Mošee

Allikas: Vikipeedia
Mošee Egiptuses

Mošee (araabia keeles مسجد [m'asdžid]) on islamiusu pühakoda.

Kõige pühamaks mošeeks loetakse piirkonda Mekas, Kaaba kivi ümber.

Esimene mošee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajaste mošeede eeskujuks oli Muhammadi maja hoov Mediinas, mis ehitati 622 aastal. Esialgu oli see orienteeritud qibla järgi, mis näitas Jeruusalemma suunda. Alles 1,5 aasta möödudes orienteeriti see Mekale. Selle mošee funktsioon polnud rangelt religioosne, lisaks Muhammedi ja ta perekonna eluasemele täitis see ka poliitilisi ning juriidilisi ülesandeid. Rangete reeglite puudumist võib seletada sellega, et tol perioodil polnud reegleid veel antud, Allah alles ilmutas neid Muhammadile.

Peale Muhammadi surma sai mošeest oluline islami sümbol. Mošee püstitati iga sõjaväelaagri keskele. Vallutatud linnades rajati mošee paika, kus asus eelmine religioosne keskus. Nii ongi paljud mošeed olnud algselt kristlikud kirikud. Paljudel juhtudel toimus muutus pikema aja jooksul – kuna kristlust loeti lähedaseks usundiks, võisid moslemid pühakojana kasutada ka kirikut, mida samaaegselt kasutati kristlaste poolt. Aja jooksul kristluse mõju kahanes ning järk-järgult jumalateenistused lõppesid – kirikust sai mošee. Tänapäeval on enamik mošeesid mitte-moslemitele suletud.

Mošee traditsiooniline ülesehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mošee sisevaade
Dakka

Täpseid reegleid mošee ehitusele on vähe. Kohustuslik on orienteeritus Meka suunas (nn qiblah). Harilikult tähistab seda nišš ühes hoone seinas (araabia keeles mihrāb). Ehitise selle osa kohal peab olema katus ning selles seinas ei tohi olla uksi. Mihrābi kaunistavad sageli kalligraafilised Koraani värsid või geomeetriline muster. Pildid on mošees keelatud. Ühes reeglite ilmumise ning mošeede täiustumisega tekkis üsna peatselt mihrābi kõrvale kantsel (minbar), kust peetakse igareedeseid palvusi.

Varajastel mošeedel puudus torn – minarett. Esimese minareti sai arvatavasti mošee Kairouanis Tuneesias 703. a. Mõned allikad viitavad ka varajasematele minarettidele aastast 665. Minareti peamiseks eeskujuks peetakse vanade Süüria kirikute torne.

Minaretil on mošee arhitektuuris nii kaunistav kui funktsionaalne ülesanne – muezzini kutse palvele (araabia keeles adhan) kostub kõrgemalt kaugemale.

Aja jooksul lisandusid mošeele mitmed ruumid. Eraldi ruumid on erinevatele sotsiaalsetele klassidele, rändajatele, haigetele ja vanadele. Sageli elasid mošeedes pühakud ja askeedid – vahel isegi minaretis.

Mošees on lisaks eespool nimetatutele veel järgmised osad:

Dakka – platvorm, millelt muezzin kutsub palvele peale kutset minaretist.

Kursi – laud ja tool koraanile ning selle lugejale.

Mošees võivad olla ruumid reliikviate (pühakute säilmete, või asjade) hoidmiseks.

Mošee juurde kuulub ka eraldi ala, kus sooritada rituaalset pesemist wuḑū'd.

Mošee põrandal on vaibad. Sageli, eriti islamiusu pühade ajal, põletatakse mošeedes lõhnaaineid. Valgustuseks kasutatakse nii lampe kui küünlaid, kuid neil pole rituaalset tähendust. Pea kohustuslik on ka voolav vesi rituaalseks pesemiseks ja joomiseks.

Paljude mošeede juurde kuulus (ja Araabia maades kuulub ka tänapäeval) madrasa, mis algselt oli religioosne õppeasutus, tänapäeval aga tavaline alg- või keskkool.

Ükski islami reegel ei keela naistel mošeesse siseneda, küll aga peavad nad olema seal meestest eraldatud. Mõnedes kultuurides ollakse ka naiste mošees viibimise vastu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]