Benedictus XV

Allikas: Vikipeedia
Benedictus XV
Benedictus XV.jpg

Sünninimi Giacomo Giambattista della Chiesa
Valitsemisaja algus 3. september 1914
Valitsemisaja lõpp 22. jaanuar 1922
Eelkäija Pius X
Järeltulija Pius XI
Sünnikuupäev 21. november 1854
Sünnikoht Genova
Surmakuupäev 22. jaanuar 1922
Surmakoht Vatikan

Benedictus XV (Giacomo Giambattista della Chiesa, 21. november 185422. jaanuar 1922) oli paavst 1914–1922. Ta oli 258. paavst.

Giacomo della Chiesa sündis 21. novembril 1854 kella üheksa paiku hommikul Genova eeslinnas Peglis markii Giuseppe della Chiesa (18211892) ja Giovanna Migliorati (18271904) peres. Ta ristiti 22. novembril 1854 Nostra Signora della Vigna kirikus. Tema isapoolsest suguvõsast pärines kardinal Gianpaolo della Chiesa, tema emapoolsest suguvõsast pärinesid paavst Innocentius VII ja kardinal Giovanni Migliorati.

Della Chiesa õppis Genova ülikoolis õigusteadust ja omandas 2. augustil 1875 doktorikraadi. Ta jätkas 16. novembril 1875 oma õpinguid Roomas Capranica kolleegiumis ja seejärel Gregoriuse ülikoolis. Della Chiesa ordineeriti 21. detsembril 1878 preestriks kardinal Raffaele Monaco La Valletta poolt. 1878–1882 õppis ta Accademia dei Nobili Ecclesiastici akadeemias. 1879 kaitses ta teoloogiadoktori kraadi ja omandas 1880 doktorikraadi kanoonilise õiguse alal.

Della Chiesa tegutses paavsti diplomaatilises teenistuses. Ta osales 1885 paavstliku delegatsiooni koosseisus, mille ülesandeks oli vahendada Saksamaa ja Hispaania vahelist tüli Karoliinide üle. Ta organiseeris kooleraepideemia ajal toimeabi. Della Chiesa tegutses professorina Accademia dei Nobili Ecclesiastici akadeemias. Ta rajas 1901 Püha Hieronymuse Seltsi.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV vapp.

1914. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV valiti paavstiks 3. septembri hommikul 1914 Sixtuse kabelis ja krooniti 6. septembril kardinal Francesco Salesio della Volpe poolt.

31. augustist 3. septembrini 1914 toimunud konklaavil osales 57 kardinali. Konklaavil tekkis kaks fraktsiooni: integratsionistid ja progressivistid. Sellel konklaavil olid soosikuteks kardinal Alberto Serafini, kardinal Pietro Maffi ja kardinal Chiesa. Benedictus XV valiti paavstiks 10. voorus 38 häälega.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benel.jpg
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene maailmasõda

Esimeses maailmasõjas jäi Benedictus XV neutraalseks. Ta protesteeris sõjas kasutatavate meetodite vastu, nimetades sõda „Euroopa enesetapuks” ja üritas sõlmida vaherahu, kuid ei mõistnud hukka osapoolte tegevust. 5. mail 1917 kutsus ta oma tuntuimas avalduses osapooli rahu sõlmimisele. Benedictus XV avas Vatikanis büroo, mille ülesandeks oli teavitada sõjavange ja nende peresid omaste saatusest. Ta veenis Šveitsi võime vastu võtma tuberkuloosihaigeid sõdureid.

1915 sõlmitud Londoni lepinguga leppisid Antanti riigid kokku, et eiravad paavsti avaldusi. 1. augustil 1917 esitas Benedictus XV sõja osapooltele oma rahuplaani, mida ei tunnustatud. Ta nõudis oma rahuplaanis sõjategevuse lõpetamist, relvastuse vähendamist, garantiid mereõigusele ja rahvusvahelist vahendust.

Londoni lepingu alusel ei kutsutud paavsti 1919 Pariisi rahukonverentsile. 23. mail 1920 avaldatud entsüklikas 'Pacem Dei' kutsus Benedictus XV säilitama rahu ja toetas Rahvasteliidu loomist.

Suhted USAga[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. jaanuaril 1919 kohtus paavstiga USA president Woodrow Wilson.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaa saatis 1921 Püha Tooli juurde suursaadikuks Charles Jonnarti.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920 saatis Benedictus XV nuntsiuseks Saksamaale Eugenio Pacelli.

