Eugenius IV

Allikas: Vikipeedia
Eugenius IV
PapstEugen.jpg

Sünninimi Gabriele Condulmer
Valitsemisaja algus 3. märts 1431
Valitsemisaja lõpp 23. veebruar 1447
Eelkäija Martinus V
Järeltulija Nicolaus V
Sünnikuupäev 1383
Sünnikoht Venezia
Surmakuupäev 23. veebruar 1447
Surmakoht Rooma

Eugenius IV (Gabriele Condulmer; ka Gabriello Condulmaro, Condolmer, Condulmieri, Condolmieri või Condulmerio, 138323. veebruar 1447) oli paavst 1431–1447. Ta oli 207. paavst.

Gabriele Condulmer sündis Venezias umbes 1383. aasta paiku, teistel andmetel 1388. Ta oli pärit jõuka kaupmehe Angelo Condulmeri ja Beriola Correri 4-lapselisest perest. Tema onu oli paavst Gregorius XII.

Condulmer õppis Padova ülikoolis. Tundes kutsumust saada vaimulikuks, jagas ta vaestele 1400. aastal oma varanduse, mida hinnati 20 000 tukati väärtuseks ja liitus Alga augustiini regulaarkanoonikute kongregatsiooniga. 1406 sai tema onu paavstiks ja kutsus Condulmeri Rooma.

Kardinal Condulmer osales oikumeenilisel kirikukogul Saksamaal. Ta osales 2 konklaavil 1417–1431.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1431. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV vapp

Eugenius IV valiti paavstiks 3. märtsil 1431 Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähistel asunud dominiiklaste konvendis ja krooniti 11. märtsil kardinal Lucido de' Conti poolt.

2.–3. märtsini 1431 toimunud konklaavil osales 13 kardinali. Eugenius IV valiti paavstiks esimeses voorus. Konklaavil andsid kardinalid vande, et pühendavad paavstiks saamise korral oma tegevuse reformidele ja teevad koostööd kardinalide kolleegiumiga. Eugenius IV kinnitas selle otsuse pärast oma valimist.

1431. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Niccolò Albergati
  2. Alfonso Carrillo de Albornoz
  3. Antonio Casini
  4. Branda Castiglione
  5. Giuliano Cesarini
  6. Prospero Colonna
  7. Gabriele Condulmer
  8. Lucido de' Conti
  9. Antonio Correr
  10. Giordano Orsini
  11. Antonio Panciera
  12. Ardicino della Porta
  13. Jean de la Rochetaillée

Baseli oikumeeniline kirikukogu ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Baseli oikumeeniline kirikukogu

Eugenius IV valitsemisaja tähtsamaks sündmuseks oli 1431–1449 Baselis toimunud XVII oikumeeniline kirikukogu. Martinus V oli kirikukogu eesistujaks määranud kardinal Giuliano Cesarini, kelle puudumisel avati kirikukogu 23. juulil 1431 paavsti esindajate poolt. Vaimulike loiu osavõtu tõttu kirikukogu töös otsustas paavst kirikukogu 18. detsembril 1431 laiali saata ja kutsuda 18 kuu jooksul kokku uue kirikukogu.

Paavsti otsus tekitas kardinalides vastuseisu, kes keeldusid laiali minemast, nõudsid 29. aprillil 1432 paavsti ilmumist Baselisse 3 kuu jooksul ja 18. detsembril 1432 esitasid paavstile ultimaatumi, mille tõttu andis paavst esmalt kardinalidele järele, tühistades 15. detsembril 1433 oma varasema otsuse kirikukogu laialisaatmise kohta. Juunis 1436 mõistis Eugenius IV hukka kirikukogu taotlused paavstivõimu kärpimiseks. 18. septembril 1437 määras paavst oikumeenilise kirikukogu toimumispaigaks Ferrara, mille viis jaanuaris 1439 üle Firenzesse.

