Nicolaus V

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Nicolaus V (vastupaavst)

Nicolaus V
Fivizzano-statua papa Niccolò V2.JPG

Sünninimi Tommaso Parentucelli
Valitsemisaja algus 6. märts 1447
Valitsemisaja lõpp 24. märts 1455
Eelkäija Eugenius IV
Järeltulija Calixtus III
Sünnikuupäev 15. november 1397
Sünnikoht Sarzana
Surmakuupäev 24. märts 1455
Surmakoht Rooma

Nicolaus V (Tommaso Parentucelli või Tomaso Parentucelli, 15. november 139724. märts 1455) oli paavst 1447–1455. Ta oli 208. paavst.

Tommaso Parentucelli sündis 15. novembril 1397 Sarzanas arsti Bartolomeo Parentucelli ja Andreola Tomeo dei Bosi peres. Kui tema isa 1401 suri, abiellus ema Tommaso Calandriniga, kuid Parentucelli ei saanud oma võõrasisaga hästi läbi. Ajaloolase Salvador Miranda järgi oli Parentucelli lapsena kord väga haige ning tema ema oli näinud nägemust, et Parentucellist saab kunagi paavst.

Parentucelli asus pärast õpinguid Sarzanas 1417 õppima Bologna ülikoolis teoloogiat ning tegutses samal ajal Firenze mõjukate perekondade Albizzide ja Strozzide tuutorina. Pärast doktorikraadi omandamist 1422 oli Parentucelli Bologna piiskopi Niccolò Albergati teenistuses. 1422 ordineeris Albergati ta preestriks. Ta osales Albergati kaaskonnas missioonidel Prantsusmaal, Roomas, Firenzes ja Venezias. 1426 asus ta diplomaadina paavsti teenistusse.

Parentucelli osales Baseli oikumeenilisel kirikukogul ja Firenze kirikukogul. Ta osales läbirääkimistel armeenlaste ja koptidega.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1447. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V vapp

Nicolaus V valiti paavstiks esmaspäeva 6. märtsi hommikul 1447 ja krooniti pühapäeval 19. märtsil kardinal Prospero Colonna poolt.

4. – 6. märtsini 1447 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. See konklaav toimus Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähedal dominikaanide konvendis. Nicolaus V valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuna peamine soosik kardinal Prospero Colonna ei saanud vajalikul arvul hääli.

Sellel konklaavil oli valituksosutumiseks vaja saada 12 häält, kuid 1 voorus 5. märtsi hommikul sai Colonna 10 häält, ülejäänud hääled jagunesid kardinal Domenico Capranica ja Parentucelli vahel. Järgmises voorus jäi Colonna häälte arv samaks, kuid hääli said ka Nicolaus Cusanus ja Firenze peapiiskop. Parentucelli osutus valituks 3 voorus kardinal Giovanni Berardi soovitusel ja ta võttis endale nime arvatavasti Niccolò Albergati järgi.

1447. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Niccolò d'Acciapaccio
  2. Pietro Barbo
  3. Giovanni Berardi
  4. Bessarion
  5. Alonso de Borja
  6. Domenico Capranica
  7. Juan Carvajal
  8. Prospero Colonna
  9. Francesco Condulmer
  10. Guillaume d'Estouteville
  11. Giorgio Fieschi
  12. Jean Le Jeune
  13. António Martinez de Chaves
  14. Tommaso Parentucelli
  15. Giovanni de Primis
  16. Enrico Rampini de' Sant'Allosio
  17. Juan de Torquemada
  18. Ludovico Trevisano

Baseli oikumeeniline kirikukogu ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V sai võimule XVII oikumeenilise kirikukogu ajal, kui oli tekkinud skisma vastupaavsti Felix V tõttu. 7. aprillil 1449 nõustus Felix V loobuma pretensioonidest paavstitroonile, millega lõppes 10 aastat kestnud skisma ja ühtlasi lõpetati kirikukogu tegevus. Vastukaaluks pühitses paavst endise vastupaavsti kardinaliks.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstantinoopoli langemine 1453. Nicolaus V kuulutas türklaste vastu välja ristisõja.

