani on 2,44 meetrit.[13] Väravajoon peab olema sama lai kui on väravapost ja põikpuu.

Väravaid ümbritseb ristkülikukujuline karistusala. Seda tähistavad kummagi väravaposti siseküljest 16,5 meetri kauguselt otsajoone suhtes täisnurga all tõmmatud jooned, mida ühendab otsajoone suhtes rööpselt 16,5 meetri kaugusele tõmmatud joon.[14] Karistusalal on kaks peamist funktsiooni: see on ainus mänguväljaku osa, kus väravavaht tohib mängida käega; kui mängija rikub oma karistusalal reegleid, määratakse vastasvõistkonnale penalti, mille löömise koht asub kummagi väravaposti suhtes võrdelt 11 meetri kaugusel otsajoonest.

Keskjoon jagab väljaku kaheks võrdseks pooleks.

Mänguaeg ja võitja selgitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängus on kaks poolaega, kumbki pikkusega 45 minutit ja nende vahel 15-minutiline vaheaeg. Mängu lõpetab kohtuniku vile, seetõttu on poolajad tihti mõne minuti võrra ettenähtud ajast pikemad. Rohkem väravaid löönud võistkond on võitja. Kui juhtub, et väravaid ei lööda ja mängu võitja peab kindlasti selguma, võidakse määrata lisaaeg. Kui ka siis ei ole tulemust, määratakse 11-meetri karistuslöögid ehk penaltid.

Muud reeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kollane kaart tähendab hoiatust, punane kaart eemaldamist.

Sihilikult vastasvõistkonna mängijat vigastanud või muul viisil vea teinud mängijat võib kohtunik hoiatada (kollane kaart) või väljakult eemaldada (punane kaart) asendamise õiguseta. Kahe piirikohtuniku peamine ülesanne seisneb suluseisu määramises. Suluseis on selline mängijate asetus, kus ilma pallita mängijast on temale söötmise hetkel eespool (rünnaku suunas) vaid üks mängja.

Organisatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jalgpallimaailm on jaotatud kuueks piirkonnaks.

Rahvusvahelist jalgpalli (kaasaarvatud saali- ja rannajalgpalli) juhib Fédération Internationale de Football Association ehk FIFA, mille peakorter asub Zürichis. 1904. aastal asutatud FIFA-ga on seotud kuus piirkondlikku jalgpalliliitu:

Riiklikud jalgpalliliidud kuuluvad nii FIFA-sse kui ka reeglina oma maailmajao alaliitu.

Koondised ja rahvusvahelised suurvõistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väravavaht nurjab ründaja läbimurde.

Jalgpallikoondised on iga riigi esindusvõistkonnad, kus reeglina mängivad selle maa parimad mängijad. Koondistel on võimalus pääseda valikmängude kaudu maailmameistrivõistlustele või oma maailmajao meistrivõistlustele.

Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1930. aastal. Finaalturniir peetakse iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1998. aastast 32 riigi koondised. Igal piirkondlik alaliit saab kindel arv kvalifikatsioonikohti.

Euroopa meistrivõistlusi peetakse 1960. aastast. Finaalturniir toimub iga nelja aasta tagant. Sinna pääsevad alates 1996. aastast 16 riigi koondised.

Meistrivõistlused leiavad aset ka Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Aasias, Kesk-Ameerikas ja Okeaanias.

FIFA korraldab samuti naiste, noorte ja juunioride maailmameistrivõistlusi.

Klubid, liigad ja karikavõistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võitlus palli pärast.

Jalgpalliklubid saavad osaleda oma maa liiga- ja eri karikavõistlustel.

Ühte liigasse kuuluvad võistkonnad kohtuvad reeglina hooaja jooksul üksteisega vähemalt kaks korda. Paremusjärjestus nähtub punktitabelist. Võit annab kolm ja viik ühe punkti. Liigasüsteem on organiseeritud hierarhiliselt: tugevamad pääsevad lõpptabeli selgudes hooaja lõppedes astme võrra kõrgemale ja nõrgimad langevad astme võrra madalamale. Süsteemi tipus asuva kõrgliiga võitja pälvib maa meistritiitli ja parimad saavad õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Peale liigamängude peetakse ka üleriiklikke, piirkondlikke ja liigasiseseid karikavõistlusi, kus igast voorust pääsevad edasi ainult võitjad. Olenevalt riigist võivad karikavõitjad saada õiguse osaleda rahvusvahelistes sarjades.

Euroopa viis parimat kõrgliigat on Premier League (Inglismaa), Primera División (Hispaania), Serie A (Itaalia), Bundesliga (Saksamaa) ja Ligue 1 (Prantsusmaa).[15][16] Parimad klubid pääsevad rahvusvahelistesse sarjades, nagu näiteks Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga Euroopas või Copa Libertadores Lõuna-Ameerikas. Meistrite Liiga ja UEFA Euroopa Liiga tiitliomanikud selgitavad omavahel Euroopa Superkarika võitja.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. FIFA Big Count 2006. Viimati külastatud 28.12.2008.
  2. The History of Football. FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 18.11.2008.
  3. History of the FA. Inglismaa jalgpalliliit (inglise keeles) Viimati külastatud 19.11.2008.
  4. The History of FIFA. FIFA (inglise keeles) Viimati külastatud 20.11.2008.
  5. Schwede, Indrek 2001. Väike jalgpallipiibel. Tallinn: K-Kirjastus, lk 8
  6. FIFA Big Count 2006. Viimati külastatud 28.12.2008.
  7. TV Data. FIFA (inglise keeles) Viimati külastatud 24.11.2008.
  8. Reeglid. Eesti Jalgpalli Liit.
  9. Laws of the Game. FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 18.11.2008.
  10. Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak). Eesti Jalgpalli Liit. Lk 1. Viimati külastatud 17.11.2008.
  11. Laws of the Game (Law 1 – The Field of Play). FIFA (inglise keeles). Viimati külastatud 17.11.2008.
  12. Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak). Eesti Jalgpalli Liit. Lk 2. Viimati külastatud 17.11.2008.
  13. Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak). Eesti Jalgpalli Liit. Lk 2. Viimati külastatud 17.11.2008.
  14. Reeglid (1. reegel – jalgpalliväljak). Eesti Jalgpalli Liit. Lk 2. Viimati külastatud 17.11.2008.
  15. Coefficient ranking. UEFA (inglise keeles). Viimati külastatud 19.11.2008.
  16. UEFA European Cup Football. Bert Kassies (inglise keeles). Viimati külastatud 19.11.2008

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]