Aleksander III (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist, samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aleksander III (täpsustus).

Aleksander III
B-Alexander III1.jpg

Sünninimi Orlando Bandinelli
Valitsemisaja algus 7. september 1159
Valitsemisaja lõpp 30. august 1181
Eelkäija Hadrianus IV
Järeltulija Lucius III
Sünnikuupäev 1105 ?
Sünnikoht Siena
Surmakuupäev 30. august 1181
Surmakoht Civita Castellana

Aleksander III, ladinapäraselt Alexander III (Orlando Bandinelli või Rolando Bandinelli; 1105 ? – 30. august 1181) oli paavst 1159–1181. Ta oli 170. paavst.

Orlando Bandinelli sündis Sienas Ranuccio (Rainutius) Bandinelli peres. Tema lähisugulastest on teada veel onupojad, kes asusid hiljem õppima Pariisi ülikooli. Temast sai esimene Sienast pärit paavst, hiljem on Sienast pärinenud veel paavstid Pius II, Pius III ja Aleksander VII.

Bandinelli liitus augustiini regulaarkanoonikutega. Ta ordineeriti vaimulikuks, sai 1139 Bologna ülikooli kanoonilise õiguse professoriks ja 1141 või 1142 diakoniks ning Pisa katedraali kapiitli kanoonikuks.

Bandinelli tutvus Pisas viibides Bernardo Paganelliga (hilisem paavst Eugenius III), kes kutsus ta 1150 Rooma ja määras ta oktoobris 1150 Santi Cosma e Damiano kardinaldiakoniks, 1151 San Marco kardinalpreestriks ning 1153 kantsleriks.

Hadrianus IV saatis Bandinelli oktoobris 1157 Besançoni riigipäevale, kus tal tekkisid Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossaga erimeelsused mõiste "beneficium" tõlgendamise osas. Bandinelli saadeti hiljem legaadina Sitsiiliasse.

Kardinal Bandinelli osales 3 paavsti valimistel 1153–1159. Ta kirjutas "Summa Magistri Rolandi" Gratianuse "Decretumi" kohta ja "Sententiae Rolandi".

1159. aasta paavsti valimised ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III valiti paavstiks 7. septembril 1159 Rooma Peetri kirikus ja pühitseti ametisse 20. septembril Giardino di Ninfas Ostia kardinalpiiskopi Ubaldo Allucingoli (hilisem paavst Lucius III) poolt.

3. – 7. septembrini 1159 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 25 kardinali. 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul Farfa kloostris ametisse.

Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser.

Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 24. märtsil 1160 Anagni sinodil Friedrichi. Paavst pani 1163 kirikuvande alla ka Kölni peapiiskopi ja Itaalia ülemkantsleri Rainald von Dasseli.

Oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneziasse.

Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil. Paavst pidas 1164 Reimsis sinodi, kus plaanis isegi ristisõja korraldamist Friedrichi vastu.

Victor IV surma järel otsustas Friedrich tunnustada vastupaavst Paschalis III-t, kuid mitmed seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. Friedrich nõudis 22. mail 1165 Würzburgis peetud riigipäeval oma vasallidelt Paschalis III tunnustamist, kuid vastupaavsti surma järel 1168 pooldasid tema järglast Calixtus III-t vaid Rooma ning mõned Itaalia ja Saksamaa linnriigid.

1168 pidas keiser paavstiga läbirääkimisi skisma lõpetamise osas, mille läbikukkumisel asus Friedrich toetama Calixtust. Lombardia linnriigid moodustasid Aleksandri toetuseks Lombardia liiga, mille väed lõid 29. mail 1176 Legnano lahingus keisri vägesid. Friedrich I sõlmis 24. juulil 1177 paavstiga Venezia rahulepingu, mille järel võis paavst naasta Rooma. Vastupaavst Calixtus III leppis oma peamise soosiku taganemisel 29. augustil 1178 Aleksandriga ära, kes määras ta Benevento rektoriks (kuberner). Skisma likvideeriti ametlikult märtsis 1179 toimunud III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul. Paavst tagandas samal aastal ametist Baseli piiskopi Ludwigi, kes oli toetanud vastupaavsti.

