Urbanus II

Allikas: Vikipeedia
Urbanus II
Urban2 a.jpg

Sünninimi Eudes de Châtillon või Odon de Lagery
Valitsemisaja algus 12. märts 1088
Valitsemisaja lõpp 29. juuli 1099
Eelkäija Victor III
Järeltulija Paschalis II
Sünnikuupäev 1042 ?
Sünnikoht Châtillon-sur-Marne või Lagery
Surmakuupäev 29. juuli 1099
Surmakoht Rooma

Urbanus II (Eudes de Châtillon, Eudes de Lagery, Odon de Lagery, Odon de Châtillon, ka Odo, Ostia piiskop Otto; 1035 või 104229. juuli 1099) oli paavst 1088–1099. Ta oli 159. paavst.

Eudes de Châtillon sündis 1042. aasta paiku (kirikuloolase J. N. D. Kelly väitel 1035. aasta paiku) Châtillon-sur-Marne'is või Lagery's Châtillon'i senjööri Milon de Châtillon'i 4-lapselises peres noorimana. Tema onu Guy de Roucy (Guy de Châtillon) oli 1033 saanud Reimsi peapiiskopiks.

Eudes õppis Reimsis kartuuslaste ordu rajaja Bruno juures ja kaitses Roomas doktorikraadi teoloogias. Ta liitus Roomas augustiini regulaarkanoonikutega ja elas Santa Trinità della Cava benediktiini kloostris. Temast sai Reimsis kanoonik ja seejärel ülemdiakon. 1068 asus ta Cluny kloostrisse, tõustes hiljem prioriks.

Cluny abt Hugues saatis Eudes' Rooma ning soovitas teda Gregorius VII-le, kes määras ta 1073 kardinalpreestriks, 1078 Ostia kardinalpiiskopiks, Velletri administraatoriks ja kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Paavst saatis ta 1082 legaadina Prantsusmaale. Saksa kuningas Heinrich IV lasi ta 1083 vangistada, kuid vabastas peatselt. Paavst saatis Eudes' 1084 legaadina Saksamaale, kus ta pidas 1085 Quedlinburgis sinodi, millel mõisteti taas hukka vastupaavst Clemens III. Ta tagandas Saksamaal ametist vastupaavsti pooldajaid ja määras nende asemele ametisse Gregoriusele ustavaid vaimulikke.

Rooma konsul Cencio esitas Eudes' 1086. aasta paavsti valimistel üheks kandidaadiks, kuid kardinalid ei toetanud tema saamist paavstiks ja valisid Victor III, kelle Eudes' pühitses 9. mail 1087 ametisse.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II valiti paavstiks pühapäeval 12. märtsil 1088 Terracinas, sest Rooma oli vastupaavst Clemens III valduses. Ta võttis nime Urbanus I järgi.

Ajaloolase Horace Kinder Manni järgi kogunes 9. märtsil 1088 Terracinas Santi Pietro e Cesario kirikusse 40 piiskoppi ja abti ning paavstlik prefekt Benedetto. Kui nad olid kolm päeva paastunud ja palvetanud, kogunesid nad uuesti kirikusse. Tuscolo piiskop Giovanni Minuto, Albano piiskop Pietro Igneo Aldobrandini ja Porto piiskop Giovanni teatasid amboni juures vaimulikele, et uueks paavstiks otsustati valida Eudes.

Urbanus II oli kolmas või neljas prantslasest paavst. Enne teda olid prantslastest saanud paavstiks Silvester II ja Nicolaus II. Prantsuse ajalookirjutus loeb prantslaseks ka Stephanus IX-t, keda saksa ajalookirjutuses peetakse sakslaseks.

Investituuritüli ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Investituuritüli

Urbanus II valitsemisajal jätkus Gregorius VII ajal alanud skisma vastupaavst Clemens III-ga. Urbanus II teavitas kristlikke võimukandjaid enda saamisest paavstiks ning püüdis veenda Gregorius VII-le ja Victor III-le truuks jäänud valitsejaid teda paavstina tunnustama.

