Süüria

Allikas: Vikipeedia
Süüria Araabia Vabariik
araabia الجمهوريّة العربيّة السّوريّ
Al-Jumhūrīyah al-‘Arabīyah as-Sūrīyah
Süüria lipp Süüria vapp
Süüria lipp Süüria vapp
Süüria asendikaart
Riigihümn Humat ad-Diyar
Pealinn Damaskus
Pindala 185 180 km²
Riigikeel(ed) araabia
Rahvaarv 22 500 000 (2009)
Rahvastikutihedus 121 in/km²
President Bashār al-Asad
Peaminister Wā‘il Nādir al-Ḩalqī
Iseseisvus 17. aprill 1946
Rahaühik nael (SYP)
Ajavöönd Ida-Euroopa aeg
Tippdomeen .sy
ROK-i kood SYR
Telefonikood 963

Süüria (araabia keeles سوريا Sūriyā, süüria keeles ܣܘܪܝܐ, kurdi keeles Sûrî; ametlikult Süüria Araabia Vabariik) on riik Lähis-Idas. See piirneb läänest Vahemere ja Liibanoniga, põhjast Türgiga, idast Iraagiga, lõunast Jordaaniaga ja edelast Iisraeliga. Süüria jääb 32° ja 38° N ning 35° ja 43° E vahele.

Süüria nimi on pärit Vanast-Kreekast, kus nimetusega Σύριοι tähistati assüürlasi. Uuemate uuringute järgi viitab Süüria nimi Assüüriale.

Riigikord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüria on unitaarne vabariik. Kehtib 26. veebruaril 2012 jõustunud põhiseadus, millega määratletakse Süüria poolpresidentaalseks vabariigiks, kus islam on valitsev usk.[1]

Kõrgeim seadusandlik võim kuulub Rahvanõukogule, mis moodustatakse otsevalimistel neljaks aastaks. Rahvanõukogu on ühekojaline. Valimistel läheb kaks kolmanikku häältest alati automaatselt üle hetkel võimul olevale koalitsioonile.[2]

Täidesaatev võim kuulub presidendile ja Ministrite Nõukogule (valitsus). Ministrite Nõukogu esimees (peaminister) ja valitsusliikmed vastutavad oma tegevustes presidendi ees. Praegu seisab Süüria valitsus silmitsi demonstratsioonide ja protestidega, mis on seotud araabia kevadega. Suured konfliktid, mille juured ulatuvad juba aegadesse enne Kristust, on Süürial naaberriigi Liibanoniga. Süüriat on olnud põhjust süüdistada Liibanoni destabiliseerimises.[3]

President[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigipea on rahvahääletusel seitsmeks aastaks valitav president. Presidendikandidaadi esitab Rahvanõukogu (parlament) valitseva partei juhtkonna ettepanekul. President nimetab ühe või mitu asepresidenti. Põhiseadus nõuab, et president oleks moslem, kuid see ei tee islamist tingimata riigiusku. Põhiseadus annab presidendile õiguse määrata ametisse ministrid, kuulutada välja sõjaolukorra ja erakorralise olukorra, samuti anda välja seadusi (need vajavad küll parlamendis ratifitseerimist, välja arvatud hädaolukorras). President võib ka välja kuulutada amnestia, muuta põhiseadust ning nimetada riigiteenistujaid ja sõjaväelasi. President on ka relvajõudude ülemjuhataja.

Praegune Süüria president on Bashār al-Asad (sündinud 11. septembril 1965), kes sisuliselt päris võimu oma isalt Ḩāfiz̧ al-Asadilt (võimul alates 1971. aastast) 2000. aasta valimistel ja valiti teist korda 2007. aastal. Vastaskandidaati tal ei olnud. Kuna Süüria põhiseadus nägi ette, et president peab olema vähemalt 40-aastane, aga al-Asad oli kõigest 34-aastane, muutis Süüria parlament kiiresti põhiseadust ja kehtestas presidendi minimaalseks vanuseks 34 aastat. Bashār al-Asad kuulub alaviitide usulisse rühmitusse.