Vihased Rooma kodanikud ajasid paavsti septembris 1179 linnast taas minema ja seadsid ametisse vastupaavst Innocentius III. Aleksander III saatis kardinal Ugo Pierleoni vastupaavsti peamise soosiku Victor IV venna juurde, kelle valdustesse oli Innocentius põgenenud, kuid kes soostus altkäemaksu vastuvõtmisel vastupaavsti jaanuaris 1180 paavsti ametnike kätte loovutama. Vastupaavst Innocentius III saadeti hiljem La Cava kloostrisse.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Manuel I tegi 1166 või 1167 Aleksander III-le ettepaneku, mille alusel oleks paavst krooninud ta „universaalseks keisriks“, tema oleks aga püüdnud lõpetada 1054. aastal puhkenud skismat.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise kuningas Henry II osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustas paavstina Aleksander III-t, kes kinnitas kuninga 1162 Iirimaa lordiks ja kohtus temaga Déolsis.

Paavst saatis 1162 palliumi Canterbury peapiiskopile Thomas Becketile ja kinnitas Canterbury peapiiskopkonna privileegid. Ta tunnustas 1163 Gilbert Foliot' määramise Londoni piiskopiks. Becketi ja Henry II omavahelised suhted hakkasid peatselt halvenema mitmete erimeelsuste tõttu, mille süvenemisel soovis Becket tagasi astuda.

Aleksander III ei tunnustanud 23. novembril 1164 Sensis Becketiga kohtudes Clarendoni kirikukogu otsuseid ega tema tagasiastumist. Henry II saadikud soostusid 1165 aga Würzburgi riigipäeval tunnustama vastupaavst Paschalis III-t.

Becket ekskommunitseeris novembris 1170 York'i peapiiskopi Roger de Pont L'Évêque, Londoni piiskopi Gilbert Foliot' ja Salisbury piiskopi Josceline de Bohoni, kes olid 14. juunil 1170 krooninud Henry II poja Henry Inglise kuningaks. Becket mõrvati 29. detsembril 1170. Paavst saatis kardinal Alberto di Morra (hilisem paavst Gregorius VIII) Inglismaale uurima Becketi mõrva, ekskommunitseeris 25. märtsil 1171 Becketi tapjad ja keelas Henry II-l seni missal osalemast, kuni ta pole oma pattu kahetsenud.

Paavst vabastas 1. augustil 1171 Foliot' kirikuvandest, kuid peatas tema tegevuse Londoni piiskopina. Henry leppis kirikuga 21. mail 1172 Avranchesi sinodil, paavst kuulutas aga 1173 Becketi pühakuks.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III tunnustas 1179 Afonso I-t Portugali kuningana.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaa kuningas Louis VII osales oktoobris 1160 Toulouse'is toimunud kirikukogul, kus tunnustati paavstina Aleksander III-t.

Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale ja viibis 11631165 valdavalt Sensis. Ta külastas Prantsusmaal viibides 1162 Montpellier'd, Nîmes'i, Déolsi, Le Puyd (ka juunis 1165), 24. märtsist 25. aprillini 1163 Pariisi, 1163 Bourges'i, Mended, Toursi ja 1164 Clermont-Ferrandi.

Paavst saatis 1163 Louis VII-le kuldroosi.

Ta sätestas 1179, et vaid Reimsi peapiiskopil on õigus kroonida Prantsusmaa kuningat.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III rajas 1164 Uppsala peapiiskopkonna, määras selle peapiiskopiks Stefani ja peapiiskopkonna priimaseks Lundi peapiiskopi Eskili.

Ta sätestas 10. septembril 1171 või 1172 peapiiskop Stefanile saadetud kirjas, et kristlased on kohustatud maksma kümnist. Ta nõudis 26. juulil 1181 Stefanile saadetud kirjas, et Rootsi piiskopid käiksid iga 3 aasta järel Roomas visiidil.

Ta kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Rootsi kuningat Knut Erikssoni bullas "Non parum animus" alustama võitlust eestlaste vastu. Ta saatis 1172 või 1180 Knutile kirja.

Suhted Šotimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III ekskommunitseeris 1181 Šotimaa kuninga William I ja kehtestas Šotimaal interdikti.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kuningas Valdemar I tunnustas skisma ajal vastupaavst Victor IV-t, Lundi peapiiskop Eskil aga Aleksandrit. Valdemar I asus 1168 samuti Aleksandrit pooldama.