Nicolaus V soovis oma tegevusega sisetülides vaevleva Itaalia poliitilist stabiliseerumist, mis teostus alles pärast tema surma 26. juunil 1455 Itaalia riikide vahel 25 aastaks sõlmitud rahulepinguga.

Nicolaus V tunnustas Eugenius IV otsuseid Saksamaa kohta ja sõlmis 17. veebruaril 1448 Viini konkordaadi. 19. märtsil 1452 kroonis ta Roomas keisriks Friedrich III. See oli viimast korda ajaloos, kui Saksa-Rooma keiser krooniti Roomas.

1450 saatis paavst kardinalid Nicolaus Cusanuse ja Giovanni Capistrano legaatidena Saksamaale ja kardinal d'Estouteville'i legaadina Prantsusmaale.

Bütsantsi keiser Konstantinos XII palus paavstilt türklaste vastaseks võitluseks abi. Mais 1452 saatis paavst legaadiks Konstantinoopolisse kardinal Isidori. Juunis 1453 jõudsid Rooma teated Konstantinoopoli vallutamisest türklaste poolt. 30. septembril 1453 kuulutas Nicolaus V Konstantinoopoli vabastamiseks türklaste vastu välja ristisõja.

Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen soovis 23. juunil 1447 orduprokuraatorilt, et see kirjeldaks paavstile Novgorodi poliitikat. Kõrgmeister soovis 17. augustil 1447 paavstilt kasutada ordu aladelt kogutud raha sõjaks Novgorodiga. Sama aasta jooksul esitas kõrgmeister paavstile veel mitu taotlust, et pidada sõda Novgorodiga. 6. augustil 1453 saatis Liivi ordu maameister Mengede paavstile palvekirja seoses venelaste rünnakutega [1].

Ta avaldas 18. juunil 1452 bulla 'Dum diversa' ja 8. jaanuaril 1455 bulla 'Romanus Pontifex' Portugali orjakaubanduse kohta.

1451 andis ta Savoia hertsogile presentatsiooniõiguse.

Nicolaus V ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V teatas 14. juunil 1447 Camerino ja Kuramaa piiskoppidele Poznani presbüteri Matthias Gizmislai asjus.

Paavst tunnistas 30. aprillil 1449 Werner von Orselni statuudid kehtetuks.

2. juunil 1450 volitas Nicolaus V Tallinna dekaani otsustama Tallinna piiskopi ja rae vahelises kohtuasjas Püha Gertrudi kabeli ehitamisel.

Nicolaus V teatas 4. juunil 1450 Riia peapiiskopile Silvester Stodewescherile Rootsi ja Taani vahelise rahu sõlmimisest.

Paavst määras 2. augustil 1450 legaadiks Preisimaale Silvesi piiskopi Luís Piresi (Ludwig von Silves).

Paavst otsustas 17. aprillil 1451 Tartu piiskopi ja kapiitli palvel Luckede mõisa osas.

14. aprillil 1452 teatas Saksa ordu kõrgmeister orduprotektorile doktor Leonard Rothose asjus, mille kohta andis paavst 8. oktoobril 1452 vastava korralduse.

1452 teatas Nicolaus V Riia peapiiskopile Riia püha Andrease kabeli lammutamise ja luude ümbermatmise asjus.

1453 aktiviseerus Saksa ordu diplomaatiline suhtlus Roomaga Kuramaa piiskopi määramise osas.

Vaidlus Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst määras 16. novembril 1448 ametisse Riia peapiiskopkonna eksekuutorid.

Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen saatis 5. novembril 1451 paavstile palvekirja, mille järel kinnitas paavst 4. märtsil 1452 Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel sõlmitud lepingu Saksa ordu ordurüü kandmise osas Riia peapiiskopkonnas.

17. jaanuaril 1454 sätestas Nicolaus V Riia valitsemise Riia peapiiskopi ja Saksa ordu vahel ning määras ametisse eksekuutorid.

Riia peapiiskopi määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 16. aprillist 1448 saatis Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen paavstile soovitusi, et Riia peapiiskopiks määrataks Silvester Stodewescher. 9. oktoobril 1448 kinnitas Nicolaus V Stodewescheri Riia peapiiskopiks, kuid Riia toomhärra Detmar Roper appelleeris paavstile Stodewescheri määramise asjus. Stodewescher saatis 1449 paavstile tänukirja oma määramise eest.

Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V kohustas 24. mail 1447 Riia peapiiskopkonna rüütelkondi abistama Saare-Lääne piiskoppi Johann II Creuli võitluses Ludolf Grove vastu. Paavst kohustas 1. detsembril 1449 Riia peapiiskoppi Stodewescherit vabastama Grovet ja tema pooldajaid ekskommunikatsioonist ja tunnustas Kuressaare rahulepingut. 30. aprillil 1449 tunnustas Nicolaus V Rootsi kuningat Karl VIII ja Brandeburgi markkrahve Creuli toetamise eest.

Vaidlus Tartu piiskopkonnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V keelas 2. augustil 1450 Tartu piiskopkonna kapiitlil vakantsiperioodil valida piiskoppi, kuid paavst tühistas 16. aprillil 1451 selle otsuse ja lubas kapiitlil taas piiskoppi valida. 16. juunil 1451 kinnitas Nicolaus V oma otsust kapiitli valimisõiguse osas ja nõudis Liivi ordu maameistrilt Johann von Mengedelt, et ordu ei takistaks piiskopi valimist kapiitli poolt. Nicolaus V kinnitas 13. juulil 1451 taas oma otsust ja määras 21. augustil 1451 Tartu piiskopkonna Saksa ordu kõrgmeistri kaitse alla.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V suutis Kirikuriigi alad saada oma kontrolli alla ja tunnustas mitmete sõltumatute linnade isandaid oma vikaaridena. Ta andis Bolognale näilise sõltumatuse. Ta kavatses tugevdada Rooma välikindlustusi ja rajas Kirikuriigis kindluseid.

Paavst siirdus 15. juulil 1450 Roomast Fabrianosse.

Vandenõu paavsti vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1453 avastati Stefano Porcaro kavandatud vandenõu paavsti vastu, mille järel Porcaro hukati.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tannenbergi lahing 1410 Saksa ordu ja Poola-Leedu vägede vahel. Nicolaus V vabastas Saksa ordu liikmed tsiviilkohtu jurisdiktsioonist.

Nicolaus V kinnitas 27. aprillil 1447 ja 21. novembril 1450 Saksa ordu privileegid. Ta teatas 31. mail 1447 Volterra piiskopile Roberto Cavalcantile oma bullast, mille alusel vabastas ta Saksa ordu liikmed ilmaliku kohtu, eriti feemikohtu jurisdiktsioonist. Paavst ekskommunikeeris 2. septembril 1448 kõik isikud, kes kasutavad Saksa ordu aladel võõra jurisdiktsiooniga kohtuniku, eriti feemikohtuniku teenust ja kuulutas selliste kohtunike poolt langetatud otsused kehtetuks.

13. jaanuaril 1449 kinnitas paavst Saksa ordule Saksa-Rooma keiser Friedrich II poolt määratud vabastuse kõikidest riigimaksudest ja andamitest.

Paavst lubas 12. septembril 1449 ekskommunikeerida iga Saksa ordu liikme, kes ilma ordumeistri loata jätab maha oma maja. Seetõttu andis Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen 17. aprillil 1450 korralduse, et ilma ordumeistri loata ei tohi keegi ordumaadelt Rooma siirduda.

1. septembril 1454 manitses paavst Poola kuningat Kazimierz IV tülitsemast Saksa orduga. [3].

Ta tunnustas Kilmore kiriku staatust katedraalina.

Ta tunnustas annuntsiatsiooni ordut.

1448 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1448 andis paavst kuldroosi Poola kuningale Kazimierz IV-le. 1452 andis ta kuldroosi keiser Friedrich III-le.

Skisma lõppemise puhul kuulutas Nicolaus V 1450 aasta juubeliaastaks.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V kanoniseeris 3 isikut ja kuulutas õndsaks 1 isiku.

