Cornelius

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; teiste Corneliuse-nimeliste isikute kohta vaata artiklit Cornelius (täpsustus)

Cornelius
Saint Corneille.JPG

Valitsemisaja algus 251
Valitsemisaja lõpp 253
Eelkäija Fabianus
Järeltulija Lucius II
Sünnikoht Rooma

Cornelius oli paavst 251253. Ta oli 21. paavst.

Cornelius oli pärit Roomast ja põlvnes traditsiooni järgi mõjukast patriitsisuguvõsast.

Sügisel 249 andis Rooma keiser Decius (249–251) ikalduse ja näljahäda tõttu välja edikti, mis nägi ette ohvritalituste pidamist paganlikele jumalatele. Et paljud kristlased keeldusid keisri soovi täitmast, algas nende tagakiusamine ja paavst Fabianus (236250) oli üks esimesi üleriigilise kristlaste tagakiusamise ohvreid.

Et paavsti surma järel oli peamine soosik preester Mooses vangis, valitses kirikut järgmised 14 kuud kolleegium, mida juhtis preester Novatianus. Alles Deciuse surma järel oli võimalik valida uus paavst.

Kuna Mooses oli selleks ajaks surnud, lootis seni kirikut juhtinud Novatianus saada ise valituks, kuid paavstiks valiti 6. märtsil või 13. märtsil 251 hoopis preester Cornelius. Novatianus ei leppinud sellega ja ta pühitseti teise piiskopi poolt paavstiks veidi hiljem, millega algas teine kirikulõhe katoliikluses.

Corneliuse ja Novatianuse vahel püsis erimeelsus tagakiusamise ajal usust taganenud kristlaste taaslubamises missale, millele "puhaste" kirikut sooviv Novatianus oli vastu.

Vältimaks anarhiat, oli mõlema jaoks kõige tähtsam leida tunnustus. Cornelius saavutas täieliku tunnustuse alles siis, kui kaks mõjukat piiskoppi, Kartaago piiskop Cyprianus ja Aleksandria piiskop Dionysius asusid teda toetama, mille järel pani Cornelius Novatianuse kirikuvande alla. 251. aasta sügisel peeti Corneliuse eesistumisel sinod, milles tunnustati usust taganenud kristlaste tagasivõtmist kirikusse pärast patukahetsust. Ehkki Cornelius sai Cyprianusega suhteliselt hästi läbi, pälvis ta suhtlemisel opositsioonilise piiskopi Fortunatusega Cyprianuse hukkamõistu. Antiookia piiskopile Fabiusele saadetud kirjas soovis Cornelius enda tunnustamist ja andis ülevaate kiriku olukorrast Roomas.

252. aasta juunis alustas keiser Gallus (251–253) kristlaste tagakiusamist, paavst vahistati ja saadeti Centumcellæsse Rooma lähedal, kus ta sai kätte Cyprianuse saadetud kirja, kes manitses teda kannatustes vastu pidama. Traditsiooni järgi suri Cornelius märtrina, kuid teda ei mainita varasemates märtrite nimekirjades. Ka tema üle peetud kohtuprotsessi toimumine on vaieldav. Ta on maetud San Callisto katakombidesse, kust leiti tema ladinakeelne epitaaf.

Katoliku kirikus on Püha Corneliuse mälestuspäev 16. septembril.

Corneliuse atribuutidena kujutatakse kolmikristi ja kõverat sarve. Ta on koduloomade ja karja kaitsepühak. Tema poole suunatud palved aitavad kõrvavalu, langetõve, palaviku ja närvihaiguste vastu.

Tema järglaseks sai Lucius I.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Albert Cambier: Het XVIIIe eeuws manuscript met de Officies van de feesten van de heilige Hermes en der heiligen Cornelius en Cyprianus. "Annalen van de Geschied- en oudheidkundige Kring van Ronse" 53, 2004: 147-174.
  • Cyprianus Coppens: Norbertijnerabdij St. Cornelius en Cyprianus te Ninove. "Analecta Praemonstratensia" 47, 1971: 145-146.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Louis Reekmans: La tombe du pape Corneille et sa région cémétériale. Città del Vaticano, 1964.
  • Kristi Tarand: Pühakuteraamat. Nende elulood, ikonograafilised embleemid. Tallinn, 1995.
Eelnev:
Fabianus
Rooma paavst
251253
Järgnev:
Lucius I