Aleksander III kohtus 1164 Sensis Eskiliga ja andis 1175. aasta paiku Eskilile privileegi määrata endale järeltulija Lundi peapiiskopi kohale. 1177 loobus peapiiskop ametist.

Paavst kutsus 11. septembril 1171 või 1172 Valdemar I bullas Non parum animus alustama võitlust eestlaste vastu.

Suhted Tšehhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Böömi kuningas Vladislav II ja Praha piiskop Daniel toetasid skisma ajal Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat ning vastupaavste, mistõttu Aleksander III ekskommunitseeris nii kuninga kui piiskopi.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari kuningas Géza II toetas 1160 skisma ajal Aleksandrit. Paavst tunnustas 1173 Ungari kuningana Béla III-t, kelle kroonis paavsti nõusolekul kuningaks Kalocsa peapiiskop. Kuningas sattus peatselt uue peapiiskopi Andrásega tülli, kuid paavsti vahendusel leppis 1179 temaga ära.

Ristisõja plaanid Lähis-Idas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III avaldas ristisõja korraldamiseks Lähis-Idas juulis 1165 bulla "Quantum predecessores", juunis 1166 bulla "In quantis", juulis 1169 bulla "Inter Omnia" ja jaanuaris 1181 bulla "Cum nostrum".

Paavst saatis Ikonioni sultanile Kılıç Arslan II-e usudoktriini, mille oli koostanud teoloog Pierre de Blois.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tiaara. Aleksander III lisas tiaarale esimese krooni.

Aleksander III sätestas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile saadetud kirjas, et hostiat ei tohi kasta armulauaveini sisse.

Ta rõhutas, et kui ristimisel ei kasutata Kolmainu vormelit, siis pole isik ristitud.

Ta tunnustas salajase abielu sõlmimist, kuid sätestas selleks otstarbeks erinõudeid.

Ta sätestas Exeteri piiskopile saadetud kirjas, et kui koguduse preester on pantinud armulauakarika ja breviaariumi ning sureb enne nende väljalunastamist, tuleb tema sugulastel need välja lunastada, muidu nad ekskommunitseeritakse.

Ta sätestas dekreediga "Ad audientiam", et piiskoppidel on õigus koguduse preestrite vastuseisust hoolimata rajada uusi kogudusi, kui vahemaa või muud takistused ei võimalda usklikel kirikus käia.

Ta lisas tiaarale esimese krooni, hiljem lisasid tiaarale kroonid veel Bonifatius VIII ja Benedictus XII.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III rajas 1175 Ciudad Rodrigo piiskopkonna.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III tagandas 1168 ametist Mantova piiskopi Garsendonio.

Ta rajas 1175 Alessandria della Paglia piiskopkonna ja kinnitas 30. jaanuaril 1176 selle privileegid.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III tunnustas 26. septembril 1164 Calatrava rüütliordut, 1169 Fratres Cruciferi kerjusmunki, 5. juulil 1175 Compostela ja Santiago rüütliordusid, 29. detsembril 1177 Alcántara rüütliordut ja 1180 Montjoy (Montjoie) rüütliordut.

Templiordu tunnustas Aleksandrit paavstina 1161 Naatsareti sinodi järel. Paavst määras Templiordu rüütlid 7. jaanuaril 1162 otseselt paavsti jurisdiktsiooni alla.

Ta kinnitas 1173 La Trappe'i kloostri privileegid ja 1179 Pariisi Saint-Denis' kloostri privileegid.

Ta rajas 1177 Venezias augustiini kloostri ning tunnustas 1164 Prantsusmaal Moulinsi piiskopkonnas Notre-Dame de Saint-Lieu Sept-Fonsi kloostri rajamist ja 1174 tsistertslaste Kinlossi kloostri rajamist.

Ta lubas 1179 humiliaadi liikumisel tegutseda kodudes, kuid keelas neil avaliku jutlustamise.