Suhted Nõukogude Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV saatis 1921 näljahäda ajal oma esindaja Genfi, kes pidi organiseerima Venemaale saadetavat toimeabi. Paavst saatis detsembris 1921 näljahädalistele miljon liiri ja 50 vagunitäit abisaadetisi.

Suhted Suurbritanniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1915 konkordaadi Suurbritanniaga.

Muud rahvusvahelised sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst saatis 1919 Achille Ratti nuntsiuseks Poolasse. Püha Tool sõlmis tema ajal suhted kokku 13 riigiga, sealhulgas 26. novembril 1919 Jaapaniga, 17. mail 1920 Tšehhoslovakkiaga ja 12. novembril 1920 Albaaniaga.

Suhted Itaalia kuningriigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV andis 1919 õnnistuse Luigi Sturzo rajatud Itaalia Rahvaparteile (Partito Popolare Italiano). Mais 1920 tühistas ta keelu, millega oli katoliiklastel keelatud minna Itaalia kuninga residentsi Quirinali palees, kuna see palee kuulus enne 1870. aastat paavstile.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Serafino Vannutelli, Vincenzo Vannutelli
Riigisekretär Domenico Ferrata, Pietro Gasparri
Camerlengo Francesco Salesio della Volpe, Pietro Gasparri
Rooma kardinalvikaar Basilio Pompilj

Benedictus XV likvideeris 25. märtsil 1917 Keelatud Raamatute Indeksi kongregatsiooni. Ta rajas 1. mail 1917 avaldatud motu proprioga 'Dei providentis' Idakirikute kongregatsiooni.

3. aprillil 1919 tunnustas ta seltsi Instituto Español de San Francisco Javier para Misiones Extranjeras (I.E.M.E.).

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

28. juunil 1917 avaldas Benedictus XV katoliku kiriku kanoonilise õiguse koodeksi revideeritud kujul ja määras selle läbivaatamiseks septembris 1917 ametisse komisjoni.

5. oktoobril 1920 kuulutas ta püha Ephraimi Kiriku doktoriks.

Ta õhutas 8. juulil 1916 kandma pruuni Karmeli Neitsi Maarja skapulaari ja lubas 500 päevase indulgentsi neile, kes suudlevad skapulaari hardunult.

Ta lisas 1917 Loreto litaaniasse Neitsi Maarja austava tiitlina „Rahukuninganna” ja tunnustas 1921 missat, mida peetakse Neitsi Maarja kui usklike ja Jeesus Kristuse suhte vahendaja auks (Our Lady Mediatrix of All Graces).

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Misjon

30. novembril 1919 avaldatud kirjas 'Maximum' soovis Benedictus XV, et misjonäritööd tegevad piiskopid soodustaksid kohaliku vaimulikkonna moodustamist.

Ta sätestas 4. novembril 1915 avaldatud motu proprios 'Seminaria clericorum' seminaride tegevust korraldava kongregatsiooni rajamise. Ta asutas õigeusu kiriku aladele saadetava vaimulikkonna väljakoolitamiseks 15. oktoobril 1917 Rooma paavstliku instituudi (Pontificio Istituto Orientale) ja kopti kolleegiumi.

Entsüklikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 'Ad beatissimi' 1. november 1914
  2. 'Annus iam' 1. detsember 1920
  3. 'Fausto appetente' 29. juuni 1921
  4. 'Humani generis redemptionem' 15. juuni 1917
  5. 'In hac tanta' 14. mai 1919
  6. 'In praeclara summorum' 30. aprill 1921
  7. 'Pacem Dei' 23. mai 1920
  8. 'Paterno iam Diu' 24. november 1919
  9. 'Principi apostolorum Petro' 5. oktoober 1920
  10. 'Quod iam Diu' 1. detsember 1918
  11. 'Sacra propediem' 6. jaanuar 1921
  12. 'Spiritus paraclitus' 15. september 1920

Neitsi Maarja ilmumine Fátimas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Fátima Neitsi Maarja

