Innocentius X

Allikas: Vikipeedia
Innocentius X
Diego Velázquez 048.jpg

Sünninimi Giovanni Battista Pamphili
Valitsemisaja algus 15. september 1644
Valitsemisaja lõpp 7. jaanuar 1655
Eelkäija Urbanus VIII
Järeltulija Aleksander VII
Sünnikuupäev 6. mai või 7. mai 1574
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 7. jaanuar 1655
Surmakoht Rooma

Innocentius X (Giovanni Battista Pamphili või Giambattista Pamphili, varasemas kirjapildis ka Pamphilj; 6. mai või 7. mai 15747. jaanuar 1655) oli paavst 1644–1655. Ta oli 236. paavst.

Giovanni Battista Pamphili sündis Roomas Camillo Pamphilj ja Maria Cancellieri del Bufalo 9-lapselises peres 6. lapsena. Ta on emapoolsest suguvõsaliinist paavst Aleksander VI otsene järeltulija Isabella Borgia kaudu. Tema onu Girolamo Pamphili sai 1604 kardinaliks. Pamphili õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja omandas 1594 doktorikraadi. Ta oli Gregorius XV ja Urbanus VIII järel kolmas paavst, kes oli oma hariduse omandanud jesuiitidelt.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1644.aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X vapp.

Innocentius X valiti paavstiks 15. septembril 1644 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. Oktoobril kardinal Carlo de' Medici poolt. Ta oli esimene paavst, kes oli kardinaliks saanud in pectore.

9. augustist 15. septembrini 1644 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks kardinal Giulio Cesare Sacchetti, kuid Gil Garrillo de Albornoz esitas tema vastu veto. Kompromisskandidaadina valitud Pamphili vastu olid prantslased, kuid kardinal Jules Mazarini veto saabus Rooma liiga hilja. 7. septembril suri konklaavil kardinal Guido Bentivoglio. 10. septembril lahkusid kardinalid Giulio Gabrielli ja Gaspare Mattei konklaavilt.

Barberinide hukkamõist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X määras ametisse komitee, mis pidi uurima Barberini suguvõsa seotust esimese Castro sõjaga. Karistuse kartuses põgenes kardinal Antonio Barberini 27. septembril 1645 Prantsusmaale, kardinal Francesco Barberini ja Taddeo Barberini järgisid 15. jaanuaril 1646 tema eeskuju, siirdudes samuti Prantsusmaale, kus Mazarin võttis nad oma kaitse alla. Innocentius X lasi seejärel Barberinide varanduse konfiskeerida. 1648 taastati Francesco Barberini ametid, kuid paavsti lepitus Barberini suguvõsaga saabus alles 1653, kui Carlo Barberini pühitseti kardinaliks ja Antonio Barberinil lubati pöörduda tagasi Rooma.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Münsteris vahendas 1648 katoliiklaste huve Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimisel nuntsius Fabio Chigi. Innocentius X oli vastu selle rahulepingu sõlmimisele, kuna selle raames võis näha katoliiklaste seniste õiguste kitsendamist Saksamaal. Ta avaldas 20. augustil 1650 apostelliku kirja 'Zelus domus Dei' (koostatud 1648), milles taunis katoliiklaste õiguste eiramist. Innocentius X ei toetanud Saksa-Rooma keisri Ferdinand III-t piisavalt, et too oleks suutnud türklased oma aladelt tagasi lüüa.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X üritas tagada rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahelises sõjas, kuid tema suhted kardinal Jules Mazariniga olid väga jahedad, mis leevenesid vaid ajutiselt, näiteks jansenismi taunimise ajal. Ta pühitses Mazarini venna Michel Mazarini kardinaliks, kuid ei tunnustanud 1653 Mazarini määramist Metzi piiskopiks Louis XIV poolt. Ta pühitses 1652 kardinaliks Pariisi koadjuutori Jean-François-Paul de Gondi de Retzi, kes arreteeriti detsembris 1652. 2. jaanuaril 1653 teatas Roomas resideeruv Prantsusmaa suursaadik juhtunust paavstile, kes protesteeris Mazarini käitumise vastu. Paavst kutsus nuntsius Nicola Guidi di Bagno Pariisist tagasi ja saatis tema asemele Neri Corsini, keda Mazarin omakorda ei tunnustanud. Corsini pandi ühte Marseilles'i kloostrisse aresti alla ja Bagno jätkas oma tegevust Pariisis 1656.aastani. 1654 õnnestus kardinal Retzil vanglast põgeneda ja ta jõudis 30. novembril 1654 Rooma, kus ta järgmisel päeval kohtus paavstiga.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1647 puhkes Hispaaniale alluvas Napolis ülestõus, kuid Hispaania hegemooniat Itaalias kartev Prantsusmaa soovitas paavsti vägedel ala vallutada. Innocentius X keeldus Napolisse tungimast ja lasi Hispaania vägedel hõivata Napoli. 1650 saatis Hispaania kuningas Felipe IV oma suursaadikuks Rooma Daniel O'Daly.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X taunis Portugalis 1640 puhkenud ülestõusu, mis viis Portugali kuningriigi taasiseseisvumiseni, kuid Hispaania kuningas Felipe IV ootas paavstilt karmimate meetmete rakendamist portugallaste vastu. 1648 keeldus Innocentius X tunnustamast João IV-t Portugali kuningana ja keeldus määramast ametisse Portugali piiskoppe, mistõttu tegutses sel ajal Portugalis ametlikult vaid üks piiskop.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X tunnustas Iirimaal puhkenud kodusõjas konföderatsiooni. Ta soovis 23. novembril 1644 saadetud kirjas anda kardinalitiitli Luke Waddingile, kes keeldus sellest. Wadding soovitas paavstil saata Iirimaale nuntsius, kelleks määrati peapiiskop Giovanni Battista Rinuccini. Benburbi lahingus saavutatud võitu tähistati Santa Maria Maggiore katedraalis Te Deumiga. Selles lahingus katoliiklaste kätte trofeedena langenud lahingulipud toodi Püha Peetruse basiilikasse, Innocentius X saatis Tyrone krahvile mõõga ja oma õnnistuse Owen Roe O'Neillile.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X oli kardinalina Poola protektor . Ta toetas poolakate võitlust türklastega.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1651 saadeti jesuiit Paolo Casati Rootsi. 6. juunil 1654 loobus kuninganna Kristiina troonist.

