Bonifatius VIII

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; filmi kohta vaata artiklit Bonifatius VIII (film); kardinali kohta vaata artiklit Benedetto Caetani (kardinal).

Bonifatius VIII
Giotto - Bonifatius VIII.jpg

Sünninimi Benedetto Caetani
Valitsemisaja algus 24. detsember 1294
Valitsemisaja lõpp 11. oktoober 1303
Eelkäija Coelestinus V
Järeltulija Benedictus XI
Sünnikuupäev 1235
Sünnikoht Anagni
Surmakuupäev 11. oktoober 1303
Surmakoht Vatikan

Bonifatius VIII, ka Bonifacius VIII (Benedetto Caetani või Benedetto Caetano; sündinud millalgi ajavahemikul 1230 või 1240, levinuima versiooni järgi 1235. aasta paiku – surnud 11. oktoobril 1303) oli paavst 1294–1303. Ta oli 193. paavst.

Caetani sündis Anagnis Kataloonia päritolu Lofredo Caetani (teistel andmetel Roffredo Caetani) ja Emilia Patrasso di Guarcino peres. Tema sugulane Aldobrandini Caetani sai 1216 kardinaliks. Ta oli isa poolt paavst Nicolaus III sugulane, kelle ema pärines Caetani suguvõsast. Tema emapoolne suguvõsa oli seotud Segni krahvidega, kust põlvnesid paavstid Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV.

Caetani õppis esmalt Todis, kus tema onu Pietro Caetani sai 1252 piiskopiks. Ta õppis seejärel Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust, omandades doktorikraadi.

Caetani sai 1250. aasta paiku Anagni ja 1260 Todi kapiitli kanoonikuks. Ta oli hiljem Pariisi, Lyoni ja Vatikani kanoonik. Ta oli 1264 legaadi Simon de Brioni sekretärina Prantsusmaal ja 12651267 legaadi Ottobono Fieschi kaaskonnas Inglismaal. Ta sai 1276 paavstlikuks protonotariks. Ta osales 1280 Saksa kuninga Rudolf I ja Sitsiilia kuninga Carlo I vaheliste läbirääkimiste vahendamises.

Martinus IV määras Caetani 12. aprillil 1281 San Nicola in Carcere kardinaldiakoniks ja Nicolaus IV 22. septembril 1291 Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreestriks. Ta sai 1. aprillil 1285 Rooma Santi Quattro Coronati kiriku ja 8. märtsil 1288 Santa Susanna kiriku administraatoriks. Ta sai 1. juulil 1288 Monte Vergine ordu kardinal-protektoriks. Ta oli legaat Sitsiilias, alates 2. märtsist 1289 Portugalis ning 23. märtsist 1290 kuni 1291 Prantsusmaal, kus ta toetas kerjusmunkade õigust anda Pariisi Ülikoolis loenguid ja vahendas Tarasconi rahulepingu sõlmimist. Ta sai 1293 kardinal primoprete ametitiitli ja veenis 1294 Coelestinus V-t tagasi astuma.

Tal oli benefiitse Langresi, Chartresi, Lyoni, Pariisi, Anagni, Todi ja Thérouanne'i piiskopkondades. Ta sai benefiitse commendam Rooma Sant'Agata, Sant'Agnese ja San Nicola in Carcere kogudustest.

Kardinal Caetani osales 4 paavsti valimistel 1285–1294.

1294. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII vapp.

Bonifatius VIII valiti paavstiks jõululaupäeval 24. detsembril 1294 Napolis Castel Nuovo kindluses ning ordineeriti piiskopiks ja pühitseti ametisse 23. jaanuaril 1295 Rooma Peetri kirikus kardinal Matteo Orsini poolt. Ta nimetas end 8. Bonifatiuse-nimeliseks paavstiks, sest tollal peeti Bonifatius VII-t paavstiks, mitte vastupaavstiks.

23. – 24. detsembrini 1294 toimunud konklaavil osales 22 kardinali. See oli esimene konklaav pärast Hadrianus V-t, kes oli konklaavi reeglid tühistanud, kuid Coelestinus V taastas need.

Konklaavil viibis Napoli kuningas Carlo II. Konklaavi 1. voorus valiti paavstiks Matteo Orsini, kuid ta loobus ametisse asumast. Bonifatius VIII valiti paavstiks 3 voorus, Giacomo Caetani Stefaneschi järgi sai ta aga 1. voorus enamiku häältest, kuid mitte vajalikku 2/3 enamust. Ta avaldas 23. jaanuaril 1295 bulla "Gloriosus et mirabilis", milles teatas valitsejatele oma saamisest paavstiks.

Konklaavil osalenud kardinalid

  1. Matteo d'Acquasparta
  2. Simon de Armentières
  3. Simon de Beaulieu
  4. Gerardo Bianchi
  5. Hugues Aycelin de Billom
  6. Giovanni Boccamazza
  7. Landolfo Brancaccio
  8. Giovanni de Castrocoeli
  9. Benedetto Caetani
  10. Giacomo Colonna
  11. Pietro Colonna
  12. Guillaume Ferrières
  13. Bérard de Got
  14. Nicolas l'Aide
  15. Pietro de L'Aquila
  16. Jean Le Moine
  17. Guglielmo de Longhi
  18. Tommaso d'Ocra
  19. Matteo Orsini
  20. Napoleone Orsini
  21. Pietro Peregrosso
  22. Robert de Pontigny

Paavstluse doktriin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII avaldas 5. detsembril 1301 bulla "Ausculta fili", milles rõhutas, et paavst on Kristuse vikaar, kes on asetatud kuningate ja kuningriikide üle. Ta märkis, et paavst on kohtunik elavate ja surnute üle, kuna istub õigluse troonil.

Ta avaldas 18. novembril 1302 bulla "Unam Sanctam", mille autoriks on ajalookirjanduses peetud ka piiskop Egidio Colonnat. Ta sätestas bullas, et maailmas on vaid üks tõeline Kirik, mille pea on Jeesus Kristus, keda esindab Rooma paavst. Võim on maailmas jagatud vaimulike ja ilmalike võimukandjate vahel, kuid ilmalikud võimukandjad peaksid tegutsema vaimulike võimukandjate juhiste järgi, sest vaimulik võim on ülim ilmalikust võimust. Iga inimese päästeks on vaja, et ta oleks Rooma paavsti subjekt:

Declaratio quod subesse Romano Pontifici est omni humanae creaturae de necessitate salutis.

[Ma kuulutan, et Rooma paavsti võimu alla kuulumine on iga inimolendi päästeks vajalik.]

Ta kandis pidulikel tseremooniatel keiserlikke ametitunnuseid.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII vahistamine Anagnis 1303. Giovanni Villani kroonika.

Mais 1286 maksis Inglismaa kuningas Edward I tribuuti Prantsusmaa kuningale Philippe IV-le, kuna Edward oli Akvitaania hertsogina Philippe'i vasall. 1293 toimus inglise ja prantsuse laevade vahel intsident, mille käigus kaaperdasid inglased mõned prantslaste laevad ja mille selgitamiseks kutsus Philippe IV Edwardi oma õukonda aru andma. Kuna Edward ei ilmunud seoses Šotimaa pärilussõjaga kohale, otsustas Šoti kuninga John Ballioliga liidu sõlminud Philippe IV Edwardile kuulunud Gascogne ja Guyenne hõivata.

