Pius IX

Allikas: Vikipeedia
Pius IX
Pius ix.jpg

Sünninimi Giovanni Maria Giambattista Pietro Pellegrino Isidoro Mastai Ferretti
Valitsemisaja algus 16. juuni 1846
Valitsemisaja lõpp 7. veebruar 1878
Eelkäija Gregorius XVI
Järeltulija Leo XIII
Sünnikuupäev 13. mai 1792
Sünnikoht Senigallia
Surmakuupäev 7. veebruar 1878
Surmakoht Vatikan

Pius IX (Giovanni Maria Giambattista Pietro Pellegrino Isidoro Mastai Ferretti, 13. mai 17927. veebruar 1878) oli paavst 1846–1878. Ta oli 255. paavst.

Giovanni Maria Mastai Ferretti sündis 13. mail 1792 Senigallias krahv Girolamo Mastai Ferretti ja Caterina Sollazzi 9-lapselises peres noorima lapsena ning ristiti samal päeval. Ferretti kannatas nooruses langetõvehoogude käes, kuid tervenes hiljem. Saanud esimesed haridusalased teadmised oma emalt, õppis ta 18021809 Volterras piaristide kolleegiumis ja 1809–1810 Roomas, kuid pidi poliitilise olukorra tõttu pöörduma tagasi kodukanti. 1814 soovis ta liituda paavsti kaardiväega, kuid teda ei võetud langetõve tõttu vastu. 1814–1818 õppis ta Rooma seminaris teoloogiat, sai detsembris 1818 alamdiakoniks, märtsis 1819 diakoniks ja ordineeriti 10. aprillil 1819 preestriks. Oma esimese missa pidas Ferretti 1819 esimesel ülestõusmispühal. 1831 ülestõusu ajal Spoletos veenis peapiiskop Ferretti ülestõusnuid loovutama relvi. Pius IX on jäänud viimaseks paavstiks, kes pühitseti kardinaliks in pectore. Ta oli frantsisklaste kolmanda ordu ja Jumalaema vagaduse ühingu (Pia Unione Madre del Buon Consiglio) liige.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1846. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX vapp.

Pius IX valiti paavstiks 16. juunil 1846 Roomas Quirinali palees ja krooniti 21. juunil. Ta võttis nime Pius VII järgi. Pius IX oli paavstiks saades 54-aastane, olles noorim isik pärast Clemens XI-t, kes paavstiks valiti. Hiljem pole kedagi nii noorelt paavstiks valitud.

14. – 16. juunini 1846 toimunud konklaavi viimases voorus osales 50 kardinali. Sellel konklaavil olid peamised soosikud traditsionalistide kandidaat kardinal Luigi Lambruschini ning progressivistide kandidaadid kardinal Pasquale Tommaso Gizzi ja kardinal Ferretti. Pius IX osutus valituks 4 voorus 36 häälega. Kardinal Karl Kajetan Gaisruck soovis Ferretti vastu esitada Austria keisri Ferdinand I veto, kuid ta saabus Rooma, kui paavst oli valitud ja vetot ei tunnustatud.

Sisepoliitika ja suhted Itaalia kuningriigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi taotles Pius IX paavsti ilmaliku suveräänsuse eraldamatust vaimulikust sõltumatusest.

Olles saanud paavstiks, kuulutas Pius IX 16. juunil 1846 Kirikuriigis välja üldise amnestia poliitvangidele, mida liberaalid tunnustasid, kuid traditsionalistid süüdistasid paavsti vabamüürluses ja karbonaaride toetamises. Paavst annetas 6000 skuudot vaestele. 9. novembril 1846 avaldatud entsüklikas 'Qui pluribus' mõistis Pius IX hukka paavsti vastu suunatud intriigid. Pius IX teostas administratiivreformi, mille järgi moodustati 19. aprillil 1847 nõuandev kogu (Consulta di Stato) ja 29. detsembril 1847 esinduskogu. 5. juulil 1847 moodustas ta kaardiväeüksuse Guardia Civica.

8. veebruaril 1848 puhkesid Roomas rahutused, milles nõuti ilmiku määramist ministriks. 14. märtsil 1848 kogunes kahekojaline rahvaesindus, kus sooviti Austria vägede väljatõmbumist Itaaliast, kuid Pius IX keeldus 29. aprillil 1848 seda nõudmist tunnustamast põhjendusega, et kristlaste isana ei saa ta kuulutada sõda katoliikliku Austria vastu. Paavsti otsuse järel muutusid tänavarahutused majandusliku olukorra halvenemise ja minister Pellegrino Rossi mõrvamise tõttu üha vägivaldsemaks. Paavst kuulutati reeturiks, tema prelaati tulistati ja 24. novembril 1848 põgenes Pius IX Baieri suursaadiku krahv Karl von Spauri ja Prantsusmaa suursaadiku hertsog Eugène d'Harcourti soovitusel Gaetasse. Kui 9. veebruaril 1849 kuulutati välja Rooma vabariik, pöördus paavst abipalvega katoliiklike suurriikide poole ja 15. juulil 1849 okupeeris Prantsusmaa armee kindral Nicolas-Charles-Victor Oudinot juhtimisel Kirikuriigi. Paavst pöördus 12. aprillil 1850 tagasi Rooma ja asutas 14. detsembril 1850 aukaardiväe üksuse (Guardia d'Onore). Prantsusmaa väed jäid Kirikuriiki 1870.aastani.

1857 tegi Pius IX siseriikliku pastoraalse visiidi.

