Nicolaus V

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Nicolaus V (vastupaavst)

---

Nicolaus V

Ilmiklik nimi Tommaso Parentucelli Valitsemisaja algus 6. märts 1447 Valitsemisaja lõpp 24. märts 1455 Eelkäija Eugenius IV Järeltulija Calixtus III Sünnikuupäev 15. november 1397 Sünnikoht Sarzana Surmakuupäev 24. märts 1455 Surmakoht Rooma

Nicolaus V (Tommaso Parentucelli või Tomaso Parentucelli, 15. november 1397 – 24. märts 1455) oli paavst 1447–1455. Ta oli 208. paavst.

Tommaso Parentucelli sündis 15. novembril 1397 Sarzanas arsti Bartolomeo Parentucelli ja Andreola Tomeo dei Bosi peres. Kui tema isa 1401 suri, abiellus ema Tommaso Calandriniga, kuid Parentucelli ei saanud oma võõrasisaga hästi läbi. Ajaloolase Salvador Miranda järgi oli Parentucelli lapsena kord väga haige ning tema ema oli näinud nägemust, et Parentucellist saab kunagi paavst.

Parentucelli asus pärast õpinguid Sarzanas 1417 õppima Bologna ülikoolis teoloogiat ning tegutses samal ajal Firenze mõjukate perekondade Albizzide ja Strozzide tuutorina. Pärast doktorikraadi omandamist 1422 oli Parentucelli Bologna piiskopi Niccolò Albergati teenistuses. 1422 ordineeris Albergati ta preestriks. Ta osales Albergati kaaskonnas missioonidel Prantsusmaal, Roomas, Firenzes ja Venezias. 1426 asus ta diplomaadina paavsti teenistusse.

Parentucelli osales Baseli oikumeenilisel kirikukogul ja Firenze kirikukogul. Ta osales läbirääkimistel armeenlaste ja koptidega.

Sisukord 1 Ametid 2 1447. aasta konklaav 3 Baseli oikumeeniline kirikukogu 4 Välispoliitilised suhted 5 Sisepoliitika 6 Vandenõu paavsti vastu 7 Suhted kiriku institutsioonidega 8 Liturgilised otsused 9 Kanoniseerimised 10 Misjon 11 Uued piiskopkonnad 12 Suhtumine juutidesse 13 Nicolaus V kultuuriloos 14 Onupojapoliitika 15 Kardinalide pühitsemised 16 Nicolaus V ja Eesti [1] 16.1 Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel 16.2 Riia peapiiskopi ametissemääramine 16.3 Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast 16.4 Vaidlus Tartu piiskopkonnas 16.5 Liivimaa suhted Novgorodi vürstiriigiga 17 Surm 18 Viide 19 Kirjandus 20 Välislingid

[redigeeri] Ametid

• 1420 Bologna ülikoolis filosoofiaprofessor ja Bologna piiskopi sekretär
• Bologna kapiitli kanoonik
• 14. jaanuar 1425 Santa Maria Maggiore di Pieve di Cento katedraali ülempreester
• apostellik diakon
• 12. märts 1443 asecamerlengo
• 29. september 1443 saadik Firenzes
• 1443 saadik Napolis
• 27. november 1444 – 6. märts 1447 Bologna piiskop
• September 1446 legaat Frankfurtis
• 16. detsember 1446 – 6. märts 1447 Santa Susanna kardinalpreester

[redigeeri] 1447. aasta konklaav

Nicolaus V valiti paavstiks 6. märtsi hommikul 1447 ja krooniti 19. märtsil.

4. – 6. märtsini 1447 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. See konklaav toimus Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähedal dominikaanide konvendis. Nicolaus V valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuna peamine soosik kardinal Prospero Colonna ei saanud vajalikul arvul hääli.

Sellel konklaavil oli valituksosutumiseks vaja saada 12 häält, kuid 1 voorus 5. märtsi hommikul sai Colonna 10 häält, ülejäänud hääled jagunesid kardinal Domenico Capranica ja Parentucelli vahel. Järgmises voorus jäi Colonna häälte arv samaks, kuid hääli said ka Nicolaus Cusanus ja Firenze peapiiskop. Parentucelli osutus valituks 3 voorus kardinal Giovanni Berardi soovitusel ja ta võttis endale nime arvatavasti Niccolò Albergati järgi.