Inglismaa ja Prantsusmaa valmistusid sõjaks, mille rahastamiseks maksustasid mõlemad kuningad vaimulikkonna. Vaimulikud polnud maksustamisega rahul ja kaebasid paavstile. Bonifatius VIII saatis esmalt mõlema kuninga juurde legaadid, kuid nende missioon jäi tulemusteta. Paavst avaldas 25. veebruaril 1296 bulla "Clericis laicos", milles sätestas, et vaimulikkonna maksustamisel tuleb valitsejal konsulteerida paavstiga. Prantsusmaa kuningas Philippe IV peatas vastukaaluks paavsti otsusele 17. augustil raha, toiduainete ja relvade saatmise Kirikuriigile. Ta pagendas Prantsusmaalt mitmed paavsti ametnikud. Paavst avaldas 20. septembril 1296 bulla "Ineffabilis amor", milles ta taunis kuninga tegevust ja saatis 30. aprillil 1297 Creili legaadid, et kuningaga tekkinud olukorda arutada. Kuna paavstil puhkes samal ajal tüli Colonna suguvõsaga, andis Bonifatius VIII 31. juulil 1297 avaldatud bullaga "Etsi de statu" Prantsusmaa kuningale loa maksustada vaimulikkond, mispeale kuningas taastas ekspordi Kirikuriiki. Paavst kuulutas omakorda pühakuks Philippe'i vanaisa Louis IX.

1298 vahendas Bonifatius VIII Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate vahel vaherahu sõlmimist, mille alusel abiellus Edward I 1299 Philippe IV õe Margaretiga, kes sai kaasavaraks Guyenne.

Paavst rajas 23. juulil 1295 avaldatud bullaga "Romanus Pontifex" Prantsusmaale Pamiersi piiskopkonna, mille piiskopiks määras ta Bernard Saisset ning sätestas 18. aprillil 1296 piiskopkonna piirid. Paavst määras 1301 Prantsusmaa kuninga juurde legaadiks Saisset, kes kritiseeris kuninga tegevust ja ähvardas teda kiriklike karistustega. Philippe IV lasi Pamiersi tagasi läinud piiskopi peatselt vangistada ja tuua 12. juulil 1301 kohtu ette, kus Saisset'd süüdistati Jumala teotamises, ketserluses ja reetmises. Piiskop eitas tema vastu esitatud süüdistusi. Kuningas nõudis paavstilt piiskopi tagandamist ning saatis kantsler Pierre Flote ja nõunik Guillaume de Nogaret vastava nõudega Rooma. Paavst nõudis omakorda kuningalt piiskopi vabastamist ja kui nõue jäi rahuldamata, mõistis ta 5. detsembril 1301 avaldatud bullas "Ausculta fili" piiskopi vangistamise hukka ja kutsus Prantsusmaa prelaate osalema 1302 Roomas toimuval sinodil.

Philippe IV sai 10. veebruaril 1302 kätte paavsti bulla, kuid Artois krahv Robert III rebis selle legaadi Narbonne'i ülemdiakoni Jacques de Normansi käest ja viskas tulle. Pingete õhutamiseks võltsitud bulla koostanud Flote süüdistas omakorda paavsti, et ta peab end Jumalast ülimuslikumaks. Kuningas kutsus 10. aprillil 1302 kokku generaalstaadid, kes toetasid kuningat.

Noyoni, Konstanzi ja Béziersi piiskopid viisid paavstile generaalstaatide otsused. Paavst süüdistas generaalstaatidel osalenud piiskoppe arguses ja taunis 24. juunil 1302 Flotet. Augustis 1302 teatas Porto kardinalpiiskop Matteo d'Aquasparta Prantsuse saadikute juuresolekul, et paavst pole taotlenudki Prantsusmaal ilmalikku võimu, nagu paavsti otsuseid Prantsusmaal tõlgendati.

31. oktoobril 1302 avati Roomas sinod, mille järel avaldas Bonifatius VIII 18. novembril 1302 bulla "[Unam Sanctam]]i". Paavst esitas seejärel kuningale omapoolsed tingimused tüli lahendamiseks, kuid Philippe IV lasi Nogaret mõjul 12. märtsiks 1303 koostada nimekirja paavsti süütegudest, süüdistades teda muuhulgas ketserluses. Nogaret tegi kuningale ettepaneku kutsuda kokku oikumeeniline kirikukogu, et paavst ametist tagandada. Paavst saatis veebruaris 1303 legaadina Prantsusmaale Amiensi piiskopi Jean Le Moine, kellele ta läkitas 13. aprillil kaks kirja, milles ühes teatas, et võib kuninga ekskommunitseerida ja ametist tagandada, teises nõudis Prantsusmaa prelaatidelt 3 kuu jooksul Rooma ilmumist. Paavst kutsus ka Saksa kuningat Albrechti alustama sõda Philippe'i vastu. Aprillis 1303 alustas vandenõud kavandanud Nogaret koos Sciarra Colonnaga Toscanas palgasõdurite värbamist.

Juunis 1303 vangistati Troyes'is paavsti uus legaat. Juunis esitas Guillaume du Plessis 29-punktilise süüdistuse Bonifatius VIII vastu ja nõudis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist. Paavsti süüdistati muuhulgas ketserluses, ebajumala austamises, Coelestinus V surmas, Püha Maa loovutamises muhameedlastele, simoonias ja maagias. Paavsti toetanud Cîteaux abt Jean III de Pontissier de Pontoise ja Autuni piiskop Barthélémy tagandati ametist.

Bonifatius VIII lükkas augustis 1303 tema vastu esitatud süüdistused tagasi ja peatas Nikosia peapiiskopi Gérard de Langresi ametivolitused. Ta peatas ka Pariisis vaimulike määramise, samuti ei lubanud kuningat toetanud Pariisi Ülikoolis õpetada teoloogiat. Ta kavatses 8. septembril 1303 kuninga avalikult ekskommunitseerida, kuid 7. septembri varahommikul tungis Nogaret koos Sciarra Colonnaga Anagni paavstipaleesse, vangistas paavsti ja tahtis ta viia Prantsusmaale, et anda ta Lyonis korraldataval kirikukogul kohtu alla. Kroonik Dino Compagni järgi jäi paavsti lähikonda selleks ajaks 5 kardinali. Colonna seadis paavstile kolm tingimust: taastada Colonna suguvõsa võõrandatud varad, astuda ametist tagasi ja anda end vandenõulaste kätte. Paavst keeldus ja Colonna kavatses ta tappa, kuid Nogaret peatas ta.

Anagnis puhkenud rahutuste järel vabastas rahvahulk 9. septembril 1303 paavsti ja ajas tema vangistajad linnast minema. Paavst siirdus Orsini suguvõsa kaitse all Rooma, andes enne surma mõnedele vandenõu kaasosalistele andeks.

Bonifatius VIII kutsus 1300 Philippe IV venna Valois krahvi Charles'i Itaaliasse appi lahendama sisekonflikte Firenzes.

Ta määras 1295 Bourgesi piiskopiks Egidio Colonna ja ordineeris detsembris 1296 Toulouse'i piiskopiks Louis d'Anjou.

Suhted Armeeniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiliikia katoolikos Gregorios VII saatis paavstile kirja.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa kuningas Edward I kehtestas vaimulikkonnale maksu, et sõdida Prantsusmaaga. Paavst taunis kuninga tegevust ja saatis legaadi Inglismaale.

Juunis 1297 teatas kuningas paavstile, et soovis Durhami piiskopiks määrata William Houghtoni, kuna kapiitli valitud Thomas Chatworth ei tunnustanud kuninga võimu. Paavst tunnustas Houghtonit Durhami piiskopina ja 1298 saatis kuningas Houghtoni saadikuks paavsti juurde. Piiskop kohtus 20. juunil 1298 paavstiga.

Bonifatius VIII toetas šotlasi võitluses inglastega. Šotlased saatsid paavsti juurde saadikud abi saamiseks. Paavst nõudis 27. juunil 1299 Edward I-lt Šotimaa sõltumatuse tunnustamist.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII tunnustas 30. aprillil 1303 Albrecht I-st Saksa kuningana, taunides teda varem seoses Nassau Adolfi mõrvaga, ehkki Albrecht oli teatanud, et ta ei tapnud Adolfit. Paavst taunis 1301 Albrechti sõda Saksa piiskoppidega ja kutsus ta Rooma oma tegevusest aru andma.