Paavsti ja kardinalide vahelise kriisi tõttu tagandas oikumeeniline kirikukogu paavsti 25. juunil 1439 ametist ja 5. novembril 1439 valiti tema asemele vastupaavstiks Savoia hertsogi Amadeo VIII, kes võttis nimeks Felix V. Eugenius IV ekskommunitseeris vastupaavsti 23. märtsil 1440. Prantsusmaa ja Saksamaa kuulutasid tekkinud olukorras välja neutraliteedi, kuid Prantsusmaal võeti 1438 vastu Bourges’ pragmaatilised sanktsioonid, milles tunnustati oikumeenilise kirikukogu ülemvõimu paavsti suhtes. Samas jäid kõik suuremad riigid tekkinud skismas paavsti toetajateks.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV kroonis 31. mail 1433 Roomas keisriks Sigismundi. Eugenius IV sõlmis Saksamaaga 1445 lepingu ja 1447 konkordaadi.

Ta tunnustas 6. juulil 1443 Aragóni kuninga Alfonso V nõudlusi Napoli troonile.

1443 kuulutas ta ristisõja türklaste vastu, milles hukkus kardinal Cesarini. 13. jaanuaril 1445 avaldatud kirja 'Dum universalis' ja 1. veebruaril 1445 avaldatud kirja alusel saatis ta frantsiskaanid koguma annetusi ristisõja jaoks.

Lombardia sõjas toetas paavst Firenzet ja Veneziat.

Paavst soovis 3. oktoobril 1444, et Leedu suurvürst Kazimieras I abistaks Saksa ordut sõjas venelastega [1].

Eugenius IV ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

1431 käis oma pärandusasja pärast paavsti juures Odilia Czettrissin.

Eugenius IV sätestas 17. novembril 1431 Riia tsistertslaste kloostri konvendi omandi ja tulud.

Ta kinnitas 2. oktoobril 1436 Martinus V poolt 1424 antud privileegi, millega korraldati Saksa ordu aladel ümber kohtukorraldus. Saksa ordu diplomaatiline suhtlus Roomaga aktiviseerus, kui Liivimaal oli vaja määrata ametisse piiskoppe, sest ordu soovis ametisse saada meelepärast isikut.

Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruaris 1431 esitasid Riia peapiiskop Henning Scharpenberg ja Liivi ordu maameister Cisse von Rutenberg paavstile palve lubada ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonna piirkonnas tagasipöördumist Bonifatius IX kehtestatud reegli juurde, kuid Saare-Lääne piiskop Christian Kuband palus paavstil jätta see soovitus täitmata. Saksa ordu prokuraator Caspar Wandofen teatas 20. veebruaril 1432 Saksa ordu kõrgmeistrile, et paavst lubas Riia peapiiskopkonnas Augustinuse reeglite asemel järgida Saksa ordu reegleid, mida paavst 22. veebruaril 1432 ametlikult kinnitas ning määras Saksa ordu ja Riia peapiiskopi vahelise vaidluse lahendamiseks ametisse eksekuutorid.

25. detsembril 1434 määras Liivi ordu maameister Frank Kerskorff paavsti juurde prokuraatoriteks Andreas Pfaffendorfi ja Johann von Reve.

Eugenius IV muretses 12. mail 1441 Culmi piiskopile saadetud kirjas Riia peapiiskopi poolehoiu pärast oikumeenilise kirikukogu suhtes ja 19. novembril 1443 kohustas paavst Saksa ordu kõrgmeistrit Konrad von Erlichshausenit rakendama vajaduse korral relvi, et tuua Riia peapiiskop Scharpenberg paavsti alluvusse.

Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV kinnitas 22. oktoobril 1432 Saare-Lääne piiskopiks Johann I Schutte.

20. märtsil 1439 esitles Johann II Creul end paavstile, kui Saare-Lääne piiskoppi ja 24. märtsil 1439 määras Eugenius IV ta ametisse, teatades sellest Liivi ordu maameistrile. 21. oktoobril 1439 ekskommunitseeris Ostia kardinalpiiskop Antonio Correr Ludolf Grove. 2. augustil 1440 teatas Creul Saksa ordu kõrgmeistrile, et kõrgmeistri sekretär soovis paavstilt dispensatsiooni, kuid ei saanud seda. 2. detsembril 1440 teatas Eugenius IV Firenze peapiiskopile Saare-Lääne piiskopkonna asjus. 10. detsembril 1440 nõudis paavst Heinrich Winch'ilt Creuli abistamist. Paavst vabastas kõik Saare-Lääne piiskopkonna alamad Grovele antud vannetest.

Ametnike määramised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV määras 15. detsembril 1431, 18. veebruaril 1432, 20. septembril 1436 ja 29. mail 1445 Riia peapiiskopi konservaatorid. 31. augustil 1435 kinnitas Eugenius IV Martinus V otsuse Riia peapiiskopi konservaatorite määramise osas.