Ta andis Napoli lähistel asunud Monte Vergine kloostri benediktlaste käsutusse.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III käsitles albilaste liikumist 1163 Tours'i kirikukogul. Albilased esitasid 1165. aasta paiku paavstile kaebuse, kuid III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1179 märtsis mõisteti albilaste liikumine hukka ja nende mahasurumiseks lubati kasutada jõudu.

Kirikukogul mõisteti hukka ka Pierre Waldo järgijad, kuigi paavst oli Waldoga eelnevalt kohtunud.

Ta mõistis 18. veebruaril 1177 hukka Pierre Abélardi õpetuse ja ühe väite Petrus Lombarduse sententsidest Jeesus Kristuse olemuse kohta.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III arutas Lundi peapiiskopi Eskiliga misjoni läbiviimist eestlaste seas.

Paavst andis 11. septembril 1171 või 1172 Taani kuningale Valdemar I-le, Norra kuningale Magnus V-le ja Rootsi kuningale Knut Erikssonile Tuscolost saadetud bullas "Non parum animus" indulgentse kõigile neile, kes võitlevad „julmade eestlaste ja teiste paganate vastu“ (feritatem Estonum, et aliorum paganorum), lubades neile aastase patukustutuse.

Paavst kohustas bulla saajaid teenima Jumalat, armastama õiglust, taunima ebaõiglust, austama ja tunnustama katoliku kirikut, austama vaimulikke karjastena, kaitsma vapralt kristliku usu tõde ning laiendama jõuga kristluse piire.

Paavst tunnustas Eskili poolt Eestimaa piiskopiks määratud Fulco (Fulconi Estonum Episcopo) tegevust ja soovitas 9. septembril 1171 või 1172 Trondheimi peapiiskopil Øystein Erlendssonil määrata tema abiliseks eestlasest munga Nicolause (Nicolaum monachum, qui de gente illa sicut accepimus est oriundus). Paavst nõudis 17. septembril 1171 või 1172 taanlastelt, et nad toetaksid Fulco tegevust.

Aleksander III ja Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III saatis 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskopile Stefanile kirja seoses olukorraga Soome kogudustes.

Vendide misjoneerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III kohtus 1178 Roomas palverännakul viibinud vendide misjonäri Bernoga ja tunnustas Mecklenburgi piiskopkonna rajamist.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III teatas 9. septembril 1171 või 1172 Uppsala peapiiskoppile Stefanile, et lapsetapmise ja sodoomia eest tuleb karistada karmilt.

Ta sätestas, et 7. põlve lähisugulased ei tohi omavahel abielluda ning keelas duellide pidamise ja piinamise.

Ta sätestas, et abielu üks osapooltest võib isegi vastu teise partneri tahtmist siirduda kloostrisse.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III kuulutas pühakuks Bernard Clairvaux'st. Georg Andreas Wasshuberi maal, Heiligenkreuzi klooster, 1700.

Aleksander III kanoniseeris 6 isikut. Ta tunnustas Guillaume de Malavalle'i austamist.

  1. Anselm, 9. juuni 1163
  2. Bernard Clairvaux'st, 18. jaanuar 1174
  3. Edward Usutunnistaja, 7. veebruar 1161
  4. Elin Skövdest, 30. juuli 1164
  5. Knud Lavard, 8. november 1169
  6. Thomas Becket, 21. veebruar 1173

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III määras 68 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Urbanus III ja Clemens III.

III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul sätestati, et paavst saab ametisse, kui teda toetab vähemalt kaks kolmandikku valimistel osalenud kardinalidest. Paavst määras 1163 kardinaliks Mainzi peapiiskopi Konrad von Wittelsbachi, kes oli esimene Roomas mitte-resideerinud kardinal.

Aleksander III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III pani kevadel 1163 Pariisi Notre-Dame'i katedraalile nurgakivi.

Aleksander III auks on Itaalias nimetatud 1168 rajatud Alessandria linn.

Ta pani kevadel 1163 nurgakivi Pariisi Notre-Dame'i katedraalile (teistel andmetel asetas nurgakivi Pariisi peapiiskop Maurice de Sully) ning pühitses 1163 Pariisis Saint-Germaine kiriku ja 26. aprillil 1164 Sensis kiriku.

Diakon Johannes pühendas paavstile oma teose.

