Nicolaus I

Allikas: Vikipeedia
Nicolaus I
NicholasI.jpg

Valitsemisaja algus 24. aprill 858
Valitsemisaja lõpp 13. november 867
Eelkäija Benedictus III
Järeltulija Hadrianus II
Sünnikuupäev 800–820 ?
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 13. november 867
Surmakoht Rooma

Nicolaus I oli paavst 858867. Ta oli 105. paavst.

Nicolaus sündis Roomas ajavahemikul 800820 ja oli linnaametniku (defensor või regionarius) Theodoruse (Teodoro) poeg. "Catholic Encyclopedia" järgi sai Nicolaus nooruses tolle aja kohta korraliku hariduse.

Paavst Sergius II ordineeris ta alamdiakoniks ja Leo IV määras ta umbes 853. aastal kardinaldiakoniks. Ta osales 853 Rooma sinodil, kus ekskommunitseeriti hilisem vastupaavst Anastasius Bibliothecarius.

Nicolaus oli mõjukas vaimulik Benedictus III ajal, kelle nõunikuks ta sai.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I valiti paavstiks pühapäeval 24. aprillil 858 ja teda tunnustas Benedictus III surma järel Rooma saabunud Frangi keiser Ludwig II.

Rooma vaimulikud ja kodanikud valisid esmalt paavstiks San Marco kardinalpreestri Hadrianuse, kes loobus sellest ametist.

Suhted Frangi valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I korraldas 26. aprillil või 27. aprillil 858 Roomas viibinud keiser Ludwig II auks uhke pidusöögi. Paavst külastas hiljem Rooma lähistel laagris asunud keisrit, kes tuli talle isiklikult vastu ja talutas tema hobust.

Kui Lotringi kuningas Lothar II otsustas end 862. aastal lahutada, kaebas kuninganna Teutberga paavstile. 28. aprillil või 29. aprillil 862 toimunud Aacheni sinodil kinnitasid kohalikud vaimulikud nende lahutuse ja tunnustasid juunis 863 toimunud Metzi sinodil Lothar II otsust abielluda oma armukese Waldradaga. Sinodil viibinud paavsti legaadid kiitsid altkäemaksu saamisel kuninga uue abielu heaks.

Kölni peapiiskop Günther ja Trieri peapiiskop Thietgaud otsustasid Metzi sinodi otsused viia Rooma paavstile tutvumiseks, kuid Nicolaus I ekskommunitseeris oktoobris 863 toimunud Lateraani sinodil mõlemad vaimulikud ja tagandas nad ametist süüdistatuna bigaamia soosimises.

Keiser Ludwig II ähvardas vaimulike ekskommunitseerimise järel Roomat rünnata, sundides paavsti ilma toiduta kaheks päevaks Rooma Peetri kirikusse varjule põgenema, kuid keiser otsustas siiski paavsti nõudmistele järele andma ja Lothar II pidi Teutberga oma kotta tagasi võtma.

Nicolaus I käskis Charles II Paljaspea valduste piiskoppe ekskommunitseerida Arles’ krahvi Boso abikaasa Engiltrude, kes oli mehe juurest armukesega minema jooksnud. 860. aastal peetud Milano sinodil Engiltrude ekskommunitseeriti.

Nicolaus I toetas 863 Charles II Paljaspea tütart Judithit, kes oli abiellunud Flandria krahvi Baldwin I-ga ilma isa nõusolekuta, mistõttu Frangi piiskopid olid ta ekskommunitseerinud. Nicolaus I selgitas aga abielu puutumatust ja kutsus Charles II-st Baldwiniga ära leppima.

Bretagne’i hertsog Salomon suhtles paavstiga vaimulike määramise asjus.

Suhted Bütsantsiga ja Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Michael III tagandas 858. aastal Konstantinoopoli patriarhi Ignatios I, kuid Nicolaus I taunis keisri otsust ega tunnustanud seda. Uus patriarh Photios I saatis koos keisriga paavstile kirja, et saada temalt tunnustust.

Paavst saatis seepeale Konstantinoopolisse oma legaadid Porto piiskopi Rodoaldi ja Anagni piiskopi Zachariase. Mais 861 toimunud kirikukogul tunnustasid Bütsantsi vaimulikud Photiost legitiimse patriarhina, paavsti legaatidele anti nende poolehoiu saamiseks altkäemaksu.

