Gregorius VII

Allikas: Vikipeedia
Gregorius VII
Gregor7 g.jpg

Sünninimi Hildebrand (Ildebrando)
Valitsemisaja algus 22. aprill 1073
Valitsemisaja lõpp 25. mai 1085
Eelkäija Aleksander II
Järeltulija Victor III
Sünnikuupäev 1020 ?
Sünnikoht Soana
Surmakuupäev 25. mai 1085
Surmakoht Salerno

Gregorius VII (Ildebrando, ka Ildebrando Aldobrandeschi da Soana, Hiltrapandus, Dhiltbrandus, Hellebrand; saksa, inglise ja prantsuse ajalookirjutuses Hildebrand; 1020 ? – 25. mai 1085) oli paavst 1073–1085. Ta oli 157. paavst.

Ildebrando sündis 1020. aasta paiku Soanas (tänapäeval Sovana) käsitöölise (teistel andmetel puusepa või talupoja) Bonizione (Bonizo) ja tema naise Betta peres. Tal oli onupoeg Rusticus (Rustico) ja onutütar või täditütar, kes elas Roomas. Aldobrandini suguvõsa traditsiooni järgi pärines Ildebrando sellest suguvõsast. Tema nime kuju järgi on oletatud, et ta võis päritolult olla langobard, kuid näiteks ajaloolane Herbert Cowdrey ei pea vastavat väidet tõenäoliseks, kuna paavsti kolju kuju viitab tema pärinemisele indovahemere rassist.

Ildebrando läks lapsena (ab infantia) emapoolse onu Santa Maria all'Aventino kloostri abti Lorenzo d'Amalfi kutsel Rooma. Ta omandas hariduse Santa Maria all'Aventino kloostris ja Lateraani palees. Cowdrey ja Catholic Encyclopedia järgi sai ta juba tollal benediktiini mungaks, Salvador Miranda arvates sai ta mungaks aga alles pärast Gregorius VI surma.

Ildebrando asus Rooma San Giovanni a Porta Latina kiriku ülempreestri Giovanni Graziano teenistusse, kes sai 1045 Gregorius VI nime all paavstiks. Gregorius VI ordineeris Ildebrando vaimulikuks ja määras ta oma kaplaniks. Kui Saksa-Rooma keiser Heinrich III pagendas Gregoriuse 1047 Saksamaale, siirdus Ildebrando koos paavstiga pagendusse. Gregorius VI surma järel tõmbus ta avalikust elust Cluny kloostrisse või mõnda Cluny kloostri reeglistikuga seotud kloostrisse.

Ildebrando kohtus jaanuaris 1049 Besançonis Rooma poole teel olnud Touli piiskopi Brunoga (Leo IX), kelle Heinrich III oli määranud uueks paavstiks. Leo IX kutsus Ildebrando Rooma, ordineeris ta alamdiakoniks ja määras varahoidjaks, San Pietro kloostri prioriks ning San Paolo fuori le Mura kloostri prioriks või proposituseks. Ildebrando sai tuntuks reformimeelse vaimulikuna.

Leo IX saatis Ildebrando 1054 legaadina Prantsusmaale, et ta mõjutaks teoloog Berengari loobuma oma vaadetest. Leo IX surma järel saatsid Rooma vaimulikud ja kodanikud Ildebrando Heinrich III juurde, kes määras uueks paavstiks Eichstätti piiskopi Gebhardi, kes võttis endale nimeks Victor II. Rooma vaimulike üheks soosikuks oli ka Ildebrando, kes olevat paavsti ametist keeldunud. Victor II saatis ta 1056 legaadina Prantsusmaale, kus ta pidi viima läbi reforme. Ta läks 1057 koos Lucca piiskopi Anselmo da Baggioga (hilisem paavst Aleksander II) Milanosse, et tutvuda pataria liikumise vaadetega ja uurida Milano peapiiskopi Guido da Velate tegevust. Ildebrando nimi sisaldub alates juunist 1055 avaldatud bullades.

