Leo III (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Leo III.

Leo III
Leo III Mosaic.jpg

Valitsemisaja algus 26. detsember 795
Valitsemisaja lõpp 12. juuni 816
Eelkäija Hadrianus I
Järeltulija Stephanus IV
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 12. juuni 816
Surmakoht Rooma

Leo III oli paavst 795816. Ta oli 96. paavst.

Leo oli pärit Roomast, kuid tema suguvõsa pärines Lõuna-Itaaliast. Ta oli Azuppiuse (Atyuppius, Azupio) ja Elisabethi poeg ning asus varases eas kuuria teenistusse. Isa nimi viitab sellele, et pere võis pärineda Idamaadest.

Leo ordineeriti diakoniks ja paavst Hadrianus I poolt preestriks. Ta oli Santa Susanna kiriku kardinalpreester ja 789 paavsti varahoidja (vestiario).

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III valiti paavstiks teisel jõulupühal 26. detsembril 795 ja pühitseti ametisse järgmisel päeval.

Suhted Frangi riigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III kroonib Karl Suure keisriks. Jean Fouquet, 14551460.

Leo III teavitas oma saamisest paavstiks Frangi kuningat Karl Suurt ning saatis talle Püha Peetruse võtmed ja Rooma lipu. Karl Suur teatas paavstile, et tema ülesanne on kaitsta kirikut ja kindlustada selle misjonitööd, kuid paavst võiks tema kuningriigi ning vägede eest palvetada.

Karl Suur saabus novembris 800 Itaaliasse seoses kirikukoguga, mis tegeles Leo III vastu suunatud vandenõu uurimisega. Paavst läks kuningale 23. novembril Mentanasse vastu.

25. detsembril 800 läks Karl Suur Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari ette palvetama. Pärast evangeeliumi lugemist asetas paavst talle pähe keisrikrooni ja põlvitas tema ette. Kroonik Einhardi sõnul oli kroonimine Karl Suure jaoks ebameeldiv üllatus.

Leo III siirdus jõuludeks 804 Aachenisse ja kohtus Karl Suurega Reimsis Saint Remy kloostris. Ta oli esimene paavst Stephanus II järel, kes käis Frangi riigis visiidil.

Vandenõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III annab antejuramentumi vannet. Raffael, 15161517.

25. aprillil 799 korraldasid Hadrianus I sugulased primicerius Paschalis ja varahoidja (scellario) Campulus Leo III tagandamise katse, keda süüdistati vandemurdmises ja abielurikkumises. Relvastatud vandenõulased ründasid Roomas Porta Flaminia juures samal päeval toimunud protsessioonil paavsti, tõugates ta pikali ning üritades edutult tema silmi välja torgata ja keelt ära lõigata. Seejärel saatsid vandenõulased paavsti kreeklaste San Silvestro kloostrisse, korraldasid tagandamistseremoonia ja samal ööl viidi ta üle San Erasmo al Celio kloostrisse.

Karl Suure kroonimine keisriks Leo III poolt. Grandes Chroniques de France, 13751379.

Kahe Karl Suure saadiku abiga suutis paavst kloostrist põgeneda, siirdus esmalt Spoletosse ja siis kuninga juurde Ratisboni, kus palus temalt abi. Ka vandenõulaste esindajad saabusid, et esitada oma argumendid. Kui kuninga nõunik Ansgar märkis, et paavsti üle pole ilmikul võimalik kohut mõista, otsustas Karl Suur otsustamise edasi lükata.

Leo III siirdus tagasi Rooma, kuhu ta saabus 29. novembril. Detsembris 799 arutas juhtunut Lateraani palees kogunenud kirikukogu, mille järel saadeti vandenõulased asumisele.

1. detsembril 800 peeti Rooma Peetri kirikus kirikukogu, kus paavst ja vandenõulased seati üksteisega vastamisi, kuid kirikukogu keeldus paavsti üle kohut mõistmast. Leo III otsustas 23. detsembril 800 anda antejuramentumi vande. 23. detsembris 800 Roomas peetud istungil otsustati vandenõulased surma mõista, kuid paavsti soovil nende karistust leevendati ja saadeti nad eksiili.

Aastal 815 avastati uus vandenõu, mille osalised soovisid paavsti tagandada ja hukata. Leo III lasi vandenõulased surma mõista, mis tõi Frangi õukonnas kaasa protesti.

Suhted Briti valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III toetas Roomas palverännakul käinud Eardwulfi nõudeid Northumbria troonile 808. aastal.

Mercia kuningas Coenwulf saatis 797. aastal ja 801. aastal saadikud Rooma, et lahendada Lichfieldi ja Canterbury peapiiskopi vahelist vaidlust ning esitas Lichfieldi peapiiskopkonna puudused.