Kuna Rooma oli Clemens III valduses ja Itaalia viikingid omavahel sõjajalal, siirdus paavst esmalt Lõuna-Itaaliasse, kus ta kohtus Troinas Sitsiilia krahvi Ruggero I-ga (Roger I). Urbanus II saabus novembris 1088 Rooma, kuid pidi peatselt vastupaavsti pooldajate tegevuse tõttu põgenema Pierleoni suguvõsa valdustesse Tiberi (San Bartolomeo) saarel.

Clemens III kutsus paavsti Rooma sinodile. Paavsti ja vastupaavsti vägede vaheliste lahingute tulemusena saatis võit paavsti mehi ning Urbanus II võis taas Rooma minna. Ta määras 18. aprillil 1089 Konstanzi piiskopi Gebhard III ja Passau piiskopi Altmanni apostellikeks vikaarideks Saksamaal. Septembris 1089 siirdus ta Melfisse sinodile, kus ta mõistis hukka ilmikute investituuri. Ta naasis Rooma detsembris, kuid pidi taas Lõuna-Itaaliasse minema, sest Saksa-Rooma keiser Heinrich IV tungis Itaaliasse. 1093. aasta lõpus õnnestus paavstil Rooma tagasi pöörduda.

Paavst kinnitas 1094 ja 1095 otsust keisri ja vastupaavsti ekskommunitseerimise kohta, kuid ta kuulutas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Clemens III ning teda pooldanud vaimulike teostatud ordinatsioonid mittevastavateks kanoonilisele õigusele. Heinrich IV poeg Konrad liitus paavstiga ja andis 1095 paavstile vasallivande. Paavst toetas tema abielu Ruggero I tütre Costanzaga.

Urbanus II sai 1094 altkäemaksu andes oma valdusesse Lateraani palee ja 24. augustil 1098 Sant'Angelo kindluse, mis oli Clemens III pooldajate viimane tugipunkt Roomas.

Esimene ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II Clermont'i kirikukogul.
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene ristisõda

Bütsantsi keiser Alexios I saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.

Urbanus II kutsus 27. novembril 1095 Clermont-Ferrandis peetud kirikukogul kristlasi minema Jeruusalemma Jeesus Kristuse hauda vabastama. Ta määras ristisõja juhiks ja apostellikuks legaadiks Le Puy piiskopi Adhémari ning lubas ristisõjast osavõtjatele anda indulgentse.

Paavst reisis seejärel mööda Prantsusmaa linnu, et kutsuda rüütleid ristisõjas osalema (näiteks Carcassonne'is esitas ta üleskutse vikont Bernard de Trincavel'ile). Ta saatis kirju piiskoppidele, kes ei saanud Clermont'i kirikukogule tulla ja kutsus neid ristisõda toetama. Ta andis tagasiteel Rooma 1096 Luccas ristisõdijate väe juhile Hugues de Vermandois'le üle Peetruse lipu. Ajaloolase Louis de Mas Latrie andmetel määras ta Antiookia ladina patriarhiks Artahi (Artesia) piiskopi Bernardi.

Urbanus II suri kaks nädalat pärast Jeruusalemma langemist ristisõdijate kätte, kuid ta ei saanud tollaste kommunikatsiooniolude tõttu sellest sündmusest teada.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II toetas rekonkistat ja laiendas paavsti protektsiooni Pürenee poolsaare alade üle.

Vici piiskop Berenguer Sunifred de Lluçà palus paavstil toetada rekonkistat Tarragona tagasivallutamiseks muhameedlaste käest. Ta saatis 1089 bulla Barcelona krahvile Berenguer Ramónile ja Besalú krahvile Armengolile, milles ta toetas Tarragona tagasivallutamist.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II vabastas 1089 kirikuvandest Bütsantsi keisri Alexios I. Keiser saatis märtsis 1095 Piacenzas toimunud sinodile saadikud, et paluda sõjalist abi võitluseks türklastega.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise kuningas William II jäi seoses skismaga esialgu neutraalseks, kuid tunnustas Urbanus II-t 1095 paavstina. Kuningas nõudis, et paavsti legaadid ei tohi Inglismaale tulla ilma tema nõusolekuta.