Neitsi Maarja esimesel ilmumispäeval 13. mail 1917 ordineeris Benedictus XV Vatikanis Sixtuse kabelis piiskopiks Eugenio Pacelli (hilisem paavst Pius XII). Ta taastas 17. jaanuaril 1918 Leiria piiskopkonna. 29. aprillil 1918 Portugali piiskoppidele saadetud kirjas rõhutas ta Neitsi Maarja austamist.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopkonnad Aafrikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopkonnad Aasias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopkonnad Ameerikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 20. oktoober 1914 Brasiilias Crato piiskopkond
  • 29. jaanuar 1915 Colombias Jericó piiskopkond
  • 26. mai 1915 Colombias Arauca apostellik prefektuur
  • 10. november 1915 Brasiilias Fortaleza peapiiskopkond ja Sobrali piiskopkond
  • 4. detsember 1915 Kanadas Regina ja Winnipegi peapiiskopkonnad
  • 15. detsember 1915 Brasiilias Caratinga piiskopkond
  • 20. detsember 1915 Brasiilias Porto Nacionali piiskopkond
  • 31. detsember 1915 Kanadas Timminsi piiskopkond
  • 2. veebruar 1916 Hondurases Tegucigalpa peapiiskopkond, Santa Rosa de Copani piiskopkond, San Pedro Sula apostellik vikariaat
  • 3. veebruar 1916 Brasiilias Guaxupé piiskopkond
  • 3. aprill 1916 Brasiilias Penedo piiskopkond
  • 20. november 1916 Kanadas Whitehorse apostellik vikariaat
  • 22. detsember 1916 USAs Fairbanksi apostellik vikariaat
  • 5. veebruar 1917 Colombias Santa Rosa de Osose piiskopkond ja ühendas Antioquia ja Jericó piiskopkonnad
  • 28. juuni 1917 Brasiilias Diamantina peapiiskopkond
  • 1. detsember 1917 Boliivias El Boni o Bene apostellik vikariaat
  • 11. jaanuar 1918 USAs Lafayette'i piiskopkond
  • 18. juuli 1918 Brasiilias Luzi piiskopkond
  • 2. august 1918 Brasiilias Garanhunsi ja Nazare piiskopkonnad
  • 18. aprill 1919 Kanadas Hearsti apostellik prefektuur
  • 22. mai 1919 Brasiilias Camiri apostellik vikariaat
  • 4. oktoober 1919 Brasiilias Rio Branco prelatuur
  • 13. veebruar 1920 Brasiilias Maceió peapiiskopkond
  • 18. juuni 1920 Brasiilias Bom Jesus do Gurgueia prelatuur
  • 17. november 1920 Kanadas Hearsti apostellik vikariaat
  • 11. veebruar 1921 Brasiilias Belo Horizonte piiskopkond
  • 16. veebruar 1921 Costa Ricas San José de Costa Rica peapiiskopkond, Alajuela piiskopkond, Limóni apostellik vikariaat.
  • 22. veebruar 1921 Peruus Iquitose apostelli vikariaat
  • 27. veebruar 1921 Peruus Yurimaguase apostellik prefektuur
  • 13. mai 1921 Colombias Tiarradentio apostellik prefektuur
  • 27. juuli 1921 Guatemalas Los Altos Quetzaltenango-Totonicapáni piiskopkond ja Verapazi apostellik vikariaat
  • 2. detsember 1921 Brasiilias São Luís do Maranhão peapiiskopkond

Piiskopkonnad Austraalias ja Okeaanias[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 28. juuli 1917 Austraalias Wagga Wagga piiskopkond

Piiskopkonnad Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV kanoniseeris 3 isikut ja kuulutas õndsaks 54 isikut.

Pühakud

  1. Jeanne d'Arc 9. mai 1920
  2. Gabriele Possenti 13. mai 1920
  3. Marguerite Marie Alacoque 13. mai 1920

Õndsad

  1. Agostino Cennini ja tema kaaslased 26. juuni 1918
    1. Bartolomeo Donati
    2. Giovanni Battista Petrucci
    3. Lorenzo Nerucci
  2. Andrea Franchi 23. november 1921
  3. Angelo Scarpetti 27. juuli 1921
  4. Anna Garcia 6. mai 1917
  5. Carolus Lwanga ja tema kaaslased 6. juuni 1920
    1. Achileo Kiwanuka
    2. Adolphus Ludigo-Mkasa
    3. Ambrosio Kibuuka
    4. Anatoli Kiriggwajjo
    5. Andrea Kaggwa
    6. Antanansio Bazzekuketta
    7. Bruno Sserunkuuma
    8. Denis Ssebuggwawo
    9. Gonzaga Gonza
    10. Gyavire
    11. James Buzabaliao
    12. John Maria Muzeyi
    13. Joseph Mukasa
    14. Kizito
    15. Lukka Baanabakintu
    16. Matiya Mulumba
    17. Mbaga Tuzinde
    18. Mugagga
    19. Mukasa Kiriwawanvu
    20. Nowa Mawaggali
    21. Ponsiano Ngondwe
  6. Dominico Spadafora 12. jaanuar 1921
  7. Giovanni Pelingotto 13. november 1918
  8. Giuseppe Benedetto Cottolengo 29. aprill 1917
  9. Isnardus Chiampost 12. märts 1919
  10. Louise de Marillac 1. mai 1920
  11. Madelaine Fontaine ja tema kaaslased 13. juuni 1920
    1. Françoise Fanton
    2. Françoise Lanel
    3. Jeanne Gerard
  12. Margareeta Lotringist 20. märts 1921
  13. Nonius Álvares de Pereira 23. jaanuar 1918
  14. Oliver Plunket 21. mai 1920
  15. Ugolino Gualdo Cattaneost 12. märts 1919
  16. Valencienne märtrid 13. juuni 1920
    1. Anne-Josephine Leroux
    2. Anne-Marie Erraux
    3. Clotilde Paillot
    4. Françoise Lacroix
    5. Gabrielle Bourla
    6. Jeanne-Louise Barré
    7. Jeanne Rieve Prin
    8. Marguerite Leroux
    9. Marie-Louise Ducret
    10. Marie-Louise Vanot
    11. Marie-Madeleine Desjardin

