Innocentius XII

Allikas: Vikipeedia
Innocentius XII
Innocent XII.jpg

Sünninimi Antonio Pignatelli
Valitsemisaja algus 12. juuli 1691
Valitsemisaja lõpp 27. september 1700
Eelkäija Aleksander VIII
Järeltulija Clemens XI
Sünnikuupäev 13. märts 1615
Sünnikoht Spinazzola
Surmakuupäev 27. september 1700
Surmakoht Rooma

Innocentius XII (Antonio Pignatelli või Antonio Pignatelli del Rastrello; 13. märts 161527. september 1700) oli paavst 1691–1700. Ta oli 242. paavst.

Antonio Pignatelli sündis Spinazzola markii Francesco Pignatelli ja Andria hertsogi tütre Porzia Carafa 5-lapselises peres 4. lapsena. Tema isa suguvõsast pärines paavst Eugenius III, tema ema suguvõsast Paulus IV. Innocentius XII jäi üheks viimaseks paavstiks, kes pärines Lõuna-Itaaliast. Pärast teda on Lõuna-Itaaliast pärinenud ainult Benedictus XIII.

Pignatelli õppis Roomas jesuiitide kolleegiumis õigusteadust ja omandas doktorikraadi. Ta toetas Poolas tegutsedes armeenia kiriku ühinemist katoliku kirikuga ja rajas vaimulikele Lecces seminari. 28. aprillil 1687 sai Pignatelli palliumi. Kardinal Pignatelli osales 2 konklaavil 1689 ja 1691. Ta jäi viimaseks paavstiks, kes kandis habet.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1691. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII vapp.

Innocentius XII valiti paavstiks 12. juulil 1691 Vatikani paavstipalees ja krooniti 15. juulil kardinal Urbano Sacchetti poolt. Ta võttis nime Innocentius XI järgi.

12. veebruarist 12. juulini toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 13141316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem on veel pikem olnud ainult 1740 toimunud konklaav, millel valiti Benedictus XIV.

Sellel konklaavil jagunesid kardinalid Prantsusmaa, Hispaania ja Zelanti fraktsioonideks. Zelanti fraktsiooni juhtis kardinal Giovanni Francesco Negroni, kes ei pooldanud Giovanni Delfino valimist paavstiks. Konklaavi ajal puhkes kardinal Lorenzo Altieri kambris tulekahju. 19. märtsil saabusid konklaavile Prantsusmaa kardinalid. 4. aprillil soovitas kardinal Flavio Chigi valida paavstiks kardinal Gregorio Barbarigo, kuid selle ettepaneku vastu olid prantslased. Innocentius XII valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi tema puhul kardeti Hispaania mõju kasvu, sest Lõuna-Itaalia oli sel ajal Hispaania mõjusfääris. Viletsa tervise tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giulio Spinola 21. veebruaril, Raimondo Capizucchi 13. aprillil, Federico Visconti 19. juunil ja Federico Baldeschi Colonna 29. juunil.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Alderano Cibo
Riigisekretär Fabrizio Spada
Camerlengo Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni, Giambattista Spinola
Rooma kardinalvikaar Gasparo Carpegna

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavstide suhted Prantsusmaa kuningaga olid halvenenud alates Innocentius X ajast ja Innocentius XI ajal polnud välistatud gallikaani kiriku eraldumine katoliku kirikust. Innocentius XII saavutas tõsisema kriisi ärahoidmiseks Prantsusmaaga mõlemaid pooli rahuldava kokkuleppe ja kinnitas ametisse kõik Prantsusmaa kuninga poolt nimetatud piiskopid, kes polnud osalenud 1682 assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. 14. septembril 1693 tühistas Louis XIV gallikaani artiklid ja pärast seda tunnustas Innocentius XII kuninga regaaliõigust neljas vaidlusaluses piiskopkonnas.

Paavsti esindajad ei osalenud 20. septembril 1697 Rijswijki rahulepingu sõlmimisel.

