Leo VIII

Allikas: Vikipeedia
Leo VIII
Pope Leo VIII.jpg

Valitsemisaja algus 4. detsember 963
Valitsemisaja lõpp Veebruar, 1. märts või Aprill 965
Eelkäija Johannes XII
Järeltulija Benedictus V, Johannes XIII
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev Veebruar, 1. märts või Aprill 965
Surmakoht Rooma

Leo VIII oli paavst 963965, seejuures 963–964 koos Johannes XII-ga ja 964 koos Benedictus V-ga. Tema legitiimsus on aegade jooksul olnud vaieldav, kuid tänapäeval peetakse teda paavstiks, mistõttu ta oli 131. paavst.

Leo (Leone) oli sündinud Roomas Clivus Argentarii regioonis ja ta oli Johannese (Giovanni) poeg. Ta oli Johannes XII ajal kuuria ametnik (protoscriniarius).

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII valiti paavstiks 4. detsembril 963 Roomas toimunud sinodil, kus tagandati senine paavst Johannes XII. Sinodi eesistujaks oli Saksa-Rooma keiser Otto I Suur, kellele uus paavst andis truudusvande.

Leo VIII oli esimene ilmik päras Fabianust, kes sai paavstiks. Ta sai madalamad ordinatsioonid ühe päeva jooksul, mis oli vastuolus kanoonilise õigusega. Ta pühitseti 6. detsembril ametisse Ostia, Porto ja Albano piiskoppide poolt ehk esmakordselt võtsid paavsti kroonimisest osa kolm piiskoppi, mis muutus hiljem tavapäraseks.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII sai paavstiks ajal, mil tema eelkäija Johannes XII oli Roomast keiser Otto I kartuses põgenenud. Sellal kui keiser viibis Roomas, õhutas Johannes XII Tivolis roomlasi tema ja Leo VIII vastu mässama, mille tõttu 3. jaanuaril 964 tuli keisri sõduritel suruda Roomas maha ülestõus. Leo eestkostel vabastas keiser roomlaste antud pantvangid.

964. aasta esimestel nädalatel otsustas keiser Roomast lahkuda ja peagi järgnes talle ka Leo VIII. Johannes XII pääses taas võimule ja pidas 26. veebruaril sinodi, kus Leo VIII ekskommunitseeriti ning tema ametisse määramine tunnistati kanoonilisele õigusele mittevastavaks.

Aprillis 964 naasis Otto I tagasi Rooma, kus ta aitas Leol korda taastada. Johannes XII põgenes Roomast ja suri 14. mail Campagnas. Kuna Leo VIII oli ebapopulaarne, otsustasid Rooma vaimulikud Johannes XII surma järel valida tema järglaseks diakon Benedictuse, kes ei pälvinud aga keisrilt vajalikku toetust.

Otto I abiga tungis Leo VIII juunis 964 Rooma ja tagandas Lateraani palees toimunud sinodil ametist Benedictuse, kellele Leo lõi isiklikult tema enda karjasesauaga vastu pead ja rebis palliumi ära.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII andis 13. detsembril 963 palliumi Aquileia patriarhile Rodoaldole ja kinnitas patriarhaadi privileegid.

Kloostrireform[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII kinnitas Saint-Pierre de Montmajour'i kloostri privileegid.

Einsiedelni imetegu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII lasi uurida ja tunnustas seejärel 14. septembril 948 Einsiedelnis aset leidnud imetegu, mille järgi pühitsesid Jeesus Kristus, neli evangelisti, apostel Peetrus ja Gregorius I sealse kabeli.

Leo VIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII-le on omistatud dokumendid "Cessatio donationum", "Privilegium maius" ja "Privilegium minus", mille autorlust peavad kirikuloolased kaheldavaks.

Ta andis nime mitmele Rooma tänavale.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo VIII suri kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi 1. märtsil 965 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. "Catholic Encyclopedia" järgi suri ta millalgi ajavahemikul 20. veebruarist 13. aprillini 965.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Placidus Genelin: Die Entstehung der angeblichen Privilegien Leo's VIII. für Otto I. Prossnitz, 1879.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Ian Stuart Robinson: Zur Entstehung des Privilegium Maius Leonis VIII papae. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 38, 1982: 26-65.
  • Harald Zimmermann: Die Deposition der Päpste Johannes XII., Leo VIII. und Benedikt V. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68, 1960: 209-225.
Eelnev:
Johannes XII
Rooma paavst
963965
Järgnev:
Benedictus V, Johannes XIII