Suhted Itaalia riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parma hertsog Rannuccio II Farnese keeldus tasumast Castro sõjas määratud maksu (monti) ja keeldus tunnustamast Cristoforo Guardit Castro piiskopina. Kui piiskop tapeti, pidas Innocentius X selles teos süüdlaseks hertsogit, paavsti väed tungisid 2. septembril 1649 Castrosse ja linn hävitati. Hertsog pidi Castro loovutama paavstile, kes pantis selle maad hertsogi võlgade katteks.

Innocentius X toetas Venezia võitlust türklastega.

Kiriku institutsioonide reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1644 kinnitas Innocentius X Lääne-India patriarhi jurisdiktsiooni.

1644 avaldatud kirjas lubas ta kardinalidel pärast ametissepühitsemist jätta alles aadlitiitlid, kuid keelas neil kasutada oma vappidel krooni.

Seoses Barberinide põgenemisega avaldas Innocentius X 19. veebruaril 1646 bulla 'Cum juxta', milles sätestas, et kardinalid, kes lahkuvad paavsti loata oma valdustest, ei tohi sinna tagasi pöörduda 6 kuu jooksul.

Ambrosiaanid

1650 saatis ta laiali Alessandro Crivelli rajatud ambrosiaanide ordu.

Bartolomiidid

Ta saatis laiali bartolomiidid ja kohustas neid liituma teiste ordudega.

Bona Mors vennaskond

Ta tunnustas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors vennaskonda.

Jesuiidid

1646 avaldatud kirjas 'Prospero felicique statui' kohustas ta jesuiite iga 9 aasta järel pidama üldkongregatsiooni ja keelas neil kauem kui 3 aastat pidada järgemööda ühtki ametit, väljaarvatud noviitside ülema ametit.

1647 puhkes La Puebla de Los Angelese piiskopi Juan de Palafax y Mendoza ja jesuiitide vahel tüli jesuiitidele sätestatud privileegide pärast. 25. mail 1647 paavstile saadetud kirjas mõistis piiskop hukka jesuiitide priviligeerimise. 18. mail 1648 saadetud vastuses kinnitas Innocentius X, et piiskopil on jurisdiktsioon oma piiskopkonnas, kuid ta peab olema palju sallivam jesuiitide suhtes. Vaidluse jätkudes kinnitas paavst 27. mail 1653 uuesti oma otsust.