1698 määras Louis XIV suursaadikuks Rooma kardinal Emmanuel Théodose de la Tour d'Auvergne de Bouilloni, kuid et kardinal toetas kvietismi pärast puhkenud teoloogilises vaidluses François de Salignac de la Mothe de Féneloni, kutsuti ta augustis 1700 Roomast tagasi. 22. juulil 1700 suri kardinalide kolleegiumi dekaan Alderano Cibo ja kardinal de Bouillon pidi asedekaanina jääma ametikohustuste tõttu Rooma.

Suhted Saksa-Rooma keisriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII toetas keiser Leopold I võitlust türklastega.

Keisri suursaadik Roomas krahv Georg Adam von Martinitz hakkas Rooma kuberneriga vaidlema saadikute privileegide üle, soovides omada austusväärsemat positsiooni liturgilisel protsessioonil. Innocentius XII kinnitas saadikule, et vanu traditsioone tuleb austada, kuid krahv õhutas keisrit võtma vastu otsust, mille järgi peavad kõik keisririigi alamad, kes omavad valdusi Itaalias, tõestama oma tenuuri. Paavst tühistas keisri otsuse, kuna see hõlmas ka Kirikuriigi valduseid, kuid keiser määras seepeale kuurvürstiks Braunschweig-Lüneburgi hertsogi, kes polnud katoliiklane.

Suhete parandamiseks keisriga saatis Innocentius XII 1699 keisrinnale „kuldroosi”.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania pärilussõda

Hispaania kuningal Carlos II-l polnud otseseid pärijaid ja Hispaania priimase kardinal Luis Manuel Fernández de Portocarrero-Bocanegra y Moscoso-Osorio soovitusel asus Carlos II pärast Baieri printsi Joseph Ferdinandi surma 6. veebruaril 1699 toetama enda järglasena Louis XIV pojapoega Philippe'i. Portocarrero soovitusel nõustus ka paavst toetama Philippe'i, mis halvendas suhteid keisriga, kes soovis Hispaania troonipärijana näha oma poega Karli.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII oli enne paavstiks saamist nuntsius Poolas. Ta määras 1693 nuntsiuseks Poola Melchior de Polignaci.

24. märtsil 1699 saabus Rooma Poola kuninga Jan III lesk Maria, kes asus elama Livio Odescalchi paleesse.

Suhted Toscanaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

1700 võttis paavst vastu Toscana suurhertsogi Cosimo III.

Kiriku institutsioonide reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII tunnustas 1699 mariaanide kongregatsiooni.

Innocentius XII taunis kirikuametite müümist ja vähendas kuuria kulutusi miinimumini.

Innocentius XII korraldusel hakkasid piaristid (Sch.P.) Rooma ülikoolis tasuta õpetama.

1693 tunnustas Innocentius XII 1639 Antoine Le Quieu rajatud kongregatsiooni (sakramentiini õed).

1693 saatis ta laiali Rutilio Brandi rajatud kongregatsiooni.

1694 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Speculatores' määras Innocentius XII alamvaimulike jurisdiktsiooni sätted.

17. veebruaril 1694 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Christi fideium' reguleeris ta kardinal-protektori ametiülesanded.

23. septembril 1695 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Ecclesiae catholicae', milles keelas 1352. aastast konklaavidel kasutatud kapitulatsioonid, mis sidusid valitava paavsti kardinalide nõudmistega.

18. juulil 1695 rajas ta kleeruse distsipliini kongregatsiooni ja 1698 rajas Loreto kongregatsiooni.

1695 keelas ta toomkapiitlitel valida piiskoppe.

6. oktoobril 1696 avaldatud apostellikus konstitutsioonis kinnitas ta, et kõik regulaarvaimulikud, samuti jesuiidid peavad kuuletuma paavsti määratud vikaarile.

23. detsembril 1697 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Nuper' sätestas ta jesuiitide provintsiaali kohustused.

1698 ühendas ta iiri regulaarvaimulike kongregatsiooni lateraani regulaarvaimulike kongregatsiooniga.

20. juunil 1699 avaldatud bullas 'Sanctissimus' sätestas ta, et noviitside elukohad peavad olema tunnustatud Püha Tooli poolt.

24. oktoobril 1699 tunnustas ta mariaanide kongregatsiooni (MIC).

