Silvester II

Allikas: Vikipeedia
Silvester II
Sünninimi Gerbert Aurillacist (Gerbert d'Aurillac)
Valitsemisaja algus 2. aprill 999
Valitsemisaja lõpp 12. mai 1003
Eelkäija Gregorius V
Järeltulija Johannes XVII
Sünnikoht Aurillac
Surmakuupäev 12. mai 1003
Surmakoht Rooma

Silvester II (ka Sylvester II; Gerbert Aurillacist, Gerbert Reimsist, Gerbert d'Aurillac, Girbertus, Gerbertus) oli paavst 9991003. Ta oli 139. paavst.

Gerbert oli sündinud Aurillaci lähistel Belliaci külas millalgi ajavahemikul 938–950 madalat päritolu Agilberti (Agilberto) pojana.

Gerbert õppis Aurillacis Saint-Géraud kloostris ja temast sai benediktlaste ordu munk. 967 saavutas Saint-Géraud kloostrit külastanud Barcelona krahv Borrell II abtiga kokkuleppe ja Gerbert siirdus Santa María de Ripolli kloostrisse. Ta õppis Vici piiskopi Attoni (Hatto) ning Córdobas ja Sevillas araabia õpetlaste juures matemaatikat, astronoomiat, aritmeetikat, geomeetriat, muusikat ning araabia keelt. 970 läks Gerbert koos Attoniga Rooma, kus ta kohtus paavst Johannes XIII-ga, kellele avaldasid muljet tema teadmised. Gerbert kohtus ka Saksa-Rooma keisri Otto I-ga.

Gerbert asus 972 Reimsis õppima ülemdiakon Gerannuse juures dialektikat. Reimsi peapiiskop Adalbéron määras ta katedraali kooli juhiks, kus ta õpetas muuhulgas ka meditsiini. Gerbert külastas koos Adalbéroni ja Borrel II-ga 980 või 981 Saksa-Rooma keisri Otto II õukonda, kus ta väitles Magdeburgi katedraali kooli juhi Otrikuga (Otric). Otto II-le avaldasid Gerberti teadmised muljet ja keiser määras ta 982 Bobbio kloostri abtiks, kuid ta pidi peatselt segastel asjaoludel sellelt kohalt lahkuma ("Catholic Encyclopedia" järgi oli klooster vaene, Salvador Miranda arvates mõjutas tema lahkumist teiste kadedus). Gerbert siirdus 983 Saksamaale, kus ta oli Otto III tuutor, kuid asus peatselt Prantsusmaale ja lõpetas 984 Reimsis oma õpingud.

Reimsi peapiiskopi Adalbéroni lähikonnas tegutsenud Gerbert toetas 987 Hugues Capet saamist Prantsusmaa kuningaks. Kui Adalbéron 23. jaanuaril 989 suri, lootis Gerbert saada tema järglaseks, kuid Hugues toetas uue peapiiskopina Arnoul'i. Karolingide dünastiast põlvnenud Arnoul kavandas 991 oma sugulase Lotringi hertsogi Charlesiga (Karl) Hugues' vastast vandenõud, mistõttu Prantsusmaa kuninga nõudel tagandati ta 17. juunil 991 Saint-Basle sinodil ametist ja uueks peapiiskopiks valiti Gerbert. Gerbert pidas 993 Reimsis provintsiaalsinodi, millel mõisteti hukka need, kes olid kahjustanud kiriku vara. Paavst Johannes XV ei toetanud Arnouli tagandamist ja 2. juunil 995 peetud Mouzon'i sinodil, kus viibis ka Gerbert, kinnitati Reimsi peapiiskopiks taas Arnoul.

Gerbert katsus enda ametisse määramist õigustada 1. juulil 995 toimunud sinodil, kus kinnitati uuesti Arnouli staatus peapiiskopina. Gerbert kirjutas enda õigustamiseks arvukalt kirju, millest on teada vähemalt 149.

Gerbert siirdus 996 Otto III õukonda ja osales Roomas tema kroonimisel Saksa-Rooma keisriks. Aprillis 998 määrati Gerbert Ravenna peapiiskopiks ja Gregorius V andis talle 28. aprillil 998 palliumi. Miranda järgi määras Gregorius V ta 998 kardinaliks. Ta osales sinodil, kus käsitleti Prantsusmaa kuninga Robert II kooselu afääri, kuna kirik ei tunnustanud kuninga kooselu.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II monument Aurillacis.

Saksa-Rooma keiser Otto III määras veebruaris 999 Cluny abti Odiloni (Odilo) soovitusel Ravenna peapiiskopi Gerberti uueks paavstiks, kelle valimisprotseduur toimus 28. veebruaril 999 ja kes pühitseti ametisse 2. aprillil 999. Ta võttis nime Silvester I järgi, et märkida sel moel paavsti koostöövalmidust keisriga.