Spinello Aretino on Aleksandrit kujutanud Siena Palazzo Pubblicos 14071408 valminud freskol.

Näitekirjanik Jean Anouilh'i näidendis "Becket" kujutatakse Aleksandrit.

1964 esilinastunud filmis "Becket" mängis Aleksandri rolli näitleja Paolo Stoppa.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander III suri 30. augustil 1181 Civita Castellanas ja maeti Roomas Lateraani basiilikasse. Matustel rüvetas vihane rahvahulk tema surnukeha.

Aleksander III valitses 21 aastat 11 kuud ja 23 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Hadrianus I-st, hiljem on veel rohkem valitsenud Pius VI, Pius VII, Pius IX, Leo XIII ja Johannes Paulus II.

Viide[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Annamaria Ambrosioni: Alessandro III e la chiesa ambrosiana. "Miscellanea Rolando Bandinelli", Siena, 1986: 1–41.
  • Gino Arrighi: La bonifica di Alessandro III papa e vescovo di Lucca (XI sec.) in Vallebuia (Lucca). "Rivista di storia dell'agricoltura" 15, 1 (1975): 95–109.
  • Myriam Soria Audebert: La propagande pontificale au temps des schismes. Alexandre III à la reconquête de líunité de líÉglise. Martin Aurell, "Convaincre et persuader: communication et propagande aux XIIe et XIIIe siècles", Poitiers, 2007 ("Civilisation médiévale" 18): 349–381.
  • Marshall Whithed Baldwin: Alexander III and the Twelfth Century. London, 1968.
  • Roger Bonnaud-Delamare: Une bulle d'Alexandre III en faveur de la paix 1170. "Annales du midi" 51, 1939: 68–86.
  • Ovidio Capitani: Alessandro III, lo scisma e le diocesi dell'Italia settentrionale. "Popolo e stato in Italia nell'età di Federico Barbarossa". Torino, 1970: 221–238.
  • Benoît Chauvin, Placide Vernet: Une bulle d'Alexandre III en faveur de l'abbaye de Fontenay (1169). B. Chauvin, "Mélanges à la mémoire du père Anselme Dimier" II. Arbois, 1982: 607–614.
  • Mary G. Cheney: The recognition of Pope Alexander III. Some neglected evidence. English Historical Review. 84 kd., 1969: 474–497.
  • Stanley A. Chodrow: A Group of Decretals by Alexander III. "Bulletin of Medieval Canon Law" 3, 1973: 51–54.
  • Hippolyte Delehaye: Pierre de Pavie, légat du pape Alexandre III en France. "Revue des questions historiques" 49, 1891: 5–61.
  • Charles Donahue: The Dating of Alexander the Third's Marriage Decretals. Dauvillier Revisited after Fifty Years. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 68, 1982: 70–124.
  • Ludwig Falkenstein: Ein vergessener Brief Alexanders III. an einen "Rex Hibernorum" (mit einer Liste der im "Codex Vaticanus Reg. lat 179" überlieferten Papst- und Kurialkorrespondenz). "Archivum Historiae Pontificiae" 10, 1972: 107–160.
  • Ludwig Falkenstein: Alexander III. und der Streit um die Doppelwahl in Châlons-sur-Marne (1162–64). Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters 32. kd., 1976: 444–494; "Archivum Historiae Pontificiae" 21, 1983: 35–78.
  • Ludwig Falkenstein: Analecta pontificia Cameracensia. Zu Datum und Inhalt mererr Mandate Alexanders III. betreffend Cambrai (1169–1172). "Archivum Historiae Pontificiae" 21, 1983: 35–78.
  • Ludwig Falkenstein: "Pontificalis maturitas vel modestia sacerdotalis?" Alexander III. und Heinrich von Frankreich in den Jahren 1170–72. "Archivum Historiae Pontificiae" 22, 1984: 31–88.
  • Ludwig Falkenstein: Appellationen an den Papst und Delegationsgerichtsbarkeit am Beispiel Alexanders III. und Heinrichs von Frankreich. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 97, 1986: 36–65.
  • Ludwig Falkenstein: Étienne de La Chapelle als Vertrauter Ludwigs VII. und Delegat Alexanders III. "Archivum Historiae Pontificiae" 26, 1988: 375–392.