1447. aasta konklaavil osalenud kardinalid

1. Niccolò d'Acciapaccio
2. Pietro Barbo
3. Giovanni Berardi
4. Bessarion
5. Alonso de Borja
6. Domenico Capranica
7. Juan Carvajal
8. Prospero Colonna
9. Francesco Condulmer
10. Guillaume d'Estouteville
11. Giorgio Fieschi
12. Jean Le Jeune
13. António Martinez de Chaves
14. Tommaso Parentucelli
15. Giovanni de Primis
16. Enrico Rampini de' Sant'Allosio
17. Juan de Torquemada
18. Ludovico Trevisano

[redigeeri] Baseli oikumeeniline kirikukogu

Nicolaus V sai võimule XVII oikumeenilise kirikukogu ajal, kui oli tekkinud skisma vastupaavsti Felix V tõttu. 7. aprillil 1449 nõustus Felix V loobuma pretensioonidest paavstitroonile, millega lõppes 10 aastat kestnud skisma ja ühtlasi lõpetati kirikukogu tegevus. Vastukaaluks pühitses paavst ta kardinaliks.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

Nicolaus V soovis oma tegevusega sisetülides vaevleva Itaalia poliitilist stabiliseerumist, mis teostus pärast tema surma 26. juunil 1455 Itaalia riikide vahel 25 aastaks sõlmitud rahulepinguga.

Nicolaus V tunnustas Eugenius IV otsuseid Saksamaa kohta ja sõlmis 17. veebruaril 1448 Viini konkordaadi. 19. märtsil 1452 kroonis ta Roomas keisriks Friedrich III. See oli viimast korda ajaloos, kui Saksa-Rooma keiser krooniti Roomas.

1450 saatis paavst kardinalid Nicolaus Cusanuse ja Giovanni Capistrano legaatidena Saksamaale ja kardinal d'Estouteville'i legaadina Prantsusmaale.

Bütsantsi keiser Konstantinos XII palus paavstilt türklaste vastaseks võitluseks abi. Mais 1452 saatis paavst legaadiks Konstantinoopolisse Isidori. Juunis 1453 jõudsid Rooma teated Konstantinoopoli vallutamisest türklaste poolt. 30. septembril 1453 kuulutas Nicolaus V Konstantinoopoli vabastamiseks türklaste käest välja ristisõja.

Ta avaldas 18. juunil 1452 bulla 'Dum diversa' ja 8. jaanuaril 1455 bulla 'Romanus Pontifex' Portugali orjakaubanduse kohta.

1451 andis ta Savoia hertsogile presentatsiooniõiguse.

[redigeeri] Sisepoliitika

Nicolaus V suutis Kirikuriigi alad saada oma kontrolli alla ja tunnustas mitmete sõltumatute linnade isandaid oma vikaaridena. Ta andis Bolognale näilise sõltumatuse. Ta kavatses tugevdada Rooma välikindlustusi ja rajas Kirikuriigis kindluseid.

Paavst siirdus 15. juulil 1450 Roomast Fabrianosse.

[redigeeri] Vandenõu paavsti vastu

1453 avastati Stefano Porcaro kavandatud vandenõu paavsti vastu, mille järel Porcaro hukati.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Nicolaus V tunnustas Kilmore kiriku staatust katedraalina.

Ta tunnustas annuntsiatsiooniordut.

1448 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

[redigeeri] Liturgilised otsused

1448 andis paavst kuldroosi Poola kuningale Kazimierz IV-le. 1452 andis ta kuldroosi keiser Friedrich III-le.

Skisma lõppemise puhul kuulutas Nicolaus V 1450 aasta juubeliaastaks.

[redigeeri] Kanoniseerimised

Nicolaus V kanoniseeris 3 isikut ja kuulutas õndsaks 1 isiku.

1. Radoneži Sergei 1448
2. Siena Bernardino 24. mai 1450
3. Augsburgi Simbert 1450

Ta kuulutas 1454 õndsaks Sitsiilia Alberti.

