Sixtus II

Allikas: Vikipeedia

Sixtus II oli paavst 257258. Ta oli 24. paavst.

Sixtus II oli pärit Kreekast. Andmed tema varasema elukäigu kohta on üsna lünklikud ja teda on võib-olla segi aetud samanimelise isikuga, kes oli filosoof, kuid pöördus hiljem kristlusesse.

Sixtus II sai paavstiks keiser Valerianuse esimese kristlaste tagakiusamise ajal 30. augustil või 31. augustil 257 ja temast sai esimene paavst, kes kandis ühe eelneva paavsti (Sixtus I) nime. Teda on Cyprianuse biograafi Pontiuse poolt iseloomustatud hea ja rahumeelse vaimulikuna (bonus et pacificus sacerdos).

Sixtus II ajal jätkus skisma vastupaavst Novatianusega. Sixtus II järgis vaidluses ketserite taasristimise üle Stephanus I eeskujul Rooma traditsiooni, kuid ta tunnustas ka erinevaid praktikaid, mistõttu Stephanus I ajal halvenenud Rooma koguduse suhted Väike-Aasia kogudustega paranesid Sixtuse ajal. Tema nõuandjateks said presbüterid Dionysius, Philemon ja Aleksandria piiskop Dionysius, kes saatis talle kirja, milles kajastatakse Stephanus I ajal toimunud sündmuseid. Sixtus II suhtles Kartaago piiskopi Cyprianusega.

Tema ajal peideti Peetruse ja Pauluse säilmed San Sebastiano katakombidesse. Saades teada Cyprianuse märtrisurmast, olevat ta hüüdnud: Deo Gratias.

Varem omistati Sixtusele 3. sajandi kirjutis "Ad Novatianum", kuid nüüd peetakse selle autoriks samanimelist filosoofi. Ainus nüüdisajal Sixtusele omistatav kirjutis on armeenia keelne tõlge Aleksandria piiskopile Dionysiusele saadetud kirjast, milles Sixtus II kaitseb ristimist, kui selle käigus on kasutatut Kolmainsuse vormelit. Ta soovitas tunnustada ristituks ka isikut, kellel on tungiv soov ristimist saada, kuid keda ei saa erinevatel põhjustel ristida.

Sixtus II suri märtrisurma 6. augustil 258 keiser Valerianuse teise kristlaste tagakiusamise ajal. Kui Sixtus II pidas Praetextatuse katakombides paavstitoolil istudes missat, lõid katakombidesse tunginud sõdurid tal pea maha. Seejärel tapeti samas kohas diakonid Januarius, Magnus, Vincentius ja Stephanus. Kaks diakonit tapeti samal päeval ja diakon Laurentius 10. augustil. Traditsiooni järgi kohtusid Sixtus II ja Laurentius vahetult enne paavsti tapmist ja Sixtus II andis Laurentiusele üle koguduse raha. Sixtuse verine tool asetati hiljem altari taha kabelisse. Sixtus II märtrisurmast on olemas ka teine lugu Prudentiuse järgi, kes väitis, et Sixtus II löödi risti, kuid tema arvamust ei peeta faktidele tuginevaks. Sixtus II nimi on lisatud missakaanonisse ja Damasus I koostas tema mälestuseks epitaafi.

Raffael kujutas teda oma maalil "Sixtuse madonna".

Sixtus II austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev on 7. august. Sixtust on kujutavas kunstis kujutatud koos Ristija Johannesega või Laurentiusega, vahel aga ulatamas Laurentiusele kotti koguduse rahaga.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Giuseppe Bonaviena: Varii frammenti di carmi damasiani: I. Carme alla tomba dei quattro ss. martiri diaconi di s. Sisto II. "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 16, 1910: 227-252.
  • Peter Corssen: Der Schauplatz der Passion des römischen Bischofs Sixtus II. "Zeitschrift für die Neutestamentliche Wissenschaft" 16, 1915: 147-166.
  • Enrica Follieri: Antiche chiese romane nella Passio greca di Sisto, Lorenzo ed Ippolito. "Rivista di Studi Bizantini e Neoellenici" 17-19, 1980-1982: 43-71.
  • Adolf von Harnack: Über eine bisher nicht erkannte Schrift des Papstes Sixtus II. Leipzig, 1895.
  • Patrick Healy: The Valerian Persecution. Boston, New York, 1905.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Lucrezia Spera: Luoghi del martirio di papa Sisto II sulla via Appia. "Rendiconti. Pontificia Accademia Romana di Archeologia" 73 (2000/2001): 101-128.
  • Giovanni Nino Verrando: Alla base e intorno alla più antica Passio dei santi Abdon e Sennes, Sisto, Lorenzo ed Ippolito. "Augustinianum" 30, 1990: 145-187.
  • Giovanni Nino Verrando: "Passio SS. Xysti Laurentii et Yppoliti". La trasmissione manoscritta delle varie recensioni della cosiddetta Passio vetus. "Recherches Augustiniennes" 25, 1991: 181-221.
Eelnev:
Stephanus I
Rooma paavst
257-258
Järgnev:
Dionysius