Parlament[muuda | redigeeri lähteteksti]

Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei (ka Araabia Sotsialistlik Ba'athi Partei) ehk Baath (Ḥizb al-Ba`ṯ al-`Arabī al-Ištirāki) on partei, mis asutati 1940. aastatel Damaskuses araabia rahvusliku liikumise käigus. Partei eesmärgiks oli ühendada kõik Araabiamaad ühte riiki ning seista vastu lääne koloniaalvõimule. Suurima mõjuvõimu saavutas Baathi partei Süürias ja Iraagis. 1966. aastal kukutati Süürias sõjaväelise riigipöördega liikumise asutaja Michel Aflaq ning partei jagunes rivaalitsevateks Süüria ja Iraagi organisatsioonideks, mis omasid teistes Araabia riikides paralleelseid struktuure.

Iraagis saavutas Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei võimu 1963. aastal, kuid keelustati 2003. aastal Iraagi sõja käigus. Süürias on ta aga võimul tänaseni.

Süüria Rahvuslik Koalitsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kodusõja tulemusel moodustas opositsioonijõudude katusorganisatsioon Süüria Rahvuslik Koalitsioon 2012. aasta märtsis oma valitsuse. Selle esindajad kutsuti 28. märtsil 2013 osalema Süüria nimel Araabia Liigas. Koalitsiooni on "Süüria rahva ainsa esindajana" tunnustanud USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja teised riigid.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurema osa riigi territooriumist hõlmab edelast kirdesse madalduv (1000 meetri kõrguselt 250 meetrini) Süüria lavamaa – suure Saudi-Araabia kiltmaa põhjaosa. Lavamaalt kerkivad madalad mäemassiivid ja -ahelikud. Riigi ida- ja kirdeosas asub 250–450 m kõrgune Al-Jazirah tasandik, mida Süüria lavamaast lahutab Eufrati (Al-Furāti) jõe org. Lääneosas paiknevat kitsast Vahemere rannikumadalikku eraldab sisealadest ‘Alawīyīni mäeahelik (Jabal Matta, 1582 m), mis idas madaldub järsult tektoonilisse vagumusse. Liibanoni piiril asuvad Antiliibanoni mäed ning sellest lõuna pool Iisraeli ja Jordaania piirini ulatuv Golani kõrgendik (300–1200 m). Lõunaosas paikneb vulkaaniline mäemassiiv Jabal ad-Durūz (Jabal al-‘Arab, 1803 m).

Süüria aladel on valdav lähistroopiline mandriline kliima, sajab 100–300 mm/a ja peaaegu ainult talvel. Keskmine temperatuur jaanuaris 4–6, juulis 32–34 °C. Suvel puhub tugev kõrbetuul hamsin, mis toob Araabia poolsaarelt liiva ja tolmu. Vaid rannikumadalikul on vahemereline kliima: sademeid kuni 900 mm/a, keskmine temperatuur on jaanuaris 10–12, juulis 25–27 °C. Ansariya mägedes sajab kuni 1400 mm/a, talvel ka lund.[4]

Peamiselt katavad Süüria alasid kuivad platood ja väheste oaasidega Süüria kõrb, on ka rohelisi alasid Vahemere äärses riigi loodeosas.[4] Rannikumadalikud on üles haritud. Mäestike Vahemere-poolsetel nõlvadel kasvab makjat, kohati on tamme- ja süüria männi salusid, idanõlvadel on mägistepp. Eufrat on Süüria suurim jõgi, mis voolab 675 km ülatuses läbi maa põhja-ja idaosa. Tähtsad on ka selle vasakpoolsed lisajõed Al-Khābūr ja Balīkh ning Vahemerre suubuv Al-‘Asī. Süüria kõrbes leidub vadisid. Eufratile on rajatud Al-Asadi veehoidla (630 ruutkilomeetrit). 1970. aastail Saksa Demokraatliku Vabariigi abiga Tartūsi rajatud tsemenditehas on Vahemere rannikuala suuremaid reostajaid.

