Clemens X

Allikas: Vikipeedia
Clemens X
Clement X.jpg

Sünninimi Emilio Bonaventura Altieri
Valitsemisaja algus 29. aprill 1670
Valitsemisaja lõpp 22. juuli 1676
Eelkäija Clemens IX
Järeltulija Innocentius XI
Sünnikuupäev 13. juuli 1590
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 22. juuli 1676
Surmakoht Rooma

Clemens X (Emilio Bonaventura Altieri, 13. juuli 159022. juuli 1676) oli paavst 1670–1676. Ta oli 239. paavst.

Emilio Bonaventura Altieri sündis aadliku Lorenzo Altieri ja Vittoria Delfini 6-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti Rooma San Marco kirikus, õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja kaitses 1611 doktorikraadi. Altieri ordineeriti 6. aprillil 1624 preestriks. Ta saadeti Po üleujutuste ajal Ravennasse päästetöid organiseerima ja määrati seejärel apostlikuks visitaatoriks, kuid Castro sõja tõttu ei saanud ta oma ametiülesandeid täita. Hiljem pakuti talle kardinalitiitlit, millest ta loobus oma venna Giambattista Altieri kasuks, kellest sai 1643 kardinal. Nuntsiusena Napolis vahendas ta 1647 vaherahu sõlmimist Masaniello juhtimisel toimunud ülestõusus osalejatega.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konklaav 1669–1670[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X vapp.

Clemens X valiti paavstiks 29. aprillil 1670 Vatikani paavstipalees ja krooniti 11. mail kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens IX järgi. Clemens X oli paavstiks saades 79 aasta ja 9 kuu vanusena vanim isik pärast Gregorius XII-t, kes valiti paavstiks. Hiljem pole kedagi nii kõrges eas paavstiks valitud.

20. detsembrist 1669 – 29. aprillini 1670 toimunud konklaavi viimases voorus osales 59 kardinali, kellest 56 pooldasid Altieri valimist. Ta keeldus vanuse tõttu kardinalide otsust tunnustamast ja olevat seetõttu kaks nädalat hiljem toimunud kroonimisele viidud poolvägisi. See oli pikim konklaav pärast 13141316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII.

Clemens IX surma ajal oli kardinalide kolleegiumis 70 kardinali, kellest 57 saabusid 20. detsembriks konklaavile. Järgmisel päeval saabus kardinal Friedrich von Hessen-Darmstadt, 22. detsembril Innico Caracciolo d'Airola, 26. detsembril Giberto Borromeo, 28. detsembril Scipione Pannocchieschi d'Elci, 30. detsembril Alfonso Litta, 18. jaanuaril Jean-François-Paul de Gondi de Retz, 20. jaanuaril Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouillon ja 23. aprillil Luis Manuel Fernández de Portocarrero. 7. jaanuarist 30. jaanuarini puudus konklaavilt Lorenzo Imperiali. 28. jaanuarilt 23. veebruarini puudus konklaavilt Celio Piccolomini. Antonio Barberini ja Federico Sforza ei osalenud haiguse tõttu esimestes voorudes. Barberini puudus haiguse tõttu ka 3. veebruarist 17. märtsini. 24.27. jaanuaril ei osalenud konklaavil Virgino Orsini. Haiguse tõttu puudusid mõnda aega konklaavilt kardinalid Giovanni Battista Spada, Marcello Publicola Santacroce, Lazaro Pallavicino, Niccolò Albergati-Ludovisi, Scipione Pannocchieschi d'Elci, Bonaccorso Bonaccorsi ja Marzio Ginetti.

Konklaavil tekkis 6 fraktsiooni: Prantsusmaa, Hispaania, Barberinid, Squadrone volante, Chigid ja Rospigliosid. Soosikuks peeti kardinal Benedetto Odescalchit, kuid Prantsusmaa esitas tema vastu 20. märtsil veto.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Francesco Barberini
Cardinal nipote Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni
Riigisekretär Federico Borromeo, Francesco Nerli
Camerlengo Antonio Barberini, Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni
Rooma kardinalvikaar Marzio Ginetti, Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, Gasparo Carpegna

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X palus Prantsusmaa kuningalt Louis XIV-t toetust võitluseks türklastega, kuid kuningas ei tahtnud nendega sõdida, vaid veenis paavsti toetama Prantsusmaa sissetungi Madalmaadesse, mida tuleks korraldada Madalmaades elavate katoliiklaste toetamiseks. Kuninga põhjendatud argumendi tõttu taunis Clemens X Hispaania ja Saksa-Rooma keisri Leopold I Habsburgi pakutavat sõjalist abi hollandlastele, kuid tajus varsti, et Louis tegutses Madalmaades vaid oma eesmärgi nimel. Oktoobris 1675 saatis paavst saadikud Euroopa õukondadesse, et sõlmida võimalikult kiiresti rahuleping Madalmaadega.