[redigeeri] Misjon

8. jaanuaril 1454 kohustas Nicolaus V Portugali kontrollima misjoni läbiviimist Hiinas. Ta lubas Portugali kuningal rajada uusi kirikuid

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

• 1447 Itaalias Sarzana piiskopkond
• 1452 ühendas Itaalias Andria ja Montepeloso piiskopkonnad

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Nicolaus V avaldas 2. novembril 1447 bulla juutide kohta. 25. veebruaril 1451 avaldatud bullas keelas ta kristlastel suhtlemise juutide ja saratseenidega. 28. mail 1451 sätestas ta juutide vastu mitmeid piiranguid Hispaanias ja Itaalias. 21. septembril 1452 avaldatud bullas 'Romanus Pontifex' käsitles ta Austria juutide olukorda.

[redigeeri] Nicolaus V kultuuriloos

Nicolaus V oli patrooniks paljudele tol ajal Roomas viibinud meistritele. Tema teenistuses olid näiteks Fra Angelico, Leon Battista Alberti ja Piero Da San Sepolcro. Paavsti soosimisel tõlgiti ladina keelde mitmeid Vana-Kreeka autoreid. Nicolaus V kogus manuskripte ja lasi neid kopeerida. Pärast tema surma oli Vatikanis 1200 koopiat, mille tõttu peetakse teda Vatikani raamatukogu rajajaks.

Nicolaus V ajal taastati ja renoveeriti Roomas arvukalt kirikuid, sildu ja muid ehitisi, kuid tema taastamistööd leidsid tollal vastuseisu, kuna ta lasi lammutada varisemisohtlikke, kuid ajalooliselt väärtuslikke hooneid. Ta lasi taastada Aqua Virgo akvedukti, puhastada ja sillutada Rooma tänavaid. Ta kutsus Bernardo Rosselinit alustama Rooma Peetruse kiriku ümberehitamist ja lasi teostada ümberehitusi Vatikanis, nagu Nicolaus V kabel.

Ta toetas Bologna ülikooli tegevust.

Ta rajas Glasgow ülikooli ja kinnitas Barcelona ülikooli rajamist.

Ta tunnustas Šotimaal St. Andrewsi kolleegiumi rajamist.

Ta rajas Perpignani ülikoolis teoloogiateaduskonna.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Nicolaus V poolvend Filippo Calandrini sai kardinaliks.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Nicolaus V pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas endise vastupaavsti Felix V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 vaimulik Belgiast. Ta taastas 19. detsembril 1449 Louis Alemani volitused kardinalina.

1. konsistoorium 16. veebruar 1448
   1. Antonio Cerdà i Lloscos
2. konsistoorium 20. detsember 1448
   1. Astorgio Agnensi
   2. Filippo Calandrini
   3. Alain de Coëtivy
   4. Nicolaus Cusanus
   5. Latino Orsini
   6. Jean Rolin
3. konsistoorium 23. aprill 1449
   1. Amedeo di Savoie
4. konsistoorium 19. detsember 1449
   1. Jean d'Arces
   2. Guillaume d'Estaing
   3. Louis de La Palud

[redigeeri] Nicolaus V ja Eesti ^[1]

Nicolaus V kinnitas 27. aprillil 1447 ja 21. novembril 1450 Saksa ordu privileegid.

Paavst teatas 31. mail 1447 Volterra piiskopile Roberto Cavalcantile oma bullast, mille alusel vabastas ta Saksa ordu liikmed ilmaliku kohtu, eriti feemikohtu jurisdiktsioonist. Paavst ekskommunikeeris 2. septembril 1448 kõik isikud, kes kasutavad Saksa ordu aladel võõra jurisdiktsiooniga kohtuniku, eriti feemikohtuniku teenust ja kuulutas selliste kohtunike poolt langetatud otsused kehtetuks.

Nicolaus V teatas 14. juunil 1447 Camerino ja Kuramaa piiskoppidele Poznani presbüteri Matthias Gizmislai asjus.

13. jaanuaril 1449 kinnitas paavst Saksa ordule Saksa-Rooma keiser Friedrich II poolt määratud vabastuse kõikidest riigimaksudest ja andamitest.

Paavst tunnistas 30. aprillil 1449 Werner von Orselni statuudid kehtetuks.

Paavst lubas 12. septembril 1449 ekskommunikeerida iga Saksa ordu liikme, kes ilma ordumeistri loata jätab maha oma maja. Seetõttu andis Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen 17. aprillil 1450 korralduse, et ilma ordumeistri loata ei tohi keegi ordumaadelt Rooma sirduda.

2. juunil 1450 volitas Nicolaus V Tallinna dekaani otsustama Tallinna piiskopi ja rae vahelises kohtuasjas Gertrudi kabeli ehitamisel.