Victor II surma järel 1057 pakkus Monte Cassino kloostri abt Friedrich (Stephanus IX) Ildebrandot ühe kandidaadina paavsti kohale, kuid abt osutus ise valituks. Stephanus IX saatis Ildebrando 1057 Saksamaale, et saada endale Saksa kuninga õukonnalt tunnustust, kuna paavst oli ametisse pühitsetud ilma sel ajal hädavajaliku Saksa kuninga loata. Kui Ildebrando saabus 1058 Saksamaalt tagasi Itaaliasse, leidis ta eest skisma, sest Stephanus IX oli andnud vaimulikele korralduse, et tema võimaliku surma korral ei tohi nad valida uut paavsti enne Ildebrando tagasipöördumist. Rooma aadel oli vahepeal upitanud võimule vastupaavst Benedictus X, kuid Ildebrando initsiatiivil valiti 6. detsembril 1058 Sienas paavstiks Nicolaus II, kes määras ta 1059 Rooma ülemdiakoniks ja 6. märtsil 1059 Santa Maria in Domnica kardinaldiakoniks. Ildebrando oli mõjukas vaimulik 1059. aasta Lateraani sinodil, kus sätestati paavsti valimise kord ja tema vahendusel sõlmis paavst samal suvel rahu Itaalia viikingitega.

Ildebrando initsiatiivil valisid kardinalid 1061 paavstiks Aleksander II, kes määras ta oma kantsleriks. Ta osales 6. mail 1065 peetud Lateraani sinodil, toetas 1072 Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) nimetamist Ravenna peapiiskopiks ja soovitas paavstil teda tunnustada.

Cowdrey iseloomustuse järgi oli Gregorius VII 163 cm pikk ja tugeva kehaehitusega.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII valiti paavstiks 22. aprilli pärastlõunal või õhtul 1073 Roomas San Pietro in Vincoli kirikus, kuid juba samal päeval varem Lateraani basiilikas peetud Aleksander II matusetseremoonial nõudsid vaimulikud ja rahvahulgad tema valimist paavstiks, ehkki ta üritas protesteerida.

Gregorius VII ordineeriti preestriks mais ja pühitseti ametisse 30. juunil 1073. Ta võttis nime Gregorius I järgi ja ta oli teine paavst, kes valiti 1059 Lateraani sinodil sätestatud korra alusel, mille järgi tohtisid paavsti isiku määrata vaid kardinalpiiskopid.

Investituuritüli ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Investituuritüli

1059. aasta Lateraani sinodi otsuse alusel ei taotlenud Gregorius VII paavstiks saades Saksa kuninga kinnitust, kuid teavitas teda oma ametisse asumisest ja Heinrich IV tunnustas teda paavstina. Kuningas avaldas paavstile kahetsust oma varasema kiriku vastase tegevuse pärast, kuid soovis paavstilt, et Aleksander II poolt ekskommunitseeritud ametnikud vabastatakse vastavast karistusest.

Gregorius VII mõistis paastuajal 24.28. veebruarini 1075 Roomas peetud sinodil hukka ilmikute investituuri ja ähvardas ekskommunitseerida iga võimukandja, kes määrab ametisse mõne vaimuliku. Paavst nõudis viie simoonias süüdistatud Heinrich IV nõuniku ilmumist Rooma 1. juuniks, soovitades kuningal saata nad õukonnast minema. Kuna Ravenna peapiiskop Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) ei ilmunud sinodile, siis peatas paavst tema volitused.

Saksa kuningas Heinrich IV surus juunis 1075 maha saksilaste ülestõusu ning määras uued isikud Milano peapiiskopkonna, Fermo ja Spoleto piiskopkondade etteotsa. Paavst taunis 11. septembril 1075 Toscana krahvinnale Matildale saadetud kirjas kuninga soovimatust pidada rahu, noomis 8. detsembril 1075 kuningat, tagandas tema määratud vaimulikud ja andis talle korralduse ilmuda Rooma, et anda sinodil oma tegevusest aru.