Konstantinoopolist naasnud saadikud kutsusid paavsti Photiost toetama, kuid paavst keeldus seda tegemast. Ignatios I saatis Rooma oma esindaja arhimandriit Theognostose, mille järel kirjutas paavst Photiosele, et Ignatios on seaduslik patriarh. Paavst kutsus 8. mail 862 kõiki Idamaade patriarhe Photiost mitte tunnustama. Augustis 863 peetud sinodil tagandas ja ekskommunitseeris paavst patriarh Photiose ning mõlemad legaadid.

Keiser saatis paavstile Photiose poolt dikteeritud kirja, milles ta selgitas, et paavst ei suuda Ignatiost aidata, kuid paavst õigustas 28. septembril 865 oma otsust.

Paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel puhkes vaidlus Illüüria vikariaadi pärast, mis traditsiooni järgi allus Rooma jurisdiktsioonile. Rooma kirik laiendas oma jurisdiktsiooni ka Konstantinoopolile kuulunud Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia üle.

Konstantinoopoli patriarhi ärritas aga paavsti otsus alustada Bulgaaria misjoneerimist. Nicolaus I saatis 866. aastal Bulgaariasse kuningas Boris I palvel Porto piiskopi Formosuse. Paavst saatis samal aastal Konstantinoopolisse delegatsiooni, mida juhtis Ostia piiskop Donatus. Photios pidas augustist septembrini 867 kirikukogu, kus Nicolaus I ekskommunitseeriti, kuid kirikukogu otsus jõudis Rooma alles pärast paavsti surma.

Suhted gallikaani piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I nõudis Reimsi peapiiskopilt Hincmarilt tagandatud piiskoppide juhtumite ülevaatamist, kuna vaimulikud apelleerisid Rooma.

Nicolaus I käskis vaadata üle 861 või 862. aastal tagandatud Soissons’i piiskopi Rothadi juhtumi, kes ennistati 865. aastal ametisse tagasi.

866. aastal puhkes vaidlus Wulfadi määramise üle Bourges’i peapiiskopiks.

Paavst kinnitas 863. aastal Benedictus III otsuse Soissons’i kirikukogu otsuste tunnustamise osas, ehkki Leo IV oli need hukka mõistnud. Kirikukogu leidis, et paavsti loata ametisse tagasi ennistatud Reimsi peapiiskopi Ebbo ordinatsioonid olid õigustatud.

Paavst süüdistas Beauvais’ piiskoppi Odot Konstantinoopoli patriarhi Photiose toetamises, keda paavst ei tunnustanud.

Ta kinnitas Corbie’ kloostri privileegid ja tunnustas 867. aastal Vézelay kloostri asutamist.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viikingite hävitatud Iria Flavia linnas tegutsenud piiskopkonna kapiitel palus paavstilt umbes aastal 860, et piiskopkonna keskus viidaks üle Compostellasse. Paavst soovis, et piiskopkonna keskuse funktsioonid jaotatakse Iria ja Compostella vahel.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I pani aastal 24. veebruaril 861 kirikuvande alla ja tagandas ametist Ravenna peapiiskopi Johannes X, kes keeldus paavstile kuuletumast, nõudis sufragaanpiiskoppidelt raha, vangistas preestreid, võltsis dokumente oma nõuete õigustamiseks ning kohtles paavsti legaate ebaväärikalt.

Johannes siirdus Paviasse ja kaebas paavsti otsuse üle keisrile, kes andis talle kaasa saadikud ja saatis Rooma. Nicolaus I nõudis vaimuliku juhtumi arutamist sinodil, kuid Johannes põgenes Roomast. Paavst siirdus seepeale Ravennasse juhtumit uurima, keiser soovitas Johannesel andestust paluda ja 18. novembril 861 ennistati ta ametisse tagasi.

Kuna Johannes suhtles aktiivselt ekskommunitseeritud Kölni peapiiskopi Güntheriga ja Trieri peapiiskopi Thietgaudiga, ekskommunitseeriti ta oktoobris 863 koos Bergamo piiskopi Haganoga uuesti ning pidi taas andestust paluma.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I vähendas advendiaja seniselt 40 päevalt nelja nädalani.

Ta leidis, et Kolmainsuse (Isa, Poja ja Püha Vaimu) nimel tehtud ristimine on kehtiv, isegi kui selle viib läbi juut või pagan, taasristimine pole aga õigustatud.

Ta kutsus jõuluööl ja taevaminemise püha eelsel ööl usklikke paastuma.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I keelas 866. aastal nõidade ülekuulamisel piinamise kasutamise.

Ta taunis duelli, mida pidas Jumala ja kiriku seaduste rikkumiseks.

Ta korraldas 860 oktoobris ja detsembris Roomat tabanud üleujutuste ajal elanike abistamist.