Silvester II oli esimene prantslane, kes sai paavstiks.

Suhted Saksa-Rooma keisriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto III tagastas jaanuaris 1001 Kirikuriigile kaheksa Pentapolise maakonda.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II nõudis Prantsusmaa kuningalt Robert II-lt, et too lõpetaks kooselu oma elukaaslase Berthaga, kuna nende kooselu ei vastanud kanoonilisele õigusele, sest kuninga ja Bertha emad olid õed.

Suhted Kiievi-Vene riigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II saatis Kiievisse delegatsiooni.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari vürst István Püha saatis 1000 Rooma abt Asztriki (Astericus Anastasius) ja taotles paavstilt kuningakrooni, lubades oma valdused anda Püha Tooli protektoraadi alla. Silvester II andis 27. märtsil 1000 Istvánile Ungari kuninga tiitli ja krooni. Ta edendas Ungaris misjonit.

Üleskutse Jeruusalemma vabastamiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II kutsus kristlasi üles vabastama Jeruusalemma.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas puhkes 16. veebruaril 1001 Giovanni II Crescenzi juhtimisel ülestõus, mille tagajärjel aeti Silvester II ja keiser Otto III Roomast välja. Paavst siirdus Ravennasse ja seejärel Todisse, kust tal õnnestus Rooma naasta 1002. aastal.

Suhted gallikaani piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II tunnustas Reimsi peapiiskopina Arnoul'i ja kinnitas, et tema tagandamine 991 polnud kooskõlastatud paavstiga. Ta kinnitas 999 Reimsi peapiiskopi privileegid.

Ta ordineeris 999 Le Puy piiskopiks Théodardi.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II arutas 1. veebruaril 1001 Roomas ja 27. detsembril 1001 Todis peetud sinoditel Gandersheimi konvendi tüli.

Ta andis 9. juulil 999 palliumi Kölni peapiikopile Heribertile.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II tunnustas 1003 hingedepäeva tähistamist.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II edendas misjonit Poolas, Ungaris ja slaavlaste juures. Ta rajas Gniezno ja Esztergomi piiskopkonnad.

Ta määras Querfurtist pärit Bruno peapiiskopiks mittekristlastest slaavlaste juures ja andis talle palliumi.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II kinnitas Ramsey kloostri abtiks Abboni.

Vojtěchi kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II kanoniseeris 999 Praha piiskopi Vojtěchi (Adalbert).

Moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II taunis simooniat, konkubinaati ja nepotismi. Ta rõhutas, et piiskopiks tuleb määrata laitmatute elukommetega mehi.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II määras Salvador Miranda andmetel kardinaliks hilisema paavsti Johannes XVIII, hilisema paavsti Benedictus VIII ja Friedrich von Sachseni (Friedrich Saksimaalt).

Silvester II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II kuradiga lepingut sõlmimas. Martinus Polonus (Marcin z Opawy), "Chronicon pontificum et imperatorum", umbes 1460.

Silvester II-st tunnustati keskajal õpetlase ja filosoofina. Tema filosoofilisi vaateid mõjutas Boëthius.

Silvester II edendas matemaatika, aritmeetika ja astronoomia arengut Lääne-Euroopa kristlikus kultuuriruumis. Ta võis esimese Lääne-Euroopa kristliku õpetlasena kasutada araabia numbreid ja tutvustada Lääne-Euroopas nende rakendamist. Ta kasutas oma kirjades esmakordselt Põhja-Itaalia tahhograafilist süsteemi.

Ta tutvustas Lääne-Euroopa kristlikus kultuuriruumis uut tüüpi abakust ja leiutas Catholic Encyclopedia andmetel pendelkella.

Ta tutvustas Lääne-Euroopas astrolaabi, kontsentriliste metallvõrudega taevasfääri ja vaatetoru kasutamist.

Michael Praetoriuse "Syntagma Musicumi" andmetel ehitas Silvester II hüdraulilise oreli.

Keskajal levinud legendides seostati tema andekust maagiaga ja kuradiga sõlmitud lepinguga.

Talle on Aurillacis püstitatud monument.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II on kirjutanud traktaate matemaatikast ja teoloogiast. Temalt on teada 218 kirja erinevatele isikutele, samuti 149 kirja, et õigustada oma saamist Reimsi peapiiskopiks. Temalt on teada ka viis lühikest poeemi.