Albrecht tunnustas 17. juulil 1303 paavsti ülemvõimu Saksamaal ja lubas kaitsta katoliku kirikut. Paavst kutsus teda alustama sõda Prantsusmaa kuninga Philippe IV-ga.

Suhted Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoli kuningas ja Sitsiilia titulaarkuningas Carlo II osales konklaavil ja seejärel koos pojaga paavsti kroonimistseremoonial. Bonifatius VIII taotles Sitsiilia jäämist Anjou dünastia valdustesse, kuid tunnustas 21. juunil 1295 Aragóni kuninga Jaime II ja Carlo II vahelist lepet. Ta andis Jaimele Kirikuriigile kuulunud Sardiinia ja Korsika.

Paavst soovis, et Aragóni prints Federico loobuks oma nõudlustest Sitsiiliale. Ta kohtus kuningaga Velletris ja pakkus talle vastukaaluks abielu Ladina Keisririigi printsessiga. Federico keeldus pakkumisest, ta krooniti Sitsiilia kuningaks, mille järel aeti Sitsiiliast minema paavsti legaat. Paavst ekskommunitseeris Federico ja kehtestas Sitsiilias interdikti, kuid tunnustas 12. juunil 1303 Caltabellotta rahulepingut, mille alusel jäi Sitsiilia Frederico kätte, kes abiellus Carlo II tütrega. Paavst vabastas Frederico ekskommunikatsioonist ja Sitsiilia interdiktist.

Ta taastas Jaime II Sitsiilia kuningaks krooninud ja seejärel ekskommunitseeritud Tancredo da Monte volitused Nicastro piiskopina.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Taani kuningas Erik VI vangistas 1294 Lundi peapiiskopi Jens Grandi, saatis Bonifatius VIII Taani legaadiks Carcassonne ülempreestri Isarnuse ja nõudis kuningalt peapiiskopi vabastamist. Kuningas saatis Rooma oma saadikud, kuid paavst ekskommunitseeris 1298 Eriku ja kehtestas Taanile interdikti. Kuningas pidi 1303 paavstile järele andma, mille järel ta vabastati kirikuvandest.

Paavst määras 11. aprillil 1302 Isarnuse Lundi peapiiskopiks [1].

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII tunnustas Ungari ja Horvaatia kuningana Napoli kuninga Carlo II poega Károly I-t. Aadlikud valisid kuningaks aga András III ja tema surma järel Tšehhi kuninga Václav III.

Paavst määras 13. mail 1301 Ostia kardinalpiiskopi Niccolò Boccasini (hilisem paavst Benedictus XI) legaadiks Ungaris, Poolas ja Dalmaatsias, kes määras Ungarile interdikti.

Paavst rajas 1. mail 1298 Šibeniki piiskopkonna.

Bonifatius VIII ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinna toomkirik. Bonifatius VIII vabastas Tallinna 1300 interdiktist.

Bonifatius VIII käskis 1297 Praha peapiiskopil ja Lübecki piiskopil ekskommunitseerida igaühe, kes Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelise sõja ettekäändel tarvitas vaimulike vastu vägivalda.

Ta andis 7. jaanuaril 1299 avaldatud bullas "Fidedignis relatibus intellecto" Saksa ordu kõrgmeistrile ja Liivi ordu ordumeistrile korralduse ilmuda 6 kuu jooksul paavsti juurde aru andma, kuna paavst oli saanud teada, et orduvennad türanniseerivad (tyrannidem) vastristituid, mistõttu paljud usklikud, kes ristiusu on vastu võtnud, on kristlusest loobunud. Samuti olevad orduvennad vangistanud Riia peapiiskopi, piiranud Lihula linnuses Saare-Lääne piiskoppi ja ajanud Saare-Lääne toomhärrad nende valdustest minema. Paavst nõudis ordult Riia peapiiskopi kohest vabastamist. Paavsti korraldusel pidid ka peapiiskop ja Saare-Lääne piiskop tema juurde 6 kuu jooksul koos vaimulike ja Riia linna esindajatega ilmuma. Juulis 1299 selgitas paavst Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahelist kokkulepet.

Ta teatas 1294, et Salatsi jõgi ja sellest Eesti poole jäävad alad kuuluvad Riia peapiiskopkonnale. Ta kinnitas 10. juunil 1295 Riia peapiiskopi palvel Honorius III bulla 28. oktoobrist 1219. Ta määras 19. detsembril 1300 Riia peapiiskopiks Isarnuse ja andis talle palliumi. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile ja andis 9. aprillil 1301 peapiiskopile korraldusi benefiitside osas.

Paavst nõudis 18. märtsil 1299 avaldatud bullas "Paganorum horrenda perfidia", et Riia peapiiskop, Tartu ja Saare-Lääne piiskopid aitaksid Eestimaa vasalle võitluses paganatega. Paavsti väitel olevat Eestimaa paganad mitmel korral mässanud Taani kuninga ning ta vasallide vastu, tahtes neid hävitada, mistõttu kristlaste olukord olevat regioonis nigel.

Ta nimetas 20. aprillil 1298 frantsisklase Heinrichi Tallinna piiskopiks ja vabastas 7. detsembril 1300 Tallinna Taanile kehtestatud interdiktist. Paavst tähendas, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval veel palju uskmatuid, mistõttu Taanile määratud interdikti laiendamine Eestimaale võiks õhutada usklike kalduvust paganlusele, sest katoliku usku uuesti tagasi pöördunud pole oma usus veel kindlad, kuna neid mõjutavad usust taganemisele õigeusklikud venelased, paganlikud karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased, kes neile pidevalt peale tungivad.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüli Colonnadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavstil tekkisid kõige tõsisemad erimeelsused Colonna suguvõsaga, kuigi selle kaks kardinali Giacomo Colonna ja Pietro Colonna olid paavsti toetanud 1294 konklaavil. Kardinal Giacomo Colonna konfiskeeris 1297 algul oma vendade valdused ja andis need oma onupoegadele. Kardinali vennad apelleerisid paavstile, kes nõudis kardinalilt vendade õiguste tagamist. Kardinali toetajad taunisid paavsti sekkumist suguvõsa siseasjadesse. Paavst kutsus Colonnasid mõistlikkusele, kuid kohustas neid oma kindlustesse võtma paavstlikke garnisone, millest Colonnad keeldusid.

Stefano Colonna röövis 3. mail 1297 Anagnist Rooma teel olnud paavsti vara vedanud konvoid. Paavst kutsus seepeale Colonnad enda juurde, kes saabusid 6. mail 1297 kohale. Paavst nõudis röövitud vara tagastamist, Colonnade põliste kindluste loovutamist ja Stefano Colonna üleandmist paavstile. Colonnad keeldusid paavsti nõuete täitmisest, mispeale paavst tagandas ja ekskommunitseeris 10. mail 1297 avaldatud bullaga "In excelso throno" kardinalid Giacomo ja Pietro Colonna, andes neile siiski 10 päeva aega meeleparanduseks.