  • Ludwig Falkenstein: Alexander III. und die Abtei Corbie. Ein Beitrag zum Gewohnheitsrecht exemter Kirchen im 12. Jahrhundert. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 85–195.
  • Ludwig Falkenstein: Leistungsersuchen Alexanders III. aus dem ersten Jahrzehnt seines Pontifikates. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 102, 1991: 45–75, 175–208.
  • Ludwig Falkenstein: Die Ausgabe der Urkunden für die Abtei Homblières und die Abfolge mehrerer Litterae Alexanders III. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 78, 1992: 532–560.
  • Ludwig Falkenstein: Alexandre III et Henri de France. Conformités et conflits. R. Grosse, "L'Église de France et la papauté (Xe-XIIIe siècle)", Bonn 1993: 103–176.
  • Ludwig Falkenstein: Fälschung oder Nachzeihnung? Das Privileg Alexanders III. vom 31. Dezember 1176 (JL 12748) für den Abtei Saint-Thierry. "L'acte pontifical et sa critique". Bonn 2007: 139–211.
  • Renzo Fantappiè: Un privilegio di Alessandro III e altri documenti perduti del secolo XII. "Bullettino storico pistoiese" 12, 1977: 175–180.
  • Virgin Ernst Fiala: Eine unbekannte Urkunde Alexanders III. für Admont. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 60, 1952: 355–358.
  • Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
  • Brandimarte Franconi: La historia di Papa Alessandro III. et di Fedrico Barbarossa Imperatore. 1641.
  • Paul H. Freedman: A privilege of Pope Alexander III for Sant Pau del Camp (Barcelona). "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 255–263.
  • Antonio García y García: Alejandro III y los reinos ibéricos. "Miscellanea Rolando Bandinelli", Siena, 1986: 237–57.
  • Johann Geier: Eine Urkunde Papst Alexanders III. für das Spital St. Aegidi in Passau. Waldemar Schlögl, "Grundwissenschaften und Geschichte. Festschrift für Peter Acht". Kallmünz, 1976: 95–100.
  • Ambros Gietl: Die Sentenzen Rolands. Freiburg, 1891.
  • Antonella Ghignoli: Correzioni di cancelleria e falsificazioni su rasura. I casi dei privilegi di Alessandro III conservati negli archivi senesi. "Bullettino senese di storia patria" 100, 1993: 9–34.
  • John Thomas Gilchrist: Gregorian reform tradition and Pope Alexander III. J. T. Gilchrist, "Canon law in the age of reform, 11th – 12th centuries". Aldershot, 1993: 261–287.
  • Leopold Grill: Das Wirken des Abtes Aelred von Rievaulx für Papst Alexander III. bei König Heinrich II. von England. "Citeaux" 18, 1967: 370–384.
  • Johannes Haller: Die Herkunft Papst Alexanders III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 32, 1942: 254–259.
  • Walter Heinemeyer: „Beneficium – non feudum sed bonum factum“. Der Streit auf dem Reichstag zu Besançon 1157. Archiv für Diplomatik. 15. kd., 1969: 155–236.
  • Walther Holtzmann: Papst Alexander III. und Ungarn. "Ungarische Jahrbücher" 6, 1926: 397–426.
  • Walther Holtzmann: Eine Appellation des Klosters Tremiti an Alexander III. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il medio evo" 66, 1954: 21–39.
  • Walther Holtzmann: Die Register des Papst Alexander III in den Händen der Kanonisten. "Quellen und Forschungen aus Italianischen Archives und Bibliotheken" 30, 1940: 13–87.
  • Kerstin A. Jacobi: Der Ehetraktat des Magisters Rolandus von Bologna. Redaktionsgeschichtliche Untersuchung und Edition (= Schriften zur Mediävistik 3) Hamburg 2004, ISBN 3-8300-1193-8.
  • Karl Jordan: Heinrich der Löwe und das Schisma unter Alexander III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 78, 1970: 224–235.