Sardiinias tühistati konkordaat, sekulariseeriti kirikud ja koolid, suleti kloostrid ning saadeti laiali ordud. Pius IX protestis Sardiinia tegevuse vastu 1850, 1852, 1853 ja 1855, kuid Itaalia ühendamise käigus ühendati enamik Kirikuriigi aladest pärast paavsti armee lüüasaamist Castelfidardo lahingus 18. septembril 1860 ja Ancona lahingus 30. septembril 1860 Itaalia kuningriigiga. 29. veebruaril 1868 avaldatud dekreedis 'Non expedit' keelas Pius IX katoliiklastel osaleda Itaalia kuningriigi poliitilises tegevuses. 1870 puhkenud Prantsuse-Preisi sõja tõttu pidid Prantsuse väed Kirikuriigist lahkuma ja 20. septembril 1870 sisenesid Itaalia väed Rooma.

Rooma liitmise järel Itaalia kuningriigiga peeti referendum, mille tulemusena lakkas Kirikuriik olemast, kuid paavstile võimaldati 13. mai 1871 otsusega pidev aastane sissetulek ning tema omandisse anti kinnisvara nii Roomas kui Itaalias. Pius IX nõudis Kirikuriigi taastamist, keeldus tunnustamast Itaalia valitsust ja kuulutas enda Vatikani vangiks.

Välispoliitilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Napoleon III kuulutas end keisriks, oli kaalumisel Napoleoni kroonimine, kuid keiser ei soovinud selleks minna Rooma ega Pius IX Pariisi.

Suhted Austriaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 18. augustil 1855 Austriaga konkordaadi, mida paavst tunnustas ametlikult 3. novembril 1855, kuid 1870 tühistas Austria konkordaadi. Muretsedes olukorra pärast Austrias, avaldas Pius IX 7. märtsil 1874 entsüklika 'Vix dum'.

Suhted Venemaaga ja poolakatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst saadab Roomast minema Venemaa suursaadiku Felix von Meyendorffi.

Püha Tool sõlmis 3. augustil 1847 Venemaaga konkordaadi, kuid 16. novembril 1866 katkesid diplomaatilised suhted kahe riigi vahel seoses olukorraga Poolas. Pius IX soovis, et Venemaa keiser Aleksander II tunnustaks Venemaal nii ladina kui ruteenia riituse kasutamist.

Pius IX teatas 1861 Varssavi peapiiskopile Antoni Melchior Fiałkowskile saadetud kirjas oma soovist tagada katoliiklastele õigusi ja vabadusi Venemaal. Poola piiskopid esitasid seepeale Venemaa keisrile memorandumi, kohustades venelasi lõpetama katoliiklaste tagakiusamist, kuid memorandumite tõttu süüdistasid Vene võimud katoliiklasi revolutsiooni õhutamises. Paavst nõudis 12. märtsil 1863 ja 22. aprillil 1863 keiser Aleksander II-le saadetud kirjades katoliiklastele õiguste tagamist, kuid keiser süüdistas Poola vaimulikkonda avaliku rahu rikkumises ja võimudele ebalojaalsete isikute toetamises. Pärast Poola ülestõusu mahasurumist avaldas Pius IX 30. juulil 1864 dekreedi 'Ubi urbaniano', milles ta taunis Vene võimude tegevust katoliiklaste vastu. 8. novembril 1864 tühistasid Vene võimud ordude tegevuse Poola aladel.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX tunnustas katoliiklikku uniooni. 1848 rajati Adam Franz Lennigi ja Caspar Riffeli poolt Saksamaal Pius IX järgi nimetatud katoliiklik organisatsioon Piusverein. Pius IX tunnustas 1852 Preisimaa Keskparteid. Prantsuse-Preisi sõja ajal kirjutas Pius IX 22. juulil 1870 Preisimaa kuningale Wilhelm I-le, pakkudes ennast sõja lõpetamiseks vahendajaks, kuid tulemusteta.

Püha Tool sõlmis 22. juunil 1857 Württembergiga konkordaadi, kuid see ei jõustunud poliitiliste olude tõttu. 28. juunil 1859 sõlmis ta konkordaadi Badeniga, kuid see tühistati 7. aprillil 1860.

5. veebruaril 1875 avaldatud entsüklikas 'Quod nunquam' mõistis Pius IX hukka Otto von Bismarcki Kulturkampfi.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis Hispaaniaga 16. märtsil 1851 ja 25. novembril 1859 konkordaadid.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis Portugaliga 21. veebruaril 1857 konkordaadi.

Suhted Šveitsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX mõistis 21. novembril 1873 avaldatud entsüklikas 'Etsi multa' hukka valitsuse tegevuse Šveitsis.

Suhted Ladina-Ameerikaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ecuadori president Moreno.

Pius IX mõistis 27. septembril 1852 hukka valitsuse tegevuse Colombias ja 30. septembril 1861 Mehhikos. 18. jaanuaril 1871 avaldas ainsa riigipeana Kirikuriigi okupeerimise vastu protesti Ecuadori president Gabriel García Moreno. 20. septembril 1875 peeti Vatikanis Moreno mälestuseks reekviemimissa.

Püha Tool sõlmis tema ajal konkordaadid järgmiste riikidega Ladina-Ameerikas:

Suhted Türgiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX taunis 2. veebruaril 1854 avaldatud entsüklikas 'Neminem vestrum' armeenlaste tagakiusamist Türgis.

Ameerika kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide kodusõda

Pius IX saatis 3. detsembril 1863 Lõunaosariikide Konföderatsiooni presidendile Jefferson Davisele kirja, milles lootis sõja kiiret lõpetamist.