Minimi ordu

1645 sätestas ta minimi kerjusordu (Ordo Minimorum O.M.) Trinita dei Monti konvendi kuuluvust prantsuse vaimulikele.

Piaristid

1646 saatis ta laiali José de Calasanzi rajatud piaristid (Sch. P.).

Tsistertslased

1. veebruaril 1647 lahendas ta Cîteaux kloostris puhkenud vaidluse abti määramise üle.

Ursuliinid

1648 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliini õdede seltsi.

Muud otsused

1644 tunnustas ta Jeanne Chézard de Mateli rajatud ordu (l'Ordre du Verbe Incarné) privileege.

1651 saatis ta laiali Hea Jeesuse regulaarvaimulikud, kes kaldusid kõrvale oma reeglitest.

22. märtsil 1652 tunnustas ta Francis Deuwerdersi rajatud Püha Toomase südame vennaskonda.

15. augustil 1652 rajas ta Super statu regularium kongregatsiooni (Sacrée Congrégation Super statu regularium).

Ta eraldas Somaschi kongregatsioonist César de Busi rajatud Kristliku Doktriini regulaarvaimulikud (CCD).

Liturgilised reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X mõistis 12. septembril 1645 hukka jesuiitide praktika hiina riituse kasutamisel.

1650. aastat tähistati juubeliaastana.

30. juulil 1650 avaldatud bullas 'Etsi alias' kohustas ta prelaate kasutama missal Cæremoniale Episcoporumit.

Jansenism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jansenism

Urbanus VIII oli mõistnud hukka Cornelius Janseniuse 1640 ilmunud teose 'Augustinus', kuid vaidlus augustiinliku teoloogia üle jätkus. 85 Prantsusmaa piiskoppi teatasid paavstile koostatud ühises avalduses teoses leiduvate 5 lause vastuolulisusest katoliikliku teoloogiaga, mille tõttu määras Innocentius X 20. aprillil 1651 ametisse komisjoni, mis pidi uurima Janseniuse vaadete õigsust ja vaidlusaluste 5 lause teoloogilist vastavust katoliikliku teoloogiaga. Samas tekkis Prantsusmaa prelaatidel seoses gallikaani kiriku privileegidega küsimus, kas antud teemat tuleb arutada Prantsusmaal või Roomas. 31. mail 1653 avaldas Innocentius X bulla 'Cum occasione', milles mõisteti vaidlusalused 5 lauset ketserlikeks. 11. juulil 1653 tunnustasid paavsti otsust Prantsusmaa piiskopid, mis oli esimene kord pärast Bourges'i pragmaatiliste sanktsioonide avaldamist, kui Prantsusmaa prelaadid tunnustasid ilma oikumeenilise kirikukogu vastava otsuseta paavsti poolt langetatud otsust religioossetes küsimustes.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beatifikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X kuulutas õndsaks 5 isikut

  1. Bernard Tolomeo 24. november 1644
  2. Filippo Benizi 8. oktoober 1645
  3. Nicolaus Flüest 1. veebruar 1649
  4. Johannes Capistranost 19. detsember 1650
  5. Bernardine Feltrest 13. aprill 1654

Jeanne Baptiste de Bourbon soovitas tal alustada Arbrisseli Roberti õndsakskuulutamise protsessi.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristlik eetika

1655 muutis Innocentius X Kirikuriigis asuvate vanglate tingimused inimlikumaks.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X venna Pamphilio Pamphili abikaasa oli Olimpia Maidalchini Pamphili. Nende poeg Camillo Francesco Maria Pamphili pühitseti 1644 kardinaliks, kuid ta loobus 1647 oma ametist, abielludes Meldola, Sarsina ja Rossano vürstinna Olimpia Aldobrandiniga, kelle ema Ippolita Ludovisi oli Gregorius XV sugulane. Pamphilio tütar Maria Flaminia abiellus 1640 Bassano vürsti Andrea Giustinianiga.

Pamphilio Pamphili tütar Costanza Pamphili abiellus 21. detsembril 1644 Piombino vürsti ja Fiano hertsogi Niccolò I Ludovisiga.

Innocentius X õde Porzia abiellus Ferrante Scottiga.

Pamphili perekond adopteeris Camillo Astalli-Pamphili, kes sai 1650 kardinaliks, kuid kuna ta ei kuuletunud paavstile ja avaldas riigisaladusi Hispaania suursaadikule, pidi ta veebruaris 1653 loobuma Pamphili nimest, vapist ja kõikidest ametitest ning minema eksiili.