Urbanus II ei suutnud lahendada William II ja Canterbury peapiiskopi Anselmi vahelist vaidlust.

Suhted Itaalia valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II sõlmis 1089 rahulepingu Sitsiilia krahvi Ruggero I (Roger I) ja Taranto vürsti Bohemond I vahel. Paavst põgenes 1090 Saksa-Rooma keisri Heinrich IV eest viikingite kaitse all Lõuna-Itaaliasse. Ta andis 5. juulil 1098 Ruggero I-le privileege (Sitsiilia monarhia), mille tühistas 19. sajandil Pius IX. Ta määras Ruggero paavstlikuks legaadiks Sitsiilias.

Ta tunnustas Pisa suveräniteeti Korsika üle.

Paavsti soovil abiellus Toscana krahvinna Matilda 1089 hilisema Baieri hertsogi Welf II-ga.

Suhted Kiievi-Venega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II saatis 1091 legaadina Kiievi-Vene riiki piiskop Teodoro. Paavst saatis suurvürst Vsevolod I-le püha Nikolause reliikviad.

Suurvürsti õde ja Saksa-Rooma keisrinna Jevpraksia (Eupraxia) osales 1095 Piacenzas peetud sinodil.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Prantsusmaa kuningas Philippe I lahutas oma abielu kuninganna Berthest ja abiellus 15. mail 1092 Anjou krahvi Foulque IV abikaasa Bertradega. Urbanus II andis märtsis 1095 kuningale Piacenzas peetud sinodil mõtlemisaega, kuid novembris 1095 ekskommunitseeris ta kuninga Clermont-Ferrand'is peetud kirikukogul, süüdistades teda abielurikkumises. Ta kinnitas märtsis 1096 Tours'is peetud kirikukogul Philippe I ekskommunitseerimise ja saatis Foulque'le kuldroosi.

Paavst vabastas juulis 1096 kuninga Nîmes'is peetud kirikukogul ekskommunikatsioonist, kuna kuningas oli vabandanud, kuid paavsti legaat pani kuninga 1097 uuesti kirikuvande alla.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II esitas Taani kuningale Erik I-le kaks taotlust: ta pidi rajama peapiiskopkonna ja aitama kanoniseerida oma venda Knud IV.

Visiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Melfi, septemberdetsember 1089
  2. Lõuna-Itaalia, 10901093
  3. Piacenza, Pavia, Torino 1095
  4. Prantsusmaa (Susa org, Briançon, Grenoble, Valence, Le Puy, La Chaise-Dieu, Saint-Gilles du Gard'i klooster, Montpellier, Cruas, Cluny klooster, Clermont-Ferrand, Saint-Flour'i klooster, Saint-Geraud'i klooster, Sauxillanges' klooster, Limoges, Charroux, Poitiers, Saintes, Carcassonne, Angers, Marmoutiers'i klooster, Bordeaux, Tours, Toulouse, Maguelone, Nîmes, Villeneuve-lès-Avignon, Forcalquier), august 1095 – august 1096
  5. Bari, oktoober 1098

Vaimulike moraalinõuete rõhutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II taunis septembris 1089 Melfis peetud sinodil vaimulike abielu, ilmikute investituuri ja simooniat. Ta tunnustas tsölibaati ja taunis Piacenzas peetud sinodil konkubinaati.

Ta keelas novembris 1095 Clermont-Ferrand'is peetud kirikukogul vaimulikel olla ilmikutest suveräänide vasallid.

Ta keelas vaimulike laste ordineerimise.

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II-t peetakse Rooma kuuria tegelikuks rajajaks, kuna ühes tema 1089 avaldatud bullas ilmub esmakordselt mõiste Rooma kuuria (Curia Romana).

Ta ei kasutanud reformide läbiviimisel senist meetodit, mille alusel saatis paavst Roomast teistesse riikidesse reforme teostama legaadid.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Canterbury peapiiskop Anselm pidas märtsis 1095 Rockinghami kirikukogul paavsti tunnustava jutluse ja Urbanus II saatis talle palliumi. 1097 siirdus Anselm Itaaliasse, kus ta kohtus paavstiga. Ta osales koos paavstiga oktoobris 1098 Baris peetud sinodil.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II reorganiseeris kiriku Aragónis.