Kuningas pidas 23. jaanuaril või 24. jaanuaril 1076 Wormsis riigipäeva, kus Gregorius VII tagandati ametist. Lombardia piiskopid otsustasid Piacenza sinodi järel toetada Wormsi riigipäeva otsust. Kuningas saatis isiklikult paavstile kirja, milles nõudis tema tagasiastumist, nimetades Gregoriust mitte paavstiks, vaid valemungaks.

Gregorius VII ekskommunitseeris 22. veebruaril 1076 Roomas peetud sinodil (see algas 14. veebruaril) Heinrich IV ja vabastas tema alamad vasallivandest. Ta ekskommunitseeris ka Guiberto.

Oktoobris 1076 nõudsid Saksa vürstid Treburis uue kuninga valimist. Nad teatasid Heinrich IV-le, et ta on ametist tagandatud, kui ta ei suuda aasta ja ühe päeva jooksul paavstilt lunastust saada. Samal ajal hakkas Švaabimaa hertsog Rudolf nõudlema Saksa kuninga krooni.

Heinrich IV kutsus 1077. aasta veebruariks Augsburgi kokku kirikukogu ja kutsus paavsti selle eesistujaks. Gregorius VII lahkus Roomast ja reisis Põhja-Itaaliasse. Heinrich IV põgenes 1076/1077 karmil talvel koos naise ja lapsega Speyerist sisepoliitilise olukorra pingestudes mässuliste vasallide eest üle Alpide Põhja-Itaaliasse, kus itaallased lubasid anda talle abi võitluses paavstiga, kuid kuningas lükkas nende pakkumise tagasi.

Augsburgi teel olnud paavst kartis, et kuningas võib teda rünnata ja tõmbus koos krahvinna Matildaga Canossa kindlusesse. Kuningas jõudis 25. jaanuaril 1077 Canossasse (Canossa käik, Canossa teekond), kuid paavst keelas tal kindlusesse siseneda. Kuningas käis mitu päeva kotiriiet kandes, paljajalu ja paastudes kindluse juures. Gregorius VII soostus 28. jaanuaril järele andma ja tema nõudel avati kindluse väravad. Kuningas põlvitas paavsti ette, kes vabastas ta ekskommunikatsioonist.

Heinrich IV pöördus seejärel tagasi Saksamaale, kus tema vasallid olid 15. märtsil 1077 Forchheimis paavsti legaatide juuresolekul valinud vastukuningaks Rudolfi. Paavst püüdis sisepoliitilises kriisis esmalt jääda neutraalseks ja üritas vastaseid lepitada. Ta saatis 1079 lepitamise eesmärgil Saksamaale legaatideks benediktiini munga Pietro Aldobrandini koos Padova piiskopi Oldericoga.

Gregorius VII ekskommunitseeris 1078 taas Guiberto ja 7. märtsil 1080 Heinrich IV, kelle ta tagandas ametist, tunnustades seadusliku kuningana Rudolfit, kes suri 15. oktoobril 1080. Heinrich IV initsiatiivil toimus 25. juunil 1080 Brixenis kirikukogu, kus talle lojaalsed piiskopid määrasid paavstiks Guiberto, kes võttis nimeks Clemens III. Paavst kinnitas 1081 oma otsust kuninga ekskommunikatsiooni osas. 6. augustil 1081 valisid Saksa vürstid uueks kuningaks Salmi krahvi Hermanni. Heinrich IV tungis 1081 Itaaliasse ja piiras nelja aasta jooksul neli korda Roomat. 1082 ja 1083 üritas paavsti ja kuningat lepitada Monte Cassino abt Desiderius (hilisem paavst Victor III).

Heinrich IV tungis märtsis 1084 Rooma, lubades vastupaavsti anda paavstile vangina üle, kui Gregorius VII kroonib ta Saksa-Rooma keisriks. Gregorius keeldus Heinrichit keisriks kroonimast, mistõttu ta krooniti keisriks Clemens III poolt. Seejärel tungis Rooma Robert Guiscard, sundides Heinrich IV tagasi tõmbuma. Gregorius VII põgenes Roberti kaitse all esmalt Monte Cassino kloostrisse ja seejärel Salernosse. Ta saatis 1084 legaadina Saksamaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II). Skisma tõttu lahkus Gregorius VII kuuriast 13 kardinali.