Samal päeval hõivasid Colonnad Roomas mitmed kirikud ja kuulutasid Bonifatius VIII saamise paavstiks ebaseaduslikuks, nõudsid oikumeenilise kirikukogu korraldamist ja seadsid kahtluse alla Coelestinus V ametist loobumise vastavuse kanoonilise õigusega. 16. mail tulid Colonnad välja uute süüdistustega. Paavst kuulutas 23. mail 1297 avaldatud bullaga "Lapis abscissus" mässulised Colonnad skismaatikuteks, võõrandas nende kindlused ja maavaldused. Ta ähvardas interdiktiga iga asulat, mis võtab mässulised Colonnad vastu. Mässulised Colonnad asusid 15. juunil 1297 oma kindluseid kindlustama. Paavst siirdus Orvietosse, kus ta kuulutas 4. septembril 1297 mässuliste Colonnade vastu sõja ja määras paavsti vägede ülemaks oma venna peale vara võõrandamise asjus paavstile kaevanud Landolfo Colonna. Paavst kuulutas detsembris 1297 mässuliste Colonnade vastu koguni välja ristisõja. Colonnad alistusid järk-järgult ja viimasena andis septembris 1298 paavsti vägedele alla Palestrina kindlus, mis paavsti korraldusel tehti maatasa ja selle varemetele külvati soola, nagu Kartaago hävitamisel.

Mässulised kardinalid läksid esmalt Rietisse paavsti juurde absolutsiooni saama. Paavst vabastas nad kirikuvandest, kuid ei tagastanud neile varasid. Colonnad organiseerisid seepeale ülestõusu ja Bonifatius VIII ekskommunitseeris uuesti suguvõsa mässulised liikmed. Neile varem kuulunud varad võõrandati ja jagati paavsti suguvõsa, Landolfo Colonna ja Orsinide vahel. Mässulised Colonnad põgenesid Prantsusmaale ja Sitsiiliasse.

Septembris 1303 osales paavstivastases Anagni vandenõus Sciarra Colonna.

Kirikuriigi ametnike ja piiskoppide määramised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII tagandas ametist Napoli kuninga Carlo II määratud isikud. Ta määras Romagna kuberneriks Guillaume Durandi. Ta saatis 1296 kardinal Giacomo Gaetani Stefaneschi legaadina Cesenasse, Bolognasse, Forlisse ja Faenzasse. Ta määras 1299 Niccolò Alberti Spoleto piiskopiks.

Linnriikide tülide lahendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst kehtestas 1299 Venezia ja Genova vahelises tülis vaherahu. Ta püüdis lahendada Firenze ja Toscana vahelist tüli, kuhu saatis legaadina kardinal Matteo d'Acquasparta, kes kehtestas Firenzes interdikti. Ta lahendas Orvieto ja Viterbo sisetülid, saades 1297 Orvieto linnapeaks.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII tühistas 27. detsembril 1294 enamiku Coelestinus V poolt ordudele antud privileegidest. Ta andis korralduse viia ametist tagasi astunud Coelestinus V järelvalve all Rooma, kuid eremiit põgenes teel. Kui ta kinni nabiti, vangistati ta Bonifatiuse korraldusel Fumone kindlusesse. Colonna suguvõsa mässulised liikmed süüdistasid hiljem paavsti Coelestinuse surmas.

Paavsti kaplan oli hilisem Riia peapiiskop Isarnus.

Ta piiras 18. veebruaril 1300 avaldatud bullaga "Super cathedram" kerjusmunkade volitusi pihisakramendi andmisel, kuid lubas neil jutlustada nende oma kirikutes ja avalikes paikades, kuid mitte ajal, mil jutlusi peab piiskopkonna prelaat.

Ta saatis laiali frantsiskaani tsölestiinid.

Ta sätestas antoniinide ordule augustiinlaste reeglid.

Ta määras Fonte-Avellana eremiitide kongregatsiooni paavstliku jurisdiktsiooni alla.

Ta vabastas 9. veebruaril 1296 Saksa ordu Sitsiilia kuninga määratud kümnisest ja kinnitas 16. veebruaril 1300 Saksa ordu privileegid. Ta kutsus Saksa ordu kõrgmeistri 7. jaanuaril 1299 Rooma ning kinnitas juulis 1299 ordu leppe Riia peapiiskopiga. Ta käskis 18. mail 1301 Saksa ordul anda vallutatud mõisad tagasi Riia peapiiskopile. [1].

Kui 1296 valiti Calatrava rüütliordule kaks suurmeistrit, volitas paavst ordu üldkapiitlit tüli lahendama.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII kuulutas 1300. aasta juubeliaastaks. Ta avaldas 22. veebruaril 1300 bulla "Antiquorum fida relatio", milles andis Rooma saabuvatele palveränduritele indulgentse.

Ta sätestas 1298 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Periculoso" klausuuri kõikidele nunnadele. Ta sätestas, et abtiss ei tohi ametisse asudes olla noorem kui 30-eluaastat.

Ta laiendas apostlite ning Gregorius I, Ambrosiuse, Augustinuse ja Hieronymuse auks peetavate kirikupühade tähistamist.

Ta andis kardinalidele korralduse kanda punast sutaani.

Tema ajal lisati tiaarale teine kroon. Kolmanda krooni lisas Benedictus XII.

Otsused kanoonilise õiguse alal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII avaldas 3. märtsil 1298 kanoonilise õiguse kogumiku "Liber Sextus".

Ta sätestas, et ametisse valitud piiskop saab ametisse, kui ta annab ajutistele administraatoritele üle kirjad oma valimise kohta.

Ta teatas, et kõik ketserite kohta langetatud kohtuotsused, mis pole saanud piiskopilt vastavat luba, on tühised. Ta sätestas, et vaimulikke võib süüdimõistmise korral vanglasse saata.

Vanglad on moodustatud kurjategijate vahi all hoidmiseks, mitte nende karistamiseks. Veelgi enam, me ei leia teilt eksimust, kui te mõistate vajadusel vangistusse karistuse kandmiseks, kas siis alaliselt või tähtajaliselt, need vaimulikud, kes on tunnistanud kuritegusid või mõistetud süüdi, pärast seda, kui te olete hoolikalt uurinud rikkumisi, isikuid ja juhtumi asjaolusid.

Ta lubas 21. veebruaril 1300 avaldatud bullas "De sepulturis" ekskommunitseerida igaühe, kes lahkavad surnukehi või keedavad neid.

Louis IX kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX kanoniseeris 11. augustil 1297 Prantsusmaa kuninga Louis IX.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII ihuarst Isaac oli juut. Paavst avaldas 13. juunil 1299 bulla "Exhibita nobis" juutide kohta.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII määras kardinalideks oma sugulased Benedetto Caetani, Giacomo Tomassi-Caetani, Giacomo Caetani Stefaneschi, Francesco Caetani ja Leonardo Patrasso.

Paavst jagas oma suguvõsa liikmetele Colonnadelt võõrandatud varasid.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII määras 15 uut kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XI. Ta andis Rooma kardinalvikaarile õiguse anda pihisakramenti.

  1. konsistoorium 1295
    1. Benedetto Caetani
  2. konsistoorium 17. detsember 1295
    1. Francesco Caetani
    2. Giacomo Caetani Stefaneschi
    3. Pietro Valeriano Duraguerra
    4. Francesco Napoleone Orsini
    5. Giacomo Tomassi-Caetani
  3. konsistoorium 4. detsember 1298
    1. Niccolò Boccasini (Benedictus XI)
    2. Gonzalo Gudiel
    3. Riccardo Petroni
    4. Teodorico Ranieri
  4. konsistoorium 2. märts 1300
    1. Luca Fieschi
    2. Gentile Partino
    3. Leonardo Patrasso
  5. konsistoorium 15. detsember 1302
    1. Giovanni Minio da Morrovalle
    2. Pedro Rodríguez

Bonifatius VIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rooma La Sapienza ülikooli inseneriteaduste teaduskonna hoone. Bonifatius VIII rajas 1303 Rooma ülikooli.

Bonifatius VIII rajas 20. aprillil 1303 avaldatud bullaga "In supremæ" Rooma ülikooli ning 1303 Fermo ja Avignoni ülikooli. Kuna Pariisi Ülikool toetas Philippe IV ja paavsti vahelises tülis kuningat, siis tühistas Bonifatius VIII teoloogia ja juura õpetamise Pariisis.