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV pühitses 32 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius XI.

1. veebruaril 1915 avaldatud apostellikus konstitutsioonis ' Ex actis ' kinnitas ta Pius X otsuse kardinalpiiskoppide määramise ja nende tulude kohta.

  1. konsistoorium 6. detsember 1915
    1. Giovanni Cagliero
    2. Andreas Frühwirth
    3. Giorgio Gusmini
    4. Alfonso Maria Mistrangelo
    5. Raffaele Scapinelli di Leguigno
    6. Giulio Tonti
  2. konsistoorium 4. detsember 1916
    1. Alessio Ascalesi
    2. Adolf Bertram in pectore
    3. Tommaso Pio Boggiani
    4. Louis-Ernest Dubois
    5. Auguste-René Dubourg
    6. Oreste Giorgi
    7. Pietro La Fontaine
    8. Niccolò Marini
    9. Louis-Joseph Maurin
    10. Vittorio Amedeo Ranuzzi de' Bianchi
    11. Donato Raffaele Sbarretti
  3. konsistoorium 15. detsember 1919
    1. Filippo Camassei
    2. Edmund Dalbor
    3. Augusto Silj
    4. Juan Soldevilla y Romero
    5. Teodoro Valfrè di Bonzo
  4. konsistoorium 7. märts 1921
    1. Juan Bautista Benlloch y Vivó
    2. Denis Joseph Dougherty
    3. Michael von Faulhaber
    4. Francesco Ragonesi
    5. Karl Joseph Schulte
    6. Francisco de Asís Vidal y Barraquer
  5. konsistoorium 13. juuni 1921
    1. Camillo Laurenti
    2. Achille Ratti (Pius XI)
    3. Giovanni Tacci

Benedictus XV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavsti monument İstanbulis.

11. detsembril 1921 püstitati tema auks İstanbulis ausammas. Peetruse katedraalis asub 1928. aastast tema hauamonument, mille valmistas Pietro Canonica.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Benedictus XV külmetus 5. jaanuaril 1922. Tema tervis halvenes 12. jaanuaril ja 18. jaanuaril ei saanud ta enam voodist välja. Ta suri 67-aastaselt 22. jaanuaril 1922 kella 6 paiku hommikul Vatikanis kopsupõletikku ja maeti 26. jaanuaril Rooma Peetri kirikusse.

