Marcellus II

Allikas: Vikipeedia
Marcellus II
Pope Marcellus II.jpg

Sünninimi Marcello Cervini
Valitsemisaja algus 9. aprill 1555 (valitud)

10. aprill 1555 (avalikustatud)

Valitsemisaja lõpp 1. mai 1555
Eelkäija Julius III
Järeltulija Paulus IV
Sünnikuupäev 6. mai 1501
Sünnikoht Montepulciano
Surmakuupäev 1. mai 1555
Surmakoht Rooma

Marcellus II (Marcello Cervini või Marcello Cervini degli Spannochi, 6. mai 15011. mai 1555) oli paavst 1555. Ta oli 222. paavst.

Marcello Cervini sündis Montepulcianos Ricciardo (Ricardo) Cervini ja Cassandra Benci pojana. Tema isa oli Penitentiarumi ametnik, Marcello Cervini õde Cinzia (Cinthia) Cervini oli Roberto Bellarmino ema, Cinzia tütar abiellus aga Julius III õepoja poja Pier Francesco de' Nobiliga. Marcello Cervini õppis kardinal Giovanni Piccolomini toetusel Siena ülikoolis kreeka keelt, astronoomiat ja matemaatikat ning jätkas hiljem õpinguid Roomas. Ta lahkus 1526 katku puhkedes Roomast ja viibis pikka aega vanemate juures.

Cervini astus pärast tagasipöördumist Rooma Paulus III teenistusse, kes nimetas ta oma pojapoja kardinal Alessandro Farnese abiliseks, kellega koos viibis ta järgmistel aastatel diplomaatilistel lähetustel. Ta ordineeriti 1535 preestriks. 1538 vahendas ta kardinal Farnese kaaskonnas vaherahu sõlmimist Prantsusmaa kuninga François I ja Saksa-Rooma keisri Karl V vahel, seejärel viibis 15391540 koos kardinal Farnesega Hispaanias, Prantsusmaal ja Madalmaades. Ta osales diplomaatilise kaaskonna koosseisus 9. veebruaril 1540 Amiens'is François I audientsil ja 24. veebruaril 1540 Karl V audientsil Gentis. Marcello Cervini palus paavstilt oma tagasipöördumisel Rooma luba saata saadikud Wormsi riigipäevale. Alates 1540 osales ta kuuria reformikomisjonis ja valmistas hiljem ette kardinal Gasparo Contarini ettekannet Ratisboni riigipäeval. Ta oli Trento oikumeenilise kirikukogu kaaspresident ja selle Bologna-perioodil viibis 9. jaanuarist 18. jaanuarini 1548 Roomas. Cervini lahkus Julius III ajal Roomast ja viibis Gubbios. Ta taunis Juliuse onupojapoliitikat ja eluviise.

Ta oli serviitide ja augustiinlaste-eremiitide patroon. Kardinal Marcello Cervini osales 2 konklaavil 15491555.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1555. aasta esimene konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marcellus II vapp.

Marcellus II valiti paavstiks 9. aprillil 1555 kella 23 paiku öösel Vatikanis Capella Paolina kabelis. Järgmisel päeval avalikustati tema saamine paavstiks, ta ordineeriti piiskopiks ja krooniti paavstiks kardinal Francesco Pisani poolt. Ta jättis paavstina muutmata oma ristinime, mida viimati tegi Hadrianus VI. Pärast Marcellust on kõik paavstid võtnud valimise järel endale uue nime. Marcellus II võimule tulekuga on samanimeliste paavstide vahel tekkinud ajaline vahe paavstluses üks pikemaid, sest tema eelkäija Marcellus I valitses 1256 aastat enne oma samanimelist järeltulijat. Veel pikem on samanimeliste paavstide ajaline vahe ainult Pius I ja Pius II vahel.