Kolm päeva enne oma surma tühistas Gregorius VII kõik oma ametiajal langetatud ekskommunikatsioonid, jättes jõusse ainult Heinrich IV ja Clemens III ekskommunitseerimise. Heinrich IV vastaseid hakati kutsuma ultramontanistideks.

Dictatus papae[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII avaldas märtsis 1075 kirjutise "Dictatus papae". Kirjutise järgi on paavst apostel Peetruse järglane ja kõik kristlased on paavsti subjektid.

Paavstil on õigus tagandada ametist ilmalikke ja kiriklikke võimukandjaid, kel tuleb suudelda paavsti jalgu. Ta rõhutas, et vaid paavsti tuleb ainsana pidada universaalseks (universalis) ja kirikus räägitakse vaid paavsti nimel, Rooma kirik on aga eksimatu. Paavsti legaat on kirikukogul tähtsam, kui kohalikud piiskopid. Ta märkis, et isik, kes pole Rooma kirikuga ühel nõul, pole ka katoliiklane.

Gregorius VII hakkas kristlikelt valitsejatelt nõudma vasallivannet.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII ekskommunitseeris novembris 1078 Bütsantsi keisri Nikephoros III ja 1081 tema järeltulija Alexios I.

Suhted Itaalia viikingitega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII sõlmis 1073 rahulepingud Capua vürsti Richard Drengot'ga, Benevento vürsti Landolfo VI-ga ja Salerno vürsti Gisulfo II-ga.

Ta ekskommunitseeris 1074 Robert Guiscardi, kes korraldas Kirikuriigi alale röövretki, kuid sõlmis temaga 1080 rahulepingu, kuna vasallid ähvardasid Guiscardi võimult tõugata. Paavsti ja Guiscardi vahendajana tegutses Bar-sur-Aube krahv Simon.

Guiscard tungis mais 1084 Rooma, sundides Saksa-Rooma keisri Heinrich IV tagasi tõmbuma, kuid roomlased korraldasid ülestõusu ja paavst põgenes viikingite kaitse all Roomast.

Suhted Horvaatiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII tunnustas 1075 Horvaatia kuningana Dmitar Zvonimiri, kelle kroonis paavsti legaat. Kuningas väljendas oma lojaalsust paavstile sellega, et andis Vrana linna ja ühe benediktiini kloostri paavsti protektsiooni alla.

Suhted Kastiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kastiilia kuningas Alfonso VI ei soostunud paavsti Kastiilia suveräänina tunnustama. Gregorius VII kutsus 30. aprillil 1073 kuningat alustama ristisõda. Paavst kirjutas kuningale 19. märtsil 1074 oma legaadi Ostia kardinalpiiskopi Gerhardi pärast. Paavst kuulutas 28. juunil 1077 oma suveräniteedist Pürenee poolsaare alade üle.

Suhted Kiievi-Venega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiievi-Vene suurvürst Izjaslav I saatis paavsti juurde oma poja Jaropolki juhitud delegatsiooni ja lubas anda riigi paavsti protektsiooni alla. Gregorius VII vastas talle 17. aprillil 1075, nimetades suurvürsti Demetriuseks ja saatis Kiievisse kaks legaati.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII avaldas muret Peetruse penni kogumise pärast Inglismaal ja nõudis Inglise kuningalt William Vallutajalt vasallivannet. Kuningas William teatas paavstile, et ta ei tunnusta paavsti suveräniteeti Inglismaa üle.