Ta oli surres noorim paavst pärast Gregorius XIV-t. Hiljem on veel nooremalt surnud Johannes Paulus I.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gustave Arnauld D'Agnel: Benoît XV et le conflit européen. Paris, 1916.
  • Hans-Georg Aschoff: Benedikt XV. (1914–1922). "Historisches Jahrbuch" 127, 2007: 295–329.
  • Gearóid Barry: Rehabilitating a radical Catholic. Pope Benedikt XV and Marc Sangnier, 1914–1922. "Journal of Ecclesiastical History" 60, 2009: 514–533.
  • Alfred Baudrillart: Benoît XV. 1920.
  • Ashley Beck: Benedict XV: Courageous Prophet of Peace. 2007.
  • Josef Bielmeier: Die Friedensverlautbarungen Benedikts XV. Wilhelm Sandfuchs, "Wort der Päpste". Würzburg, 1965, 75.
  • Anthony Brennan: Pope Benedict XV and the war. 1918.
  • Gregory J. Carman: Benedict XV: the Pope without divisions. 1999.
  • Paul Christophe: Les "silences" de Benoit XV durant la grande guerre. L'attitude du pape au crible de l'opinion française d'apres les carnets du cardinal Baudrillart. "Mélanges de science religieuse" 52, 1995: 25–64.
  • Ernst Deuerlein: Zur Friedensaktion Papst Benedikts XV. (1917). "Stimmen der Zeit" 155, 1954–1955: 241–256.
  • P. Dupon: L'action de Benoît XV pendant la guerre. Paris, 1918.
  • Laura Anna Friedrichs: Der Vatikan im Krieg. Die päpstliche Friedensinitiative von 1917. Hans Jochen Tambour, Friederike Immanuela Popp, "Geschichten verändern Geschichte". Taufkirchen, 2010: 297–319.
  • Charles Gallet: Le pape Benoît XV et la guerre. Paris, 1921.
  • Georges Goyau: Papauté et chrétienté sous Benoît XV. Paris, 1922.
  • Fernand Hayward: Un pape méconnu. Benoît XV. Tournai, 1955.
  • Johan Ickx: Giovanni Genocchi e la censura romana sotto Benedetto XV. H. Wolf, "In wilder zügelloser Jagd nach Neuem". Paderborn, 2009: 117–130.
  • Georges Jarlot: Doctrine pontificale et histoire. L'enseignement social de Léon XIII, Pie X et Benoît XV vu dans son ambiance historique (1878–1922). Roma, 1964.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Friedrich von Lama: Papst und Kurie in ihrer Politik nach dem Weltkrieg. Illertissen, 1925.
  • Friedrich von Lama: Die Friedensvermittlung Papst Benedikts XV. und ihre Verteilung. München, 1932.
  • Henri Le Floch: La politique de Benoît XV. "Le Correspondant" 10. märts 1919: 737‑791.
  • Giambattista Migliori: Benedetto XV. Milano, 1955.
  • Americo Miranda: Il papa non "ammesso tra le grandi potenze". Benedetto XV e l'esclusione della Santa Sede dalla Conferenza di Pace di Parigi. "Rivista di Storia e Letteratura religiosa" 45, 2009: 341–367.
  • Rudolf Morsey: Bischof Clemens August Graf von Galen und die gescheiterte Friedensvermittlung Papst Benedikts XV. von 1917. Ein bisher unbekannter Briefwechsel 1943-1946/48. Andrea Strübind, "Glaube-Freiheit-Diktatur in Europa und den USA". Göttingen, 2007: 687–703.
  • L. Degli Occhi: Benedetto XV. Milano, 1921.
  • Vicente Cárcel Ortí: Benedicto XV y los obispos españoles. Los nombramientos episcopales en España desde 1914 hasta 1922. "Archivum Historiae Pontificiae" (AHP) 29, 1991: 197–254; AHP 30, 1992: 291–338.
  • Vicente Cárcel Ortí: Benedicto XV y la crisis sociopolítica de España. Despachos políticos del nuncio. Ragonesi. "Archivum Historiae Pontificiae" 43, 2005: 157–262.
  • Walter H. Peters: The Life of Benedict XV. Milwaukee, 1959.
  • Francis Pichon: Benoît XV. Paris, 1940.
  • John F. Pollard: Benedict XV: The Unknown Pope and the Pursuit of Peace. New York, 1999.
  • Federico M. Requena: Benedicto XV, un papa entre dos mundos. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 61–76.
  • Henry Edward George Rope: Benedict XV: The Pope of Peace. London, 1941.
  • Giuseppe Rossini: Benedetto XV. I cattolici e la prima guerra mondiale. Roma, 1963.
  • Luigi Ruggia: Il papa della grande guerra: Benedetto XV. 1938.
  • Giulio Sacchetti: Benedetto XV riceve la prima copia del Codex iuris canonici. "Bollettino. Monumenti musei a gallerie pontificie "10, 1990: 213–221.
  • René Schlott: Die Friedensnote Papst Benedikts XV. vom 1. August 1917. Hamburg, 2007.
  • René Schlott: "Der Papst als Friedensmakler". Die Friedensnote Papst Benedikts XV. am 1. August 1917 in der Berliner Tagespresse. "Historisches Jahrbuch" 128, 2008: 325–364.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. München, 1933.
  • Nando Simonetti: Principi di teologia della pace nel magistero di Benedetto XV. Santa Maria degli Angeli, 2005.
  • Arnold Strucker: Die Kundgebungen Papst Benedikts XV. zum Weltfrieden. 1917.
  • Francesco Vistalli: Benedetto XV. Milano, 1928.
  • Jan de Volder: Benoît XV et la Belgique durant la Grande Guerre. 1996.
  • Joachim Wolff: Benedikt XV., der Papst des Friedens und der Liebe. 1936.
Eelnev:
Pius X
Rooma paavst
19141922
Järgnev:
Pius XI