  1. Sergei Radonežist 1448
  2. Bernardino Sienast 24. mai 1450
  3. Simbert Augsburgist 1450

Ta kuulutas 1454 õndsaks Sitsiilia Alberti.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. jaanuaril 1454 kohustas Nicolaus V Portugali kontrollima misjoni läbiviimist Hiinas. Ta lubas Portugali kuningal rajada uusi kirikuid

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1447 Itaalias Sarzana piiskopkond
  • 1452 ühendas Itaalias Andria ja Montepeloso piiskopkonnad

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V avaldas 2. novembril 1447 bulla juutide kohta. 25. veebruaril 1451 avaldatud bullas keelas ta kristlastel suhtlemise juutide ja saratseenidega. 28. mail 1451 sätestas ta juutide vastu mitmeid piiranguid Hispaanias ja Itaalias. 21. septembril 1452 avaldatud bullas 'Romanus Pontifex' käsitles ta Austria juutide olukorda.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V poolvend Filippo Calandrini sai kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas endise vastupaavsti Felix V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 vaimulik Belgiast. Ta taastas 19. detsembril 1449 Louis Alemani volitused kardinalina.

  1. konsistoorium 16. veebruar 1448
    1. Antonio Cerdà i Lloscos
  2. konsistoorium 20. detsember 1448
    1. Astorgio Agnensi
    2. Filippo Calandrini
    3. Alain de Coëtivy
    4. Nicolaus Cusanus
    5. Latino Orsini
    6. Jean Rolin
  3. konsistoorium 23. aprill 1449
    1. Amedeo di Savoia (endine vastupaavst Felix V)
  4. konsistoorium 19. detsember 1449
    1. Jean d'Arces
    2. Guillaume d'Estaing
    3. Louis de La Palud

Nicolaus V kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V oli patrooniks paljudele tol ajal Roomas viibinud kunstiinimestele. Tema teenistuses olid näiteks Fra Angelico, Leon Battista Alberti ja Piero Da San Sepolcro. Paavsti soosimisel tõlgiti ladina keelde mitmeid Vana-Kreeka autoreid. Nicolaus V kogus manuskripte ja lasi neid kopeerida. Pärast tema surma oli Vatikanis 1200 koopiat, mille tõttu peetakse teda Vatikani raamatukogu rajajaks.

Nicolaus V ajal taastati ja renoveeriti Roomas arvukalt kirikuid, sildu ja muid ehitisi, kuid tema taastamistööd leidsid tollal vastuseisu, kuna ta lasi lammutada varisemisohtlikke, kuid ajalooliselt väärtuslikke hooneid. Ta lasi taastada Aqua Virgo akvedukti, puhastada ja sillutada Rooma tänavaid. Ta kutsus Bernardo Rosselinit alustama Rooma Peetruse kiriku ümberehitamist ja lasi teostada ümberehitusi Vatikanis, nagu Nicolaus V kabel.

Ta rajas Glasgow ülikooli ja kinnitas Barcelona ülikooli rajamist. Ta toetas Bologna ülikooli tegevust. Ta rajas Perpignani ülikoolis teoloogiateaduskonna. Ta tunnustas Šotimaal St. Andrewsi kolleegiumi rajamist.

Tema mälestuseks on Sarzanas püstitatud monument ja Fivizzanos büst.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nicolaus V suri 24. märtsil ööl vastu 25. märtsi 1455 Roomas podagrasse ja maeti Vatikani basiilikasse.