Ta määras Guido de Baysio Bologna ülikooli kantsleriks.

Ta lasi reorganiseerida Vatikani raamatukogu ja arhiivid.

Tema ajal püstitati Roomas, Anagnis ja teistes Kirikuriigi linnades paavstile ohtralt marmorist monumente.

Tema ajal renoveeriti või kaunistati Anagnis olev paavstipalee, Perugia katedraal, Orvieto katedraal ning Roomas senatipalee, Castel Sant' Angelo, Rooma Peetri kirik, Santa Maria Maggiore kirik, Lateraani basiilika ja San Lorenzo in Panisperna kirik.

Ta lasi Rooma Peetri kirikule paigutada uue kella.

Ta andis Venaissinile müntimisõiguse.

Paavsti kuurias tegutses arst Arnaldo da Villanova.

Ta kutsus Rooma Giotto di Bondone, kes kujutas paavsti freskol Lateraani basiilikas. Arnolfo di Cambio rajas tema hauamonumendi. Kunstnik Ambrogio Lorenzetti on paavsti kujutanud 1340 valminud maalil ja kunstnik Alphonse-Marie-Adolphe de Neuville on paavsti vahistamist Anagnis kujutanud 1883 valminud gravüüril.

Bonifatiuse vastase manifesti koostas frantsisklasest poeet Jacopone da Todi, kes 1298 vangistati.

Kroonik Dino Compagni väitel külastas paavsti oktoobris 1301 Dante Alighieri seoses gvelfide ja gibelliinide vahelise võitlusega Firenzes. Dante on maininud paavsti ka Jumalikus komöödias.

1911 valmis Itaalias Gerolamo Lo Savio tehtud film "Bonifacio VIII".

Paavsti on kujutatud 1998 Vatikanis ilmunud postmargil.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius VIII haud Rooma Peetri kirikus.

Bonifatius VIII suri 11. oktoobril 1303 Vatikanis palavikuhoo tagajärjel ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Prantsusmaa kuninga Philippe IV soovis Bonifatiuse kuulutamist ketseriks ja tema nime eemaldamist paavstide loendist. Nii Benedictus XI kui Clemens V võtsid tagasi Bonifatiuse avaldatud bullade "Unam Sanctami" ja "Clericis laicose" sätted.

