Gelasius II

Allikas: Vikipeedia
Gelasius II
Sünninimi Giovanni da Gaeta
Valitsemisaja algus 24. jaanuar 1118
Valitsemisaja lõpp 29. jaanuar 1119
Eelkäija Paschalis II
Järeltulija Calixtus II
Sünnikuupäev 1060 või 1064
Sünnikoht Gaeta
Surmakuupäev 29. jaanuar 1119
Surmakoht Cluny klooster

Gelasius II (Giovanni da Gaeta, ka Giovanni Coniuolo, Giovanni Caetani, Giovanni Gaetani, Giovanni Caetani Crescenzi; 1060 või september 106429. jaanuar 1119) oli paavst 1118–1119. Ta oli 161. paavst.

Giovanni da Gaeta sündis Gaetas "Chronica Iuliani Petri Toletani" järgi millalgi ajavahemikul pärast 1060 ja enne septembrit 1064. Ta oli Castelmola krahvi Giovanni Coniuolo poeg, teistel andmetel aga Fondi hertsogi Crescenzio poeg.

Ema ja onu õpetasid Giovanni esmalt kodus lugema ning kirjutama. Ta asus poisina (puer oblatus) abt Desideriuse (hilisem paavst Victor III) ajal Monte Cassino kloostrisse, kus õppis tunnustatud õpetlase Alberico juures. Ta sai benediktiini mungaks, sai seejärel 1075. aasta paiku madalamad vaimulikupühitsused ja ordineeriti alamdiakoniks. Ta oskas ladina keelt ning kirjutas mungana pühakute elulugusid ("Vita di Erasmo d'Antiochia", "Vita di Eustachio", "Vita di Ippolito").

Victor III määras Giovanni 1086 kuurias tööle kirjutajana (scrittore). Urbanus II nimetas ta augustis 1088 kantsleriks ja septembris 1088 Santa Maria in Cosmedini kardinaldiakoniks. Saksa-Rooma keiser Heinrich V lasi Giovanni veebruaris 1111 koos Paschalis II-ga kaheks kuuks vangistada, kuni paavst soostus tema nõudmistele järele andma. Giovanni osales 1116 toimunud Lateraani sinodil, kus ta õigustas paavsti tegutsemist Ponte Mammolo privileegi andmisel, mis tagas Heinrich V-le suuremad õigused, kuid mida reformimeelsed vaimulikud pidasid järeleandmiseks.

Paavstiks saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II valiti paavstiks 24. jaanuaril 1118 Rooma Santa Maria in Pallara kirikus või San Sebastiano kloostris, ordineeriti 9. märtsil preestriks ning pühitseti 10. märtsil Gaetas piiskopiks ja paavstiks. Ta võttis nime Gelasius I järgi. 1118. aasta paavsti valimisel osales 51 kardinali, see oli esimene paavsti valimine, mille osalejad on teada.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma keisri Heinrich V toetaja Rooma aadlik Cencio Frangipani võttis Gelasius II kohe pärast paavstiks valimist kinni. Ta haaras paavstil kõrist, viskas ta põrandale pikali, peksis teda jalgadega ja heitis seejärel kongi. Frangipani pidi Rooma prefekti nõudel paavsti peatselt vabastama ja temalt vabandust paluma.

Gelasius II põgenes 1. märtsil Gaetasse viikingite kaitse alla, sest Rooma oli saabunud Heinrich V. Keiser nõudis, et paavst pöörduks tagasi Rooma ja aitaks investituuritüli lahendada, kuid paavst keeldus. Seepeale tühistas keiser paavsti valimise tulemuse ja määras 8. märtsil ametisse vastupaavst Gregorius VIII. 10. märtsil pühitseti Gaetas ametisse Gelasius II, kes aprillis ekskommunitseeris Capuas peetud sinodil nii Heinrich V kui ka Gregorius VIII ning kutsus Euroopa valitsejaid end tunnustama.

Kui Heinrich V lahkus suvel Roomast, pöördus Gelasius II linna tagasi, kuid vangistati 21. juulil Santa Prassede kirikus toimunud missa ajal Frangipani suguvõsa liikmete poolt. Paavstil õnnestus põgeneda ja ta siirdus koos endale truuks jäänud kardinalidega (sealhulgas hilisemad paavstid Honorius II ja Innocentius II ning vastupaavst Anacletus II) esmalt Genovasse ja sealt 23. oktoobril Marseille'sse.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II andis indulgentsi Aragóni kuninga Alfonso I sõjameestele muhameedlastega võitlemiseks (rekonkista).

Ta kinnitas Alfonso I poolt vallutatud Zaragoza piiskopiks Pedro de Librana.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II põgenes oktoobris 1118 Prantsusmaale. Ta kohtus Vézelays Prantsusmaa kuninga Louis VI-ga.