Näljahäda Iirimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas asuva Iiri kolleegiumi direktor Paul Cullen teavitas paavsti iirlaste olukorrast. Pius IX toetas rahaliselt 1845–1849 tabanud näljahädas kannatanuid ja viis läbi kolmepäevase palvetsükli. 25. märtsil 1847 avaldatud entsüklikas 'Praedecessores nostros' tundis ta muret Iirimaal toimuva pärast.

I Vatikani oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis I Vatikani oikumeeniline kirikukogu

29. juunil 1869 avaldatud bullas 'Aeterni patris' kutsus Pius IX kokku I Vatikani oikumeenilise kirikukogu, mis avati 8. detsembril 1869. Kirikukogu tegevus katkes seoses Rooma ühendamisega Itaalia kuningriigiga.

24. aprillil 1870 avaldatud konstitutsioonis 'Dei filius' tundis kirikukogu muret kaasaegsete trendi leviku pärast maailmas, sealhulgas materialismi ja ateismi leviku pärast.

18. juulil 1870 kuulutati kirikukogul dogmaks paavsti ilmeksimatus ex cathedra.

Dogmade defineerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lourdes'i Neitsi Maarja.

8. detsembril 1854 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Ineffabilis Deus' kuulutas Pius IX dogmaks Neitsi Maarja pärispatuta saamise.

18. juulil 1870 I Vatikani oikumeenilise kirikukogu poolt avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Pastor aeternus' kuulutati dogmaks paavsti ilmeksimatus ex cathedra.

Neitsi Maarja imede tunnustamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

La Salette

19. septembril 1846 ilmunud Neitsi Maarja kahele karjusele Prantsusmaal La Salettes. 1848 teavitas Grenoble'i piiskop Philibert de Bruillard juhtunust paavsti ja 18. juulil 1851 jõudsid paavstini karjuste saadetud kirjas Neitsi Maarja poolt ilmutatud saladused. Järgmisel päeval Grenoble'i piiskopi esindajatele antud audientsil rõhutas paavst vajadusest võidelda kurjusega.

Lourdes

11. veebruaril 1858 ilmus Neitsi Maarja Lourdesis Bernadette Soubirous'le ja paavst tunnustas selle ilmumise 18. jaanuaril 1862 autentseks.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX koos prelaatidega.
Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Lodovico Micara, Vincenzo Macchi, Mario Mattei, Costantino Patrizi Naro, Luigi Amat de San Filippo e Sorso
Riigisekretär Tommaso Pasquale Gizzi, Gabriele Ferretti, Giuseppe Bofondi, Giovanni Soglia, Giacomo Antonelli, Giovanni Simeoni
Camerlengo Tommaso Riario Sforza, Lodovico Altieri, Filippo De Angelis, Gioacchino Vincenzo Pecci
Rooma kardinalvikaar Costantino Patrizi Naro, Raffaele Monaco La Valletta

Kuuria

Pius IX rajas 17. juunil 1847 regulaarvaimulike kongregatsiooni, kuid see likvideeriti Pius X otsusega.

Assumptsionistid

Pius IX tunnustas 26. novembril 1864 Emmanuel d'Alzoni rajatud assumptsioniste (A.A.).

Basiliaanid

Pius IX tunnustas 1867 basiliaanide kongregatsiooni (C.S.B.).

Benediktlased

Pius IX rajas Suurbritannias Herefordis St. Michaeli prioraadi. Ta ühendas Monte Cassino kongregatsiooni kloostrid ja taastas 1858 Baieri kongregatsiooni.

Bosco salesiaanid

1858 kohtus Giovanni Bosco paavstiga. 1874 tunnustas Pius IX Bosco salesiaanide kongregatsiooni (S.D.B.) konstitutsiooni ja andis neile 1876 indulgentse.

Frantsisklased

1856 toimus Roomas frantsisklaste üldkapiitel, kus paavst oli eesistujaks. 1862 tunnustas Pius IX üldkapiitli korraldamist iga 12 aasta järel. 12. novembril 1847 tunnustas ta esimese frantsiskaanide kolmanda ordu kongregatsiooni rajamist USAs ja 15. detsembril 1859 tunnustas ta kolmanda ordu kongregatsiooni rajamist Brooklynis.

Inglise oratoorium

Ta tunnustas 1847 Inglise oratooriumi rajamist John Henry Newmani poolt.

Maristid

Pius IX tunnustas 11. augustil 1865 mariste (Societas Mariae, S.M.).

Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsioon

Pius IX tunnustas 10. mail 1865 Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kongregatsiooni (C.F.I.C.).

Neitsi Maarja Pärispatuta Südame kongregatsiooni misjonärid

Pius IX tunnustas 11. veebruaril 1870 Neitsi Maarja Pärispatuta Südame kongregatsiooni misjonäre (C.M.F.).

Püha Risti kongregatsioon

Pius IX tunnustas 18. juunil 1855 Püha Risti kongregatsiooni (C.S.C.).

Redemptoristid

Pius IX soosis Alfonso Liguori rajatud redemptoristide tegevust. Ta jagas 6. septembril 1853 redemptoristide kongregatsiooni Napoli ja Alpide-taguseks kongregatsiooniks, mis ühendati 1869. Ta kohustas redemptoristide ülemkindralit resideerima Roomas ja kohtus temaga 11. detsembril 1865.

Salesiaani misjonärid

Pius IX tunnustas 19. mail 1860 salesiaani misjonäre (M.S.F.S.).