Clemens X ajal hakkas Louis XIV nõudma regaaliõigust neilt Prantsusmaa piiskopkondadelt, kus see veel ei kehtinud. Louis XIV avaldas 1673 ja 1675 ediktid regaaliõiguse kohta, mille järel kaebasid Alet' ja Pamiers' piiskopid paavstile. Clemens X suri peatselt ja selle probleemiga hakkas tegelema tema järeltulija Innocentius XI.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X tegutses kardinalina 1623–1626 Poola nuntsiatuuris. Ta toetas Poola kuninga Jan Sobieski võitlust türklastega.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X palus Rootsi kuningalt Karl XI-lt sõjalist abi võitluseks türklastega.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1673 saatis Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš Rooma saadiku, kuid paavsti lootus katoliikluse levimiseks Venemaale luhtus, kuna tsaar ei tunnustanud katoliiklust.

Diplomaatiline kriis Roomas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni kehtestas 1674 kõikidelt Rooma toodavatelt kaupadelt 3-protsendilise maksu. Uus maks kehtis nii kardinalidele kui suursaadikutele, kes seni olid maksukohustusest vabastatud. Järgmise otsusega käskis kardinal võõrandada kõik kaubad, millelt seda maksu ei tasutud. Kui kardinalid leppisid tekkinud olukorraga, siis saadikud leidsid, et nende õigusi oli rikutud. Saksa-Rooma keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Venezia suursaadikud saatsid oma sekretärid paavsti juurde audientsi paluma, kuid Albertoni lasi neile edasi öelda, et paavst on hõivatud. Pärast seda, kui saadikud olid 4 päeva järjest tagajärjetult nõudnud kokkusaamist paavstiga, lähetasid nad oma sekretärid sama sooviga kardinali juurde, kes keeldus neid vastu võtmast. Kriis vältas oluliste muutusteta terve aasta, enne kui kardinal soostus tegema järeleandmisi.

Rahanduspoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates Clemensi ajast vermiti Roomas münditud müntidele müntimise eest vastutava prelaadi vapi miniatuurne kujutis. See komme säilis 1817. aastani.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

11. juunil 1670 kinnitas Clemens X frantsisklaste privileegid Pühal Maal.

Kaldea patriarh Simeon XII saatis talle 1670 kirja, milles patriarh tunnustas katoliku kirikus kasutatavat usutunnistust.

3. oktoobril 1670 kinnitas ta Assisi Franciscuse auks kasutatava Porziuncola privileegi frantsiskaani konventuaalidele.

Ta kinnitas 13. juulil 1673 avaldatud apostellikus kirjas 'Dudum felicis' Püha Franciscuse südame vennaskonna privileegid.

1673 kinnitas ta Petlemma rüütliordu konstitutsiooni.

1674 annetas ta Jean Eudesi rajatud eudistidele (CIM) indulgentsid.

Lahendamaks Kanadas piiskop François Xavier de Laval-Montmorency jurisdiktsiooni üle puhkenud vaidlust, otsustas ta 4. oktoobril 1674 moodustada Quebeci piiskopkonna ja kinnitas, et Quebeci piiskop allub vahetult Rooma paavstile.

Ta tunnustas Böömi rüütliordut (Ordo Militaris Crucigerorum cum Rubea Stella).

Ta reguleeris Beatrice de Silva rajatud kontseptsionistide nunnaordu reegleid.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1670 kohustas Clemens X kõiki katoliiklasi tähistama 2. oktoobrit peainglite päevana.

Juunis 1670 lubas ta Roomas resideeruvatel prelaatidel kanda violetset sidet piiskopikübaral (galerol).

21. juunil 1670 avaldatud bullas 'Superna' sätestas ta, et orduvaimulikel peab olema kohaliku piiskopi luba, kui nad soovivad palvetada või pihisakramenti anda mõnes teises kirikus.

30. jaanuaril 1671 lubas ta preestritel õnnistada Ursula Benicasa rajatud teatiini nunnaordus kasutatavaid siniseid skapulaare.

1671 lubas ta kogu Hispaanias tähistada roosipärja püha 7. oktoobril. Seni tähistati seda püha kirikutes, kus olid roosipärjale pühendatud altarid.