Imetajaid on 63 liiki. Kunagisest rikkalikust sõraliste faunast on vähesel määral säilinud ainult metssiga, metskitse, džeiraani ning mägi- ja dorkasgaselli. 20. sajandi teisel poolel hävisid loodusest valge-orüks ja nuubia kaljukits. Endeemset tava-kuldhamstrit kasvatatakse lemmikloomana kogu maailmas. Linde on kohatud 392 liiki, neist näiteks kaljuiibis, mesopotaamia roolind ja seedri-koldvint on ohustatud. Roomajaid on 127 (sh 9 kilpkonna- ja 48 maoliiki) ja kahepaikseid 16 liiki. Putukaid on ligi 1450 liiki. Süürias kaitstakse kohalikke väga vanu koduloomatõuge. Süürias on 42 kaitseala.[5]

Süüria põhilisteks maavaradeks on nafta ja maagaas, leidub ka raua-,mangaani- ja kroomimaaki, barüüti, pruunsütt, fosforit, väävlit, kivisoola, looduslikku bituumenit ja kipsi.[4]

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

94% rahvastikust on on araablased. Teistest araabia maadest sisserännanud ja nende järglased (peamiselt palestiinlased) moodustavad 3%, kurdid üle 3% ning armeenlased 1,5% rahvastikust. On ka tšerkesse, assüürlasi, türklasi, turkmeene, pärslasi ja juute. Rahvastiku juurdekasv on kiire, 1980–1992 oli see 3,3% aastas.[4]

90% elanikkonnast on moslemid, neist 58% omakorda sunniidid, 27% šiiidid ja 5% druusid. Kristlasi on 10%.[4]

Asustustihedus oli 1992. aastal 70 inimest ruutkilomeetri kohta[4], 2012. aastal 118,3 in/km2.

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüria kubermangud: 1. Madinat Dimaschq (Damaskus), 2. Rif Dimaschq, 3. Al-Qunaitira, 4. Dar'a, 5. as-Suwaida, 6. Homs, 7. Tartus, 8. Latakia, 9. Hama, 10. Idlib, 11. Aleppo, 12. Ar-Raqqa, 13. Dair az-Zaur, 14. al-Hasaka

Süüria on jaotatud neljateistkümneks kubermanguks (muḩāfaz̧āt, ainsus muḩāfaz̧ah). Kubermangud jagunevad kuuekümne neljaks provintsiks (sh pealinn Damaskus), mis on omakorda jaotatud väiksemateks piirkondadeks.

Iga kubermangu juhib kuberner, kelle määrab ametisse siseminister ja kinnitab valitsus. Kuberneri abistab tema ametiajal provintsi nõukogu, mille liikmeist 3/4 valitakse ametisse neljaks aastaks ning ülejäänud nimetavad kuberner ja siseminister.

Damaskus on Süüria pealinn (umbes 1 590 000 elanikku). Latakia (umbes 650 000 elanikku) ja Ţarţūs on tähtsad Vahemere äärsed sadamalinnad. Teiste suurimate linnade hulka kuuluvad Aleppo (Ḩalab) (2 1000 000 elanikku) ja Ḩimş (1 033 000 elanikku).

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüria tähtsaimad majandusharud on põllumajandus, naftatootmine, tööstus ja turism. Majandust on oluliselt mõjutanud naftahinna kõikumine maailmaturul, rahvastiku kiire kasv ja suured sõjalised kulutused, viimastel aastatel kodusõda. Tähtsaimais majandusharudes valitseb riiklik sektor: 80% tööstustoodangust annavad riiklikud ettevõtted, 90% väliskaubandusest ja 95% pangandusest kuulub riigile. Olulised põllumajanduspiirkonnad on riigi kirdeosas Al Jazira ja lõunaosas Hawrani.[6] Maagaasi eksporditi juba 1940. aastast, naftat alates 1974. aastast.