Paavst ekskommunitseeris Eadbert Praeni, kes ihaldas tõusta Kenti kuningaks.

Mercia kuningas Offa lubas paavstile saadetud kirjas hakata maksma Peetruse penni.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III kaalus Bütsantsi keisrinna Irene ja Karl Suure abielu sõlmimist. Ta kinnitas keiser Michael I ja Karl Suure vahelise kokkuleppe.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda, kui Canterbury peapiiskop Æthelhard käis Roomas 801. aastal palverännakul, nõudis Leo III 803. aastal Lichfieldi peapiiskopilt tagasi palliumit, mille tema eelkäija Hadrianus I oli peapiiskopile andnud ja taandas Lichfieldi peapiiskopkonna piiskopkonnaks.

Paavst oli vahendajaks Canterbury peapiiskopi Wulfredi ja ja York'i peapiiskopi Eanbaldi vahelises vaidluses. Ta saatis septembris 797 Eanbaldile palliumi.

Suhted Frangi riigi piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III määras 798. aastal Salzburgi peapiiskopi metropoliidiks. Ta määras Tarentaise'i peapiiskopi metropoliidiks.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III määras Fortunatuse Pola piiskopiks ja andis talle 21. märtsil 803 palliumi.

Ta rajas 804. aastal Mantua piiskopkonna ja ordineeris selle piiskopiks Gregoriuse.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III sätestas 799. aastal Kristuse taevaminemispühale eelneval kolmel päeval vastavad palvused ja gallikaani litaania kasutamise.

29. juulil 799 pühitses Leo III sisse Prümi kloostri.

Leo III ordineeris 126 piiskoppi, 30 preestrit ja 11 diakonit.

Leo III ajast on teada 11 uut kardinali, sealhulgas hilisemad paavstid Stephanus IV, Paschalis I, Eugenius II ja Gregorius IV.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III mõistis 798. aastal või 799. aastal Roomas peetud kirikukogul hukka adoptsionismi ja Urgelli piiskopi Felixi.

Ta soovitas 809. aastal Aacheni sinodi järel usutunnistusest jätta välja Filioque-vormel, kuid tema ettepanekut ei tunnustatud.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karl Suure soovitusel organiseeris Leo III avaaride misjoneerimist.

Leo III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III ajal taastati Roomas mitmeid kirikuid, sh San Vicente kirik 796. aastal ja Santi Felice e Audatto kirik. Tema ajal taastati Ravennas San Apollinare in Classe kirik.

Tema ajal ehitati Lateraani palee triclinium, kus asub ka teda kujutav mosaiik.

Leo III lasi tema ajal Kirikuriigis münditud münte dateerida Karl Suure valitsemisaja järgi.

Tema ajal paigutati Rooma Peetri kirikusse apostel Peetruse altari kõrvale 22 naela raskune kullatud hõbedast rist.

Raffael on teda kujutanud oma 15161517 valminud maalil Leo III vanne. Catania katedraali ees on paavsti kujutav monument.

Saint-Riquier'i kloostri abti Angilberti peetakse 9. sajandi eepilise poeemi autoriks, mis räägib Leo III-st ja Karl Suurest.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo III haigestus 815. aasta lõpus ja suri 12. juunil 816 Roomas. Ta maeti Rooma Peetri kirikusse.

Leo III kanoniseeriti Clemens X poolt 1673. aastal ja tema mälestuspäev on 12. juuni, varem ka 11. veebruaril ja 14. mail.