Juunis 1308 esitasid generaalstaadid Bonifatiuse vastu süüdistusi ja 2. veebruaril 1309 alustati Avignonis Bonifatiuse vastu kohtuprotsessi. Clemens V kinnitas 13. septembril 1309 Bonifatiuse süütust talle esitatud süüdistuste osas ning mõistis 27. aprillil 1311 Anagni vandenõu läbiviijad samuti vabaks süüdistustest ja tühistas Bonifatius VIII otsused Prantsusmaa kohta alates novembrist 1302. Vienne'i oikumeenilisel kirikukogul tunnustati 16. oktoobril 1311 Bonifatiust legitiimse paavstina.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peter Acht: Der Recipe-Vermerk auf den Urkunden Papst Bonifaz VIII. "Festgabe Spindler", München 1955: 243–255.
  • Lydia von Auw: Da Celestino V a Bonifacio VIII. "Ricerche Religiose", 9, 1933: 424–445.
  • Friedrich Baethgen: Die Promissio Albrechts I. für Bonifaz VIII. "Aus Politik und Geschichte, Gedächtnisschrift für G. v. Below", Berlin 1928: 75–90.
  • Friedrich Baethgen: Quellen und Untersuchungen zur Geschichte der päpstlichen Hof- und Finanzverwaltung unter Bonifaz VIII. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Biblioteken und Archiven", 20, 1928–29: 114–237.
  • Agostino Paravicini Bagliani: Egidio Romano., l'arca di Noè e la tiara di Bonifacio VIII. Mariaclara Rossi, Gian Maria Varanini, "Chiesa, vita religiosa, società nel medioevo italiano". Roma, 2005: 503–519.
  • Agostino Paravicini Bagliani: Les portraits de Boniface VIII. Une tentative de synthèse. A. P. Bagliani, "Le portrait. La représentation de l'individu". Firenze, 2006: 117–140.
  • Adrien Baillet: Histoire des démêlés du Pape Boniface VIII avec Philippe le Bel. Paris, 1718.
  • Pietro Balan: Il processo di Bonifacio VIII narrato secondo i documenti. "Il papato di Giovanni VIII dall'872 all'882 ed il processo di Bonifacio VIII nel 1304." [1881?]: 1–85.
  • Giuseppe Balossi: Dante e Bonifacio VIII. Roma, 1903.
  • William Francis Barry: The Papal Monarchy; From St. Gregory the Great to Boniface VIII (590–1303). 2009.
  • Marco Bartoli: Celestino V e Bonifacio VIII. "La lettura di Ernesto Buonaiuti. Celestino V – cultura e società". Roma 2007: 225–235.
  • August Baumhauer: Philipp der Schöne und Bonifaz VIII. in ihrer Stellung zur französischen Kirche. Freiburg, 1920.
  • August Baumhauer: Die Gründung des französischen Bistums Pamiers im Zusammenhang mit dem Streite zwischen Philipp dem Schönen und Papst Bonifaz VIII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 45, 1926: 358–369.
  • Gustav Beckmann: Die Thronbesteigung Papst Bonifaz VIII. und König Adolf von Nassau. "Neues Archiv", 32, 1907: 493–498.
  • Josef Berchtold: Die Bulle Unam Sanctam, etc., und ihre wahre Bedeutung für Kirche und Staat. München, 1887.
  • Thomas Sherrer Ross Boase: Boniface VIII. London, 1933.
  • Thomas Sherrer Ross Boase: Bonifacius VIII and Bologna. "The English Historical Review", 48, 1933: 622–623.
  • Friedrich Bock: Bonifacio VIII nella storiografia francese. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 6, 1952: 248–259.
  • Thérèse Boespflug: La Curie au temps de Boniface VIII: étude prosopographique. Roma, 2005.
  • Ilaria Bonincontro: Bonifacio VIII. ideologia e azione politica. Roma, 2006.
  • Tito Bottagisio: Bonifacio VIII e un celebre commentatore di Dante. Milano, 1926.
  • Leonard Boyle: The Constitution "Cum ex eo" of Boniface VIII. "Medieval Studies", 24, 1962: 263–302.
  • Gianluca Briguglia: Filippo il Bello e Bonifacio VIII. Scritti politici di una disputa. Bergamo, 2002.
  • Moritz Brosch: Bonifaz VIII. und die Republik Florenz. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 25, 1904: 233–247.
  • Gerardo Bruni: Rari e inediti egidiani. I Capitola fidei inviati da Bonifacio VIII a Pechino. "Giornale Critico della Filosofia Italiana", 40, 1961: 310–323.
  • Charles T. Brusca: Boniface VIII and the decline of papal power. 1933.
  • Ovidio Capitani: Da Dante a Bonifacio VIII. Roma, 2007.
  • Filippo Caraffa: Due documenti su Trevi nel Lazio: una bolla di Bonifacio VIII e il testamento di Miozia Caetani. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 11, 1957: 241–254.
  • Riccardo Cerocchi: Bonifacio VIII, i Caetani e la storia del Lazio. Roma, 2004.
  • Joseph Chantrel: Boniface VIII. Paris, 1862.
  • Marie Dominique Chenu: Dogme et théologie dans la bulle Unam sanctam. "Recherches de Science Religieuse", 40, 1952: 307–316.
  • Peter D. Clarke: Two constitutions of Boniface VIII: an insight into the sources of the Liber Sextus. "Bulletin of the John Rylands Library" 83, 3 (2001): 115–128.
  • Peter D. Clarke: The Fragment of a Collection of Boniface VIII's extravagentes end a Gloss to Unam sanctam from Carlisle. "Bulletin of Medieval Canon Law" 24, 2000: 130–133.
  • Mario Conetti: Les pouvoirs du collège des cardinaux dans les pamphlets de Jacopo et Pietro Colonna contre Boniface VIII. "Revue de droit canonique" 53, 2003: 337–360.
  • Antonio Corvi: Il processo di Bonifacio VIII. Torino, 1948.
  • Jean Coste: Boniface VIII en procès. Articles d'accusation et déposition des témoins (1303–1311). Roma 1995 (pp. XXXIX-LXI bibl.).
  • Emilio Cristiani: Note sui rapporti tra alcune società bancarie toscane e Bonifacio VIII. Ludovico Gatto, Paola Supino Martini, "Studi sulla società e le culture del Medioevo per Girolamo Arnaldi". 1 kd. Firenze 2002: 149–155.
  • Mary Mildred Curley: The conflict between Pope Boniface VIII and King Philip IV, the Fair. 1927.
  • Mary Mildred Curley: An episode in the Conflict between Pope Boniface VIII and King Philip IV the Fair. "The Catholic Historical Review" 7, 1927: 194–226.
  • Johann Cyprian: Rationes, cur Bonifacius VIII. P. R. iubilaea centesimo quoque anno celebrari voluit. Leipzig, 1700.
  • Fulvio DelleDonne: La satira e la dottrina nella Curia del cardinale Benedetto Caetani. La "Reprobatio sermonis de nemine" di Stefano di San Giorgio. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 62, 2008: 3–24.
  • F. Delorme: Bulle du pape Boniface VIII élévant au rit double les fêtes des Apôtres, des Évangélistes et des quatre Docteurs de l'Église latine (20 sept. 1295). "La France Franciscaine", 8, 1925: 451–454.
  • Heinrich Denifle: Die Denkschriften der Colonna gegen Bonifaz VIIL und der Cardinale gegen die Colonna. "Archiv für Literatur und Kirchengeschichte des Mittelalters" 5 1889: 493–529.
  • E. Desjardins: La bulle "Unam sanctam". "Études Religieuses", 36, 1880: 161–181, 382–398, 517–534.
  • Georges Alfred Laurent Digard: Boniface VIII et les recteurs de Bretagne. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire", 3, 1883: 290–311.
  • Georges Alfred Laurent Digard: Un nouveau récit de l'attentat de Anagni. "Revue des Questions Historiques", 43, 1888: 557–561.
  • Georges Alfred Laurent Digard: Philippe le Bel et le Saint-Siege de 1285 à 1304. Paris, 1936.
  • Stephen Joseph Peter Van Dijk, Joan Hazelden Walker: The ordinal of the papal court from Innocent III to Boniface VIII and Related Documents. 1975.
  • Wilhelm Drumann: Geschichte Bonifaz VIII. Königsberg, 1852.
  • Daniel G. Duggan: Pope Boniface VIII on the union of church and state. 1948.
  • Eugenio Dupré Theseider: Come Bonifacio VIII infeudò a Giacomo II il regno di Sardegna e di Corsica. "Atti del VI congresso internazionale di studi sardi", Cagliari 1957: 91–101.
  • Eugenio Dupré Theseider: Bonifacio VIII e l'azione missionaria. "Festschrift Benz", Leiden 1967: 506–512.
  • Pierre Dupuy: Histoire du différend d'entre le pape Boniface VIII et Philippe le Bel, roi de France. Paris, 1655.
  • Franz Ehrmann: Die Bulle "Unam sanctam" des Papstes Bonifaz VIII. nach ihrem authentischen Wortlaut erklärt. München-Würzburg, 1896.
  • Andrew John Ekonomou: The Anglo-French arbitration decree of Pope Boniface VIII, 1293–1303. 1971.
  • Robert Fawtier: L'attentat d'Anagni. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire", 60, 1948: 153–179.
  • Pietro Fedele: Per la storia dell'attentato di Anagni. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano", 41, 1921: 195–232.