Kuuria ja uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I ajast on teada 9 uut kardinali, sealhulgas ka hilisemad paavstid Formosus, Romanus ja Johannes VIII. Ta ordineeris 65 piiskoppi, 7 preestrit ja 4 diakonit. Ta saatis 861. aastal palliumi Vienne’i piiskopile Adole ja detsembris 865 Bremeni peapiiskopile Rambertile.

861 peetud Rooma sinodil mõisteti hukka igaüks, kes eitab, et paavsti valimine kuulub preestrite, priimaste, aadlike ja kogu Rooma kiriku vaimulike pädevusse.

Tema ajal oli kuurias üheks mõjukamaks vaimulikuks endine vastupaavst Anastasius Bibliothecarius, primiceriuse ametit pidas vaimulik Leo.

  1. Formosus
  2. Gaudericus (Gauderico)
  3. Johannes
  4. Leo (Leone)
  5. Leo (Leone)
  6. Leo (Leone)
  7. Leo (Leone)
  8. Paulus
  9. Romanus

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I alustas 865. aasta paiku katoliku kiriku misjonit Bulgaarias, kuhu ta saatis Porto piiskopi ja tulevase paavsti Formosuse.

Paavst kutsus Rooma ka Kyrillose ja Methodiose, kuid suri enne nende saabumist.

Ta kinnitas 31. mail 864 Ansgari Bremeni peapiiskopiks ja ühendas Bremeni ja Hamburgi peapiiskopkonnad. Ta määras Ansgari ja tema järeltulijad Bremeni peapiiskopi kohal paavstlikeks legaatideks taanlaste, rootslaste ja slaavlaste misjoni läbiviimisel.

Nicolaus I kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I oli teadaolevalt esimene paavst, kes toetus oma põhimõtete õigustamiseks Pseudo-Isidoruse dekreetidele, seda seoses Soissons’i tagandatud piiskopi Rothadi juhtumiga.

Tema ajal renoveeriti Roomas Santa Maria in Cosmedini ja Santa Maria Nuova kirikud.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus I suri 13. novembril 867 stressist põhjustatud terviserikkesse ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna ja tema mälestuspäev on 13. november. Juba 868. aastal arutati Troyes’ kirikukogul tema nime lisamist missakaanonisse. 1630 paigutati tema nimi Rooma märtüroloogiasse.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuloolane J. N. D. Kelly kirjeldab, et „Nicolaus I jaoks oli paavst Jumala esindaja maa peal, kellel oli autoriteet kogu kiriku üle, sinodite eesmärgiks oli paavsti otsused ellu viia, kirikul oli õigus mõjutada riiki ja selle järele vaadata, samuti tuli ilmaliku vürsti sekkumine kiriku asjadesse hukka mõista.“