Paavst määras 17. augustil 1439 legaadiks Leedusse, Liivimaale ja Venemaale Kiievi peapiiskopi Isidori.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võimule saades läks Eugenius IV tülli Francesco I Sforzaga, kes okupeeris osa Kirikuriigi territooriumist. Colonnade liitumisel Sforzaga halvenes poliitiline olukord Roomas. Eugenius IV sundis Colonna suguvõsa loovutama Martinus V poolt annetatud valdused ja privileegid. Lisaks pidi Colonna suguvõsa maksma 75 000 tukatit kahjutasu. Selle tagajärjel puhkes 1434 Roomas Colonnade õhutatud ülestõus, mistõttu aastatel 1434–1443 ei viibinud paavst Roomas. Eugenius IV siirdus esmalt Firenzesse, kus elas dominiiklaste Santa Maria Novella kloostris, siis asus ta Bolognas ja Sienas. Ta saabus taas Rooma 28. septembril 1443.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV tagandas ametist Kölni peapiiskopi ja Trieri peapiiskopi. Ta sätestas 30. oktoobril 1439, et paavstipalee magister asub ametiredelil Rota Romana dekaani järel.

Ambrosiaanid

Eugenius IV rajas 1441 Milano lähedal ambrosiaani eremiitide kongregatsiooni.

Benediktlased

1431 andis ta benediktlaste Santa Giustina kongregatsioonile privileege.

4. juulil 1434 tunnustas ta benediktlaste Tor di Specchi kongregatsiooni.

Frantsisklased

Ta sätestas 11. jaanuaril 1446 avaldatud bullas 'Ut sacra ordinis' frantsiskaani observantide tegevuse, lubades neil määrata oma vikaari. 1431 liitusid La Verna eremiidid regulaarobservantidega. 7. jaanuaril 1432 andis paavst Siena Bernardinole loa reformi läbiviimiseks ja 1437 määras ta Siena Bernardino Itaalia observantide generaalvikaariks.

Hieronümiidid

1441 kinnitas ta hieronümiitide konstitutsiooni.

Kuldvillaku ordu

Ta tunnustas 1433 Burgundia hertsogi Philippe Hea rajatud Kuldvillaku rüütliordut.

Saksa ordu 23. augustil 1435 vabastas paavst Saksa ordu preestervennad ekskommunikatsioonist. Ta kinnitas 9. juunil 1442 Saksa ordu privileegid.

Eugenius IV saatis 21. jaanuaril 1438 kirja Saksa ordu Deutschmeistrile Eberhard von Sanszeymile seoses erimeelsustega Saksa ordus. Paavst saatis tekkinud tüli pärast 16. märtsil 1439 kirja Warmia piiskopile. Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf saatis 19. oktoobril 1439 palvekirja paavstile [3].

Vennaskonnad

Ta rajas 1439 Püha Monica, Püha Augustinuse, Püha Tolentino Nicolause ja San Giacomo augustiinlaste eremiitide vennaskonnad.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV saatis 1435 kuldroosi Saksa-Rooma keisrile Sigismundile ja 1444 Inglismaa kuningale Henry VI-le.

Ta lubas Kristuse Ihu pühal pidada protsessioone.

28. septembril 1432 tunnustas ta palverännakuid Iirimaal Croagh Patricku mäele.

Ta lubas karmeliitidel kasutada toorest liha 3 või 4 korda nädalas.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV rõhutas teiste kirikutega suheldes katoliku kiriku teoloogilisi tõekspidamiste järgimist. Ta kinnitas 1439 dekreedis Pro Armenis, et pihisakramendi vorm on preestri sõnades: Ego absolvo te a peccatis tuis in nomine Patris (Mina vabastan sind sinu pattudest Isa nimel).

Karmeliit Thomas Conecte taunis kuuria ja paavsti eluviise, mille eest ta saadeti 1433 tuleriidale.

Eugenius IV tunnustas partikulaarkohtumõistmise dogmat.

1443 mõistis ta hukka Alonso Tostado, kuna too kaitses ketserlikke vaateid.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV kanoniseeris 1444 Honoré de Buzançaisi ja 5. juunil 1446 Tolentino Nicolause.