Vennaskonnad

Pius IX andis indulgentse Joosepi Südame vennaskonnale. Ta andis indulgentse Brüsselis asutatud Franciscus Xavieri assotsiatsioonile. 1858 tunnustas ta Charles de Forbin-Jansoni rajatud Püha Lapsepõlve assotsiatsiooni. 1865 kinnitas ta sakristaanide assotsiatsiooni. Ta rajas Neitsi Maarja Lakkamatu Abi (Our Lady of Perpetual Succour) ja Püha Alfonso vennaskonnad. 1872 tunnustas ta Sainte Anne d'Auray vennaskonda. Ta saatis 2. septembril 1862 laiali viimase Schottenklösteri tüüpi kloostri.

Vincent de Pauli kongregatsioon

10. mail 1869 tunnustas Pius IX Vincent de Pauli kongregatsiooni.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX. Vitraaž Boulazaci kirikus.

Pius IX lubas 25. juulil 1847 kasutada laatsaristidel punast skapulaari.

25. jaanuaril 1848 avaldatud apostellikus dekreedis 'Romani pontifices' reguleeris ta noviitside vastuvõtmise korda.

13. mail 1850 laiendas ta Neitsi Maarja külaskäigu kirikupüha (heinamaarjapäev) tähistamist kogu kirikus.

Ta sätestas 23. septembril 1856 Jeesuse Pühima Südame püha tähistamise ja pühitses katoliiklikud maad 16. juunil 1875 Jeesuse Pühimale Südamele.

1875. aastat tähistati juubeliaastana, kuid Pius IX kuulutas erakorralisteks juubeliaastateks veel 1869, mil tähistati 50 aasta möödumist tema ordineerimisest; 1877, mil tähistati 50 aasta möödumist tema saamisest piiskopiks; 1871 ja 1876, mil tähistati vastavalt 25 ja 30 aasta möödumist tema valimisest paavstiks.

1856 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi uurima breviaariumi redigeerimise vajadust.

1862 andis ta indulgentse neile, kes palvetavad Jeesuse Püha Nime litaaniat.

1863 sätestas ta Kyrillose ja Methodiose pühade tähistamise 5. juulil.

1864 tegi ta palverännaku Genazzanosse.

4. veebruaril 1864 ja 17. märtsil 1864 kinnitas paavst, et ei tunnusta Lyonis kasutatavaid liturgilisi uuendusi.

11. detsembril 1865 käskis ta taasleitud Neitsi Maarja pühapildi paigutada San Alfonso kirikusse Roomas.

1868 andis ta perpetuaaladoratsiooni privileegi dominikaanide nunnadele Quellinsi kloostris.

Pius IX sätestas 12. oktoobril 1869 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Apostolicae sedis' ekskommunitseerimise korra.

Ta kuulutas 8. detsembril 1870 püha Joosepi katoliku kiriku patrooniks.

1870 tunnustas ta Arcachoni palverännupaigana.

Ta kuulutas 13. mail 1851 Hilariuse, 23. märtsil 1871 Alfonso Liguori ja 16. novembril 1877 Salesi Franciscuse Kiriku doktoriks.

Entsüklikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 'Amantissimi redemptoris' 3. mai 1858
  2. 'Amantissimus' 8. aprill 1862
  3. 'Apostolicae nostrae' 1. august 1854
  4. 'Beneficia Dei' 4. juuni 1871
  5. 'Cum nuper' 20. jaanuar 1858
  6. 'Cum sancta' 27. aprill 1859
  7. 'Etsi multa' 21. november 1873
  8. 'Exultavit cor' 21. november 1851
  9. 'Graves ac' 23. märts 1875
  10. 'Gravibus ecclesiae' 24. detsember 1874
  11. 'Incredibili' 17. september 1863
  12. 'Inter multiplices' 21. märts 1853
  13. 'Levate' 27. oktoober 1867
  14. 'Maximae quidem' 18. august 1864
  15. 'Meridionali Americae' 30. september 1865
  16. 'Neminem vestrum' 2. veebruar 1854
  17. 'Nemo certe' 25. märts 1852
  18. 'Nostis et nobiscum' 8. detsember 1849
  19. 'Nullis certe' 19. jaanuar 1860
  20. 'Omnem sollicitudinem' 13. mai 1874
  21. 'Optime noscitis' 20. märts 1854
  22. 'Optime noscitis' 5. november 1855
  23. 'Praedecessores nostros' 25. märts 1847
  24. 'Probe noscitis' 17. mai 1852
  25. 'Quae in patriarchatu' 16. november 1872
  26. 'Quanta cura' 8. detsember 1864
  27. 'Quanto conficiamur' 10. august 1863
  28. 'Quartus supra' 6. jaanuar 1873
  29. 'Qui nuper' 18. juuni 1859
  30. 'Qui pluribus' 9. november 1846
  31. 'Quod nunquam' 5. veebruar 1875
  32. 'Respicientes' 1. november 1870
  33. 'Saepe venerabiles' 5. august 1871
  34. 'Singulari quidem' 17. märts 1856
  35. 'Ubi nos' 15. mai 1871
  36. 'Ubi primum' 17. juuni 1847
  37. 'Ubi primum' 2. veebruar 1849
  38. 'Vix dum' 7. märts 1874

Ideoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. novembril 1846 avaldatud entsüklikas 'Qui pluribus' taunis Pius IX kiriku vastu suunatud tegevust ja mõistis hukka kommunismi. 8. detsembril 1864 avaldatud entsüklikas 'Quanta cura' ja kogumikus 'Syllabus' mõistis ta hukka mitmed filosoofilised vaated, nagu panteismi, kommunismi, sotsialismi, naturalismi, absoluutse ja mõõduka ratsionalismi, ususallivuse, piibliseltsid ning salaühingud.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

J. N. D. Kelly järgi pidas Pius IX ennast ultramontanistiks.

Pius IX mõistis 4. augustil 1856 avaldatud dekreedis 'Supremae' hukka spiritualismi.