Olimpia Maidalchini Pamphili vennapoeg Francesco Maidalchini sai 1647 kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X pühitses 40 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 prantslane, 1 sakslane ja 1 poolakas. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Aleksander VII, Innocentius XI ja Aleksander VIII. Pärast Innocentiust on ainult Paulus VI poolt pühitsetud kardinalidest saanud kolm kardinali paavstideks. 5. oktoobril 1654 rajas ta Santa Agnese fuori le Mura titulaarkiriku.

  1. konsistoorium 14. november 1644
    1. Domenico Cecchini in pectore
    2. Francesco Maria Farnese in pectore
    3. Giancarlo de' Medici
    4. Camillo Francesco Maria Pamphili
  2. konsistoorium 6. märtsil 1645
    1. Niccolò Albergati-Ludovisi
    2. Pier Luigi Carafa
    3. Tiberio Cenci
    4. Alderano Cibo
    5. Orazio Giustiniani
    6. Benedetto Odescalchi (Innocentius XI)
    7. Federico Sforza
  3. konsistoorium 28. mai 1646
    1. Jan Kazimierz Waza
  4. konsistoorium 7. oktoober 1647
    1. Antonio de Aragón-Córdoba-Cardona y Fernández de Córdoba in pectore
    2. Francesco Cherubini
    3. Francesco Maidalchini
    4. Michel Mazarin
    5. Fabrizio Savelli
    6. Lorenzo Raggi
    7. Cristoforo Vidman
  5. konsistoorium 19. september 1650
    1. Camillo Astalli-Pamphili
  6. konsistoorium 19. veebruar 1652
    1. Baccio Aldobrandini
    2. Giberto Borromeo in pectore
    3. Fabio Chigi (Aleksander VII)
    4. Giacomo Corradi
    5. Jean-François-Paul de Gondi de Retz
    6. Friedrich von Hessen-Darmstadt
    7. Lorenzo Imperiali
    8. Giovanni Girolamo Lomellini
    9. Luigi Omodei
    10. Pietro Vito Ottoboni (Aleksander VIII)
    11. Domingo Pimentel
    12. Marcello Santacroce
  7. konsistoorium 23. juuni 1653
    1. Carlo Barberini
  8. konsistoorium 2. märts 1654
    1. Ottavio Acquaviva d'Aragona
    2. Francesco Albizzi
    3. Decio Azzolini
    4. Prospero Caffarelli
    5. Carlo Gualterio
    6. Carlo Pio di Savoia
    7. Giovanni Battista Spada

Innocentius X kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X. Alessandro Algardi büst.

Innocentius X ajal lõpetati Püha Peetruse basiilika siseviimistlused, renoveeriti Lateraani basiilikat, taastati Piazza Navona, ehitati Villa Doria Pamphili.

Diego Velázquez tegi temast portreemaali ning Alessandro Algardi ja Gian Lorenzo Bernini tegid büsti.

Alates 1650. aastast kuulutas ta Urbi et orbit Palazzo del Quirinale palee palkonilt.

Ta oli Pierre Mignardi ja Claude de Lorraini patroon.

Vatikani raamatukogu juhtis tema ajal Lucas Holstenius.

Tema pihiisa oli jesuiitide ordukindral Giovanni Paolo Oliva ja kantsler oli Girolamo Casanata.

20. novembril 1645 muutis ta Manilas asuva dominikaanide kolleegiumi ülikooliks.