5. aprillist 9. aprillini 1555 toimunud konklaavil osales Salvador Miranda andmetel 55 kardinali, John Paul Adamsi andmetel aga 39 kardinali. Konklaavil tekkis 2 fraktsiooni: keisri ja Prantsusmaa toetajad. Esimeses voorus sai kardinal Gian Pietro Carafa 12, Cervini 8 ja Ippolito II d'Este 6 häält. Järgmises voorus valiti paavstiks Cervini.

Valitsemisaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marcellus II valitses 22 päeva, mis on lühiduselt 6. valitsemisaeg paavstluses. See oli lühim valitsemisaeg paavstluses pärast Coelestinus IV-t (1241). Pärast Marcellust on veel vähem valitsenud ainult Urbanus VII (1590).

Marcellus II vähendas oma kroonimisele tehtavaid kulutusi miinimumini, mis võis olla tingitud mitte ainult tema kavandatavatest reformidest, vaid ühtlasi ka kroonimise sattumisest paastuajale. Ta keeldus tunnustamast kardinalide nõutud kapitulatsioone. Ta vähendas kuuria ametnike arvu ja piiras oluliselt teistele ametnikele palgaks makstavat rahasummat. Taunides onupojapoliitikat, keelas ta oma sugulastel elada Roomas. Ta avaldas ka soovi kõigi laiaulatuslikku reformi puudutavate dokumentide kogumiseks, mis aga jäi tema surma tõttu teostamata.

Ta teatas kohtumisel Prantsusmaa ja Hispaania suursaadikutega, et need riigid peavad üksteisega rahujalal olema, vastasel juhul lubas paavst minna ise valitsejaid noomima. Ta saatis kirjad Karl V-le, Hispaania printsile Felipele ja Inglismaa kuningannale Mary I-le. Ta kinnitas kardinal Reginald Pole'i jätkamist Inglismaa legaadina. Hispaania saadik soovis paavstil saada absolutsiooni sooritatud mõrva eest, kuid paavst määras kohtu asja uurima.

Marcellus II (kardinal Cerivini) kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vatikani raamatukogu juhatajana soovis Cervini trükis avaldada säilitatavat antiikset kirjandust ja varakristlikke käsikirju, ühtlasi rikastas ta raamatukogu uute käsikirjadega. 1555 pani ta aluse Vatikani numismaatika kollektsioonile.

Clemens VII kaasas ta kalendrireformi ettevalmistava komisjoni töösse. Ta edendas kardinalina arhitekti Philibert de L'Orme karjääri.

1567 pühendas Palestrina talle Missa Papae Marcelli.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Marcellus II haud

Marcellus II sai 30. aprillil 1555 kella 11 paiku päeval infarkti ja järgmisel hommikul kella 7 paiku oli ta surnud. Ta suri nädal enne oma 54. sünnipäeva, olles surres noorim paavst pärast Leo X-t. Hiljem pole ükski paavst nii noorelt surnud.