Ta lasi Bolognasse tagasi viia Niccolò Albergati surnukeha ja osales Albergati reekviemimissal.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. veebruaril 1432 avaldatud bullas taunis Eugenius IV juutide sundristimist. 20. veebruaril 1434 keelas ta juudivaenulikud jutlused. 8. augustil 1442 andis ta välja bulla Dudum ad nostram audientiam, milles keelati juutidel elada koos kristlastega, neile oli keelatud käsitöö ja nad ei tohtinud pidada kohtunikuametit.

Oikumeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. juulil 1439 avaldatud dekreediga Laetentur coeli lõpetati juriidiliselt 1054 tekkinud skisma, kuid see dekreet ei jõustunud tegelikkuses kreeka-katoliku vaimulikkonna vastuseisu tõttu. Dekreedi järgi nõustus kreeka-katoliku kirik paavsti primaadiga ning katoliku teoloogia põhimõtetega.

22. novembril 1439 avaldatud bullas Exultate Deo sõlmis Eugenius IV kokkuleppe monofüsiitliku Armeenia Apostliku kirikuga, 1443 leppe Egiptuse koptikirikuga, 1444 Mesopotaamia nestoriaanidega ja 1445 Küprose nestoriaanidega.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV taunis 13. jaanuaril 1435 avaldatud bullas 'Sicut dudum' Kanaari saarte päriselanike orjastamist.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV õde Polissena abiellus Nicola Barboga, nende poeg Pietro Barbo sai kardinaliks.

Kardinaliks sai paavsti sugulane Francesco Condulmer.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil, sealhulgas said tema ajal kardinalideks tulevased paavstid Paulus II, Calixtus III ja Nicolaus V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 kreeklane, 1 inglane, 1 poolakas, 1 portugallane, 1 sakslane, 1 ungarlane ja 1 vaimulik Kiievist.

Ta tagandas Baseli oikumeenilise kirikukogu tegevuse tõttu ametist kardinalid Domenico Capranica ja Louis Alemani.

26. oktoobril 1436 avaldatud bullas 'In Eminenti' sätestas ta, et kardinalid ei saa seni täievolilisi õigusi, kuni nad pole ametisse pühitsetud. See nõue kehtis 1571. aastani. 1441 kirjas 'Non mediocri' sätestas ta kardinalide volitused. Ta kinnitas ka, et kardinalidel on eelisõigus patriarhide ees.

  1. konsistoorium 19. september 1431
    1. Francesco Condulmer
    2. Angelotto Fosco
  2. konsistoorium 9. august 1437
    1. Giovanni Vitelleschi
  3. konsistoorium 18. detsember 1439
    1. Niccolò d'Acciapaccio
    2. Alberto Alberti
    3. Giovanni Berardi
    4. Bessarion
    5. Regnault de Chartres
    6. Guillaume d'Estouteville
    7. Giorgio Fieschi
    8. Isidor
    9. John Kempe
    10. Gerardo Landriani Capitani
    11. Jean Le Jeune
    12. Louis de Luxembourg
    13. António Martins de Chaves
    14. Zbigniew z Oleśnicy
    15. Peter von Schaumberg
    16. Dénes Szécsi
    17. Juan de Torquemada
  4. konsistoorium 1. juuli 1440
    1. Ludovico Trevisano
    2. Pietro Barbo (Paulus II)
  5. konsistoorium 2. mai 1444
    1. Alfonso de Borja (Calixtus XIII)
  6. konsistoorium 16. detsember 1446
    1. Juan Carvajal
    2. Tommaso Parentucelli (Nicolaus V)
    3. Giovanni de Primis
    4. Enrico Rampini

Eugenius IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antonio da Rho esitleb paavst Eugeniusele oma tööd

Eugenius IV sätestas 10. oktoobril 1431 Rooma ülikooli reorganiseerimine. 1431 tunnustas ta Poitiers’i ülikooli rajamist ja Leuveni ülikoolis teoloogiateaduskonna asutamist. 1432 rajas ta Angersi ülikoolis teoloogiateaduskonna, arstiteaduskonna ja kunstideteaduskonna.

Tema ajal suurendati ja täiendati Vatikani raamatukogu.

Ta kohustas Fra Angelicot dekoreerima Vatikani kabelit.