Teabelevi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajakirjandus on mitmesuguste organisatsioonide ja erakompaniide valduses. Iga päev ilmub 10 päevalehte, suurim neist on Al-Baath.[7] Tuntuim ingliskeelne ajaleht on Syrian Times. Riiklik ringhäälinguteenistus korraldab raadio- ja telelevi. 1965. aastast tegutseb riiklik uudisteagentuur SANA (Syrian Arab News Agency)[4]

Inimõigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süüria inimõiguste olukord on üks halvimaid maailmas. Inimõiguste organisatsioonid Human Rights Watch ja Freedom House on arvanud Süüria mittevabade riikide hulka.[8]

Süürias vahistatakse meeleavaldustel demokraatlike vaadetega inimesi ja inimõiguslasi, pannakse kinni veebilehti, vahistatakse blogipidajaid ja kehtestatakse reisikeelde. Omavoliline kinnipidamine, piinamine ja inimeste kadumine on laialt levinud.[9] Süürias on naised tagakiusatud.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levant

Süüria paikneb ajaloolises Levantis, mis hõlmab Vahemerest itta jäävaid alasid kuni Mesopotaamiani. Põhja-lõuna suunal jääb Levant Tauruse mägede ja Araabia poolsaare vahele.

Süüria ala esimesed inimasustuse jäljed pärinevad vanemast kiviajast. Rohkesti on mälestisi hilisemast kiviajast ja pronksiajast. Süüria aladel hakati esimestena kasutama kivist kui ka kipsist ja põletatud lubjast anumaid. Anatooliast pärit obsidiaanist tööriistade leiud tõestavad varajasi kaubandussuhteid teiste riikidega. Vaaraodelt pärit esemed, mis on ilmselt kingitused, kinnitavad suhteid Vana-Egiptusega.

Süüria oli üks vanemaid piirkondi, kus tekkisid linnriigid. Neist üks jõukamaid oli Ebla linn, mis rajati umbes 3000 eKr. 1960.-1970. aastatel avastati itaallase Paolo Matthiae juhitud arheoloogilistel kaevamistel Ebla aladel, et kolmandal aastatuhandel eKr ulatus selle mõjupiirkond Punasest merest Anatooliani põhjas ning tänapäevase Iraagi aladeni idas. Ebla rikastus tänu headele kaubandussuhetele Sumeri ja Akadi aladega. Linnast on leitud ulatuslik arhiiv, mis koosneb umbes 20 000 kiilkirjatahvlist, suuremalt jaolt ebla keeles, mida kirjutati sumeri kirjas. Uuringud näitavad ebla keele sugulust akadi keelega, see kuulub vanimate kirjalike semiidi keelte hulka.

2. aastatuhandel eKr võitlesid Süüria pärast Egiptus ja Hetiidi riik (hetiidid). Aastatel 1450–1200 valitses õitseng kaananlaste sadamalinnas Ugaritis, mis maksis andamit Egiptusele ja pidas kaubandussuhteid Küprosega.

14. sajandil eKr tungisid Süüriasse aramea hõimud. Naabersuurriikide nõrgenedes tekkis taas semiidi hõimude väikeriike ja nende liite. Süüria aladel asunud Foiniikia laiendas oma kaubandus üle kogu Vahemere, üks foiniiklaste kolooniaid Põhja-Aafrikas oli ka Roomaga rivaalitsenud Kartaago. 8. sajandil eKr sattusid need Assüüria, seejärel Babüloonia ning 539 eKr Ahhemeniidide võimu alla.

333 eKr vallutas Süüria Aleksander Suur. Alates 2. sajandist levis laialdaselt ristiusk ja süüria keeles loodi rikkalik kristlik kirjavara.

83. aastal eKr langes Süüria Armeenia kuninga kätte. Armeenia võim kestis Süürias üle 13 aasta. 64. aastal eKr liideti Süüria Rooma provintsiga.

640. aastal vallutasid maa araablased. 660. aastal tegi kaliif Muavija Damaskusest Umijaadide Kalifaadi pealinna.