Suhted Norraga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII kohustas 1078 Norra kuningat Olav Kyrret mitte toetama Taani kuninga Harald III poolvendi. Ta soovis kuningalt, et Norrast saadetakse Rooma noori mehi, kes koolitatakse seal vaimulikeks.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII saatis 20. aprillil 1075 Poola vürstile Bolesław II kirja Włocławeki piiskopkonna kohta. Kuna vürst toetas investituuritüli ajal paavsti, krooniti ta Gregorius VII loal 25. detsembril 1076 kuningaks.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII saatis 4. oktoobril 1080 ja 1080 või 1081 kirjad Rootsi kuningale Inge I-le, nimetades teda ja kaasvalitsejat Halsteni korra Västergotlandi kuningateks (Visigothorum regibus).

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII saatis 25. jaanuaril 1075 kirja Taani kuningale Svend II-le, kes oli selleks ajaks juba surnud. Paavst lubas luua Hamburg-Bremeni peapiiskopkonnast sõltumatu peapiiskopkonna ja soovis kuningalt selle kohta saada vastavat otsust.

Ta saatis 19. aprillil 1080 kirja kuningas Harald III-le.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII noomis 1074 Ungari kuningat Salamoni. Ungari kuningas Géza I saatis samal aastal Rooma saadikud ja soovis paavstilt saada tunnustust. Gregorius VII nõudis Gézalt, et kuningas tunnustaks paavsti Ungari suveräänina, mida Géza ei soostunud tegema.

Järgmine kuningas László I toetas paavsti võitluses Heinrich IV-ga.

Paavst kanoniseeris 20. augustil 1083 Ungari kuninga István I ja tema poja Imre.

Visiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lõuna-Itaalia, 1075
  2. Canossa, 1077
  3. Subiaco
  4. Monte Cassino klooster, Salerno 10841085

Suhted Toscana Matildaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII nimetas Toscana krahvinnat Matildat ja tema ema „apostel Peetruse õdedeks ja tütardeks.“ Ta teavitas Matildat 1074 oma kavatsusest kuulutada välja ristisõda.

Matilda osales koos emaga 1074 ja 1075 Roomas peetud sinoditel.

Paavst taunis 11. septembril 1075 Matildale saadetud kirjas Saksa kuninga Heinrich IV soovimatust pidada rahu. Matilda siirdus jaanuaris 1076 koos paavstiga Canossa kindlusesse. Ta toetas paavsti oma sõjameeste ja rahaga, saates paavstile 700 naela hõbedat ja 9 naela kulda.

Üleskutsed ristisõjaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII teavitas 1073 Bütsantsi keisrit Michael VII-t ja Toscana krahvinnat Matildat, et kavatseb Jeruusalemmas asuva Jeesus Kristuse haua vabastamiseks muhameedlaste käest kuulutada välja ristisõja. Ta kutsus üles vabastama Bütsantsi türklastest, soovides mobiliseerida Lääne-Euroopas 50 000 mehelise väe. Paavst saatis Konstantinoopolisse legaadiks Venezia patriarhi.

1075 Cluny abtile Hugues'le saadetud kirjas märkis Gregorius VII, et idakirik on usust taganenud ja asunud uskmatute poolele.

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII määras 1080 Ostia kardinalpiiskopiks Odon de Lagery (hilisem paavst Urbanus II).

Ta kaotas Rooma ülemdiakoni ametikoha.

Skisma tõttu lahkus kuuriast 13 kardinali.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII saatis 1073 Hispaaniasse legaadiks Hugues Remiremontist. Ta vabastas 9. mail 1074 kirikuvande alt Muñó piiskopi.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud Põhja-Itaalia piiskopid ei toetanud investituuritüli ajal paavsti, vaid Saksa kuningat.

Gregorius VII ekskommunitseeris 1076 Ravenna peapiiskopi Guiberto (hilisem vastupaavst Clemens III) ja 1078 Milano peapiiskopi Teobaldo.

Ta tagandas 1076 ametist Piacenza piiskopi Dionisio.

Ta määras Sutri piiskopiks Bonizo, kelle ta saatis 1078 legaadina Cremonasse. Ta määras 1073 Lucca piiskopiks Anselmo da Baggio ja 1080 Segni piiskopiks Bruno. Ta määras 1077 Pisa piiskopi Korsika vikaariks.