Temast on olemas Jean Fouquet poolt tehtud portree.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eugenius IV haigestus jaanuari algul 1447 ja suri 23. veebruaril 1447 Vatikani paavstipalees. Ta maeti 24. veebruaril Rooma San Salvatore in Lauro kirikusse.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  3. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Friedrich Philipp Abert: Papst Eugen IV. Mainz, 1884.
  • Giacomo Carlo Bascapè: Le medaglie del Papa Eugenio IV (1431–1447). La medaglia d'arte: atti del primo convegno internazionale di studio. Udine, 1973: 134–137.
  • Rossella Bessi: Eugenio IV e Antonio di Matteo di Meglio. P. Viti, "Firenze e il Concilio del 1439. Convegno di Studi, Firenze 29 novembre – 2 dicembre 1989". II. Firenze, 1994: 737–750.
  • Loy Bilderback: Eugene IV. and the First Dissolution of the Council of Basle. "Church History" 36, 1967: 243–253.
  • Max Birck: Der Kölner Erzbischof Dietrich Graf von Moers und Papst Eugen IV. Bonn, 1899.
  • Karl Borchardt: Zum Abschluss der Arbeiten am Repertorium Germanicum Eugens IV. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 87, 2007: 396–401.
  • Walter Brandmüller: Der Übergang vom Pontifikat Martins V. zu Eugen IV. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 47, 1967: 596–629.
  • M. Buckland: A "Lost" Biography of Eugenius IV. "Bulletin of the Institute of historical Research" 38, 1965: 218–222.
  • Remigius Bäumer: Die Stellungnahme Eugens IV. zum Konstanzer Superioritätsdekret in der Bulle Etsi non dubitemus. August Franzen, Wolfgang Müller, "Das Konzil von Konstanz". Freiburg, 1964: 337–356.
  • Remigius Bäumer: Eugen IV. und der Plan eines dritten Konzils zur Beilegung des Basler Schismas. Erwin Iserloh, Konrad Repgen, "Reformata reformanda". Münster, 1965: 87–128.
  • Domenico Caccamo: Eugenio IV e la crociata di Varna. "Archivio della Società Romana di storia patria" 79, 1960: 35–87.
  • Paolo Cherubini: Lettere concistoriali di Eugenio IV e Sisto IV. I. Nuovi documenti su Leonardo Della Rovere nipote di Sisto IV e prefetto di Roma (con cinque lettere a Lorenzo de' Medici). "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il Medio Evo" 102, 1999: 167–208.
  • Anna Maria Corbo: Martino V, Eugenio IV e la ricostituzione dell'archivio papale dopo Costanza. "Rassegna degli Archivi di Stato" 28, 1968: 37–102.
  • Anna Maria Corbo: Artisti e artigiani in Roma al tempo di Martino V e di Eugenio IV. Roma, 1969.
  • Giorgio Cracco: "Relinquere laicis que laicorum sunt". Un intervento di Eugenio IV contro i preti-notai di Venezia. "Bollettino dell'Istituto di storia della società e dello stato veneziano" 3, 1961: 179–189.
  • Michiel Decaluwe: Albergati's diplomacy. Communication of friendship between Pope Eugene IV and the Council of Basel. "Revue d'histoire ecclésiastique" 103, 2008: 85–118.
  • Hermann Diener: Ein Formularbuch aus der Kanzlei der Päpste Eugen IV. und Nikolaus V. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 42/43, 1963: 370–411.
  • Hermann Diener: Die Stellungnahme Eugens IV. zum Konstanzer Superioritätsdekret in der Bulle Etsi non dubitemus. August Franzen, Wolfgang Müller, "Das Konzil von Konstanz". Freiburg, 1964: 337–356.
  • Hermann Diener, Brigide Schwarz: Das Itinerar Papst Eugens IV. (1431–1447). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 82, 2002: 193–230.
  • Paolo E. Faggioni: L'insediamento degli Olivetani al Tino nelle bolle di Eugenio IV. "Memorie della Accademia Lunigianese di Scienze, Lettere ed Arti Giovanni Capellini" 54/56 (1986).