Viide[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  3. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mario Accarini: Pietro da Noceto segretario di papa Nicolò V. Parma nell'Arte, 1983/84: 125–165.
  • Anonüümne: La vita di Niccolò V Papa. Milano, 1716.
  • Massimiliano Albanese: Gli storici classici nella biblioteca latina di Niccolo V: con trascrizione e commento degli interventi autografi di Tommaso Parentucelli. Roma, 2003.
  • Michele Ansani: "quod ad aures Lombardorum non veniat": osservazioni intorno al cosiddetto indulto di Niccolò V a Francesco Sforza. R. Delle Donne, Andrea Zorzi, "Le storie e la memoria. In onore di Arnold Esch". Firenze, 2002: 53–67.
  • Vicente Beltrán de Heredia: Las bulas de Nicolás V acerca de los conversos de Castilla. "Sefarad", 21, 1961: 22–47; "Miscelánea Beltrán de Heredia. Colección de artículos sobre la historia de la teología española", I, Salamanca 1972–73: 387–402.
  • Giuseppe Benelli: Papa Niccolò V umanista illuminato. "La Casana" 41, 1 (1999): 24–31.
  • Concetta Bianca: Il pontificato di Nicolò V e i Padri della Chiesa. S. Gentile, "Umanesimo e Padri della Chiesa. Manoscritti e incunaboli di testi patristici da Francesco Petrarca al primo Cinquecento", Roma, 1997: 85–92.
  • Maria Grazia Blasio: Un contributo alla lettura del canone bibliografico di Tommaso Parentucelli. "Littera antiqua" 4, 1984: 125–165.
  • Sandro Boldrini: La Trebisonda del Perotti (una lettera a papa Niccolò V). "Maia" 36, 1984: 71–84.
  • Franco Bonatti, Antonio Manfredi: Niccolò V nel sesto centenario della nascita. Atti del Convegno internazionale di studi. Città del Vaticano, 2000.
  • Casimiro Bonfigli: Niccolò V, Papa della rinascenza. Roma, 1997.
  • Stefano Borsi: Niccolò V (1447–1455). F. Alazard, F. La Brasca, "La papauté à la Renaissance". Paris, 2007: 401–438.
  • Walter Brandmüller: Die Reaktion Nikolaus' V. auf den Fall von Konstantinopel. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 90, 1994: 1–22.
  • Charles Burroughs: Below the Angel: an Urbanistic Project in the Rome of Pope Nicholas V. "Journal of the Warburg and Courtauld Institutes", 45, 1982: 94–124.
  • Charles Burroughs: A planned myth and a myth of planning: Nicholas V and Rome. Paul A. Ramsey, "Rome in the renaissance. The city and the myth". Binghamton, New York, 1982: 197–207.
  • Joseph Calmette: L'élection du Pape Nicolas V (1447) d'après une lettre du prieur Catalan de Sent Lorens del Mont. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 23, 1903: 419–426.
  • Michele Canensi: Ad beatissimum D.N. Nicolaum V Pontificem Maximum Michael Canensis de Viterbio humillus servulus de ipsius laudibus et divina electione. M. Miglio, "Storiografia pontificia del Quattrocento". Bologna, 1975: 203–43.
  • Anna Cavallaro: La pittura a Roma al tempo di Niccolò V (1447–55). "La storia dei Giubilei, II, 1450–1575". Firenze, 1998: 74–91.
  • Roberto Cessi: La contesa fra Giorgio da Trebisonda, Poggio Bracciolini e Giovanni Aurispa durante il potificato di Niccolò V. "Archivio storico per la Sicilia orientale" 9, 1912: 211–232.
  • C. Cipolla: L'azione letteraria di Niccolò V nel Rinascimento. Frosinone, 1900.
  • Renate Luigilla Colella: Päpstliche Suprematie und kirchliche Reform. Die Fresken Frau Angelicos in der Kapelle Nikolaus V., ein päpstliches Programm in spätkonziliarer Zeit. München, 1994.
  • Giuseppe L. Coluccia: Niccolò V umanista: papa e riformatore. Renovatio politica e morale. Venezia, 1998.
  • Giuseppe Coniglio: L'usura a Lucca ed una Bolla di Niccolò V del 1452. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 6, 1952: 259–264.