  • Pietro Fedele: Rassegna delle pubblicazioni su Bonifacio VIII e sull'età sua degli anni 1914–1921. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 44, 1921: 311–332.
  • Heinrich Finke: Aus den Tagen Bonifaz VIII. Münster, 1902.
  • Heinrich Finke: Bonifaz VIII. "Hochland", 1, 1903: 8–19.
  • Augusto Franchetti: Bonifazio VIII e il Comune di Firenze secondo i documenti vaticani. "Nuova antologia di scienze, lettere ed arti" 67, 1883: 23–38.
  • Arthur Frothingham: Proces-verbal by Giacomo Grimaldi to the opening of the tomb of Pope Boniface VIII in the Basilica of San Pietro in Vaticano in 1605. "The American Journal of archaeology and of the history of the fine arts" 4, 1888: 330–332.
  • Arsenio Frugoni: Il giubileo di Bonifacio VIII. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 62, 1950: 1–121.
  • Chiara Frugoni: Due papi per un giubileo: Celestino 5., Bonifacio 8. e il primo Anno santo. Milano, 2000.
  • Franz Xaver Funk: Zur Bulle Unam sanctam. "Theologische Quartalschrift", 72, 1890: 640–657.
  • Sten Gagnér: Boniface VIII and Avicenna. S. Gagnér, "Abhandlungen zur europäischen Rechtsgeschichte". Goldbach, 2004: 93–114.
  • Marianne Gaposchkin: Boniface VIII, Philip the Fair, and the sanctity of Louis IX. "Journal of Medieval History" 29, 2003: 1–26.
  • Ludovico Gatto: Tra Celestino e Bonifacio VIII. Note su un'inedita vita celestina. "Bullettino dell'Istituto Storico Italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano", 69, 1957: 303–317.
  • Herbert Grundmann: Bonifaz VIII. und Dante. "Dante und die Mächtigen seiner Zeit", München 1960: 9–36.
  • Heinz Göring: Die Beamten der Kurie unter Bonifatius VIII. Königsberg, 1934.
  • Edwin Charles Hall: Boniface VIII and the University of Paris. 1951.
  • Thomas Russell Hanley: Boniface VIII and the crusade: a study of crusade ideals and practice in the later middle age. Washington, 1934.
  • Albert Hauck: Der Gedanke der päpstlichen Weltherrschaft bis auf Bonifaz VIII. Leipzig 1904.
  • Peter Herde: Celestino V e Bonifacio VIII di fronte all'eremitismo francescano. "Eremitismo nel francescanesimo medievale". Atti del XVII Convegno Internazionale, Assisi, 12-13-14 ottobre 1989, Perugia 1991: 95–127.
  • Histoire Des Démeslez Du Pape Boniface VIII: Avec Philippe Le Bel, Roy de France. 1923.
  • Karl Leopold Hitzfeld: Krise in den Bettelorden im Pontifikat Bonifaz VIII? "Historisches Jahrbuch" 48, 1928: 1–30.
  • Robert Holtzmann: Philipp der Schöne von Frankreich und die Bulle "Ausculta fili". "Deutsche Zeitschrift für Geschichtswissenschaft", 8, 1897–98: 16–38.
  • Robert Holtzmann: Papst Bonifaz VIII. ein Ketzer? "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 26, 1905: 488–498.
  • Walter Holtzmann: Zum Attentat von Anagni. "Festschrift A. Brackmann", Weimar 1931: 492–507.
  • Herbert Hurka: Die angebliche Professio fidei Papst Bonifaz VIII. Freiburg i. Br, 1954.
  • Ludwig Hödl: Die beiden Kommentare des Johannes Monachus zur Bulle "Unam sanctam" Papst Bonifaz' VIII (vom 18. Nov. 1302). "Recherches de théologie et philosophie médiévales" 71, 2004: 172–200.
  • Ludwig Hödl: Der Kommentar des Kardinals Johannes Monachus zur Dekretale Super cathedram des Papstes Bonifatius VIII. (18. Februar 1300). "La Revue Mabillon" 77, 2005: 133–178.
  • Karl Adolf Konstantin Höfler: Rückblick auf Papst Bonifaz VIII. und die Literatur seiner Geschichte. "Abhandlungen der Bayerischen Akademie der Wissenschaften", Historische Klasse, 3, 1843: 1–84.
  • Torvald Höjer: Bonifacius VIII och Sverige. Carl Gustaf Malmström, "Bidrag till Sverges medeltidshistoria", Uppsala, 1902.
  • Elsbeth Jaffé: Die Ehepolitik Bonifaz.' VIII. Freiburg i. Br., 1923.
  • Bernardo Jungmann: De pontificatu Bonifatii VIII. "Dissertationes selectae in historiam ecclesiasticam", VI, Ratisbonae 1886, diss. XXX.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Joseph-Marie-Bruno-Constantin Kervyn de Lettenhove: Une relation inédite de l'attentat d'Anagni. "Revue des Questions Historiques", 11, 1872: 511–520.
  • William Torrance Kirby: Peter Marty Vermigli and Pope Boniface VIII: the difference between civil and ecclesiastical power. Frank A. James III, "Peter Martyr Vermigli and the European Reformations. Semper Reformanda". Leiden, 2004: 291–304.
  • A. Knopfler: Das Attentat von Anagni. "Historisch-Politische Blätter für das Katholische Deutschland", 102, 1888: 1–11.
  • Gerhart Ladner: Die Statue Bonifaz VIII. in der Laterans-Basilika und die Entstehung der dreifach gekrönten Tiara. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 42, 1934: 35–69.
  • Gabriel Le Bras: Boniface VIII, symphoniste et modérateur. "Mélanges Halphen", Paris 1951: 383–394.
  • Jean Leclercq: La rénonciation de Célestin V et l'opinion théologique en France du vivant de Boniface VIII. "Revue d'Histoire de l'Église de France", 25, 1939: 183–198.
  • Le culture di Bonifacio VIII. Roma, 2006.
  • Pierre-Yves Le Pogam: La lutte entre Boniface VIII et les Colonna par les armes symboliques. "Rivista di storia della Chiesa in Italia" 61, 2007: 47–66.
  • Guido Levi: Bonifacio VIII e le sue relazioni col comune di Firenze. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 5, 1882: 365–474.
  • Guido Levi: Due minute di lettere di Bonifacio VIII. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 9, 1886: 621–635.
  • Martin Lintzel: Das Bündnis Albrechts I. mit Bonifaz VIII. "Historische Zeitschrift", 151, 1935: 457–485.
  • Jean Lulvès: Die Entstehung der angeblichen Professio fidei Papst Bonifaz VIII. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 31, 1910: 375–391.
  • Anneliese Maier: Due documenti nuovi relativi alla lotta dei cardinali Colonna contro Bonifacio VIII. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 3, 1944: 344–364.
  • Horace Kinder Mann: Boniface VIII. to Bl. Benedict XI., 1294–1304. 1966.
  • Giuseppe Marchetti Longhi: Il Palazzo di Bonifacio VIII in Anagni. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 43, 1920: 379–410.
  • G. Marii: Anagni e Bonifacio VIII. "La Civiltà Cattolica", 65, 1914, nr. 1: 680–697.
  • Giuseppe Martini: Per la storia dei pontificati di Niccolò IV e di Bonifacio VIII. "Rivista Storica Italiana", 58, 1941: 3–41.
  • Enrico Menestò: Bonifacio VIII. Spoleto, 2003.
  • Emil Michael: Die Rolle Nogarets bei dem Attentat auf Bonifaz VIII. "Zeitschrift für Katholische Theologie", 16, 1892: 367–372.
  • Heike Johanna Mierau: Gerüchte als Medium der Grenzüberschreitung im Bonifaz-Prozeß. U. Knefelkampf, "Grenze und Grenzüberschreitung im Mittelalter". Berlin, 2007: 109–121.
  • Charles Mitchell: The Lateran fresco of Boniface VIII. 1951.
  • Émile Molinier: Inventaire du trésor du Saint-Siège sous Boniface VIII (1295). "Bibliothèque de l'École des Chartes", 43, 1882: 277–310; 45, 1884: 31–57.
  • Gennaro Maria Monti: Una satira di Iacopone da Todi contro Bonifacio VIII. "Miscellanea Ehrle", III, Roma 1924: 67–87.
  • Raffaello Morghen: Una legazione di Benedetto Caetani nell'Umbria e la guerra tra Perugia e Foligno del 1288. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 52, 1929: 485–490.
  • Pantaléon Mury: La bulle Unam sanctam. "Revue des Questions Historiques", 26, 1879: 91–130.
  • Eugène Müntz: Études sur l'histoire de l'art à Rome pendant le Moyen Âge: Boniface VIII et Giotto. "Mélanges d'Archéologie et d'His-toire", 1, 1881: 111–137.
  • Eugène Müntz: La tiare pontificale: Boniface VIII et l'addition de la seconde couronne. "Mémoires de l'Institut National de France", 36, 1898: 268–272.
  • Richard Newhall: L'affaire de Anagni. "The Catholic Historical Review", 1, 1921–22: 277–299.
  • Alfred Niemeier: Untersuchungen über die Beziehungen Albrechts I. zu Bonifaz VIII. Berlin 1900.
  • Nikolaus Nilles: In scrinio pectoris sui. Über den Brustschrein Bonifaz VIII. "Zeitschrift für Katholische Theologie", 19, 1895: 1–34.