  • Karl August Fink: Untersuchungen über die päpstlichen Breven des 15. Jahrhunderts. "Römische Quartalschift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 43, 1935: 55–86.
  • Luigi Fumi: I Colonna contro Roma e papa Eugenio IV nel 1431 (Da dispacci nell'Archivio del Comune di Orvieto). "Bollettino della R. Deputazione di Storia Patria per l'Umbria", 1, 1895: 611–618.
  • Joseph Gill: Eugenius IV: Pope of Christian Union. London, 1961.
  • Lorenzo Gnocci: La porta del Filarete per Eugenio IV. Artista (1999): 8–45.
  • Adolf Gottlob: Aus den Rechnungsbüchern Eugens IV. zur Geschichte der Florentinums. "Historisches Jahrbuch" 14, 1893: 39–66.
  • Andrew Colin Gow, Gordon Griffiths: Pope Eugenius IV and Jewish Money Lending in Florence: The Case of Salomone di Bonaventura during the Chancellorship of Leonardo Bruni. "Renaissance Quarterly" 47, 1994: 282–329.
  • Robert Gramsch: Ein Jahrhundertwerk endlich zu Ende gebracht. Zum Erscheinen des Repertorium Germanicum, V (Pontifikat Eugens IV.). "Zeitschrift für historische Forschung" 33, 2006: 241–256.
  • Germano Gualdo: Lettere concistoriali di Eugenio IV e Sisto IV. II. Le lettere concistoriali nel Quattrocento. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il Medio Evo" 102, 1999: 209–227.
  • Lucia Gualdo Rosa: Lapo da Castiglionchio il giovane e la curia al tempo di Eugenio IV: un rapporto difficile. A. Mazzon, "Scritti per Isa: raccolta di studi offerti a Isa Lori Sanfilippo". Roma, 2008: 505–522.
  • Paul Haas: Das Salvatorium Papst Eugens IV. (1431–1447) vom 5. Februar 1447. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 6, 1916: 293–330.
  • Margaret M. Harvey: Eugenius IV, Cardinal Kemp, and Archbishop Chichele. A reconsideration of the role of Antonio Caffarelli. D. Wood, "The church and sovereignty c. 590–1918. Essays in honour of Michael Wilks". Oxford, 1991: 329–344.
  • Kasimir Hayn: Aus den Annatenregistern der Päpste Eugen IV., Pius II., Paul II. und Sixtus IV. (1431–1447, 1458–1484). "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 61, 1895: 129–186.
  • Eduard Heyck: Ein Schreiben Eugens IV. an die Stadt Konstanz. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 39, 1885: 431–432.
  • José Ramon Hinojosa Montalvo: Las relaciones entre Alfonso V y Eugenio IV ante la crisis del Concilio de Basilea y la cuestión del obispado de Orihuela (1431–1447). G. D'Agostino, G. Buffardi, "XVI Congresso Internazionale di Storia della Corona d'Aragona: la Corona d'Aragona ai tempi di Alfonso il Magnanimo; i modelli politico-istituzionali, la circolazione degli uomini, delle idee, delle merci; gli influssi sulla società e sul costume". I. 2001: 383–393.
  • Martin Kaufhold: Papst Eugen IV. (1431–1447) zwischen Rom und Florenz. Städtische Konkurrenz und gemeinsame Tradition. H. Keazor, "Florenz-Rom: Zwischen Kontinuität und Konkurrenz. Akten des am 10./11. April am Kunsthistorischen Institut in Florenz veranstalteten interdisziplinären Kolloquiums". Münster, 1998: 21–45.
  • Richard Kay: The conciliar Ordo of Eugenius IV. "Orientalia christiana periodica" 31, 1965: 295–304; R. Kay, "Councils and clerical culture in the Medieval West". Aldershot, 1998: 295–304.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Julius Kirchner: Papa Eugenio IV e il Monte Comune. Documenti su investimento e speculazione nel debito pubblico di Firenze. "Archivio storico italiano" 127, 1969: 339–382.
  • Adolfo Longhitano: Eugenio IV e la bolla di fondazione della 'scuola dei chierici' in Sant'Agata la Vetere a Catania (4 aprile 1446). M. Bellomo, "Proceedings of the eleventh International Congress of Medieval Canon Law: Catania, 30 July – 6 August 2000". Città del Vaticano, 2006: 733–754.