8. jaanuaril 1857, 15. jaanuaril 1857 ja 15. juunil 1857 mõistis ta hukka teoloog Anton Güntheri väited.

Ta mõistis 22. augustil 1851 hukka Nepomuk Nuytzi väited.

29. jaanuaril 1860 mõistis ta hukka ajakirjaniku Louis Veuillot väited.

Ta mõistis kogumikus 'Syllabus' hukka vaate, mille järgi tunnistati skolastikute väidete sobimatust kaasaegses ühiskonnas ja teaduse arengus.

9. novembril 1873 ekskommunitseeris ta vanakatoliku kiriku piiskopi Joseph Hubert Reinkensi.

Pius IX mõistis hukka John Stuart Milli vaated.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX kutsus 1872 kokku sinodi Albaanias.

Ta õhutas misjonitegevust Bulgaarias, kus alates 1860 kasvas katoliiklaste osakaal.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pius IX moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pius IX kanoniseerimised

Suhted teiste religioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX rõhutas 1848 avaldatud entsüklikas 'In suprema', et katoliku kirikuga ühinevatel skismaatikutest vaimulikel peab säilima vaimulikuna sama staatus, mis tal oli enne katoliku kirikuga liitumist.

Ta rajas 6. jaanuaril 1862 Usupropaganda kongregatsiooni alluvusse orientaalriituste osakonna.

Ta tunnustas 12. juulil 1867 avaldatud dekreedis 'Reversurus' Armeenia vaimulikke. 31. augustil 1869 avaldatud bullas 'Cum ecclesiastica' laiendas ta liturgiliste raamatute kasutamise õiguse kaldealastele. 16. novembril 1872 avaldatud entsüklikas 'Quae in patriarchatu' selgitas ta kiriku olukorda Kaldeas. 1876 ähvardas ta ekskommunitseerida Kaldea patriarhi Joseph Audo, kes tunnustas vahetult enne surma taas paavsti jurisdiktsiooni.

Pius IX tunnustas judaismi, kuid kohustas juute käima aastas neli korda missal. Ta taastas geto Roomas, kuid 1850 saatis selle laiali. Ta andis 1858 korralduse, et politsei poolt röövitud juudi vanemate laps Edgardo Mortara tuleb tunnistada katoliiklaseks hoolimata seejuures tema vanemate tahtmisest, kuna Mortara on ristitud.

Moraaliteoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX taunis 1866 orjandust.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pius IX pühitsetud kardinalide loend

Pius IX pühitses 123 kardinali 23 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Leo XIII. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii arvukalt kardinale. Hiljem on veel rohkem kardinale pühitsenud Leo XIII, Paulus VI ja Johannes Paulus II.

Pius IX taastas 25. juulil 1877 Gregorius XVI poolt tühistatud San Eusebio titulaarkiriku staatuse. Ta reguleeris kardinalide tegevust 1. juunil 1847 avaldatud apostellikus kirjas 'Quum illud', 17. juunil 1867 avaldatud apostellikus kirjas 'Ecclesiarum omnium', 29. septembril 1867 avaldatud apostellikus kirjas 'Quamquam illius', 27. novembril 1869 avaldatud apostellikus kirjas 'Multiplices inter', 4. detsembril 1869 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Cum romanis', 10. septembril 1871 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'In hac', 3. septembril 1874 avaldatud bullas 'Licet per apostolicas' ja 10. oktoobril 1877 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Consulturi ne post'. 10. jaanuaril 1878 reguleeris ta kardinalide tegevust vakantsiperioodil.

15. märtsil 1875 teatas Pius IX, et paavst võib in pectore pühitsetud kardinale avaldada oma testamendis, kuid seda võimalust pole ükski hilisem paavst rakendatud.

Pius IX kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX on seotud mitmete haridusasutuste avamisega. 4. detsembril 1873 tunnustas ta Gregoriuse ülikooli paavstliku ülikoolina (Pontificia Università Gregoriana).

  • 23. märtsil 1852 tunnustas ta Dublini ülikooli avamist
  • 1852 Beda kolleegium
  • 1853 Seminario Pio ja Prantsuse seminar
  • 21. november 1858 Ladina-Ameerika kolleegium Roomas
  • 1859 USA kolleegium, mida ta külastas 29. juunil 1860
  • 1863 Illüüria kolleegium
  • 1874 Seminario dei Santi Pietro e Paolo.

Tema ajal renoveeriti Roomas San Lorenzo fuori le Mura kirik, Santa Maria in Trastevere kirik ja Santa Agnese fuori le Mura kirik. Vatikanis rajati Scala Pia. Pius IX lasi Sala Rotondas püstitada Heraklese kuju. 1880 püstitas Ignazio Jacometti Santa Maria Maggiore basiilikas Pius IX büsti.

Pius IX lasi renoveerida Colosseumi.

Pius IX oli astronoom Angelo Secchi patroon. Ajaloolane Luigi Tosti pühendas paavstile oma 1848 ilmunud teose 'Storia della Lega Lombarda'.

Pius IX ajal olid keelatud raamatute indeksis Victor Hugo "Hüljatud" ja "Jumalaema kirik Pariisis", Stendhali "Punane ja must", Honoré de Balzaci teosed ja Gustave Flauberti "Madame Bovary". Aastal 1852 lisandusid indeksisse Eugene Sue ja 1863 Alexandre Dumas vanema armastusromaanid.