  • Nikolaus Nilles: Die Datierung des Liber Sextus Bonifaz VIII. juncta glossa. "Zeitschrift für Katholische Theologie", 25, 1901: 1–24.
  • Pasquale Papa: L'ambasceria bolognese del 1301 inviata a richiesta dei Fiorentini al pontefice Bonifacio VIII. Firenze, 1900.
  • Giuseppe Petronio: Bonifacio VIII: un episodio della vita e dell'arte di Dante. Lucca, 1950.
  • Mercedes Pieri: L'attentato contro Bonifacio VIII. Torino, 1903.
  • Giovanni Pilati: Bonifacio VIII e il potere indiretto. "Antonianum", 8, 1933: 329–354.
  • Barthélemy-Amédée Pocquet du Haut-Jussé: Le second différend entre Boniface VIII et Philippe le Bel. "Mélanges A. Dufourcq", Paris, 1932: 73–108.
  • Frederick Maurice Powicke: Pope Boniface VIII. "History" 18, 1934: 307–329.
  • Helmuth Pree: Bonifaz VIII. (1294–1303) als kirchlicher Gesetzgeber. K. Breitsching, "Recht – Bürge der Freiheit: Festschrift für Johannes Mühlsteiger SJ zum 80. Geburtstag". Berlin, 2006: 453–479.
  • Wilhelm Renken: Hat König Albrecht I. dem Papste Bonifaz einen Lehnseid geleistet? Halle, 1909.
  • Otto Riedel: König und Papst. Erzählungen über den Machtkampf zwischen König Philipp IV. von Frankreich und Papst Bonifatius VIII. und über Johannes XXII. von Avignon. Geschichtliches und Ersonnenes. Wien, 1967.
  • Marina Righetti Tosti-Croce: Bonifacio VIII e il suo tempo: anno 1300 il primo giubileo. Milano, 2000.
  • Félix Rocquain: Boniface VIII. "Journal des Savants", 59, 1875: 55–67, 128–39, 185–99.
  • Félix Rocquain: Philippe le Bel et la bulle "Ausculta fili". "Bibliothèque de l'École des Chartes" 44, 1883: 393–418.
  • Carl Rodenberg: Die Bulle des Papstes Bonifaz VIII. gegen die Cardinäle Jakob und Peter Colonna vom 10. Mai 1297. "Forschungen zur Deutschen Geschichte" 19, 1879: 192–199.
  • Alessandra Bartolomei Romagnoli: Le bolle di Celestino V cassate da Bonifacio VIII. "Archivum Historiae Pontificiae" 37, 1999: 61–83.
  • Adolphe Rome, Auguste Pelzer: Un manuscrit de la bibliothèque de Boniface VIII a la Médicéenne de Florence. 1938.
  • Joannes Rubeus: Bonifacius VIII e familia Caietanorum principum Romanus pontifex. Roma, 1651.
  • Herwarth Röttgen: Die Inbesitznahme d. Lateran durch Bonifaz VIII. "Überlegungen zur Wirklichkeit der Benediktionskanzel in Giottos Fresko und zur alten Benediktionskanzel der Lateran. Das Andere wahrnehmen". Köln, 1991: 141–168.
  • Pío Sagüés Azcona: El reino de Navarra en la contienda entre Felipe el Hermoso y Bonifacio VIII (1303–1304). "Archivo Ibero-Americano", 23, 1963: 5–24.
  • Vicente Salavert y Roca: El tratado de Anagni y la expansión mediterránea de la Corona de Aragón. "Estudios de Edad Media de la Corona de Aragón", 5, 1952: 209–360.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Documenti relativi alla contesa fra le famiglie Colonna e Gaetani sotto Bonifacio VIII e i suoi successori. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 16, 1893: 233–235.
  • Francesco Scandone: Documenti sulle relazioni tra la corte angioina di Napoli, papa Bonifacio VIII e i Colonna. "Archivio Storico delle Province Napoletane", 41, 1961: 221–236.
  • Heinrich Schmidinger: Ein vergessener Bericht über das Attentat von Anagni. "Mélanges Tisserant", V, Roma 1964: 373–388.
  • Friedrich Schneider: Dante's Hass und Verachtung gegen Papst Bonifaz VIII. "Historische Zeitschrift", 195, 1962: 574–580.
  • Richard Scholz: Publizistik zur Zeit Philipps des Schönen und Bonifaz VIII. Stuttgart, 1903.
  • Richard Scholz: Zur Beurteilung Bonifaz VIII. und seines sittlich-religiosen Charakters. "Historische Vierteljahrschrift" 9, 1906: 470–506.
  • Tilmann Schmidt: Der Bonifaz-Prozess. Verfahren der Papstanklage in der Zeit Bonifaz VIII. und Clemens V. Köln 1989.
  • Tilmann Schmidt: La condamnation de Pierre Flote par le pape Boniface VIII. "Mélanges de l'Ecole française de Rome. Moyen Âge" 118, 2006: 109–122.
  • Tilmann Schmidt: Bucheinteilungen im Liber Sextus Papst Bonifaz' VIII. M. Ascheri, "Ins Wasser geworfen und Ozeane durchquert". Festschrift für Knut Wolfgang Nörr. Köln, 2003: 905–912.
  • Matthias Schuler: Die Besetzung der deutschen Bistümer in den drei rheinischen Kirchenprovinzen in den ersten Jahren Papst Bonifaz' VIII. Berlin, 1909.
  • Michael Seidlmayer: Papst Bonifaz VIII. und der Kirchenstaat. "Historisches Jahrbuch im Auftrag der Görresgesellschaft", 60, 1940: 78–87.
  • Peter Seiler: Die Idolatrieanklage im Prozeß gegen Bonifaz VIII. Philine Helas, "Bild-Geschichte: Festschrift für Horst Bredekamp". Berlin, 2007: 353–374.
  • Massimo Seriacopi: Bonifacio VIII nella storia e nell'opera di Dante. Firenze, 2003.
  • Salvatore Sibilia: Bonifacio VIII. Roma, 1949.
  • Salvatore Sibilia: L'iconografia di Bonifacio VIII. "Bollettino della Società Romana di Storia Patria. Sezione per il Lazio meridionale", 1, 1951: 21–54.
  • Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. "Eesti Kirjandus" nr. 3/1926.
  • Klemens Sommer: Die Anklage der Idolatrie gegen Papst Bonifaz VIII. und seine Porträtstatuen. Freiburg, 1920.
  • Klemens Sommer: Zur römischen Baugeschichte unter dem Pontifikate Papst Bonifaz VIII. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 31, 1923: 41–54.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI., etc. Brunswick, 1888.
  • Franz Spunda: Tyrann Gottes. Der Roman des Papstes Bonifaz VIII. und seiner Zeit. 1941.
  • Carl Stange: Der Jubelablass Bonifaz VIII. in Dante's Commedia. "Zeitschrift für Kirchengeschichte", 63, 1950–51: 145–165.
  • William G. Stanton: Pope Boniface VIII: implications involved in his church-state declarations. 1959.
  • Judy Summers: Some interpretations of the dispute between Pope Boniface VIII and Philip IV, King of France. 1966.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Die Thätigkeit und Stellung der Cardinäle bis Papst Bonifaz VIII. Freiburg, 1896.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Die Visitatio liminum ss. apostolorum bis Bonifaz VIII. "Theologische Quartalschrift" 82, 1900: 69–117.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Die oligarchischen Tendenzen des Kardinalkollegs bis Bonifaz VIII. "Theologische Quartalschrift" 83, 1901: 45–93.
  • Guido Zaccagnini: Un frammento d'un libro di conti della Camera Privata di Bonifacio VIII. "Bullettino Storico Pistoiese", 23, 1921: 157–166.
  • Luigi Tosti: Storia de Bonifazio VIII e de' suoi tempi. Monte Cassino, 1846.
  • Julius Treutler: Drei Bullen Bonifacius VIII. 1876.
  • Walter Ullmann: Boniface VIII and his contemporary scholarship. 1976.
  • Giuseppe Vecchi: Carmi esametrici e ritmi musicali per Bonifacio VIII. "Convivium", 28, 1960: 513–523.
  • Paul Vierkant: Dante und der verdammte Bonifatius VIII. 2007.
  • Vigor: Historia eorum qua acta sunt inter Philippe, Pulcher, et Bonif. VIII. Roma, 1639.
  • Daniel P. Waley: Pope Boniface VIII and the Commune of Orvieto. "Transactions of the Royal Historical Society", 32, 1950: 121–139.
  • Helmut Walter: Ein später franziskanischer Beitrag zum Streit zwischen Bonifaz VIII. und Philipp IV. R. Averkorn, "Europa und die Welt in der Geschichte: Festschrift zum 60. Geburtstag von Dieter Berg". Bochum, 2004: 999–1010.
  • Roberto Weiss: Cinque lettere inedite del cardinale Benedetto Caetani (Bonifacio VIII). "Rivista di Storia della Chiesa in Italia", 3, 1949: 157–164.
  • Karl Wenck: War Bonifaz VIII. ein Ketzer? "Historische Zeitschrift", 94, 1904: 1–66.
  • Karl Wenck: Noch einmal: war Papst Bonifaz VIII. ein Ketzer? "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 27, 1906: 185–195.
  • George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.
  • Nicholas Patrick Wiseman: Pope Boniface VIII. Dublin Review 17, 1844.
  • Charles T. Wood: Philip the Fair and Boniface VIII: state vs. Papacy. 1967.
  • Charles T. Wood: Celestine V, Boniface VIII and the Authority of Parliament. "Journal of Medieval History", 8, 1982: 45–62.
  • Adro Xavier: Bonifacio VIII: Iglesia o Estado. 1971.
Eelnev:
Coelestinus V
Rooma paavst
12941303
Järgnev:
Benedictus XI