Ta saatis 1671 Poola kuningannale Eleonorale „kuldroosi”.

Ta avaldas 21. augustil 1671 bulla 'Cum alias' tsölibaadi kohta.

13. jaanuaril 1672 reguleeris ta nõudeid, mis sätestasid pühakute reliikviate viimist ühest paigast teise. Reliikviaid tohivad transportida ainult kardinalvikaarid. Lisaks sellele kinnitas ta, et reliikviatega kaubitsemine on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud. Clemens X andis Sixtus I reliikviad kardinal Jean-François-Paul de Gondi de Retzile.

25. juunil 1672 sätestas ta, et Valsecca kabeli Püha Reliikvia altari ees tuleks missasid pidada Kristuse kannatusnädalal ja igal esmaspäeval.

1672 lubas ta karmeliitidel tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha 16. juulile järgneval pühapäeval või mõnel teisel pühapäeval juulis. 21. novembril 1674 lubas ta Hispaanias ja selle kolooniates seda püha tähistada igas koguduses. 1675 lubas ta ka Austrias tähistada Karmeli Neitsi Maarja püha igas koguduses.

1675. aastat tähistati juubeliaastana ja paavst käis 12 korda vaestemajades palverändurite jalgu pesemas.

1676 lubas ta Freisingi piiskopkonnas tähistada kannatusnädala esmaspäeva Issanda kannatuskrooni päevana (Festum susceptionis coronae Domini).

Ta keelas Baieris kasutatava kombe (Risus Paschalis), kus preester esitas ülestõusmispühade ajal pärast missat naljakaid lugusid ja koomilisi laule, mis pidid koguduses esile kutsuma naeru.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X keelas 16. aprillil 1673 misjonäridel raamatute avaldamise ilma Usupropaganda kongregatsiooni loata.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X kanoniseeris 6 isikut:

  1. Francisco de Borgia 20. juuni 1670
  2. Gaetano 12. aprill 1671
  3. Kastiilia Fernando III 4. veebruar 1671
  4. Louis Bertrand 12. aprill 1671
  5. Roos Limast 12. aprill 1671
  6. Filippo Benizi 12. aprill 1671

Clemens X kuulutas õndsaks 30 isikut:

  1. Gorinchemi märtrid (Gorcumi märtrid) 24. november 1675
    1. Adriaan Beanus
    2. Adriaan van Hilvarenbeek
    3. Andreas Wouters
    4. Antonius van Hoornaer
    5. Antonius van Weert
    6. Antonius van Willehad
    7. Cornelius van Wyk
    8. Duynen Godfrey
    9. Merville’i Godfrey
    10. Jacob Lacops
    11. Wedeni Hierononymus
    12. Kölni Johannes
    13. Osterwicki Johannes
    14. Johannes van Hoornaer
    15. Leonard Vechel
    16. Nicolaus Janssen Poppel
    17. Nicolaus Pieck
    18. Assche Peetrus
    19. Theodore van der Eem
  2. Franciscus Solano 20. juuni 1675
  3. Jakobus de Mevania 18. mai 1672
  4. Johannes Cantius 28. märts 1676
  5. Katariina Genovast 6. aprill 1675
  6. Louise degli Albertoni 28. jaanuar 1671
  7. Oldegarius Tarragonast 25. mai 1675
  8. Peter Pascal 14. august 1670
  9. Pius V 1. mai 1672
  10. Risti Johannes 25. jaanuar 1675
  11. Salome Poolast 17. mai 1673
  12. Veronika Milanost 18. mai 1672

Ta kinnitas 19. augustil 1672 Alypiuse ja Possidiuse austamise ning tunnustas Norberti austamist, 1673 Leo III ja 14. märtsil 1674 Bruno austamist.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X onu Orazio Altieri pojatütar Laura Caterina abiellus 1669 Gaspare Paluzzi degli Albertoniga, kes muutis oma perekonnanime Paluzzi Altieri degli Albertoniks. Gaspare sai Oriolo ja Viano vürstiks. Tema onu oli kardinal Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, kes määrati Clemens X poolt cardinal nipote ametisse ja kes pidas hiljem camerlengo ning Rooma kardinalvikaari ameteid.

Orazio Altieri teine pojatütar Anna Vittoria abiellus 14. juunil 1676 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V.

Gaspare õde Luigia abiellus 1671 Gravina hertsogi ja Solofra vürsti Domenico Orsiniga, kelle sugulane Vincenzo Maria Orsini di Gravina sai kardinaliks.

