Ujumine (spordiala)

Allikas: Vikipeedia

Ujumine on spordiala, kus inimesed võistlevad ujumises.

Ujumisstiilid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi vees on võimalik edasi liikuda mitmel viisil, nende hulgas on näiteks koeraujumine ja küliliujumine, toimuvad ametlikud võistlused neljas ujumisviisis ja neid kombineerivas kompleksis:

  • Liblikujumine e. delfiin: ujumine toimub kõhuliasendis, kätega tehakse paaristõmbeid. Ka jalad töötavad paaris, tehes kaks delfiini lööki iga käte tõmbe kohta. Ujuja diskvalifitseeritakse, kui kohtunik leiab, et ujuja jalad või käed ei tee üheaegseid liigutusi või kui ujuja ei puuduta pöördes või finišis seina mõlema käega üheaegselt.
  • Seliliujumine: ujumine toimub seliliasendis, nii käed kui jalad töötavad eraldi. Selili on ainus ujumisviis, mille puhul ei tohi startida pukilt, vaid peab startima veest. Pööretena on lubatud saltopöörded, mille puhul ujuja pöörab ennast vahetult enne seina kõhuli, teeb salto ja tõukab ennast seinast eemale seliliasendis. Finišeerimine peab toimuma seliliasendis.
  • Rinnuliujumine e. konn: ujumine toimub kõhuliasendis, nii jalad kui käed teevad paaristööd. Kätetõmme on lühike ega ulatu õlgadest kaugemale, jalalöögi puhul kõverdatakse jalgu samuti tugevalt ning erinevalt teistest ujumisviisidest lüüakse jalgadega otse taha. Pöörde- ja finišiseina peab puudutama mõlema käega samaaegselt, peale pöördeid ja starti on lubatud teha üks veealune kätetõmme ja jalalöök.
  • Vabaujumine e. krool: vabaltujumise distantsidel on lubatud kõik ujumisviisid, ent tavaliselt eelistavad ujujad krooli, kuna see on kõige kiirem. Käed ja jalad töötavad eraldi ja pööretena on kasutusel saltopöörded.
  • Kompleksujumine: 100-, 200- või 400-meetrine distants läbitakse, ujudes võrdsetes pikkustes delfiini, selili, konna ja krooli. Delfiin-selili pööret tuleb teha kahe käega, selili-konn pöördes peab seina puudutama seliliasendis (millele võib järgneda ka otse selili asendist saltopööre), konn-krool pööret tuleb samuti teha kahe käega.

"Delfiin" ja "konn" on nimetused vastavalt liblik- ja rinnuliujumise jalgade tööle, kuid neid nimetusi kasutatakse kõnekeeles tihti ka ujumisstiilide kohta.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Upsala ujumisklubi[1] väidab ennast olevat maailma vanim ujumisklubi, tuues loomisaastaks 1796, sai sportlik ujumine alguse Inglismaalt. Algselt võisteldi peamiselt rinnuliujumises, et vältida pritsmeid. 1837. aastal toimus Londonis esimene ujujate demonstratsioonesinemine. 1869. aastal moodustati esimene ujujate organisatsioon London Swimming Association, mis korraldas 1877. aastal esimesed rahvuslikud meistrivõistlused. Ujumine oli esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavas. 1902. aastal tutvustas Richard Cavill läänemaailmale krooliujumist, liblikujumine arenes välja konnast ning seda hakati eraldi stiilina tunnustama 1952. aastal. 1908. aastal loodi Rahvusvaheline ujumisliit, Fédération Internationale de Natation (FINA). 2010. aastal tähistas Eesti ujumisliit 100. aastapäeva, kuna 1910 toimusid Pirita jõel esimesed ujumisvõistlused Eestis.[2]

Bassein[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ujumisvõistlused toimuvad kas 25-meetrises "lühikeses" basseinis või 50-meetrises "pikas" e. olümpiabasseinis. Ameerika Ühendriikides toimuvad võistlused ka 25-jardistes basseinides.

Ühes ujumisvahetuses on kaheksa ujujat, kes kõik peavad ujuma neile määratud rajal. Olümpiabasseinis peab olema 10 rada, mõlemas basseini ääres on tühjad rajad (rajad 0 ja 9), et vältida külgseintest tagasipõrkuvat lainetust. Pöördeseinast 2. meetri kaugusel basseinipõhjas asuvad pöörderistid.[3]

Mõlemast otsaseinast 5. meetri kaugusel asuvad selilipöörde lipud, mille järgi saavad seliliujujad ajastada oma pööret või finišit. Stardiseinast 15. meetri kaugusel asuvad lipud, mille järgi kohtunikud veenduvad, et võistlejad ei ületa vee all ujumiseks lubatud 15. meetrit.

Võistlustulemuste ametlikeks lugemiseks peavad need olema mõõdetud elektroonilise ajavõtu süsteemiga või olema kolme käsitsivõetud tulemuse keskmised. Elektroonilised finišiseinad, mis kujutavad endast õhukesi puutetundlike plaate, asetsevad ainult ühes finišiseinas. Seetõttu peab 50-meetristes basseinides 50-meetriste distantside puhul erinevalt teistest distantsidest startima vastasseinast, mistõttu on 50-meetristes basseinides stardipukid mõlemas basseini otsas.

Reeglistik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome ujuja Hanna-Maria Seppälä selilistardis. Nüüdseks on selliste "kummitrikoode" kasutamine keelatud. (Michiel Jelijsi foto)

Lisaks vastava ujumisviisi tehnika jälgimisele on sätestatud reeglites järgmised punktid:[4]

  • Pöördest ega stardist ei tohi vee all ujudes ületada 15. meetrit (v.a. rinnuliujumise nn pikka tõmmet tehes)
  • Alates käsklusest "Kohtadele!" kuni stardivileni ei tohi võistlejad ennast liigutada, samuti ei tohi startida enne stardivilet. Teateujumise puhul ei tohi ujuja jalad lahkuda stardipukilt enne eelmise võistleja seinapuudutust.
  • Võistlejad ei tohi puudutada basseinipõhja ega vees olevaid radu.
  • Meeste võistlusvorm tohib ulatuda ainult puusadest põlvedeni, naiste oma õlgadest põlvedeni. Mõlemal juhul peab see olema valmistatud kangasmaterjalist, ei tohi olla üle 1mm paks ning peab vastama FINA ujuvusreeglitele.

Iga raja mõlemas seinas on pöördekohtunik, lisaks sellele on võistlustel starter ja peakohtunik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]