Ta sätestas 11. mail 1089, et Huesca piiskopi asukohaks saab Jaca asemel taas Huesca, mis oli muhameedlaste käest tagasi vallutatud.

Ta taastas 1088 Toledo peapiiskopkonna, saatis peapiiskop Bernardo de Sediracile palliumi ja määras ta Hispaania priimaseks. Ta taastas Santiago de Compostela piiskopkonna ja 5. detsembril 1095 seadis selle paavsti protektsiooni alla.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II määras 1092 või 1099 Korsika piiskopkonna Pisa piiskopkonna sufragaanpiiskopkonnaks.

Ta andis 1093 palliumi Siracusa piiskopile Ruggerole.

Suhted Prantsuse piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II peatas märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil Lyoni peapiiskopi Hugues' volitused, kuna ta polnud ilmunud sinodile ja oli tauninud Prantsuse kuninga Philippe I kooselu armukese Bertradaga.

Ta määras 1096 Penne' piiskopiks Marbode (Marbodius).

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II monument Clermont-Ferrand'is. Henri Gourgouillon, 1898.

Urbanus II sätestas püha Nicolause mälestuspäevana 9. mai.

Ta sätestas, et vajaduse korral võib ristimise viia läbi naine, kuid ristimisel tuleb kasutada Kolmainsuse vormelit.

Ta mõistis novembris 1095 Clermont-Ferrand'i kirikukogul hukka hostia kastmise armulauaveini sisse enne selle pakkumist usklikele armulauasakramendi andmisel (intinctio Panis).

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II mõistis märtsis 1095 Piacenzas peetud sinodil hukka Tours'i Berengari õpetuse.

Ta pidas oktoobris 1098 Baris sinodi, kus Lääne-Euroopa piiskopid arutasid Kreeka piiskoppidega Filioque üle.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

vasakul Urbanus II koos kartuuslaste ordu rajaja püha Brunoga. Eustache Le Sueur, 1645 ?.

Urbanus II tunnustas regulaarkanoonikute tegevust.

Ta võttis 1090 vallumbrosiaani ordu paavsti protektsiooni alla.

Ta saatis 1090 seni kreeka munkade valduses olnud Nardò kloostrisse benediktiini mungad.

Ta lubas 1094 Passau piiskopil Ulrichil kasutada Göttweigi kloostris Benedictuse reeglit.

Ta kinnitas 29. novembril 1095 Molesme Roberti institutsiooni (tsistertslaste ordu).

Ta kutsus oma kunagise õpetaja kartuuslaste ordu rajaja Bruno Rooma.

Ta andis privileege Salerno Trinità di Cava dei Tirreni kloostrile.

Ta pühitses 25. oktoobril 1095 Cluny kloostri kiriku uue altari ja andis kloostrile privileege. Ta pühitses 1096 sisse Saint-Flouri kloostri kiriku ja veel mitmete kloostrite kirikuid Prantsusmaal.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II otsis kaitset juudi päritolu Pierleoni suguvõsa valdustest.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II kuulutas pühakuks 5 isikut.

  1. Adelheid, 1097
  2. Atilano, 1095
  3. Erlembaldo Cotta, mai 1095
  4. Nicolaus Peregrinus, 1098
  5. Robert Chaise-Dieu'st 1095

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II määras 71 uut kardinali. Tema ajal said kardinaliks hilisemad paavstid Gelasius II, Honorius II ja Innocentius II.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II onu Gervais de Châtillon'i poeg Manassès de Châtillon sai 1096 Reimsi peapiiskopiks.

Ta määras 1088 oma onu Guy de Châtillon'i poja Odon de Châtillon'i kardinaliks ja Ostia kardinalpiiskopiks.

Urbanus II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II pühitses 1095 Mendes sisse Saint Sauveur de Chiraci kiriku ja kiriku Cruas', 1096 Marmoutier'i basiilika, Carcassonne'is Saints-Nazaire-et-Celse kiriku, Saint-Flour'i kloostri kiriku ja 1097 basiilika Baris.