Ta pidas jaanuaris 1119 Vienne'is sinodi, külastas Le Puy piiskopkonda, Avignoni ja Montpellier'd.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II kohtus Saint-Gilles'is Xanteni Norbertiga ja tunnustas tema tegevust.

Ta viibis elu viimastel päevadel Cluny kloostris, kus ta ka suri ja maeti.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II määras kolm uut kardinali.

  1. Crisogono, diakon
  2. Pietro Ruffo
  3. Pietro, San Nicola in Carcere diakon

Gelasius II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II pühitses 1118 sisse Pisa ja Genova katedraalid.

Pisa kroonik Pandolfo on kirjutanud Gelasiuse eluloo.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius II suri 29. jaanuaril 1119 Prantsusmaal Cluny kloostris, kuhu ta ka maeti. Ta oli esimene paavst, kes suri Prantsusmaal. Catholic Encyclopedia järgi suri ta pleuriiti.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gaetano Andrisani: Gelasio II a Capua. "Benedictina" 40, 1993: 35–48.
  • Albert Brackmann: Drei Schreiben zur Geschichte Gelasius II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 37, 1912: 615–632.
  • François Dolbeau: Recherches sur les oeuvres littéraires du pape Gélase II. Une vie inédite de Grégoire de Nazianze (BHL 3668 d), attribuable à Jean de Gaète. "Analecta Bollandiana", 107, 1989: 65–127.
  • François Dolbeau: Recherches sur les oeuvres littéraires du pape Gélase II. B) Subsiste-t-il d'autres travaux de Jean de Gaète? "Analecta Bollandiana", 1989: 347–383.
  • Odilo Engels: Johannes von Gaeta als Hagiograph. Ein Beitrag zur Geschichte der Stilschule von Montecassino. Bonn, 1954.
  • Odilo Engels: Alberich von Montecassino und sein Schüler Johannes von Gaeta. "Studien und Mitteilungen zur Geschichte des Benediktinerordens", 66, 1955: 35–50.
  • Odilo Engels: Die Herasmuspassio Papst Gelasius' II. Mit Text. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 51, 1956: 16–33
  • Odilo Engels: Die hagiogaphischen Texte Papst Gelasius in der Überlieferung der Eustachius-, Erasmus-, und Hypolituslegende. "Historisches Jahrbuch", 76, 1957: 118–33.
  • Pietro Fedele: Le famiglie di Anacleto II e Gelasio II. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 27, 1904: 399–440.
  • Roberto Frecentese: Vita et Passio S. Erasmi episcopi et martyris di Gelasio II. "Storia illustrata di Formia. Formia medievale", 2000: 157–180
  • Stephan Freund: Est nomen omen? Der Pontifikat Gelasius II. (1118–1119) und die päpstliche Namengebung. "Archivum Historiae Pontificiae" 40, 2002: 53–83.
  • Carl Gerold Fürst: Kennen wir die Wähler Gelasius' II.? Zur Glaubwürdigkeit des Kardinalsverzeichnisses in Pandulfs Vita Gelasii. A. Haidacher-H.E. Mayer, "Festschrift Karl Piveč". Innsbruck 1966: 69–80.
  • C. Gaetano: Vita del pontefice Gelasio II. Roma, 1802.
  • Ingo Herklotz: Die Beratungsräume Calixtus' II. im Lateranpalast und ihre Fresken. Kunst und Propaganda am Ende des Investiturstreits. "Zeitschrift für Kunstgeschichte", 52, 1989: 145- 214.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Richard Krohn: Der päpstliche Kanzler Johannes von Gaeta. Marburg, 1918.
  • Wilhelm Levison: Eine angebliche Urkunde Papst Gelasius' II. für die Regularkanoniker. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung", 8, 1918: 27–43.
  • Dietrich Lohrmann: Die Jugendwerke des Johannes von Gaeta. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 47, 1967: 354–445.
  • Cristina Ricci Vattuone: La casula cosiddetta di Gelasio II nel Museo del Tesoro di San Lorenzo in Genova. "Aspetti e problemi degli studi sui tessili antichi", 1983: 33–44.
  • Raffaello Volpini: Documenti nel "Sancta Sanctorum" del Laterano. I resti dell'Archivio di Gelasio II. "Lateranum", 5, 1986: 215–264.
  • Ursula Vones-Liebenstein: Le faux privilège de Gélase II pour Psalmodi, ou Saint-Silvestre de Teillan, une église convoitée. "L'acte pontifical et sa critique". Bonn 2007: 87–109.
Eelnev:
Paschalis II
Rooma paavst
11181119
Järgnev:
Calixtus II