Gaspare noorim õde Tarquinia abiellus 1672 Carbognano vürsti Egidio Colonnaga, kuid suri 10 kuud hiljem.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X pühitses 20 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 sakslast, 1 prantslane ja 1 inglane. Ta rajas 19. mail 1670 San Bernardo alle Terme titulaarkiriku San Salvatore in Lauro asemele.

  1. konsistoorium 22. detsember 1670
    1. Federico Borromeo
    2. Gasparo Carpegna
    3. Camillo Massimo
  2. konsistoorium 24. august 1671
    1. Bernhard Gustav von Baden-Durlach in pectore
    2. César d'Estrées in pectore
    3. Johann Eberhard Nidhard in pectore
  3. konsistoorium 22. veebruar 1672
    1. Pierre de Bonzi.
    2. Vincenzo Maria Orsini di Gravina (Benedictus XIII)
  4. konsistoorium 16. jaanuar 1673
    1. Felice Rospigliosi
  5. konsistoorium 12. juuni 1673
    1. Pietro Basadonna
    2. Girolamo Casanate
    3. Federico Baldeschi Colonna in pectore
    4. Girolamo Gastaldi
    5. Francesco Nerli
  6. konsistoorium 27. mai 1675
    1. Mario Alberizzi
    2. Alessandro Crescenzi
    3. Philip Thomas Howard of Norfolk
    4. Galeazzo Marescotti
    5. Bernardino Rocci
    6. Fabrizio Spada

Clemens X kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palazzo Altieri palee Roomas.

Kardinal Albertoni lasi Roomas rajada Altieri palee (Palazzo Altieri), millest sai sedavõrd luksuslik ehitis, et selle ehitamine läks väga kulukaks ja Clemens X lubas seda mitte kunagi külastada.

Kardinal Albertoni otsustas 1671 hakata Colosseumis pidama härjavõitluseid, kuid tema otsus tekitas usklike seas suurt vastuseisu, kuna esimestel sajanditel suri Colosseumi areenil palju kristlasi märtrisurma ja seetõttu peeti Colosseumit pühapaigaks. 1675 lasi Clemens X juubeliaasta puhul katta Colosseumi võlvkaared kinni.

Tema ajal püstitati Roomas asuvale Sant' Angelo sillale Carrara marmorist valmistatud inglite kujud ja Püha Peetruse väljakule rajati kaks purskkaevu.

Clemens X määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Francesco Lorenzo Brancati di Laura.

15. märtsil 1671 sätestas Clemens X, et aadlik võib tegeleda kaubandusega. Seni peeti aadlike tegevust kaubanduses taunitavaks.

Ta kinnitas 1671 Germaani kolleegiumi privileegid ja 16. oktoobril 1672 kohustas ta selle kolleegiumi tudengeid õpingute lõppemise lähenedes minema Saksamaale.

Giovanni Battista Gaulli tegi temast portree.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clemens X suri 86-aastaselt 22. juuli pärastlõunal 1676 Roomas, olles kannatanud aastaid podagra vaevuste käes ja maeti Vatikani basiilikasse. Ta oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-st. Pärast teda on veel vanemalt surnud Leo XIII ja Clemens XII.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • E. Arisio: Memorie sulla vita di Clemente X. Roma, 1863.
  • Lisa Beaven: "E cortesi, erudito, e disinvolto al pari di qualunque altro buon corteggiano". Cardinal Camillo Massimo (1620-1677) at the court of Pope Clement X. Mary Hollingsworth, Carol M. Richardson, "The possessions of a cardinal". Pennsylvania, 2010: 309-327.
  • Robert A. Beddard: Pope Clement X's inauguration of the Holy year of 1675. "Archivum Historiae Pontificiae" 38, 2000: 97-117.
  • Carl Nils Daniel Bildt: The conclave of Clement X (1670). London, 1905.
  • Carl Nils Daniel Bildt: Christine de Suède et le conclave de Clément X (1669-70). Paris, 1906.
  • Mario Guarnacci: Vitae et res gestae Pontificum Romanorum et cardinalium a Clemente X usque ad Clemente XII, I. Roma, 1751.
  • Abraham Nicolas Amelot de la Houssaye: Histoire du conclave de Clément X. Paris, 1676.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • F. Miloni: Per l'esaltazione della Santità di Nostro Signore Clemente X Panegiricov. Roma, 1670.
  • Tomás Moral: Una bula de Clemente X al monasterio de Leyre. "Príncipe de Viana" 40, 1979: 497-506.
Eelnev:
Clemens IX
Paavst
16701676
Järgnev:
Innocentius XI