11. aprillil 1869 esitleti paavstile praegust Vatikani riigihümni.

Kunstnik George Peter Alexander Healy on paavstist maalinud portree. Marseilles'is Notre-Dame de la Garde'i kirikus ja Guimarãesis on paavsti kujutavad skulptuurid. Paavsti on kujutatud Allgäu, Boulazaci, Gourgé, Saint-Oueni ja Ulmeni kiriku vitraažakendel.

Pius IX orden[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX asutas oma esimese valitsemisaasta tähistamiseks 17. juunil 1847 Pius IX ordeni. 17. juunil 1849 jagas ta ordeni nelja klassi.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX matused. Currier and Ivesi postkaart.

Pius IX suri 7. veebruaril 1878 kella 18 paiku õhtul Vatikani paavstipalees ja maeti 13. veebruaril Rooma Peetri kirikusse. Tema säilmed viidi 13. juulil 1881 üle San Lorenzo fuori le Mura kirikusse, kuid rahvas soovis tekkinud rahutuste käigus heita tema säilmed Tiberisse.

Pius IX valitses 31 aastat 7 kuud ja 22 päeva. Kui arvestada apostel Peetruse traditsioonilist valitsemisaega (25 aastat), siis on tegu pikima valitsemisajaga ajaloos.

Beatifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IX beatifikatsiooniprotessi alustati 11. veebruaril 1907. Ta kuulutati Johannes Paulus II poolt 6. juulil 1985 austusväärseks (venerabilis) ja 3. septembril 2000 õndsaks. Pius IX mälestuspäev on 7. veebruaril.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Giulio Andreotti: Sotto il segno di Pio IX. Rizzoli, 2000.
  • Roger Aubert: Le pontificat de Pie IX. Torino, 1964.
  • M. Bachmaier: Papst Pius IX. 1867.
  • Dante Balboni: Inventario degli "Indirizzi Pio IX" nella Biblioteca Vaticana. "Archivum Historiae Pontificiae" 17, 1979: 425–432.
  • Antonella Ballardini: Un cantiere "bizantino" per la cripta di Pio IX in San Lorenzo fuori le mura: il progetto tra committenza e maestranze. A. C. Quintavalle, "Medioevo: le officine". Milano, 2010: 207–223.
  • Raffaele Ballerini: Les Premiéres pages du pontificat de Pie IX. Roma, 1909.
  • Gabriele Barucca: Oreficerie d'Oltralpe nelle Marche: dai reliquiari di Niccolò Perotti ai doni di Pio IX. D. Floris, "L'oreficeria d'Oltralpe in Italia". Trento, 2007: 172–189.
  • Joseph Blum: Das Leben des hl. Vaters Papst Pius IX. Einsiedeln, 1876.
  • Francesco Minoccheri Anton Maria Bonetti: Pio IX ad Imola e Roma. Roma, 1892.
  • Ruggiero Bonghi: Pius IX. und der künftige Papst. Wien, 1878.
  • Philippe Boutry: Le bienheureux Pie IX et le Séminaire francais de Rome. Philippe Levillain, "150 ans au coeur de Rome. Le Séminaire francais, 1853–2003". Paris, 2004: 45–67.
  • Richard Brennan: A Popular Life of Our Holy Father Pope Pius IX. New York, 1877.
  • Manlio Brunetti: Pio IX: Giudizio storico e teologico. Falconara, 1991.
  • Pietro Caiazza: Concili provinciali e "Conventus episcoporum" da Pio IX a Leone XIII. "Archivum Historiae Pontificiae" 33, 1995: 197–245.
  • Alberto Canestri: L'anima di Pio IX quale si rilevò e fu compresa dai Santi. 1965–1967.
  • Luigi Cardi: Pio IX a Gaeta. Marina di Minturno, 2003.
  • Hippolyte Castille: Pie IX. 1857.
  • Egisto Ceccucci: Storia dei concilii ecumenici dai primi tempi della chiesa fino a Pio IX pontefice massimo. Venezia, 1869.
  • Raffaele de Cesare: Roma e lo stato del Papa dal ritorno di Pio IX al 20 Settembre. Roma, 1906.
  • Yves Chiron: Pie IX, pape moderne. Paris, 2000.
  • Paul Christophe, Roland Minnerath: Le "Syllabus" de Pie IX. Cerf, 2000 ISBN 2-204-06582-X
  • Giuseppe Cionchi: Il Pio IX nascosto. Camerata Picena, 2000.
  • Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
  • Giovanni Cittadini: Carteggio privato di Pio IX. Macerata, 1968.
  • Edoardo Clerici: Pio IX: vita e pontificato. Milano, 1928.
  • Giuseppe M. Croce: Una fonte importante per la storia del pontificato di Pio IX e del Concilio Vaticano I. I manoscritti inediti di Vincenzo Tizzani. "Archivum Historiae Pontificiae" (AHP) 23, 1985: 217–345; AHP 24, 1986: 273–363; AHP 25, 1987: 263–363.
  • Giuseppe M. Croce: Un "famigerato vescovo antifallibilista". Pio IX e il vescovo Strossmayer dopo la fine del Vaticano I. "Archivum Historiae Pontificiae" 35, 1997: 161–181.
  • Neas Macdonell Dawson, Aeneas Macdonell Dawson: Pius IX and His Time. London, 1880.
  • Hermann Bachoven von Echt: Papst Pius IX. im Kampfe mit der Revolution. 1860.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • Carlo Falconi: Il giovane Mastai. Il futuro Pio IX dall'infanzia a Senigallia alla Roma della Restaurazione, 1792–1827. Milano, 1981.