Ta on oma kirjades esmakordselt maininud Oristano piiskoppi. Ta rajas 1073 Mileto piiskopkonna.

Suhted Prantsuse piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

1074 Pariisis toimunud sinodil kuulutati Gregorius VII otsused vaimulike abielu keelamise osas tühistatuks, kuid Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti.

Gregorius VII saatis 1073 Prantsusmaale legaadiks Hugues Remiremontist, kuid hiljem ekskommunitseeris ta süüdistatuna simoonias ja vastupaavst Clemens III toetamises.

Ta tagandas 1076 simoonias süüdistatuna Lyoni peapiiskopi Humbert'i ja 1080 Reimsi peapiiskopi Manassès de Gournay, keda ta oli 30. juunil 1073 noominud Saint-Remi kloostri munkade kohtlemise pärast.

Ta tunnustas Lyoni peapiiskopi Jubini (Gebuin) priimase staatust Roueni piiskopkonna üle.

Ta saatis 1082 legaadina Prantsusmaale Ostia kardinalpiiskopi Odon de Lagery (hilisema paavsti Urbanus II).

Ta ordineeris 1073 Die piiskopiks Hugues' ning määras Embruni piiskopiks Lautelini, Grenoble'i piiskopiks Hugues', ja Cavaillon'i piiskopiks Didier.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa piiskopid tervitasid Gregorius VII saamist paavstiks, kuid paljud neist toetasid investituuritülis Saksa kuningat.

Gregorius VII nõudis 1073 ja 1074 Saksa piiskoppidele saadetud kirjades loobumist simooniast ja vaimulike moraalinõuete järgimist. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksa piiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.

Paavst ekskommunitseeris 1075 Hamburg-Bremeni piiskopi Liemari ning peatas Strassburgi piiskopi Werneri, Speyeri piiskopi Heinrichi ja Bambergi piiskopi Hermanni volitused. Ta tagandas 1076 Baseli piiskopi Burchardi, kes oli talle varem saatnud solvava kirja. Ta ekskommunitseeris Konstanzi piiskopi Otto I.

Suhted Tšehhi piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII püüdis lahendada Praha ja Määri piiskoppide vahelist tüli. Ta kutsus mõlemad piiskopid Rooma aru andma. Ta käskis Böömi hertsogil Vratislav II-l tagandada Praha piiskop Jaromír jõuga ametist, kuna too ei ilmunud Rooma.

Vaimulike moraalinõuete rõhutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII mõistis märtsis 1074 ja 1075 Roomas peetud sinoditel hukka vaimulike abielu ja simoonia. Ta nõudis tsölibaadi järgimist ja sätestas, et ostmise teel vaimuliku ameti saanud isik ei tohi sel ametikohal enam töötada.

Paavsti üleskutse leidis Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal teravat vastukaja, kuna sealsed vaimulikud pooldasid vaimulike abielu. Nürnbergi sinodil kinnitasid Saksa piiskopid, et nad on valmis pigem loobuma preestriseisusest kui oma abikaasadest. Konstanzi piiskop Otto I otsustas aga vaimulike abielu sanktsioneerida.

1074 Pariisi sinodil kuulutati Gregorius VII otsused tühistatuks. Roueni peapiiskop Jean ja Pontoise'i abt Gautier (Walter) toetasid paavsti. Burgose sinodil tungiti paavsti legaadile kallale.

Paavst nõudis, et metropoliidid peavad palliumi saamiseks tulema Rooma.

Ta taunis 1075 Cagliari piiskoppi habeme kandmise pärast.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII sätestas, et kristlased peavad laupäeviti hoiduma söömast liha, kui laupäevale ei lange just kiriklikku suurpüha.

Ta vähendas advendi aja pühapäevi seniselt viielt neljani.

Ta andis välja kompendiumi.

Ta üritas tühistada ambrosiaani riitust.

