Aleksander II (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist, samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Aleksander II (täpsustus), sugulase ja kardinali kohta Anselmo da Baggio (kardinal).

Aleksander II
Sünninimi Anselmo da Baggio
Valitsemisaja algus 30. september 1061
Valitsemisaja lõpp 21. aprill 1073
Eelkäija Nicolaus II
Järeltulija Gregorius VII
Sünnikoht Milano
Surmakuupäev 21. aprill 1073
Surmakoht Rooma

Aleksander II, ladinapäraselt Alexander II (Anselmo da Baggio) oli paavst 10611073. Ta oli 156. paavst.

Anselmo da Baggio sündis Milano lähistel Baggio asulas, mille alad kuuluvad tänapäeval Milano koosseisu. Ta oli pärit aadli suguvõsast, õppis Bec-Hellouini kloostris õpetlase Lanfranci juures, ordineeriti 1055 ja määrati 1057 Lucca piiskopiks (Anselmo I), jäädes sellesse ametisse surmani. Ta saadeti 1057 Milanosse legaadiks.

Anselmo da Baggio oli pataria liikumise üks eestvedajaid ja Nicolaus II saatis ta 1059 koos Petrus Damianusega selgitama liikumise vaateid.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II valiti paavstiks 30. septembril 1061 Roomas San Pietro in Vincoli kirikus Nicolaus II ajal peetud Lateraani sinodil sätestatud korra järgi kardinalpiiskoppide poolt kardinal Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII) mõjutusel. Ta pühitseti ametisse 1. oktoobril.

Aleksander II oli esimene itaallane pärast Benedictus IX-st, kes sai paavstiks, ta võttis nime Aleksander I järgi.

Roomas puhkenud rahutuste tõttu julgestasid paavsti ametisse asumist viikingite väed.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna 1059. aasta Lateraani sinodil sätestatud paavsti valimise kord ei nõudnud Saksa kuninga õukonnast enam kinnituse saamist, keeldus Saksa õukond sinodi otsust toetamast. Seetõttu ei tunnustanud Saksamaa regent Agnes paavstina Aleksander II-st, vaid Saksa õukonnale lojaalsed vaimulikud määrasid 28. oktoobril 1061 Baselis ilma kardinalide osaluseta ametisse Parma piiskopi Cadalo, kes võttis nimeks Honorius II.

Aleksander II ekskommunitseeris 20. aprillil 1062 vastupaavsti, kes pani ta samuti kirikuvande alla. Mais 1062 suutis Ülem-Lotringi hertsog Gottfried III (Godefroid III) Aleksander II-st ja Honorius II-st veenda Roomast lahkuma, Aleksander siirdus Luccasse, Honorius Parmasse.

1062 sai Saksamaa regendiks Kölni peapiiskop Anno II. Oktoobris 1062 Augsburgis peetud riigipäeval saadeti Halberstadti piiskop Burchard Rooma Aleksander II valimise õiguslikkust uurima. Saksa õukond asus peatselt toetama paavstina Aleksandrit, mistõttu Honorius II tungis endale ustavate vägedega mais 1063 Rooma.

Skisma lõpetamiseks peeti mais 1064 Mantovas sinod, mille eesistujaks määrati Aleksander II. Kuna Honorius II ei ilmunud sinodile, kuulutati tema määramine kanoonilisele õigusele mittevastavaks. Sinodil andis Aleksander II vande, et ta ei saanud paavsti ametit simoonia abil ega olnud ametisse ennistatud relva jõul.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa kuninga Heinrich IV õukond ei tunnustanud esialgu paavstina Aleksander II-st, kuid 1064 skisma lõppes.

Paavsti mõjul loobus Heinrich IV 1068 kavatsusest lahutada oma abikaasast Berthast.

Milano peapiiskop Guido da Velate suri 23. augustil 1071. Heinrich IV määras tema järeltulijaks alamdiakon Goffredo da Castiglione, kuid paavst toetas preester Attonet. Kuningas ei soostunud järele andma ja paavst ekskommunitseeris kuninga 5 nõunikku.

Kui Heinrich IV määras 1072 Ravenna peapiiskopiks Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III), siis soostus Aleksander II alles kardinal Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII) mõjutusel teda tunnustama. Ta oli ekskommunitseerinud Ravenna elanikud, kes toetasid Honorius II-st, vastava otsuse tühistas mõned aastad hiljem Petrus Damianus.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aragóni kuningas Sancho I andis oma valdused 1068 paavsti protektsiooni alla.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II saatis 1071 Bütsantsi legaadiks Anagni piiskopi Pietro. Ta oli esimene legaat Bütsantsis pärast 1054 skismat.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II toetas 1066 Normandia hertsogi William Vallutaja sõjakäiku Inglismaale ja saatis talle Peetruse lipu.

Suhted araablastega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II toetas viikingite ja Prantsuse rüütlite võitlust araablastega. Ta toetas 1064 Roucy krahvi Ebles II (Ebolus II) sõjakäiku.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II määras oma endise õpetaja Lanfranci 1071 Canterbury peapiiskopiks ja saatis talle palliumi. Ta lahendas Lanfranci ja York'i peapiiskopi Thomase vahelise vaidluse.