Paavsti legaat Arsenius nimetas teda „summus pontifex et universalis papa.“

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John Bakita: Nicholas I (858-867): An analysis of his interpretation of papal primacy. Ann Arbor, 1979.
  • Robert Joseph Belletzkie: Pope Nicholas I and John of Ravenna. The Struggle for Ecclesiastical Rights in the Ninth Century. "Church History", 49, 1980: 262-272.
  • Karl-Ulrich Betz: Hinkmar von Reims, Nikolaus I., Pseudo-Isidor. Bonn, 1964.
  • Jane Carol Bishop: Pope Nicholas I and the First Age of Papal Independance. Ann Arbor-London, 1981.
  • Ulrich Blanke: Studien zur Geschichte des Papsttums im letzten Drittel des 9. Jahrhunderts. Geistige und politische Anschauungen der Nachfolger Nikolaus I. Münster, 1955.
  • Yves Congar: Nicolas Ier: ses positions ecclésiologiques. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 21, 1967: 393-410.
  • Max Conrad: Römisches Recht bei Papst Nicolaus I. "Neues Archiv" 36, 1911: 719-722.
  • George T. Dennis: The "anti-Greek" Character of the Responsa of Nicholas I. "Orientalia Christiana Periodica" 24, 1958: 165-174.
  • Ivan Dujčev: Die Responsa Nicolai I. papae ad Consulta Bulgarorum als Quelle für die bulgarische Geschichte. I. Dujčev, Medioevo bizantino-slavo, I. Roma, 1965: 125-148.
  • Ivan Dujčev: I "Responsa" di papa Nicolò I ai Bulgari neoconvertiti. "Aevum" 42, 1968: 403-428.
  • Francis Dvornik: Photius, Nicholas I and Hadrian II. "Byzantinoslavica" 34, 1973: 33-50.
  • Arsenio Frugoni: La Chiesa di Niccolò I. Niccolò I e il potere temporale. "Humanitas" 4, 1949: 495-501, 603-609.
  • Horst Fuhrmann: Papst Nikolaus I. und die Absetzung des Erzbischofs Johannes von Ravenna. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 44, 1958: 353-358.
  • W. Georgi: Erzbischof Gunthar von Köln und die Konflikte um das Reich König Lothars II. Überlegungen zum politischen und rechtlichen Kontext der Absetzung durch Papst Nikolaus I. im Jahre. "Jahrbuch des Kölnischen Geschichtsvereins" 66, 1995: 1-33.
  • Walter Goffart: The Privilege of Nicholas I for St. Calais: a New Theory. "Revue Bénédictine" 71, 1961: 287-337.
  • Anton Greinacher: Die Anschauungen des Papstes Nikolaus I. über das Verhältnis von Staat und Kirche. Berlin, Leipzig, 1909.
  • Johannes Haller: Nikolaus I. und Pseudo-Isidor. Leipzig, 1936.
  • Lothar Heiser: Die Responsa ad consulta Bulgarorum des Papstes Nikolaus I. Trier, 1979.
  • Klaus Herbers: Der Konflikt Papst Nikolaus' I. mit Erzbischof Johannes VII. von Ravenna (861). P. Heinig, "Diplomatische und chronologische Studien aus der Arbeit an den Regesta Imperii". Köln, 1991: 51-66.
  • Klaus Herbers: Papst Nikolaus I. und Patriarch Photios. Das Bild des byzantinischen Gegners in lateinischen Quellen. O. Engels, "Die Begegnung des Westens mit dem Osten". Sigmaringen, 1993: 51-74.
  • Paul A. Holmes: Nicholas I's "Reply to the Bulgarians" Revisited. "Ecclesia Orans" 7, 1990: 131-143.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Angeliki Laiou: "Consensus facit nuptias - Et non": Pope Nicholas I's Responsa to the Bulgarians as a Source for Byzantine Marriage Customs. "Rechtshistorisches Journal" 4, 1985: 189-201.
  • Liber Pontificalis.
  • Frederick A. Norwood: The Political Pretensions of Pope Nicholas I. "Church History" 15, 1946: 271-285.
  • Ernst Perels: Ein Berufungsschreiben Papst Nikolaus' I. zur fränkischen Reichssynode in Rom. "Neues Archiv" 32, 1907: 133-149.
  • Ernst Perels: Die Briefe Papst Nikolaus' I. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" (NA) 37, 1912: 535-586; NA 39, 1914: 43-153.
  • Ernst Perels: Papst Nikolaus I. und Anastasius Bibliothecarius. Berlin 1920.
  • Ernst Perels: Papst Nikolaus I. im Streit zwischen Le Mans und St. Calais. A. Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen für Paul Kehr". München, 1926: 146-162.
  • Henri Pirenne: La bulle fausse de Nicolas Ier pour le monastère de Saint-Pierre à Gand. "Bulletin de la Commission Royale" 71, 1902: 156-172.
  • Henri Quentin: Lettre de Nicolas Ier pour le concile de Soissons et formules ecclésiastiques de la province de Tours dans un manuscrit de Nicolas Le Fèvre. "Le Moyen Âge" 17, 1904: 97-114.
  • Johannes Richterich: Papst Nikolaus I. Bern, 1903.
  • Jules Roy: Principes du pape Nicolas Ier sur les rapports des deux puissances. "Études d'histoire du Moyen Âge dédiées à Gabriel Monod". 1896: 95-105.
  • Jules Roy: Saint Nicolas Ier. Paris, 1899.
  • Mathias Schmoeckel: Nicolaus I. und das Beweisrecht im 9. Jahrhundert. R. Helmholz, "Grundlagen des Rechts. Festschrift für Peter Landau". Paderborn, 2000: 53-76.
  • Fedor Schneider: Ein interpolierter Brief Papst Nikolaus' I. und der Primat von Bourges. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 32, 1907: 476-492.
  • Heinrich Schrörs: Papst Nikolaus I und Pseudo-Isidor. "Historisches Jahrbuch" (HJ) 25, 1904: 1-33; HJ 26, 1905: 711-713.
  • Robert Somerville: Pope Nicholas I and John Scottus Eriugena: JE 2833. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung 114, 1997: 67-85.
  • Karl Voigt: Zu den Privilegien Benedikts III. und Nikolaus' I. für Corbie. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 35, 1914: 142-147.
Eelnev:
Benedictus III
Rooma paavst
858867
Järgnev:
Hadrianus II