Nicolaus V teatas 4. juunil 1450 Riia peapiiskopile Silvester Stodewescherile Rootsi ja Taani vahelise rahu sõlmimisest.

Paavst määras 2. augustil 1450 legaadiks Preisimaale Silvesi piiskopi Luís Piresi (Ludwig von Silves).

Paavst otsustas 17. aprillil 1451 Tartu piiskopi ja kapiitli palvel Luckede mõisa osas.

14. aprillil 1452 teatas Saksa ordu kõrgmeister orduprotektorile doktor Leonard Rothose asjus, mille kohta andis paavst 8. oktoobril 1452 vastava korralduse.

1452 teatas Nicolaus V Riia peapiiskopile Riia püha Andrease kabeli lammutamise ja luude ümbermatmise asjus.

1453 aktiviseerus Saksa ordu diplomaatiline suhtlus Roomaga Kuramaa piiskopi määramise osas.

1. septembril 1454 manitses paavst Poola kuningat Kazimierz IV tülitsemast Saksa orduga.

[redigeeri] Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel

Paavst määras 16. novembril 1448 ametisse Riia peapiiskopkonna eksekuutorid.

Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen saatis 5. novembril 1451 paavstile palvekirja, mille järel kinnitas paavst 4. märtsil 1452 Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu Saksa ordu ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonnas.

17. jaanuaril 1454 sätestas Nicolaus V Riia valitsemise Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel ning määras ametisse eksekuutorid.

[redigeeri] Riia peapiiskopi ametissemääramine

Alates 16. aprillist 1448 saatis Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen paavstile soovitusi, et Riia peapiiskopiks määrataks Silvester Stodewescher. 9. oktoobril 1448 kinnitas Nicolaus V Stodewescheri Riia peapiiskopiks, kuid Riia toomhärra Detmar Roper appelleeris paavstile Stodewescheri määramise asjus. Stodewescher saatis 1449 paavstile tänukirja oma määramise eest.

[redigeeri] Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast

Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Johann II Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Paavst kohustas 1. detsembril 1449 Riia peapiiskoppi Stodewescherit vabastama Grovet ja tema pooldajaid ekskommunikatsioonist ja tunnustas Kuressaare rahulepingut. 30. aprillil 1449 tunnustas Nicolaus V Rootsi kuningat Karl VIII ja Brandeburgi markkrahve Creuli toetamise eest.

[redigeeri] Vaidlus Tartu piiskopkonnas

Nicolaus V keelas 2. augustil 1450 Tartu piiskopkonna kapiitlil vakantsiperioodil valida piiskoppi, kuid paavst tühistas 16. aprillil 1451 selle otsuse ja lubas kapiitlil taas piiskoppi valida. 16. juunil 1451 kinnitas Nicolaus V oma otsust kapiitli valimisõiguse osas ja nõudis Liivi ordu maameistrilt Johann von Mengedelt, et ordu ei takistaks piiskopi valimist kapiitli poolt. Nicolaus V kinnitas 13. juulil 1451 taas oma otsust ja määras 21. augustil 1451 Tartu piiskopkonna Saksa ordu kõrgmeistri kaitse alla.

[redigeeri] Liivimaa suhted Novgorodi vürstiriigiga

Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen soovis 23. juunil 1447 orduprokuraatorilt, et see kirjeldaks paavstile Novgorodi poliitikat. Kõrgmeister soovis 17. augustil 1447 paavstilt kasutada ordu aladelt kogutud raha sõjaks Novgorodiga. Sama aasta jooksul esitas kõrgmeister paavstile veel mitu taotlust, et pidada sõda Novgorodiga. 6. augustil 1453 saatis Liivi ordu maameister Mengede paavstile palvekirja seoses venelaste rünnakutega.

[redigeeri] Surm

Nicolaus V suri ööl vastu 25. märtsi 1455 Roomas podagrasse ja maeti Vatikani basiilikasse.

[redigeeri] Viide

[redigeeri] Kirjandus

• J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.

[redigeeri] Välislingid

• Artikkel Nicolaus V kohta (inglise keeles)
• Artikkel Nicolaus V kohta (saksa keeles)
• Bulla Romanus Pontifex (inglise keeles)
• 1447 konklaav (inglise keeles)

Eelnev: Eugenius IV

Rooma paavst 1447-1455

Järgnev: Calixtus III