Marcellus II maeti Vatikani basiilikasse. 16. oktoobril 1606 maeti tema säilmed ümber.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Alessandro Cervini: Vita di Marcello II. (ärakiri Ferrara raamatukogus).
  • Onofrio Panvinio: Marcellus II. O. Panvinio, "XXVII pontificum maximorum elogia et imagines". Roma, 1568.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edoardo Barbieri: A proposito della biblioteca di Marcello Cervini. "Medioevo e rinascimento" 15, 2004: 377-383.
  • Gottfried Buschbell: Ein Bericht Bellarmins über den Befund der Leiche Marcellus II. und die Übertragung der Gebeine in die neue Peterskirche. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 15, 1901: 191-192.
  • Giorgio Caravale: Cervini contro Vergerio. Ugo Rozzo, "Pier Paolo Vergerio il giovane, un polemista attraverso l'Europa del Cinquecento". Udine, 2000: 33-52.
  • David R. Coffin: Pope Marcellus II and Architecture. "Architectura", 9, 1979: 11-29.
  • Giovanni Costi: L'azione pastorale di Marcello Cervini vescovo. C. Prezzolini, "Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500". Montepulciano, 2003: 51-101.
  • Vincenzo Criscuolo: Marcello Cervini legato pontificio al Concilio di Trento. C. Prezzolini, "Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500". Montepulciano, 2003: 103-125.
  • Margaret Daly Davis: Zum Codex Coburgensis: früher Archäologie und Humanismus im Kreis des Marcello Cervini. R. Harprath, H. Wrede, "Antikenzeichnung und Antikenstudium in Renaissance und Frühbarock". Mainz, 1989: 185-199.
  • Robert Devreesse: Les manuscrits grecs de Cervini. "Scriptorium" 22, 1968: 250-270.
  • Léon Dorez: Le cardinal Marcello Cervini et l'imprimerie à Rome. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 12, 1892: 289-313.
  • Marc Dykmans: Quatre lettres de Marcel Cervini, cardinal-légat auprès de Charles Quint en 1549. "Archivum Historiae Pontificiae", 29, 1991: 113-171.
  • François Fossier: Premières recherches sur les manuscrits latins du cardinal Marcello Cervini (1501-1555). "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge, temps modernes" 91, 1979: 381-456.
  • Samuele Giombi: Marcello Cervini e la predicazione. C. Prezzolini, "Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500". Montepulciano, 2003: 127-198.
  • William V. Hudon: Papal, episcopal and secular authority in the work of Marcello Cervini. "Cristianesimo nella storia" 9, 1988: 493-522.
  • William V. Hudon: Marcellus II, Girolamo Seripando and the Image of the Angelic Pope. Marjorie Reeves, "Prophetic Rome in the High Renaissance Period". Oxford-Warburg Studies, 1992: 373-387.
  • William V. Hudon: Marcello Cervini and Ecclesiastical Government in Tridentine Italy. De Kalb, Illinois, 1992.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Neil Ripley Ker: Cardinal Cervini's Manuscripts from the Cambridge Friars. R. Creytens, P. Künzle, "Xenia medii aevi historiam illustrantia oblata Thomae Kaeppeli O.P". I Roma, 1978: 52-71; N. R. Ker, "Books, Collectors and Libraries: Studies in the Medieval Heritage". London, 1985: 437-458.
  • Giovan Battista Mannucci: Il conclave di papa Marcello. Siena, 1921.
  • Angelo Mercati: Prescrizioni pel culto divino nella diocesi di Reggio-Emilia del vescovo Cardinale Marcello Cervini. 1933.
  • Stanley Morison: Marcello Cervini, Pope Marcellus II, bibliography's patron saint. "Italia medioevale e umanistica" 5, 1962: 301-319.
  • Pio Paschini: Un cardinale editore: Marcello Cervini. P. Paschini, "Cinquecento romano e riforma cattolica". Roma, 1958: 185-217.
  • Duccio Pasqui: I Cervini e la cultura nobiliare a Montepulciano nel primo '500. C. Prezzolini, "Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500". Montepulciano, 2003: 263-277.
  • Paola Piacentini Scaccia: La giovinezza di Marcello Cervini nelle lettere al padre (1519-1524). V. Fera, G. Ferraù, "Filologia Umanistica. Per Gianvito Resta". Padova, 1997: 1421-1463.
  • Pietro Pollidori: De vita gestis et moribus Marcelli II P M Commentarius. Roma, 1744.
  • Carlo Prezzolini: Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500. Montepulciano, 2003.
  • Pietro Ruschi: Antonio da Sangallo il Giovane, il Vignola e il cardinale Marcello Cervini, architetto dilettante. C. Prezzolini, "Papa Marcello II Cervini e la chiesa della prima metà del '500". Montepulciano, 2003: 199-261.
  • Roberto Spataro: Il cardinale Cervini e l'argomentazione patristica durante la quarta sessione del Concilio di Trento. "Salesianum" 59, 1997: 33-49.
  • José Ignacio Tellechea Idígoras: Marcelo II y su breve pontificado, según documentos de Simancas. "Salmanticensis" 46, 1999: 411-429.
Eelnev:
Julius III
Rooma paavst
1555
Järgnev:
Paulus IV