Aijubiidide dünastia lõpetas Süüria väikeriikide omavahelise võitluse ja tõrjus 1187. aastal ristisõdijad maalt välja. 1250.–1270. aastail tulid võimule Egiptuse mamelukid, kes lõid Baibarsi juhtimisel tagasi mongolid. 1400. aastal tungis Süüriasse Tamerlan, kes rüüstas sealseid linnu. 15. sajandi lõpuks vähenes Süüria tähtsus rahvusvahelises kaubanduses, kuna eurooplased avastasid meretee Indiasse. 1516. aastal vallutas Süüria Ottomanide Türgi, mille koosseisu jäi see ala kuni Esimese maailmasõjani.

Pärast Türgi lüüasaamist maailmasõjas kehtestas Hašimiidide hulka kuulunud Faisal I Süürias 1920. aastal Süüria kuningriigi, kuid see püsis vaid mõne kuu. Prantsusmaa okupeeris riigi ning Süüria jäi Prantsuse mandaadi alla kuni 1946. aastani, ehkki prantslaste võimu raputasid korduvad vastuhakud. 1930. aastal loodi mandaatala piires Süüria vabariik, kuid 1936. aastal keeldus Prantsusmaa parlament lubamast Süüriale iseseisvust.

Praegune Süüria iseseisvus 1946.[10] aasta aprillis, kui vabaneti Prantsuse okupatsiooni alt. Süüriast sai ametlikult parlamentaarne vabariik. 1948. aastal sattus noor riik Araabia-Iisraeli sõtta, milles lüüasaamine oli üks ajendeid esimesele riigipöördele 1949. aasta märtsis. Hiljem toimus riigis veel ridamisi vägivaldseid võimuvahetusi, samuti kordusid kokkupõrked Iisraeliga.

1958–1961 ühinesid Süüria ja Egiptus, moodustades Ühinenud Araabia Vabariigi. Riigi president oli Gamal Abdel Nasser ning see oli Ühendatud Araabia Riikide nimelises konföderatsioonis Põhja-Jeemeniga. Ehkki Süüria lahkus liidust 1961. aastal, kasutas Egiptus uut nime ametlikult kuni 1971. aastani.

1963. aastal tuli järjekordse riigipöördega võimule Baath – Araabia Taassünni Sotsialistlik Partei, mis tegutses ka mõnes muus araabia riigis, eelkõige Iraagis. Kuigi Süüria koostöö Nõukogude Liiduga algas juba varem, viis just Baathi režiim Süüria püsivalt NSV Liidu (ja nüüdse Venemaa) mõjusfääri, andes NSV Liidule muuhulgas mereväebaasi Ţarţūses. 1966. aastal lõhenes Baath Süüria ja Iraagi haruks. Sisuliselt valitseb Baath Süürias tänini, vaatamata parteisisestele lahkhelidele ja võimuhaaramistele. 1963. aasta juhtfiguuride sekka kuulus ka Ḩāfiz̧ al-Asad, kes ajapikku aina enam esile kerkis, kuni temast sai 1971. aastal (veel ühe pöörde tagajärjel) Süüria president. Pärast tema surma 2000. aastal sai presidendiks tema poeg Bashār al-Asad. Samast ajast pärineb ka Süüria praegune võimujaotus, kus valitsevatel kohtadel on šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, rahva sunniitidest enamus aga püsib opositsioonis.

1970. aastal puhkes Moslemi vennaskonna juhitud ülestõus, mis kestis vahelduva eduga aastaid. See kulmineerus 1982. aastal Hama veresaunaga, kus Süüria armee tappis eri hinnanguil 10 000 – 40 000 inimest.

1973. aastal alustasid Süüria ja Egiptus Yom Kippuri sõda Iisraeli vastu. 1973. aastal tungis Süüria Liibanoni, kus okupatsioon kestis kolm aastakümmet. Ka Liibanoni kodusõda lakkas alles 15 aasta pärast.