Teda peetakse pühakuks, kuna traditsiooni järgi taastus tema silmanägemine ja kõnevõime pärast vandenõud, mille käigus torgati tema silmad välja ja lõigati keel ära. Paavsti vabastas pärimuse järgi friisi rahvuskangelane Magnus Forteman.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Howard Adelson, Robert Baker: The Oath of Purgation of Pope Leo III in 800. "Traditio" 8, 1952: 35–80.
  • Edoardo d'Angelo: Carlo Magno e Leone III. Osservazioni sullo "Aachener Karlsepos". "Quaderni medievali" 36, 1993: 53–72.
  • Eduard Ausfeld: Zur Frage nach dem Verfasser des Epos "Carolus Magnus et Leo papa". "Forschungen zur deutschen Geschichte" 23, 1883: 609–615.
  • Franz Alto Bauer: Die Bau- und Stiftungspolitik der Päpste Hadrian I. (772–795) und Leo III. (795–816). Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". III. Mainz, 1999.
  • Matthias Becher: Karl der Große und Papst Leo III.: die Ereignisse der Jahre 799 und 800 aus der Sicht der Zeitgenossen. Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". I. Mainz, 1999: 22–36.
  • Matthias Becher: Die Kaiserkrönung im Jahre 800." Rheinische Vierteljahrsblätter" 66, 2002: 1–38.
  • Matthias Becher: Die Reise Papst Leos III. zu Karl dem Großen. P. Godman, "Am Vorabend der Kaiserkrönung". Berlin, 2002: 87–112.
  • Hans-Georg Beck: Die Herkunft des Papstes Leo III. "Frühmittelalterliche Studien" 3, 1969: 131–137.
  • Hans Belting: Die beiden Palastaulen Leos III. im Lateran und die Entstehung einer päpstlichen Programmkunst. "Frühmittelalterliche Studien" 12, 1978: 55–83.
  • Franz Brunhölzl: Über die Verse De Karolo rege et Leone papa. "Historisches Jahrbuch" 120, 2000: 274–283.
  • Daniel Callahan: The problem of the "Filioque" and the letter from the pilgrim monks of the Mount of Olives to pope Leo III and Charlemagne. "Revue bénédictine" 102, 1992: 75–134.
  • Peter Classen: Karl der Grosse, das Papsttum und Byzanz. Die Begründung des karolingischen Kaisertums. Sigmaringen 1985.
  • Emmerich David: Überreste des vatikanischen Trikliniums Leos III. im Campo Santo. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 31, 1923: 139–150.
  • Caecilia Davis-Weyer: Das Apsismosaik Leos III. in S. Susanna. "Zeitschrift für Kunstgeschichte" 28, 1965: 177–194.
  • Johannes Fried: Papst Leo III. besucht Karl den Großen in Paderborn oder Einhards Schweigen. "Historische Zeitschrift" 272, 2001: 281–326.
  • Richard Gaettens: Münzen Karls d. Gr. sowie der Päpste Hadrian I. und Leo III. von historischer, staatsrechtlicher und währungsgeschichtlicher Bedeutung. "Jahrbuch für Numismatik und Geldgeschichte" 2 (1950/1951): 1–21.
  • Philip Grierson: The coronation of Charlemagne and the coinage of Pope Leo III. "Revue belge de philologie et d'histoire" 30, 1952: 825–833; P. Grierson, "Dark Age Numismatics". London, 1979: 825–833.
  • Thomas Gärtner: Die Reaktion Karls des Grossen auf die Nachricht von der Verstümmelung des Papstes Leo III. "Latomus" 60, 2001: 992–999.
  • Achim Hack: Das Zeremoniell des Papstempfangs 799 in Paderborn. Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". III. Mainz, 1999: 19–34.
  • Othmar Hageneder: Das "crimen maiestatis", der Prozess gegen die Attentäter Papst Leos III. und die Kaiserkrönung Karls des Grossen. H. Mordek, "Festschrift für F. Kempf". Sigmaringen, 1983: 55–79.
  • Karl Hampe: Die Wiedereinsetzung des Königs Eardulf von Northumbrien durch Karl den Grossen und Papst Leo III. "Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft" 11, 1894: 352–359.
  • Peter Hatlie: Theodore of Stoudios, Pope Leo III and the Joseph Affair (808–812): New Light on an Obscure Negotiation. "Orientalia christiana periodica" 61, 1995: 407–424.
  • Karl Hengst: Karl der Große und Leo III. 799 in Paderborn. Dichtung und Wahrheit. "Theologie und Glaube" 90, 2000: 20–40.
  • Wilhelm Hentze: De Karolo rege et Leone papa. Paderborn, 1999.
  • Klaus Herbers: Papst Leo III. (795–816), der Koronator Karls des Großen – Möglichkeiten päpstlicher Politik an der Schwelle des 9. Jahrhunderts. "Geschichte im Bistum Aachen" 5, 2000: 1–24.
  • Klaus Herbers: Das Bild Papst Leos III. in der Perspektive des Liber pontificalis. M. Niederkorn-Bruck, "Erzbischof Arn von Salzburg". Wien, 2004: 137–154.
  • Ingo Herklotz: Francesco Barberini, Nicolò Alemanni, and the Lateran triclinium of Leo III. "Memoirs of the American Academy in Rome" 40, 1995: 175–196.