  • Anna Maria Corbo: Fonti per la storia sociale romana al tempo di Niccolò V e Callisto III. Roma, 1990.
  • Anna Maria Corbo: I mestieri nella vita quotidiana alla corte di Nicolò V (1447–1455). Roma, 1998.
  • Anthony Francis D'Elia: Stefano Porcari's Conspiracy against Pope Nicholas V in 1453 and Republican Culture in Papal Rome. "Journal of the history of ideas" 68, 2007: 207–232.
  • Walter Deeters: Ein Breve des Papstes Nikolaus V. an den oströmischen Kaiser von 1453. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 48, 1968: 365–368.
  • Lucas P. Desager: Lettre inédite du patriarche copte Jean XI au pape Nicolas V (1450). "Mélanges Eugène Tisserant", II. Città del Vaticano, 1964: 41–53.
  • Hermann Diener: Ein Formularbuch aus der Kanzlei der Päpste Eugen IV. und Nikolaus V. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 42/43, 1963: 370–411.
  • Marc Dykmans: Le cérémonial de Nicolas V. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 63, 1968: 365–78, 785–825.
  • Henri de L'Épinois: Nicolas V et la conjuration d'Étienne Porcari. "Revue des questions historiques" 32, 1882: 160–192.
  • Valente Ferrando: Vita del papa Niccolò V – Tommaso Parentucelli. Sarzana, 1929.
  • Vittorio Frajese: Leon Battista Alberti e la "renovatio urbis" di Nicolò V. Congetture per l'interpretazione di "Momus". "La Cultura" 36, 1998: 241–262.
  • N. Frediani: Niccolò V Sommo Pontefice. "Memorie istoriche di più uomini illustri pisani" IV. Pisa, 1792: 207–289.
  • Christoph Luitpold Frommel: Il San Pietro di Nicolò V, in L'architettura della basilica di San Pietro. Storia e costruzione. "Quaderni dell'Istituto di Storia dell'Architettura", 25–30, 1995–1997: 103–110.
  • Christoph Luitpold Frommel: I programmi di Niccolò V e di Giulio II per il palazzo del Vaticano. Alessio Monciatti, "Domus et splendida palatia: residenze papali e cardinalizie a Roma fra XII e XV secolo". Pisa, 2004: 157–168.
  • Amato Pietro Frutaz: Il torrione di Niccolò V in Vaticano. Città del Vaticano, 1956.
  • Maurizio Gargano: Niccolò V. La mostra dell'acqua di Trevi. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 111, 1988: 225–266.
  • Domenico Giorgi: Vita Nicolai Quinti Pont. Max. ad fidem veterum monumentorum conscripta. Roma, 1742.
  • Hermann Goldbrunner: "Quemcumque elegerit Dominus, ipse sanctus erit". Zur Leichenrede des Jean Jouffroy auf Nikolaus V. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 64, 1984: 385–396.
  • Antonella Greco: La Capella di Niccolò V del Beato Angelico. Roma, 1980.
  • Antonella Greco: Papa Niccolò V "Aurea qui dederat saecula Roma tibi". R. Peric, "Homo imago et amicus Dei. Miscellanea in honorem Ioannis Golub". Roma, 1991: 305–310.
  • Germano Gualdo: Pietro da Noceto e Vevoluzione della Segreteria papale al tempo di Niccolò V (1447–1455). A. Jamme, O. Poncet, "Offices et papauté (XIVe – XVIIe siècle): Charges, hommes, destins". Roma, 2005: 793–804.
  • Walter K. Hanak: Pope Nicholas V and the Aborted Crusade of 1452–1453 to Rescue Constantinople from the Turks. "Byzantinoslavica" 65, 2007: 337–360.
  • Joseph Hilgers: Zur Bibliothek Nikolaus' V. "Zentralblatt für Bibliothekswesen" 19, 1902: 1–11.
  • Thomas M. Izbicki: The politics of a conclave. The papal election of 1447. "Cristianesimo nella storia" 28, 2007: 277–284.
  • Friedrich Kayser: Papst Nikolaus V. (1447–1455) und das Vordringen der Türken. "Historisches Jahrbuch" 6, 1885: 208–231.
  • Friedrich Kayser: Papst Nikolaus V. (1447–55) und die Juden. "Archiv für katholisches Kirchenrecht" 53, 1885: 209–220.