6. juulil 1648 rajas ta Ravennasse maroniidi kolleegiumi.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius X haigestus augustis 1654 ja suri 7. jaanuaril 1655 kella 14:45 paiku päeval Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse. Hiljem maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Agnese in Agone kirikusse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rina Arya: Painting the Pope. An analysis of Francis Bacon's study "After Velázquez's portrait of Innocent X". "Literature and Theology" 23, 2009: 33-50.
  • A. Bagatta: Le vite d'Innocenzo X e d'Alessandro VII regnante fino all'anno MDCLXIII. "Le vite de' Pontefici del Platina et altri". Venezia, 1663: 851-880.
  • Domenico Bernini: Memorie historiche di ciò che ha operato contro i turchi il sommo pontefice Innocenzo X. Napoli, 1695.
  • Pierre Blet: Louis XIV et les papes aux prises avec le jansénisme. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 109-192.
  • Lucien Ceyssens: Autour de la publication de la bulle In eminenti. Un dossier à retrouver. "Revue d'histoire ecclésiastique" 49, 1954: 90-115.
  • Lucien Ceyssens: Innocent X. Jansenistica III, Mechelen, 1957: 7-110.
  • Lucien Ceyssens: La publication officielle de la bulle 'In Eminenti' (1651-1653). "Augustiniana" (A), 9, 1959: 161-82, 304-38, 412-30; A 10, 1960: 77-114, 245-96, 365-423.
  • Lucien Ceyssens: La première bulle contre Jansénius. Sources relatives à son histoire (1644-1653), I-II. Roma, 1961.
  • Ignazio Ciampi: Innocenzo X Pamfili e la sua corte. Imola, 1878.
  • Hermann Conring: De Electione Urbani IIX Et Innocentii X Pontificum Commentarii historici duo. Helmstedt, 1651.
  • Henri Coville: Étude sur Mazarin et ses démêlés avec le pape Innocent X (1644-1648). Paris, 1914.
  • Antonio de Egaña: Política internacional de Inocencio X. Su mediación previa a la paz de los Pirineos (1649-1651. "Estudios de Deusto" 1, 1953: 355-399.
  • Michel F. Feldkamp: Das Breve 'Zelo domus Dei' vom 26. November 1648. Edition. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 293-305.
  • Ascanio Filomarino: Lettere al pontefice Innocenzio X sulla sommossa di Masaniello scritte dal cardinal Filomarino, arcivescovo di Napoli. Firenze, 1843.
  • Walter Friedensburg: Regesten zur deutschen Geschichte aus der Zeit des Pontifikats Innocenz X. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" (QFIAB) 4, 1902: 236-285; QFIAB 5, 1903: 60-124; QFIAB 6, 1904: 146-173; QFIAB 7, 1905: 121-138.
  • Jörg Garms: Quellen aus dem Archiv Doria-Pamphilj zur Kunsttätigkeit in Rom unter Innocenz X. Roma, Wien, 1972.
  • Ludwig Hammermayer: Grundlagen der Entwicklung des päpstlichen Staatssekretariats von Paul V. bis Innocenz X. (1605-1655). "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 5, 1960: 157-202.
  • Tadhg Ó Hannracháin: Vatican Diplomacy and the Mission of Rinuccini to Ireland. "Archivum Hibernicum" 47, 1993: 78-88.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Torgil Magnuson: From the election of Innocent X to the death of Innocent XI. 1986.
  • Luigi Mascilli Migliorini: I somaschi. Roma, 1992.
  • Fiorenzo Ferdinando Mastroianni: L'inchiesta di Innocenzo X sui conventi cappuccini italiani (1650). Analisi dei dati. Roma, 1985.
  • Mascia Meleo: La collezione dei "preziosi" di Maria di Savoia: doni e dispersione dell'eredità sabauda da Innocenzo X Pamphili ad Alessandro VII Chigi. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 185-193.
  • Pio Pecchiai: Il metropolita Cirillo di Trebisonda ed una sua protesta contro Innocenzo X. "Orientalia christiana periodica" 15, 1949: 167-184.
  • Konrad Repgen: Der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII. "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94-122.
  • Konrad Repgen: Die Proteste Chigis und der päpstliche Protest gegen den Westfälischen Frieden (1648/50). Vier Kapitel über das Breve 'Zelo domus Dei'. Dieter Schwab, "Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift zum 65. Geburtstag von Paul Mikat". Berlin, 1989: 623-647.
  • Giovanni Ruggieri: Diario dell'anno del santissimo giubileo 1650. Roma, 1651.
  • Alessandro Zuccari, Stefania Macioce: Innocenzo X Pamphilj. Arte e potere a Roma nell'età barocca. Roma, 1990.
  • A. Tauretto: Vita. Bologna, 1644.
  • Vincenzo Tornetta: La politica del Mazzarino verso il papato (1644-1646). "Archivio Storico Italiano" (ASI), 99, 1941; disp. III-IV: 86-113; ASI 100, 1942, disp. III-IV: 95-134.
  • Pierre Linage de Vauciennes: Le différend des Barberins avec le pape Innocent X. Paris, 1678.
  • Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648-1800). Freiburg, 1931.
Eelnev:
Urbanus VIII
Paavst
16441655
Järgnev:
Aleksander VII