Ta tugines 1091 oma väidete õigustamisel Constantinuse kingitusele.

Skulptor Joseph Le Goff püstitas 1887 tema mäestuseks monumendi Châtillon-sur-Marne'is ja Henri Gourgouillon 1898 Clermont-Ferrand'is.

Teda on kujutatud Lateraani palee oratooriumi apsiidil.

Eustache Le Sueur on teda 1645 paiku kujutanud oma maalil.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus II suri 29. juulil 1099 Roomas. Salvador Miranda andmetel suri ta San Nicola in Carcere kirikus, Catholic Encyclopedia andmetel aga Pierleoni suguvõsale kuulunud kindluses. Ta maeti esmalt Lateraani basiilikasse ja hiljem Rooma Peetruse kirikusse.

Leo XIII kuulutas ta 14. juulil 1881 õndsaks. Urbanus II mälestuspäev on 29. juulil.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henri Barré: Un "Statut" d'Urbain II. "Marianum" 32, 1970: 1–14.
  • Alfons Becker: Papst Urban II. 2. kd, Stuttgart: Hiersemann 1964, 1988 (Schriften der MGH, 19,1–2).
  • Alfons Becker: Urban II. und die deutsche Kirche. J. Fleckenstein, "Investiturstreit und Reichsverfassung". Sigmaringen, 1973: 241–276.
  • Alfons Becker: La politique féodale d'Urbain II dans l'Ouest et le Sud de l'Europe. "Droit privé et institutions régionales. Etudes historiques offertes à Jean Yver". Paris, 1976: 43–56.
  • Alfons Becker: Ein erschlichenes Privileg Papst Urbans II. für Erzbischof Guido von Vienne (Calixt II.). "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 38, 1982: 66–111.
  • Alfons Becker: Päpstliche Gerichtsurkunden und Prozeßverfahren zur Zeit Urbans II. (1088–1099). W. Haubrichs, "Zwischen Saar und Mosel. Festschrift für Hans-Walter Herrmann". Saarbrücken, 1995: 39–48.
  • Alfons Becker: Rechtsprinzipien und Verfahrensregeln im päpstlichen Gerichtswesen zur Zeit Urbans II. A. Gerlich, "Landesgeschichte und Reichsgeschichte. Festschrift für Alois Gerlich zum 70. Geburtstag". Stuttgart, 1995: 51–66.
  • Alfons Becker: L'appel d'Urbain II – son voyage en France. M. Rey-Delqué, "Le crociate. L'oriente et l'occidente da Urbano II a San Luigi 1096–1270". Milano, 1997: 125–128.
  • Alfons Becker: Saint Bruno et Urbain II. Pietro de Leo, "L'ordine certosino e il papato dalla fondazione allo scisma d'Occidente". Rubbettino, 2003: 23–38.
  • Michel Bur: A l'ombre d'Urbain II: la statue d'Henri le Libéral à Igny-le-Jard (Marne), un mémorial oublié. "Mémoires de la Société d'agriculture commerce sciences et arts du département de la Marne" 118, 2003: 183–197.
  • Heinrich Büttner: Trithemius und ein Privileg Urbans II. für Hirsau. "Zeitschrift für Württembergische Landesgeschichte" 26, 1967: 132–141.
  • Yvette Carbonell-Lamothe: Sondaggio sulla terminologia militare in Urbano II. ""Militia Christi" e Crociata nei secoli XI-XIII". Milano, 1992: 167–192.
  • Jacques Clémens: Signification du voyage d'Urbain II pour l'espace agenais en 1096. "Revue de l'Agenais" 124, 1997: 291–297.
  • Herbert Cowdrey: The succession of the archbishops of Milan in the time of Pope Urban II. "The English Historical Review" 83, 1968: 285–294.
  • Herbert Cowdrey: Pope Urban II's Preaching of the First Crusade. "History", 55 (London 1970): 177–188.
  • Herbert Cowdrey: Pope Urban II and the Idea of Crusade. "Studi Medievali" 36, 1995: 721–742.
  • René Crozet: Le voyage d'Urbain II et ses négociations avec le clergé de France (1095–1096). "Revue historique" 179, 1937: 271–310.
  • Pietro Dalena: Urbano II e la Calabria. "Bollettino Storico della Basilicata" 9, 1993: 45–65.