  • Hans Hirsch: Die unechten Urkunden Papst Leo VIII. für Einsiedeln und Schuttern. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 36, 1911: 395–413.
  • Jörg Jarnut: Karl der Große und Leo III. in Paderborn. R. Ballof, "Geschichte des Mittelalters für unsere Zeit". Stuttgart, 2003: 217–234.
  • Peter Johanek: Die Sachsenkriege Karls des Großen und der Besuch Papst Leos III. in Paderborn 799 im Gedächtnis der Nachwelt. "Westfälische Zeitschrift" 150, 2000: 211–233.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Max Kerner: Die Reinigungseid Leos III. vom Dezember 800. "Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins" 84/85 (1977–1978): 131–160.
  • Walter Kettemann: Kirchweihe mit Papst Leo III., Karl dem Großen und 365 Bischöfen. "Geschichte im Bistum Aachen" 8, 2005: 1–30.
  • Thomas Kraus: Weihte Papst Leo III. die Aachener Marienkirche, die Kapelle zu Dirlau und die Kirche in Niederheimbach? "Zeitschrift des Aachener Geschichtsvereins" 107/108 (2005/2006): 91–121.
  • Bernhard Kuhlmann: Papst Leo III. im Paderborner Lande. "Zeitschrift für vaterländische Geschichte und Altertumskunde (Westfalen)" 56, 2 (1898): 98–150.
  • Liber Pontificalis.
  • Manfred Luchterhandt: Päpstlicher Palastbau und höfisches Zeremoniell unter Leo III. Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". III. Mainz, 1999: 109–122.
  • Rudolf Mainka: Zum Brief des Patriarchen Nikephoros I. von Konstantinopel an Papst Leo III. "Ostkirchliche Studien" 13, 1964: 273–281.
  • Max Manitius: Das Epos "Karolus Magnus et Leo papa". "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 8, 1883: 9–45.
  • Max Manitius: Zu dem Epos "Karolus Magnus et Leo papa". "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 9, 1884: 614–619.
  • Cord Meckseper: Zur Doppelgeschossigkeit der beiden Triklinien Leos III. im Lateranpalast zu Rom. T. Biller, "Schloß Tirol. Saalbauten und Burgen des 12. Jahrhunderts in Mitteleuropa". München, 1998: 119–128.
  • Walter Mohr: Karl der Große, Leo III. und der römische Aufstand von 799. "Archivum latinitatis medii aevi" 30, 1960: 39–98.
  • Werner Ohnsorge: Die Konstantinische Schenkung, Leo III. und die Anfänge der kurialen römischen Kaiseridee. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Germanistische Abteilung" 68, 1951: 78–109.
  • Werner Ohnsorge: Zur Frage der griechischen Abstammung des Papstes Leo III. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 23, 1967: 188–190.
  • Vittoro Peri: Il "Filioque" nel magistero di Adriano I e di Leone III. "Rivista di storia della Chiesa in Italia" XLI, 1987: 5–25.
  • E. Phillips: A note on the gifts of Leo III to the churches of Rome: "Vestes cum storiis". "Ephemerides liturgicae" CII, 1988: 72–78.
  • Rudolf Schieffer: Karl der Große, Papst Leo III. und wir. Ch. Stiegemann, "799 – Kunst und Kultur der Karolingerzeit". IV. Mainz, 1999: 34–41.
  • Rudolf Schieffer: Das Attentat auf Papst Leo III. P. Godman, "Am Vorabend der Kaiserkrönung". Berlin, 2002: 75–85.
  • Bernhard von Simson: Über das Gedicht von der Zusammenkunft Karls des Großen und Papst Leos III. in Paderborn. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 12, 1872: 567–590.
  • Anton de Waal: Ein Christusbild aus der Zeit Leos III. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 3, 1889: 386–389.
  • Luitpold Wallach: The genuine and the forged oath of Pope Leo III. "Traditio" 11, 1955: 37–63, L. Wallach, "Diplomatic Studies in Latin and Greek Documents from the Carolingian Age". Ithaka, 1977: 299–327.
  • Luitpold Wallach: The Roman synod of December 800 and the alleged trial of Leo III. "The Harvard theological review" 49, 1956: 123–142; L. Wallach, "Diplomatic Studies in Latin and Greek Documents from the Carolingian Age". Ithaka, 1977: 328–352.
  • Manfred Willeke: Karl der Große und Papst Leo III. in Paderborn. "Beiträge zur Lügder Geschichte" 10, 1999: 100–130.
  • Aloys Winken: War Papst Leo III. 799 mit Karl d. Gr. zur Kirchweihe in Prüm? "Der Prümer Landbote" 61, 2 (1999): 24–28.
  • Rotraut Wißkirchen: Leo III und die Mosaikprogramme von S. Apollinare in Classe in Ravenna und SS. Nereo ed Achilleo in Rom. "Jahrbuch für Antike und Christentum" 34, 1991: 139–151.
Eelnev:
Hadrianus I
Rooma paavst
795816
Järgnev:
Stephanus IV