  • Anni Jungmann-Wilhelmi: Der Hallgraf. Historischer Roman aus dem Investiturstreit hie Kaiser, hie Papst, hie Friedrich I., hie Alexander III. Passau, 1955.
  • Hans Karge: Die Gesinnung und die Massnahmen Alexanders III. gegen Friedrich I. Barbarossa. Greifswald, 1914.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Eric Waldram Kemp: Pope Alexander III and the canonization of saints. "Transactions of the Royal Historical Society" 27, 1945: 13–28.
  • Heinrich Kerner: Papst Alexander III. Freiburg, 1874.
  • François de Laforge: Alexandre III. Sens, 1905.
  • Johannes Laudage: Alexander III. und Friedrich Barbarossa (= "Forschungen zur Kaiser- und Papstgeschichte des Mittelalters" 16). Köln/Weimar/Wien 1997, ISBN 3-412-15495-4
  • Jean Leclercq: Epîtres d'Alexandre III sur les Cisterciens. "Revue bénédictine" 64, 1954: 68–82.
  • Filippo Liotta: Miscellanea Rolando Bandinelli papa Alessandro III. Siena, 1986.
  • Dietrich Lohrmann: Petrus von S. Grisogonus und St. Viktor in Paris. Zur Vorgeschichte eines Legaten Alexanders III. in Frankreich. E.-D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker zu seinem fünfundsechzigsten Geburtstag". Sigmaringen, 1987: 259–268.
  • Dietrich Lohrmann: Präskription und Postliminium unter Papst Alexander III. J. Miethke, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs zum 65. Geburtstag". Köln, 1995: 349–359.
  • Nicolò Luxardo de Franchi: Zara nel 1177: la visita di Papa Alessandro III. "La rivista dalmatica" 65, 1994: 17–30.
  • Willibald Madertoner: Die zwiespältige Papstwahl des Jahres 1159. Wien, 1973.
  • José Maria Martí Bonet: El papa Alejandro III y la "Mensa Episcopal" de Barcelona. "Anthologica annua" 24./25.1977/1978: 357–380.
  • Jean-Marie Martin: Quelques réflexions sur les relations d'Alexandre III avec l'Italie méridionale. "Papauté, Monachisme et Théories politiques. Études d'histoire médiévale offertes a Marcel Pacaut", Lyon, 1994: 111–21.
  • Anneliese Mayer: Papst Alexander III. im Urteil der Geschichtswissenschaft seit Hermann Reuter. Wien, 1972.
  • László Mezey: L'autenticità di due bolle di Alessandro III e di Lucio III. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 64–74.
  • Moritz Meyer: Die Wahl Alexanders III. und Victors IV. (1159). Ein Beitrag zur Geschichte der Kirchenspaltung unter Kaiser Friedrich I. Göttingen, 1871.
  • Peter Munz: Papst Alexander III. Geschichte und Mythos bei Boso. "Saeculum" 41, 1990: 115–129.
  • Hannes Möhring: Zwei aiyubidische Briefe an Alexander III. und Lucius III. bei Radulf de Diceto zum Kriegsgefangenenproblem. "Archiv für Diplomatik" 46, 2000: 197–216.
  • Harald Müller: Das verwirkte Privileg. Zu Datum und Hintergrund der Dekretale Si de terra Alexanders III. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 85, 1999: 147–173.
  • John T. Noonan: Who was Rolandus? Kenneth Pennington, Robert Somerville, Law, Church, and Society. Essays in Honor of Stephan Kuttner. Philadelphia 1977: 21–48.
  • Maria Oehlzand: Das Verhältnis von Papst und Kaiser in der Zeit Friedrich Barbarossas. Wien, 1947.
  • Werner Ohnsorge: Päpstliche und gegenpäpstliche legaten in Deutschland und Skandinavien, 1159–1181. Berlin, 1928–1929.
  • Marcel Pacaut: Louis VII et Alexandre III (1159–1180). "Revue d'Histoire de l'Église de France", 39, 1953: 5–45.
  • Marcel Pacaut: Les légats d'Alexandre III (1159–1181). "Revue d'histoire ecclésiastique" 50, 1955: 821–838.
  • Marcel Pacaut: Alexandre III. Paris 1956.
  • Antonio Padoa Schioppa: La delega "appellatione remota" nelle decretali di Alessandro III. A. Gouron-A. Rigaudiere, "Renaissance du pouvoir législatif et genèse de l'État", Montpellier 1988: 179–188.