  • Carlo Falconi: Il Cardinale Antonelli, Vita e carriera di Richelieu italiano nella Chiesa di Pio IX. Milano, 1983.
  • Vincenzo Faraoni: Der Papst der Immaculata. 1973.
  • Pierre Fernessole: Pie IX, pape: 1792–1878. Paris, 1960.
  • Ferdinando Petruccelli della Gattina: Pie IX: sa vie-son règne; l'homme, le prince, le pape. 1866.
  • Marie de Gentelles: An appeal to young Christian women. With a brief of pope Pius IX. 1869.
  • Francisco Martí Gilabert: La misión en Chile del futuro Papa Pío IX. I. Preparativos y escala en Buenos Aires (1821–1824). "Anuario de Historia de la Iglesia" 9, 2000: 235–258.
  • Francisco Martí Gilabert: La misión en Chile del futuro Papa Pío IX. 2. Llegada a Santiago, regreso y desenlace (1824–1832). "Anuario de Historia de la Iglesia" 10, 2001: 281–321.
  • Gustave Gillet: Pie IX, sa vie, et les actes de son pontificat. Paris, 1877.
  • Mauro de Gioia: Il dogma dell'Immacolata Concezione e il beato Pio IX: devozione mariana e azione pastorale. G. Morello, "Una donna vestita di sole: l'Immacolata Concezione nelle opere dei grandi maestri". Milano, 2005: 27–32.
  • William Ewart Gladstone: Speeches of Pope Pius IX. New York, 1875.
  • Alessandro Gnocchi, Mario Palmaro: Formidabili questi papa. Pio IX e Giovanni XXIII due ritratti in contro luce. Milano, 2000.
  • Ivan Gobry: Pie IX: le pape des tempêtes. Paris, 1999.
  • E. E. Y. Hales: Pio Nono. New York, 1954.
  • August Hasler: Pius IX. (1846–1878), päpstliche Unfehlbarkeit und 1. Vatikanisches Konzil. Stuttgart, 1977.
  • Fernand Hayward: Pie IX et son temps. Paris, 1948.
  • Ernst Heinen: Die Kölner Laienadresse an Papst Pius IX. "Annalen des Historischen Vereins für den Niederrhein" 208, 2005: 225–240.
  • Joseph Alexander von Helfert: Gregor XVI. und Pius IX: Ausgang und Anfang ihrer Regierung, Okt. 1845 bis Nov. 1846. Praha, 1895.
  • Ferdinand Hummel: Pius IX: Leben und Wirken. 2010.
  • Franz Hülskamp: Papst Pius IX in seinem Leben und Wirken. Münster, 1875.
  • Lydia Salviucci Insolera: L'ultima grande visita al Collegio Romano di Pio IX. "Archivum Historiae Pontificiae" 45, 2007: 39–95.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Alfred Owen Legge: Pius IX: the story of his life to the restoration in 1850. London, 1875.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Maguire: Pius IX and his Times. Dublin, 1885.
  • Marocco: Pio IX. Torino, 1861–1864.
  • Saretta Marotta: L'occupazione di Roma e della città leonina. Rapporti tra Santa Sede e autorità italiane dal 20 settembre alla vigilia del plebiscito del 2 ottobre 1870. "Cristianesimo nella storia" 31, 2010: 33–77.
  • Giacomo Martina: Pio IX. Roma, 1974–1991.
  • Giacomo Martina, Wiktor Gramatowski: La relazione ufficiale sul conclave del 1846. Nel 150. anniversario dell'elezione di Pio IX. "Archivum Historiae Pontificiae" 34, 1996: 159–212.
  • Orazio Marucchi: Il museo cristiano Lateranense fondato da Pio IX e completato da Pio XI con il museo missionario. "Angelicum" 6, 1929: 67–76.
  • Domenico Massè: Pio IX Papa e Principe Italiano. Alba, 1957.
  • Roberto de Mattei: Pio IX. Casale Monferrato, 2000.
  • Damian McElrath: The Syllabus of Pius IX: some reactions in England. London, 1964.
  • Angelo Mencucci: Pio IX e il Risorgimento. Senigallia, 1964.
  • Angelo Mencucci: Atti del I Convegno di Ricerca storica sulla figura e sull'opera di Papa Pio IX. 1974.
  • Angelo Mencucci: Atti del II Convegno di ricerca storica sulla figura e sull'opera di Papa Pio IX. 1978.
  • Angelo Mencucci: La Genealogia della Famiglia Mastai Ferretti dal 1000 ad oggi. Ostra Vetere, Tecnostampa, 1992.
  • Angelo Mencucci: Pio IX e Senigallia. Fano, 1993.
  • Vittorio Messori: Io, il bambino ebreo rapito da Pio IX. Milano, 2005.
  • Alexius J. F. Mills: The life of pope Pius IX. London, 1877.
  • Eugène de Mirecourt: Pie IX. 1869.
  • Guillaume Mollat: La question romaine de Pie VI à Pie IX. Paris, 1932.
  • Charles Forbes René de Montalembert: Pie IX et Lord Palmerston. "Correspondant" 38, 1856: 321–325.
  • Charles Forbes René de Montalembert: Pie IX et la France en 1849 et en 1859. 1860.
  • Morosi: Vita di SS. Pio papa IX. Firenze, 1885–1886.
  • Theodor Mundt: Italienische Zustände II Rom und Pius IX. Berlin, 1859.