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Jansenism

Innocentius XII keelas 6. veebruaril 1694 piiskoppidel lisada Aleksander VII avaldatud janseniste hukkamõistvale apostellikule konstitutsioonile täiendavaid sätteid. 25. novembril 1696 kinnitas ta, et ei tee oma eelkäijate otsuste tõttu jansenistide suhtes mingeid järeleandmisi.

Innocentius XII käskis selgitada jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla kirjutatud ilmeksimatuse traktaadi vastavust kiriku õpetusega ja paavsti loal ilmus see 1694.

Prantsusmaal puhkes vaidlus Jeanne-Marie Bouvier de la Motte-Guyoni vaadete üle. Guyoni toetas ka Cambrai peapiiskop François de Salignac de la Mothe de Fénelon, kelle teos 'Explication des Maximes des Saints sur la Vie Intérieure' põhjustas prelaatide seas vaidluse selle teoloogilise õigsuse üle ja Féneloni ägedamaks vastaseks sai Jacques Benigne Bossuet. Fénelon saatis 1697 oma teose Rooma, kus teoloogid pidid kontrollima selle vastavust katoliku õpetusega. 12. märtsil 1699 avaldatud apostellikus kirjas 'Cum alias' mõistis Innocentius XII hukka 23 Féneloni teoses sisaldunud teesi.

Innocentius XII määras kardinal Pier Matteo Petrucci "Santa Nunziata" apostellikuks visitaatoriks.

1698 lõpetas Innocentius XII karmeliitide ja bollandistide vahel puhkenud vaidluse, milles mõlemad ordud väitsid oma õpetuse tuginemist prohvet Eelija juhistele.

Innocentius XII keeldus taunimast Celestino Sfondrati teost predestinatsioonist, hoolimata Bossuet vastuseisust, kes süüdistas Sfondratit kvietismis.

Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima Hispaania õukonna soovitusi María de Ágreda teose lugemiseks.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII kohustas 5. septembrit tähistama Lorenzo Giustiniani mälestuspäevana.

Ta kohustas 15. septembril 1691 pidama missasid Šotimaa Margareeta austuseks ja 21. veebruaril 1693 kohustas ta Margareeta mälestuspäeva tähistama 10. juunil. 27. märtsil 1694 ja 15. mail 1694 andis ta välja vastavad otsused Margareeta asutamise kohta.

15. mail 1693 kohustas ta katoliiklasi pidama Neitsi Maarja pärispatuta saamise püha.

1694 kinnitas ta Innocentius XI otsuse, mille alusel võisid frantsisklased paigutada kirikutesse ristitee pilte.

1700. aastat tähistati juubeliaastana, kuid 1699 avas Rooma Peetri kiriku ukse palveränduritele kardinal de Bouillon, sest paavst pidi viletsa tervise tõttu olema voodis.

Ta kohustas Rooma inkvisitsiooni uurima vaidlust hiina riituse üle.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. augustil 1692 avaldatud bullas 'Ad radicitus' tühistas Innocentius XII juutidele määratud erilised sätted.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. jaanuaril 1697 tunnustas Innocentius XII Nicolas Charmot tegevust misjonärina Hiinas.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII kanoniseeris 13. veebruaril 1692 María de Cervelló ja 5. septembril 1696 Zita.

Ta kuulutas õndsaks 9 isikut:

Ta alustas Innocentius XI ja Antoine Le Quieu beatifikatsiooniprotsesse. Ta tunnustas 1693 Foligno Angela austamist.

Onupojapoliitika taunimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII avaldas 22. juunil 1692 dekreedi 'Romanum decet pontificem', milles taunis sugulaste edutamist kõrgetele ametikohtadele. Selle korraldusega võib paavst pühitseda kardinaliks vaid ühe sugulase, kuid tema sissetulekud peavad olema väga tagasihoidlikud. Innocentius XII nimetas oma „onupoegadeks” vaeseid ja abivajajaid.

Tema lähisugulane Francesco Pignatelli sai 1700 nuntsiuseks Poolas.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII pühitses 30 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 prantslast, 2 hispaanlast, 1 austerlane ja 1 portugallane. 1699 pühitses ta kaks kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.