  • Antonio Padoa Schioppa: I limiti all'appello nelle decretali di Alessandro III. S. Chodorow, "Proceedings of the Eighth International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano 1992: 387–406.
  • Pier Fausto Palumbo: Atti del Convegno di studi su Alessandro III nell'VIII centenario della morte. Viterbo, 1985.
  • Agostino Paravicini Bagliani: Il trono di Pietro. L'universalità del papato da Alessandro III a Bonifacio VIII. Roma, 1996.
  • Kennenth Pennington: Pope Alexander III. Frank J. Coppa (Hrsg.): The great popes through history. An encyclopedia. Westport (CT) 2002, ISBN 0-313-32417-4
  • Giorgio Picasso: Una lettera graziosa di Alessandro III per il monastero di Meda. "Ricerche storiche sulla Chiesa Ambrosiana" 2, 1971: 132–136.
  • Karl Primbs: Mittheilungen über eine Bulle des Papstes Alexander VIII. mit heraldischer Andeutung. "Archivalische Zeitschrift" 5, 1894: 284–285.
  • Johannes Ramackers: La minute d'un mandement d'Alexandre III à l'archevêque Bertrand de Bordeaux (1162–1173). "Le Moyen Âge" 44, 1934: 96–98.
  • Hermann Reuter: Geschichte Alexanders III. und die Kirche seiner Zeit. Leipzig, 1860–1864.
  • Carlo Maria Ronchetti: Forza e diritto, ossia Papa Alessandro III e il Barbarossa: racconto storico del secolo XII. Venezia, 1879.
  • John R. Rowe: Alexander III and the Jerusalem crusade: an overview of problems and failures. Maya Shatzmiller, "Crusaders and muslims in twelfth-century Syria". Leiden, 1993: 112–132.
  • Vincenzo Ruggieri: La città di Vieste e Papa Alessandro III. "Archivio storico pugliese" 44, 1991: 49–66.
  • Robert Somerville: Pope Alexander III and the Council of Tours (1163). A Study of Ecclesiastical Politics and Institutions in the Twelfth Century. Berkeley/Los Angeles/London 1977 (Publications of the Center for Medieval and Renaissance Studies 12).
  • Kai-Michael Sprenger: Die Klöster von Pavia zwischen Friedrich I. und Alexander III. Zu einem verlorenen Mandat Friedrich Barbarossas und den Auswirkungen des Schismas in Pavia. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 77, 1997: 18–50.
  • Ulrich Stutz: Papst Alexander III gegen die Freiung langobardischen Eigenkirchen. Berlin, 1936.
  • Oddone Zenatti: Il poemetto di Pietro de'Natali sulla pace di Venezia tra Alessandro III e Federico Barbarossa. "Bullettino dell'Istituto storico italiano" 26, 1905: 105–198.
  • Giovanni Tabacco: Empirismo politico e flessibilità ideologica nelle relazioni fra Alessandro III e i due imperi. "Bollettino Storico-bibliografico Subalpino" 81, 1983: 239–246.
  • Miriam R. Tessera: Alessandro III e l'enigma della "Instructio fidei" al Sultano di Iconio. "Fedi a confronto". Firenze 2006: 177–191.
  • Friedrich Thaner: Die Summa Magistri Rolandi. Innsbruck, 1874.
  • Raffaelo Volpini: Nuove minute di Alessandro III, Celestino III, Innocenzo III. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 43, 1989: 322–363.
  • Aldur Vunk: Maarjamaa ristiusustamine. Akadeemia 1996/5.
  • Lauritz Weibull: Påven Alexander III. i Compiègne 1165. "Scandia" 16, 1944: 85–89.
  • Lauritz Weibull: Påven Alexander III: s brev om ärkebiskop Eskils av Lund resignation. "Scandia" 23 (1955/1956): 153–160.
  • Rudolf Weigand: Magister Rolandus und Papst Alexander. Archiv für katholisches Kirchenrecht. 149. kd., 1980: 3–44.
  • Karl Wenck: Die römischen Päpste zwischen Alexander III. und Innocenz III. und der Designationsversuch Weihnachten 1197. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 415–474.
Eelnev:
Hadrianus IV
Rooma paavst
11591181
Järgnev:
Lucius III