  • Charles Dereine: L'élaboration du statut canonique des chanoines réguliers spécialement sous Urbain II. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 46, 1951: 534–565.
  • Augustin Fliche: L'élection d'Urbain II. "Le Moyen Âge" 28 (1915/1916).
  • Jean Flori: Une ou plusieurs "Première croisade"? Le message d'Urbain II et les plus anciens pogroms d'Occident. "Revue historique" 115, 1991: 3–27.
  • Salvatore Fodale: Comes et legatus Siciliae, Sul privilegio di Urbano II e la pretesa Apostolica Legazia dei Normanni di Sicilia. Palermo, 1970.
  • Giuseppe Fornasari: Urbano II e la riforma della Chiesa nel secolo XI ovvero la riforma nella dispensatio. C. Alzati, "Cristianità ed Europa. Miscellanea di studi in onore di Luigi Prosdocimi". I. Roma, 1994: 91–110.
  • Paul Fournier: Bonizo de Sutri, Urbain II et la comtesse Mathilde, d'après le "Liber de vita christiana" de Bonizo. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 76, 1915: 265–298.
  • Horst Führmann: Pseudoisidor, Otto von Ostia (Urban II.) und der Zitatenkampf von Gerstungen (1085). "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 68, 1982: 52–69.
  • Horst Führmann: Papst Urban II. und der Stand der Regularkanoniker. München 1984.
  • Horst Führmann: Un papa tra religiosità personale e politica ecclesiastica: Urbano II (1088–1099) ed il rapimento di un monaco benedettino. "Studi medievali" 27, 1986: 1–21.
  • Horst Führmann: Das Papsttum zwischen Frömmigkeit und Politik. Urban II. (1088–1099) und die Frage der Selbstheiligung. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker zu seinem fünfundsechzigsten Geburtstag". Sigmaringen, 1987: 157–172.
  • Francis Gossman: Pope Urban II and canon law. Washington, 1960.
  • Georg Gresser: Die Synoden und Konzilien in der Zeit des Reformpapsttums in Deutschland und Italien von Leo IX. bis Calixt II. 1049–1123. Paderborn, 2006.
  • Georg Gresser: Die Kreuzzugsidee Papst Urbans II. im Spiegel der Synoden von Piacenza und Clermont. Peter Bruns, G. Gresser: Vom Schisma zu den Kreuzzügen 1054–1204. Paderborn 2005: 133–154.
  • Walther Holtzmann: Die Unionsverhandlungen zwischen Kaiser Alexios I. und Papst Urban im Jahr 1089. Byzantinische Zeitschrift 28, 1928: 105–157.
  • J. N. D. Kelly: "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
  • Stephan Kuttner: Urban II and the Doctrine of Interpretation. A Turning Point? "Studia Gratiana" 15, 1972: 53–85.
  • Le concile de Clermont de 1095 et l'appel à la croisade. Roma, 1997.
  • Bernard Leib: Rome, Kiev et Byzance à la fin du XIe siècle: rapports religieux des Latins et des Gréco-Russes sous le pontificat d'Urbain II (1088–1099). New York, 1920.
  • Horace Kinder Mann: The Lives of the Popes in the Middle Ages. The Popes of the Gregorian Renaissance, St. Leo IX. to Honorius II., 1049–1130. 1903.
  • Enrico Mazza: Il prefazio della Vergine Maria istituito da Urbano II. "Marianum", 57, 1995, pp. 269–89.
  • Helmut Maurer: Ein päpstliches Patrimonium auf der Baar. Zur Lehnspolitik Papst Urbans II. in Süddeutschland. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 118, 1970: 43–56.
  • Dieter Mertens: "Claromontani passagii exemplum": Papst Urban II. und der erste Kreuzzug in der Türkenkriegspropaganda des Renaissance-Humanismus. B. Guthmüller, "Europa und die Türken in der Renaissance". Tübingen, 2000: 65–78.