  • Friedrich Kayser: Papst Nikolaus V. und die Maurenkämpfe der Spanier und Portugiesen. "Historisches Jahrbuch" 8, 1887: 609–628.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Otfried Krafft: Ludwig I. von Hessen, Papst Nikolaus V. und die Goldene Rose von 1450. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 59, 2007: 101–121.
  • Vincenzo Francesco Luzzi: Tentativi umanistici e riformistici in Calabria nel secolo XV in tre bolle inedite di Niccolò V di cui una ora riscoperta nell'archivio diocesano di Mileto. "Rivista storica calabrese" 7, 1986: 25–74.
  • Torgil Magnuson: The project of Nicolas V for rebuilding the Borgo Leonino in Rome. "The Art Bullettin" 36, 1954: 89–115.
  • Antonio Manfredi: Per la biblioteca di Tommaso Parentucelli negli anni del concilio Fiorentino. P. Viti, "Firenze e il Concilio del 1439. Convegno di Studi 1989". Firenze, 1994: 649–735.
  • Antonio Manfredi: Codici di Tito Livio nella biblioteca di Niccolò V. "Italia medioevale e umanistica" 34, 1991: 277–292.
  • Antonio Manfredi: I codici latini di Niccolò V. Edizione degli inventari e identificazione dei Manoscritti. Città del Vaticano, 1994.
  • Antonio Manfredi: The Vatican library of Pope Nicholas V: the project of a universal library in the age of humanism. "Library history" 14, 1998: 103–110.
  • Antonio Manfredi: "Apud Alatrium Campaniae oppidum". Giovanni Tortelli and the Abbey Under Pope Nicholas V. E. Fentress, "Walls and memory: the Abbey of San Sebastiano at Alatri (Lazio) from Late Roman monastery to Renaissance villa and beyond". 2005: 154–184.
  • Constantin Marinescu: Le pape Nicolas V. (1447–1455) et son attitude envers l'Empire byzantin. "Bulletin de l'Institut Archéologique Bulgare" 9, 1935: 331–342.
  • Andreas Meyer: Das Wiener Konkordat von 1448. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 66, 1986: 108–152.
  • Massimo Miglio: Niccolò V umanista di Cristo. S. Gentile, "Umanesimo e Padri della Chiesa. Manoscritti e incunaboli di testi patristici da Francesco Petrarca al primo Cinquecento", Roma, 1997: 77–83.
  • Massimo Miglio: Il giubileo di Nicolò V (1450). M. Fagiolo, M. L. Madonna, "La storia dei Giubilei", II. Milano, 1985: 56–73.
  • Luigi Mussi: Il pontificato di Niccolò V, Tommaso Parentucelli di Sarzana. Massa, 1938.
  • Achille Neri: Di papa Niccolò V e dei più chiari uomini della famiglia Parentucelli di Sarzana. Genova 1875.
  • Francesca Niutta: Da Crisolora a Nicolò V. Greco e Greci alla Curia romana. "Roma nel Rinascimento", 1990: 13–36.
  • Laura Onofri: Sacralità, immaginazione e proposte politiche. La vita di Nicolò V di Giannozzo Manetti. "Humanistica Lovaniensia" 28, 1979: 27–77.
  • Laura Onofri: "Sicut fremitus leonis ita et regis ira". Temi neoplatonici e culto solare nell'orazione funebre per Nicolò V di Jean Jouffroy. "Humanistica Lovaniensia" 31, 1982: 1–28.
  • Francesco Pagnotti: La vita di Niccolò V scritta da Giannozzo Manetti. Studio preparatorio alla nuova edizione critica. "Archivio della Società Romana di storia patria" 14, 1891: 411–436.
  • Kleo Pleyer: Die Politik Nikolaus' V. Stuttgart, 1927.
  • Joseph Polzer: Aristotle, Mohammed and Nicholas V in hell. "The Art bulletin" 46, 4, 1964: 457–469.
  • Alessandra Potenti: Le relazioni diplomatiche tra gli Anziani di Lucca e il Pontefice Niccolò V. E. Vecchi, "Atti delle Giornate di Studio Papato, Stati Regionali e Lunigiana nell'Età di Niccolò V". La Spezia, 2004: 279–316.
  • Francesco Quinterio: Santo Stefano al Celio e la riconsiderazione del "tempio degli idoli" nella Roma di Niccolò V. S. Danesi Squarzina, "Roma, centro ideale della cultura dell'Antico nei secoli XV e XVI. Da Martino V al Sacco di Roma. 1417–1527". Milano, 1989: 269–279.