  1. konsistoorium 12. detsember 1695
    1. Giacomo Boncompagni
    2. Federico Caccia
    3. Giovanni Giacomo Cavallerini
    4. Baldassare Cenci in pectore
    5. Tommaso Maria Ferrari
    6. Henri Albert de la Grange d'Arquien
    7. Giacomo Antonio Morigia in pectore
    8. Enrico Noris
    9. Giuseppe Sacripante
    10. Celestino Sfondrati
    11. Giambattista Spinola
    12. Sebastiano Antonio Tanara
    13. Domenico Tarugi
    14. Taddeo Luigi dal Verme
  2. konsistoorium 22. juuli 1697
    1. Pierre-Armand du Camboust de Coislin
    2. Giorgio Cornaro
    3. Alfonso Aguilar Fernández de Córdoba
    4. Vincenzo Grimani
    5. Fabrizio Paolucci in pectore
    6. Luiz de Sousa
  3. konsistoorium 14. november 1699
    1. Giuseppe Archinto
    2. Marcello d'Aste
    3. Daniello Marco Delfino
    4. Giovanni Maria Gabrielli
    5. Niccolò Radulovich in pectore
    6. Andrea Santacroce
    7. Sperello Sperelli in pectore
  4. konsistoorium 21. juuni 1700
    1. Francisco Antonio de Borja-Centelles y Ponce de León
    2. Johannes Philipp von Lamberg
    3. Louis-Antoine de Noailles

Innocentius XII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII määras Vatikani raamatukogu juhatajaks Giovanni Casanata. Paavsti ihuarst oli Marcello Malpighi, kantsler John Dryden.

Innocentius XII peatas Aleksander VIII asutatud teatri tegevuse Tor di Nonas.

Ta lasi renoveerida Ludovisi palee (Palazzo Ludovisi), mida hiljem tunti kui Curia Innocentianat.

Ta oli Michael Moore'i patroon.

Innocentiuse tegelaskuju esineb Robert Browningi 1869 ilmunud teoses 'The Ring and the Book'.

Ta rajas "Forum Innocentianumi".

Ta lasi laiendada Civitavecchia ja Nettuno sadamaid ning käskis Kirikuriigi rannikule rajada kaitseks piraatide eest kindluse.

Ta rajas Rooma Ripa Grande Püha Miikaeli vaestemaja, millest sai Euroopa suurim vaestemaja. Ta muutis ka osa Lateraani basiilikast vaestemajaks.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius XII hauamonument.

Innocentius XII suri 85-aastaselt 27. septembril 1700 Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bullarium Innocentii XII. Roma, 1697.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Giovanni Battista Campello: Pontificato di Innocenzo XII. Roma, 1887.
  • Lucien Ceyssens: Innocent XII et le jansénisme. "Antonianum" 67, 1992: 39-66; B. Pellegrino, "Riforme, religione e politica". Lecce, 1994: 307-334.
  • Michele Fatica: La reclusione dei poveri a Roma durante il pontificato di Innocenzo XII (1692-1700). "Ricerche per la Storia Religiosa di Roma", 3, 1979: 138; M. Fatica, "Il problema della mendicità nell'Europa moderna". Napoli, 1992: 161-215.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Onno Klopp: Hat der Papst Innocenz XII im Jahre 1700 dem Könige Karl II von Spanien gerathen, durch ein Testament den Herzog von Anjou zum Erben der spanischen Monarchie zu ernennen. "Historisch-Politische Blätter" LXXXIII, 1879: 25-46, 125-150.
  • Luigi Michele de Palma: Studi su Antonio Pignatelli papa Innocenzo XII. Lecce, 1992.
  • Bruno Pellegrino: Riforme, religione e politica durante il pontificato di Innocenzo XII (1691-1700). Lecce, 1994.
  • Stefano Tabacchi: Cardinali zelanti e fazioni cardinalizie tra fine Seicento e inizio Settecento. G. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998: 139-165.
  • Isaac Vázquez: Origen histórico de breve „In excelsa“ de Innocencio XII. sobre la immaculudo conceptión. "Antonianum" 45, 1970: 98-144.
Eelnev:
Aleksander VIII
Rooma paavst
16911700
Järgnev:
Clemens XI