Ta taunis 1075 Cagliari piiskoppi habeme kandmise pärast.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII kohustas 1079 teoloog Berengari loobuma oma vaadetest. Ta keelas Berengari nimetamise ketseriks.

Ta teatas 2. jaanuaril 1080 Böömi hertsogile Vratislav II-le, et Piiblit ei tohi tõlkida tšehhi keelde, kuna see võib tuua kaasa pühakirja vääriti tõlgendamise.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII määras San Lorenzo fuori le Mura kloostri abtiks Raniero di Bleda (hilisem paavst Paschalis II).

Ta nõudis Cluny abtilt Hugues'lt, et see tuleks Rooma, kuid abt ei saanud sinna minna, vaid külastas paavsti 1076 Canossas.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII kuulutas pühakuks 4 isikut. Teda on peetud Kölni peapiiskopi Heriberti kanoniseerijaks, kuid ajaloolased kahtlevad selle kanoniseerimisüriku autorluses.

  1. Gerardo Sagredo, 1083
  2. Imre 20. august 1083
  3. István Püha 20. august 1083
  4. Pascasius Radbertus 1073

Suhted Armeenia kirikuga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armeenia Apostliku Kiriku katoolikos Grigor II tundis muret türklaste rünnakute pärast. Ta saatis paavsti juurde preester Hovhannese (Johannes). Gregorius VII nõudis, et katoolikos järgiks esimese nelja oikumeenilise kirikukogu õpetust, tunnustaks Rooma reeglit kriisami valmistamisel ja loobuks Aleksandria patriarhi Dioscoruse vaadetest Jeesus Kristuse loomuse kohta.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII sätestas 1078, et juudid ei tohi olla kristlastele ülemusteks. Ta andis korralduse, et juudid ei tohi tegutseda mündivermijatena.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII määras 31 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Urbanus II ja Paschalis II.

  1. Azzo, preester
  2. Benedetto, Santa Pudenziana kardinalpreester
  3. Berardo, diakon
  4. Raniero di Bleda (Paschalis II)
  5. Bonsignor, preester
  6. Benedetto Cao
  7. Conone, munk
  8. Crescenzio, diakon
  9. Pietro Damiano
  10. Desiderio, Santa Prassede kardinalpreester
  11. Deusdedit, San Pietro in Vincoli kardinalpreester
  12. Éven, abt
  13. Falco, Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
  14. Gebizo, Cesena piiskop
  15. Giovanni, Viviers'i piiskop
  16. Giovanni, San Giovanni e Paolo kardinalpreester
  17. Giovanni, diakon
  18. Graziano, preester
  19. Gregorio, Sabina piiskop
  20. Gregorio, diakon
  21. Gregorio, diakon
  22. Innocenzo, preester
  23. Jean, San Silvestro e Martino kardinalpreester
  24. Odon de Lagery (Urbanus II)
  25. Richard de Milhau
  26. Giovanni Minuto
  27. Natrone, preester
  28. Pietro, preester
  29. Regizzo, Sabina piiskop
  30. Licinio Savelli
  31. Stefano

Gregorius VII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia kunstnik Carlo Emanuele on Gregoriust kujutanud 1650 maalil, Saksa kunstnik Eduard Schwoiser on teda kujutanud 1852 valminud maalil.

Paavst ei tuginenud poliitiliste õiguste taotlemisel kordagi Constantinuse kingitusele.

Tema tiaara kuju alusel on ehitatud Bayeux' katedraali torn.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII haud.

Gregorius VII suri 25. mail 1085 Salernos ja maeti Salerno katedraali. Enne surma olevat ta lausunud: "Amavi iustiam et odivi iniquitatem; propterea, morior in exilio" ([Ma] armastasin õigust [õiglust] ja vihkasin ülekohut, seepärast surin eksiilis.)

Gregorius XIII kuulutas ta 1584 õndsaks ja Benedictus XIII 1728 pühakuks. Tema mälestuspäev on 25. mail.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius VII-t valinud kardinalid kirjeldasid teda vaga ja õpetatud inimesena, kes armastab õigust, kelle käitumine on laitmatu ja tagasihoidlik.