  • Luigi Rossi: Niccolò V e le potenze d'Italia nel maggio 1447 al dicembre 1451. "Rivista di scienze storiche" 3/I (1906): 243–62, 392–421; 3/II (1906): 22–36, 177–94, 225–32, 329–55, 385–406; 4/I (1907): 53–61.
  • Kevin Salatino: The frescoes of Fra Angelico for the chapel of Nicholas V: Art and ideology in Renaissance Rome. Pennsylvania, 1992.
  • Romualdo Sassi: Documenti sul soggiorno a Fabriano di Niccolò V e della sua corte 1449 e nel 1450. Ancona, 1955.
  • Georg Satzinger: Nikolaus V., Nikolaus Muffel und Bramante: Monumentale Triumphbogensäulen in Alt-St.-Peter. "Römisches Jahrbuch der Bibliotheca Hertziana" 31, 1996: 92–105.
  • Georg Schelbert: Il palazzo papale di Niccolò V presso Santa Maria Maggiore: indagini su un edificio ritenuto scomparso. Alessio Monciatti, "Domus et splendida palatia: residenze papali e cardinalizie a Roma fra XII e XV secolo". Pisa, 2004: 133–156.
  • Friedrich Schneider: Papst Nikolaus V. und Heinrich der Ältere, Reuß von Plauen. "Beiträge zur thüringischen und sächsischen Geschichte. Festschrift für Otto Dobenecker zum 70. Geburtstag". Jena, 1929: 177–182.
  • Christiane Schuchard: Rom und die päpstliche Kurie in den Berichten des Deutschordens-Generalprokurators Jodocus Hohenstein (1448–1468). "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 72, 1992: 54–122.
  • Christiane Schuchard: Die Goldene Rose Papst Nikolaus' V. von 1453 in der Berlin-Cöllner Schlosskapelle. "Berlin in Geschichte und Gegenwart". Berlin, 2000: 7–26
  • Giovanni Sforza: La patria, la famiglia e la giovinezza di papa Niccolò V. Ricerche storiche. Lucca, 1884.
  • Stefano Simoncini: Roma come Gerusalemme celeste nel Giubileo del 1450. La "renovatio" di Nicolò V e il "Momus" di Leon Battista Alberti. S. Rossi, S. Valeri, "Le due Rome del Quattrocento. Melozzo, Antoniazzo e la cultura artistica del '400 romano". Roma, 1997: 322–345.
  • Giuseppe Zander: Potrà il monumento sepolcrale di Nicolò V essere ricomposto? "Strenna dei Romanisti" 49, 1988: 589–605.
  • Domenico Zanelli: Il pontefice Niccolò V e il risorgimento delle lettere, delle arti e delle scienze in Italia. Roma, 1855.
  • Manfredo Tafuri: Cives esse non licere. La Roma di Nicolò V e Leon Battista Alberti: elementi per una revisione storiografica. Roma, 1984.
  • John B. Toews: Formative Forces in the Pontificate of Nicholas V. (1447–1455). "The Catholic Historical Review" 54, 1968–1969: 261–284.
  • Günter Urban: Zum Neubauprojekt von St. Peter unter Papst Nikolaus V. H. M. von Erffa, "Festschrift H. Keller". Darmstadt, 1963: 131–173.
  • Marina Valori: Alcuni cenni sui rapporti tra Francesco I Sforza e papa Niccolò V e Francesco II Sforza e papa Clemente VII. Lia Domenica Baldissarro, "Squarci d'archivio sforzesco". Como, 1981: 71–83.
  • Cesare Vasoli: Profilo di un papa umanista: Tommaso Parentucelli. C. Vasoli, "Studi sulla cultura del Rinascimento". Manduria, 1968: 69–121.
  • Eliana M. Vecchi: Atti delle Giornate di Studio Papato, Stati Regionali e Lunigiana nell'Età di Niccolò V. La Spezia, 2004.
  • Otto Vehse: Benevent und die Kurie unter Nicolaus IV. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 20, 1928/29: 57–113.
  • Innocenzo Venchi, Alessandro Bracchetti: Fra Angelico and the Chapel of Nicholas V. 1999.
  • Carroll William Westfall: In this Most Perfect Paradise. Alberti, Nicholas V and the Invention of Conscious Urban Planning in Rome. 1447–1455. London, 1974.
  • Hellmut Wohl: Papal Patronage and the Language of Art: the Pontificates of Martin V, Eugene IV and Nicholas V. P. Brezzi, M. P. Lorch, "Umanesimo a Roma nel Quattrocento". Roma, 1984: 236–240.
Eelnev:
Eugenius IV
Rooma paavst
14471455
Järgnev:
Calixtus III