  • Antonio G. Luciani: Eugenio IV e la restaurazione malatestiana a Pesaro nel 1433. "Res publica litterarum" 7, 1984: 131–135, "Studi umanistici Piceni" 4, 1984: 131–135.
  • Jesse D. Mann: The Devilish Pope. Eugenius IV as Lucifer in the Later Works of Juan de Segovia. "Church History" 65, 1996: 184–196.
  • Jesse D. Mann: Refuting the pope. Comments on Juan de Segovia's gloss on the Bull "Etsi non dubitemus". "Annuarium Historiae Conciliorum" 37, 2005: 323–340.
  • Eugenio Marino: Eugenio IV e la storiografia di Flavio Biondo. "Memorie domenicane" 4, 1973: 241–288.
  • Giovanni Mercati: Intorno a Eugenio IV. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 5, 1951: 45–52.
  • Erich Meuthen: Eugen IV., Ferrara-Florenz und der lateinische Westen. "Annuarium Historiae Conciliorum" 22, 1990: 219–233.
  • Adriano Augusto Michieli: Il cenobio benedettino di Mogliano e una bolla del papa Eugenio IV. "Archivio veneto" 48/49, 1951: 75–86.
  • Guillaume Mollat: Contribution à l'histoire du Sacré Collège de Clément V à Eugène IV. "Revue d'histoire ecclésiastique" 46, 1951: 22–112, 566–594.
  • Jacques Monfrin: À propos de la bibliothèque d'Eugène IV. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge, temps modernes" 99, 1987: 101–121.
  • Hubert Nélis: Bulle d'Eugène IV concernant l'idioma Flandrie (1435). "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 5, 1925: 263–264.
  • Ruggero Nuti: Cronachette del Quattrocento: Ricordi della presa di Pisa (1406–08) – Eugenio IV e Giovanni Paleologo a Prato (1439) – Il tumulto dei Bernardi Nardi (1470). "Archivio storico pratese" 19, 1941: 121–130.
  • Hermann Johannes Nöldeke: Der Kampf Papst Eugens IV. gegen das Basler Konzil. Seine Bemühungen um Gewinnung Frankreichs in den Jahren 1438–1444. Mit einem Urkundenanhang. Tübingen, 1957.
  • Laura Onofri: A proposito di un recente studio su Eugenio IV e Biondo Flavio. "Archivio della Società Romana di storia patria" 99, 1976: 349–356.
  • Emil von Ottenthal: Die Bullenregister Martin V. und Eugen IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 1, 1885: 401–589
  • Peter D. Partner: L'Umbria durante i pontificati di Martino V e di Eugenio IV. "Storia e cultura in Umbria nell'età moderna. Atti del VII Convegno di Studi Umbri". Gubbio, Perugia 1972: 89–99.
  • Pio Paschini: Lodovico cardinale Camerlengo e i suoi maneggi sino alla morte di Eugenio IV (1447). "Memorie storiche forogiuliesi" 24, 1928: 39–72.
  • Pio Paschini: Feudi aquileiensi concessi da Eugenio IV. "Memorie storiche forogiuliesi" 31, 1935: 109–111.
  • Petra Pertici: "In Sacri splendori": Eugenio IV e Siena in un affresco di Domenico di Bartolo. "Bullettino senese di storia patria" 106, 1999: 484–494.
  • Eduard Preiswerk: Der Einfluß Aragons auf den Prozeß des Basler Konzils gegen Papst Eugen IV. Basel, 1902.
  • Alejandro Recio Veganzones: El teólogo y diplomático franciscano Gonzalo de Valbuena, electo obispo de Granada por Eugenio IV en 1437, y mártir en la misma ciudad nazarí, hacia 1442, a través de una documentación inédita existente en el Vaticano. M. Peláez del Rosal, "El franciscanismo en Andalucía: conferencias del VII Curso de Verano el arte franciscano en las catedrales andaluzas: (Priego de Córdoba, 31 de julio al 5 de agosto de 2001); Conferencias del VIII Curso de Verano: (Priego de Córdoba, 22 al 26 de julio de 2002)". Córdoba, 2003: 643–662.
  • Bessi Rossella: Politica e Poesia nel Quattrocento Fiorentino: Antonio Araldo e papa Eugenio IV. Interpres. "Rivista di studi quattrocenteschi" 10, 1990: 7–36.
  • Pierluigi Sartorelli: Eugenio IV nel vortice di eventi drammatici. Città del Vaticano, 1990.