1990–1991 osales Süüria Lahesõjas USA juhitud koalitsiooni poolel. Ehkki sellele järgnes mõningane suhete soojenemine lääneriikidega, lõppesid 1990. aastatel peetud läbirääkimised Iisraeliga tagajärjetult. 2005. aastal tõi Süüria väed Liibanonist välja.

2011. aastal nn Araabia kevade mõjul alanud rahumeelsed protestid ägenesid armee vägivaldse reaktsiooni mõjul, viies Süüria kodusõjani, mis kestab praeguseni. 2011. aasta juulis rajasid riikliku armee väejooksikud Vaba Süüria Armee. Riigi territoorium on jagunenud valitsusvägede, opositsiooni ja kurdide käes olevaiks aladeks, Süüria majandus on purustatud ning riigiaparaadi teovõime äärmiselt piiratud. ÜRO andmeil on Süüria kodusõjas 2011–2014 surnud kuni 136 000 inimest. Naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni, Türki ja Iraaki on rännanud üle 1,7 miljoni põgeniku.

Sõjavägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvajõududesse kuulub umbes 400 000 inimest. Süürias on ajateenistus kohustuslik, mehed hakkavad riiki teenima 18. eluaastast. Kohustuslikku sõjaväe perioodi on korduvalt lühendatud. 2005. aastal lühendati seda kahelt ja poolelt aastalt kahele aastale, 2008. aastal 21 kuuni ja 2011. aastast kestab ajateenistus poolteist aastat.[11]

Umbes 20 000 sõjaväelast käis Liibanonis missioonil aastatel 1975–2005. Arvatakse, et missioonile minekut ajendas kasutust mitte leidev sõjatehnika.

Pikka aega oli Nõukogude Liit Süüria vägede väljaõppe ja varustuse peamine allikas. NSV Liidu lagunemine võis olla üks tegur, mis kahjustas Süüria võimet hankida kaasaegset sõjavarustust, ehkki Süüria on jätkanud sõjaväelist koostööd Venemaaga. Süüria sõjaväe arsenalis on maa-maa tüüpi raketid: Põhja-Koreas toodetud Scud-C raketid, mille laskeulatus küündib 500 kilomeetrini, ja väidetavalt Põhja-Korea ja Iraani koostöös välja töötatud Scud-D raketid laskeulatusega 700 kilomeetrit.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Constitution of Syria". Vaadatud 03-11-2011. 
  2. "Syria: Elections without Politics". Carnegie Endowment. Vaadatud 03-11-2011. 
  3. [www.naharnet.com/stories/en/17161-libya-ntc-recognises-syrian-national-council-closes-syrian-embassy Libya NTC Recognises Syrian National Council, Closes Syrian Embassy]. Naharet. Kasutatud 12-11-2011.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Eesti Entsüklopeedia, 9. kd, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
  5. Süüria Loodus. Kasutatud 28-01-2013.
  6. National Council of Geography Teachers (U.S.) (1928). The Journal of Geography. The Journal of geography. p. lk. 167. 
  7. "More than one dozen intelligence agencies" source: Wright, Robin, Dreams and shadows, the Future of the Middle East, Penguin Press, 2008, lk. 214
  8. "Freedom in World Report: Süüria". 
  9. Human Rights Watch Annual Report http://www.hrw.org/en/node/79303
  10. "Report of the Commission Entrusted by the Council with the Study of the Frontier between Syria and Iraq". World Digital Library. 1932. Vaadatud 2013-07-09. 
  11. Legislative Decree reducing mandatory Syrian Military Service. 20-03-2011. DayPress. Kasutatud 12-11-2011.
  12. UNESCO World Heritage Centre:Palmyra
  13. Past Horizons Archaeology: Researchers solve mystery of Palmyra
  14. Pal.M.A.I.S. – Palmira, Missione Archeologica Italo-Siriana
  15. Palmyrena, Syrian-Norwegian archaeological surface survey in a 30 x 120 km area between Palmyra and Isriyeh

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


35.2166666738.58333333