  • Gabriele Nepi: Le schede di scrutinio del Conclave del 1846. Studi Maceratesi, 1980.
  • Bernard O'Reilly: Life of Pius IX. New York, 1878.
  • Sophie Olszamowska-Skowrońska: La correspondance des papes et des empereurs de Russie (1814–1878). Roma, 1970.
  • Vicente Cárcel Ortí: Pío IX e Isabel II. Nuevas cartas entre el papa y la reina de España. "Archivum Historiae Pontificiae" 21, 1983: 131–181.
  • Armanda Pastorino, Laura Pastorino: I restauri delle chiese ad impianto basilicale a Roma durante il pontificato di Pio IX. "Ricerche di storia dell'arte" 56, 1995: 61–72.
  • Jozef Sebastian Pelczar: Pius IX I Jego Pontyfikat. Kraków, 1897.
  • Pietro Pirri: Pio IX e Vittorio Emanuele II dal loro carteggio privato. Roma, 1944.
  • Claude-Henri Plantier: Pie IX: défenseur et vengeur de la vraie civilisation. Paris, 1866.
  • Alberto Polverari: Vita di Pio IX. Libreria Editrice Vaticana, 1988.
  • P. Possenti: Pio IX. La crisi politico-militare del 1848–49. Ostra Vetere, 2000.
  • Alexandre Pougeois: Histoire de Pie IX, son pontificat et son siècle. Paris, 1877–1886.
  • Gianfranco Radice: Pio IX e Antonio Rosmini. Libreria Editrice Vaticana, 1974.
  • Piero Raggi: La Nona Crociata – I volontari di Pio IX in difesa di Roma (1860–1870). Ravenna, 1992.
  • Volker Reinhardt: Wille zur Gotik: der Umbau von S. Maria sopra Minerva in Rom (1848–1855) und der Pontifikat Pius' IX. S. Gasser, "Architektur und Monumentalskulptur des 12. – 14. Jahrhunderts: Produktion und Rezeption; Festschrift für Peter Kurmann". Bern, 2006: 681–700.
  • Pierre Rocfer: Souvenirs d'un prélat romain sur Rome et la cour pontificale au temps de Pie IX. Paris, 1896.
  • Heinrich Rütjes: Leben, wirken und leiden Sr. Heiligkeit Pius IX. Oberhausen, 1870.
  • M. Sagès: Pie IX, sa vie, ses écrits, sa doctrine. Paris, 1896.
  • Giovanni Sale: Pio IX, Cavour e l'unità d'Italia. "La Civiltà Cattolica" 161, 2010: 107–118.
  • Francisco Mestre Saura: El Obispo Caixal, vicario general castrense de las tropas carlistas por iniciativa del papa Pío IX. "Anthologia Annua" 32.1985, S. 319–363.
  • Christian Schaller: Papst Pius IX. begegnen. Augsburg, 2003.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. München, 1933.
  • Hermann Schwedt: Augustin Theiner und Pius IX. "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 825–868.
  • Jörg Seiler: Somatische Solidarität als Moment ultramontaner Kommunikation. Die Inszenierung der Körperlichkeit Pius' IX. in der Rottenburger Bistumszeitung. "Schweizerische Zeitschrift für Religions- und Kulturgeschichte" 101, 2007: 77–106.
  • John Gilmary Shea: Life and Pontificate of Pius IX. New York, 1877.
  • Therese von Spaur: Papst Pius IX: Fahrt Nach Gaeta. 1852.
  • Mario Spinelli: Il viaggio in treno di Pio IX a Frascati nel vagone personale oogi custodito a Palazzo Braschi. "Osservatore Romano", 193 23. august 2006.
  • Jakob Maximilien Stepischnegg: Papst Pius IX und seine Zeit. Wien, 1879.
  • Jules Sylvain Zeller: Pie IX et Victor-Emmanuel. 1879.
  • Anna Barbara Zimmer: Pius IX: pope of spiritual triumphs and temporal failures. 1956.
  • Rudolf Zinnhobler: Von Pius IX. zu Benedikt XV. J. Lenzenweger, "Geschichte der Katholischen Kirche. Ein Grundkurs". Graz, 1986: 410–428.
  • Paul Thureau-Dangin, François Beslay: Pie IX. 1878.
  • Paolo dalla Torre: L'opera riformatrice ed amministrativa di Pio IX. Roma, 1945.
  • Thomas Adolphus Trollope: Life of Pius IX. London, 1877.
  • Travers Twiss: The Letters Apostolic of Pope Pius IX. 1851.
  • Jacek Urban: Das Krakauer Domkapitel angesichts den Denkmalsfrage für Papst Pius IX. "Analecta Cracoviensia" 26, 1994: 437–448.
  • Felice Venosta: Papa Pio IX: Ricordi Storici e Biografici. 2009.
  • Pierre Vésinier: Papst Pius IX.: Eine nach dem wirklichen Leben gezeichnete Biographie. Berlin, 1861.
  • Louis Veuillot: Pie IX. 1878.
  • Ernesto Vercesi: Pio IX. Milano, 1930.
  • Vincent Viaene: Belgium and the Holy See from Gregory XVI to Pius IX, 1831–1859. Leuven, 2001.
  • Vincent Viaene: Question d'Orient et "Question d'Occident" de Pie IX à Léon XIII (1877–1878). Philippe Levillain, "Le pontificat de Léon XIII". Roma, 2006: 399–420.
  • Jacques-Melchior Villefranche: Pie IX, sa vie, son histoire, son siècle. Paris, 1878.
  • Leopold Wappmannsperger: Leben und Wirken des Papst Pius IX. Ratisbon, 1879.
Eelnev:
Gregorius XVI
Rooma paavst
18461878
Järgnev:
Leo XIII