Ajaloolane Leopold von Ranke hindas teda suurimaks kirikumeheks.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henri-Xavier Arquillière: Saint Gregoire VII. Paris: 1934.
  • William Barry: The Papal Monarchy. New York: 1902.
  • Uta-Renate Blumenthal: Gregor VII. Papst zwischen Canossa und Kirchenreform. Primus, Darmstadt: 2001, ISBN 3-89678-198-7.
  • John William Bowden: Life and Pontificate of Gregory VII. London: 1840.
  • Casoli: La vita di papa San Gregorio VII. Bologna: 1885.
  • Erich Caspar: Das Register Gregors VII. Berlin: 1920–23
  • Erich Caspar: Studien zum Register Gregors VII. 1913.
  • Herbert Cowdrey: Pope Gregor VII 1073–1085. Clarendon: Oxford, 1998.
  • Herbert Cowdrey: The Register of Pope Gregory VII 1073–1085. Clarendon, Oxford: 2002.
  • Odon Delarc: Gregoire VII et la reforme de l'Église au Xie siecle. Paris: 1889.
  • Michele Di Sivo: "Gregorio VII, papa, santo." 1995.
  • Ephraim Emerton: The correspondence of Pope Gregory VII, selected letters from the Registrum. New York: Columbia University Press, 1932.
  • Johann Englberger: Gregor VII. und die Investiturfrage. Böhlau: Köln, 1996.
  • Carl Erdmann: Die Entstehung des Kreuzzugsgedankens. Darmstadt: 1980.
  • Heinz Gerstinger: "Der heilige Dämon (Gregor VII.)" Faksimile-Verlag, Graz/Salzburg: 2006.
  • August Friedrich Gfrörer: Papst Gregorius VII, und sein Zeitalter. Schaffhausen, 1859–1861.
  • Georg Gresser: Die Synoden und Konzilien zur Zeit des Reformpapsttums in Deutschland und Italien von Leo IX. bis Calixt II. 1049–1123. Schöningh, Paderborn: 2006, ISBN 3-506-74670-7
  • Philipp Jaffé: Monumenta Gregoriana. 1865.
  • J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
  • Helmut Kämpf: Canossa als Wende. 3. Auflage. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt: 1976.
  • Allan John Macdonald: Hildebrand. London, 1932.
  • Michael Matheus / Lutz Klinkhammer, (Hrsg.): Eigenbild im Konflikt. Krisensituationen des Papsttums zwischen Gregor VII. und Benedikt XV. WBG, Darmstadt: 2009, ISBN 978-3-534-20936-1.
  • Alexander Murray: Pope Gregory VII and his Letters. 1966.
  • Charles de Montalembert: St. Gregoire VII, moine et pape in La Correspondant, 1874.
  • Julius von Pflugk-Harttung (Hrsg.): Register und Briefe Gregors VII. Ohne Verlag und Ort, um 1889 (Digitalisat)
  • Ian Robinson: Henry IV of Germany, 1056 – 1106. Cambridge [u.a.]: Cambridge Univ. Press, 1999.
  • Wolfgang Seegrün: Das Papsttum und Skandinavien. Neumünster: 1967.
  • Dag Tessore: Gregor VII. Città nuova, Rom 2003.
  • De Vidaillon: Vie de Gregoire VII. Paris, 1837.
  • Jörgen Vogel: Gregor VII. und Heinrich IV. nach Canossa: Zeugnisse ihres Selbstverstendnisses. Berlin; New York: De Gruyter: 1983.
  • Johannes Voigt: Hildebrand, als Papst Gregorius VII., und sein Zeitalter, aus den Quellen bearbeitet. Weimar: 1846.
  • James Pounder Whitney: Pope Gregory VII and the Hildebrandine ideal. 1910.
  • James Pounder Whitney: Hidebrandine Essays. 1932.
Eelnev:
Aleksander II
Paavst
10731085
Järgnev:
Victor III