  • Hubert Mordek: Papst Urban II., St. Blasien und die Anfänge des Basler Klosters St. Alban. "Zeitschrift für die Geschichte des Oberrheins" 131, 1983: 199–224.
  • Maurice Morillon: Le voyage d'Urbain II en France, le concile de Clermont et les débuts de la première croisade. "Bulletin trimestriel. Les Amis du Pays Civraisien" 40, 1980: 11–16.
  • Michel Parisse: Urbain II et la Lorraine. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Festschrift für Alfons Becker". Sigmaringen, 1987: 115–127.
  • Erhard Pascher: Die Privilegierung der Reformklöster Hirsau, St. Blasien und St. Paul durch Papst Urban II. Salzburg, 1980.
  • Edith Pásztor: Per la storia del cardinalato nel secolo XI: gli elettori di Urbano II. "Società, istituzioni, spiritualità. Studi in onore di Cinzio Violante", II. Spoleto, 1995, pp. 581–98.
  • Lucien Paulot: Un pape français: Urbain II. Paris: 1903.
  • Paul Riant: Un Dernier triomphe d'Urbain II. "Revue des questions historiques" 34, 1883: 247–254.
  • Jean Richard: Urbain II, la prédication de la croisade et la définition de l'indulgence. E. D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker". Sigmaringen, 1987: 129–136.
  • Ingrid Helke Ringel: "Ipse transfert regna et mutat tempora. " Bemerkungen zur Herkunft von Dan. 2,21 bei Urban II. E.- D. Hehl, "Deus qui mutat tempora. Menschen und Institutionen im Wandel des Mittelalters. Festschrift für Alfons Becker. Sigmaringen, 1987: 137–156.
  • Abbé Rony: La légation d'Hugues, archevêque de Lyon, sous le pontificat d'Urbain II. "Revue des questions historiques" 112, 1930: 124–146.
  • Helmut Roscher: Zwei angebliche Briefe Papst Urbans II. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 76, 1965: 149–152.
  • Klaus Schreiner: Hirsau, Urban II. und Johannes Trithemius. Ein gefälschtes Papstprivileg als Quelle für das Geschichts-, Reform- und Rechtsbewußtsein des Klosters Hirsau im 12. Jahrhundert. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 43, 1987: 469–530.
  • Robert Somerville: The French Councils of Pope Urban II. Some basic Considerations. "Annuarium Historiae Conciliorum" 2, 1970: 56–65.
  • Robert Somerville: The councils of Urban II. Amsterdam, 1972.
  • Robert Somerville, Stephan Kuttner: Pope Urban II, the "Collectio Britannica", and the Council of Melfi (1089). Oxford, 1996.
  • Robert Somerville: Pope Urban II and the Canons of St.-Jean-des-Vignes at Soissons. J.-P. Mahé, "From Byzantium to Iran: Armenian studies in honour of Nina G. Garsoïan". Atlanta, 1996: 229–242.
  • Robert Somerville: Pope Urban II "To the beloved sons in Christ C. and his brothers". J. Hamesse, "Roma, magistra mundi. Itineraria culturae medievalis". Louvain-la-Neuve, 1998: 843–853.
  • Robert Somerville: Urban II's Privilege from April 16, 1097 for Hugh of Cluny and his Brothers. M. Ascheri, ""Ins Wasser geworfen und Ozeane durchquert". Festschrift für Knut Wolfgang Nörr". Köln, 2003: 967–978.
  • Giovanni Spinelli: Urbano II e il mondo monastico italiano. "Benedictina" 47, 2000: 525–558.
  • Heinrich Sproemberg: Urban II. und das kanonische Recht. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 51, 1965: 254–263.
  • Martin Franz Stern: Zur Biographie des Papstes Urban's II.: Beiträge aus der Zeit des Investiturstreites. Berlin, 1883.
  • Alberto Torra Pérez: La bula "Tuae dilectissime" de Urbano II. "Anuario de estudios medievales" 29, 1999: 1081–1100.
Eelnev:
Victor III
Rooma paavst
10881099
Järgnev:
Paschalis II