Suhted Poola piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II nõudis 1072 Krakówi peapiiskopiks valitud Stanisławi asumist ametisse.

Suhted Prantsuse piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II tagandas 1060 simoonias süüdistatud Gapi piiskopi Ripert'i ja määras uueks piiskopiks Arnoux.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II nõudel saabus Kölni peapiiskop Anno II 1068 ja 1070 Rooma palverännakule.

Ta saatis 1067 palliumi Trieri peapiiskopile Udole.

Ta nõudis 1070 Konstanzi piiskopi Karlmanni ja Reichenau abti Roberti tagandamist, keda süüdistati simoonias.

Suhted Tšehhi piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II saatis legaat Rodolfo uurima Praha ja Määri piiskoppide tüli. Kuna Praha piiskop Jaromír ei ilmunud sinodile, siis tagandati ta ametist.

Reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II keelas 1063 toimunud Lateraani sinodil simoonia.

Ta keelas abielus preestritel missade pidamise ja nõudis ilmikute investituuri puhul piiskopkondlikku kinnitust.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II keelas 1071 mosaraabia riituse kasutamise, ehkki Álava piiskop Férotin (Fortunius) toetas riituse kasutamist.

Ta sätestas, et preestrid peavad päevas pidama missat vaid korra, vajaduse korral ka teist korda.

Aleksander II andis 1063 Canterbury augustiini kloostri abtile Egelsinusele privileegi, mille alusel võis ta kanda mitrat.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoloog Berengar Tours'ist apelleeris paavstile, kes käskis tal öelda lahti kiriku õpetusega vastuolus olevatest vaadetest, kuid Berengar keeldus seda tegemast.

Ta noomis Bordeaux' piiskoppi Jocelini, kes pooldas pühapiltide keelustamist.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II rajas 1062 Albaanias Sapë (Sappa) piiskopkonna.

Ta rajas 21. märtsil 1070 Gurki piiskopkonna.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II rajas 1063 Lateraani regulaarkanoonikute ordu.

Ta kinnitas Cluny kloostri privileegid ja saatis Petrus Damianuse legaadina Prantsusmaale, et kaitsta Cluny abti Hugues' tegevust.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II kuulutas 1067 märtriks vaimulik Arialdo.

Ta kanoniseeris 1070 Iñigo ja 1073 Théobaldi.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II määras 45 kardinali.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II määras 1071 kardinaliks oma onupoja Anselmo da Baggio.

Kristlik eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II keelas süüdistatava ülekuulamisel piinamise kasutamise.

Ta keelustas duellide pidamise.

Aleksander II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II pühitses 1. oktoobril 1071 Monte Cassino kloostri uue kiriku.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander II suri 21. aprillil 1073 Roomas ja maeti 22. aprillil Lateraani basiilikasse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Joachim Dahlhaus: Zum Privileg Alexanders II. für Burchard II. von Halberstadt. F. R. Erkens, "Von sacerdotium und regnum. Geistliche und weltliche Gewalt im frühen und hohen Mittelalter. Festschrift für Egon Boshof zum 65. Geburtstag". Köln, 2002: 637-674.
  • Karl Adolf Fetzer: Voruntersuchungen zur Geschichte des Pontificats Alexanders II. Strassburg, 1887.
  • Rolf Grosse: Ein unbekannter Brief König Philipps I. von Frankreich an Papst Alexander II. "Archiv für Diplomatik" 43, 1997: 23-26.
  • Walther Holtzmann: Das Privileg Alexanders II. für S. Maria Mattina. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 34, 1954: 65-87.
  • Hubert Houben: Die Teilnehmer der Synoden Alexanders II. (1061-1073). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 77, 1997: 1-17.
  • Hubert Houben: Il privilegio di Alessandro II per l'arcivescovo Arnaldo di Acerenza. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 53, 1999: 109-118.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Theodor Lindner: Benzos Panegyricus auf Heinrich IV. und der Kirchenstreit zwischen Alexander II. und Cadalus von Parma. "Forschungen zur deutschen Geschichte" 6, 1866: 495-527.
  • Maurizio Marocco: Storia di Alessandro II, sommo pontefice e di sant'Anselmo di Lucca: Milano, 1856.
  • Catherine Morton: Pope Alexander II and the Norman Conquest. "Latomus" 34, 1975: 362-382.
  • Franz-Joseph Schmale: Synoden Papst Alexanders II. (1061-1073). "Annuarium Historiae Conciliorum" 11, 1979: 307-338.
  • Tilmann Schmidt: Papst Alexander II. und seine Zeit. Tübingen, 1973.
  • Tilmann Schmidt: Die Kanonikerreform in Rom und Papst Alexander II. "Studi gregoriani per la storia della Libertas Ecclesiae" 9, 1972: 199-221.
  • Tilmann Schmidt: Alexander II. (1061-1073) und die römische Reformgruppe seiner Zeit. Stuttgart, 1977.
Eelnev:
Nicolaus II
Rooma paavst
10611073
Järgnev:
Gregorius VII