  • Ludwig Schmugge: Repertorium Poenitentiariae Germanicum 1: Verzeichnis der in den Supplikenregistern der Pönitentiarie Eugens IV. vorkommenden Personen, Kirchen und Orte des Deutschen Reiches 1431–1447. Tübingen, 1998.
  • Ludwig Schmugge: Kanonistik in der Pönitentiarie: Beobachtungen an den Supplikenregistern der Zeit Eugens IV. und Pius II. F. Theisen, W. Voß, "Summe, Glosse, Kommentar: Juristisches und Rhetorisches in Kanonistik und Legistik". Osnabrück, 2000: 153–166.
  • Friedrich Schneider: Der europäische Friedenskongreß von Arras, die Friedenspolitik Papst Eugens IV. und des Basler Konzils. Greiz, 1919.
  • Lilly Schochow: König Albrecht II. in seinem Verhältnis zu Papst Eugen IV. und zum Basler Konzil. Berlin, 1923.
  • Manfred Schuler: Zur Geschichte der Kapelle Papst Eugens IV. "Acta musicologica" 40, 1968: 220–227.
  • Johannes Schultze: Zum Taxwesen der päpstlichen Kanzlei unter Eugen IV. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 38, 1913: 310–315.
  • Klaus Schwager: Über Jean Fouquet in Italien und sein verlorenes Porträt Pabst Eugens IV. M. Gosebruch, L. Dittmann, "Argo. Festschrift für Kurt Badt zu seinem 80. Geburtstag am 3. März 1970". Köln, 1970: 206–234.
  • Brigide Schwarz: Die Abbreviatoren unter Eugen IV. Päpstliches Reservationsrecht, Konkordatspolitik und kuriale Ämterorganisation (mit zwei Anhängen: Konkordate Eugens IV., Aufstellung der Bewerber). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 60, 1980: 200–274.
  • Brigide Schwarz: Dispense der Kanzlei Eugens IV. (1431–1447). B. Wiggenhauser, L. Schmugge, "Illegitimität im Spätmittelalter". München, 1994: 133–147.
  • Letizia Sebastiani: Per la diplomatica dei registri di Eugenio IV. A. M. Stickler, "Le chiavi della memoria. Miscellanea in occasione del I centenario della Scuola Vaticana di Paleografia Diplomatica e Archivistica". Città del Vaticano, 1984: 551–564.
  • Joachim W. Stieber: Pope Eugenius IV and the council of Basel: their conflict over supreme authority and power in the church and the response of the secular and ecclesiastical authorities in the empire (1431–1449). Yale, 1974.
  • Joachim W. Stieber: Pope Eugene IV, the Council of Basel, and the Secular and Ecclesiastical Authorities in the Empire: the Conflict over Supreme Authority and Power in the Church. Leiden, 1978.
  • Joachim W. Stieber: Christian unity from the perspective of the Council Fathers at Basel and that of Eugenius IV. G. Alberigo, "Christian Unity. The Council of Ferrara-Florence 1438/39-1989". Leuven, 1991: 57–73.
  • Ildefonso Tassi: Un collaboratore dell'opera riformatrice di Eugenio IV: Giovanni de Primis. "Benedictina" 2, 1948: 3–26.
  • John B. Toews: Pope Eugenius IV and the concordate of Vienna. An interpretation. "Church Histor"y 34, 1965: 178–194.
  • Thaddeus V. Tuleja: Eugenius IV and the Crusade of Varna. "The Catholic Historical Review" 35, 1949, 257–273.
  • Giuseppe Valentini: La crociata da Eugenio IV a Callisto III (dai documenti d'archivio di Venezia). "Archivum Historiae Pontificiae" 12, 1974: 91–123.
  • Joachim Vennebusch: Bartholomäus von Maastricht gegen Eugen IV. Stellungnahmen eines Konziliaristen während des Nürnberger Reichstages 1444. "Annuarium Historiae Conciliorum" 17, 1985: 209–230.
  • Paul de Vooght: L'attitude des papes Martin V. et Eugene IV à l'ègard du conciliarisme. "Irénikon" 36, 1963: 326–332.
  • Hellmut Wohl: Papal Patronage and the Language of Art: the Pontificates of Martin V, Eugene IV and Nicholas V. P. Brezzi, M. P. Lorch, "Umanesimo a Roma nel Quattrocento". Roma, 1984: 236–240.
Eelnev:
Martinus V
Rooma paavst
14311447
Järgnev:
Nicolaus V