  • "De corpore et sanguine Domini"
  • "De geometria"
  • "Libellus de numerorum divisione"
  • "Libellus de rationali et ratione uti"
  • "Liber abaci"
  • "Regula de abaco computi"
  • "Sermo de informatione episcoporum"

Teoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II kirjutas dogmaatilise traktaadi "De corpore et sanguine Domini", kus ta õigustas teoloog Paschasius Radbertuse vaateid.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silvester II suri 12. mail 1003 Roomas Santa Croce in Gerusalemme kirikus peetud missa ajal ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Hiljem maeti tema säilmed ümber Lateraani basiilikasse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • James Glynn Baird: Gerbert of Aurillac: A light in an age of darkness. Arlington, 1994.
  • Abel Beaufrère: Gerbert, pretre a Aurillac, pontife a Rome. Aurillac, 1970.
  • Mariano Brasa Díez: Luces y sombras en el siglo X: Gerberto de Aurillac, año Mil. "Revista española de filosofía medieval" 7, 2000: 45-60.
  • Abraham Bzovius: Sylvester II. Caesarius Aquitanus. Roma, 1629.
  • Nikolai Bubnov: Сборник писем Герберта как исторический источник (983-997). Санкт-Петербург, 1888-1890.
  • Max Büdinger: Über Gerbert's wissenschaftliche und politische Stellung. Marburg, 1851.
  • Nicole Charbonnel, Jean-Eric Iung: Gerbert l'Européen. Aurillac, 1997.
  • Oscar Darlington: Gerbert, "Obscuro loco natus". "Speculum" 11, 1936: 509-520.
  • Janis Lynn Dybdahl: Gerbert d'Aurillac. Denver, 1991.
  • Fritz Eichengrünn: Gerbert (Silvester II.) als Persönlichkeit. Leipzig, 1928.
  • Carl Erdmann: Die Aufrufe Gerberts und Sergius' IV. für das Heilige Land. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 23 (1931/1932): 1-21.
  • Paul Ewald: Zur Diplomatik Silvesters II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 9, 1884: 321-358.
  • Hans-Veit Friedrich: Zur Textgestaltung der Geometrie des Gerbert von Aurillac. "Archivum latinitatis medii aevi" 39, 1973: 113-120.
  • Carla Frova: Le opere aritmetiche di Gerberto d'Aurillac. "Studi sul medioevo cristiano". Roma, 1974: 323-353.
  • Carla Frova: Trivio e Quadrivio a Reims: l'insegnamento di Gerberto d'Aurillac. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il medio evo" 85, 1974: 53-87.
  • Germana Gandino: Ruolo dei linguaggi e linguaggio dei ruoli. Ottone III, Silvestro II e un episodio delle relazioni tra impero e papato. "Quaderni storici" 34, 1999: 617-658.
  • Otto Gasser: Gerbert von Aurillac, nachmaliger Papst Sylvester II., und die von ihm in Magdeburg aufgestellte Uhr. "Geschichtsblätter für Stadt und Land Magdeburg" 44, 1909: 98-111.
  • Gerbert: moine, éveque et pape. Aurillac, 2000.
  • Olivier Guyotjeannin: Autour de Gerbert d'Aurillac, le pape de l'an mil. Paris, 1996.
  • Karl Ferdinand von Hock: Gerbert oder Papst Sylvester II. und sein Jahrhundert. Wien, 1837.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Hans-Henning Kortüm: "Gerbertus qui et Silvester". Papsttum um die Jahrtausendwende. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 55, 1999: 29-62.
  • Lewis Kropf: Sylvester II and Stephen I of Hungary. "The English Historical Review" 13, 1898: 290-294.
  • Félix de La Salle de Rochemaure: Gerbert, Silvestre II. Paris, 1914.
  • Jean Leflon: Gerbert. Abbaye Saint-Wandrille, 1945.
  • Uta Lindgren: Gerbert von Aurillac und das quadrivium. Wiesbaden, 1976.
  • Luca Montecchio: Gerberto d'Aurillac e la principessa bizantina Teofano: insieme per l'Impero ottoniano. "Studi sull'oriente cristiano" 3, 2 (1999): 211-218.
  • Luca Montecchio: L'opera scientifica di Gerberto d'Aurillac. "Clio (Napoli)" 37, 2001: 305-320.
  • Carlo Guido Mor: Silvestro II e Gerusalemme. "Studi di paleografia, diplomatica, storia e araldica in onore di Cesare Manaresi". Milano, 1953: 219-223.
  • Hartmut Möller: Der Tonarius Bernonis: Rätsel um Gerberts Ausgabe. László Dobszay, "Cantus Planus. International Musicological Society Study Group". Budapest, 1992: 69-86.
  • Joseph Navari: The leitmotiv in the mathematical thought of Gerbert of Aurillac. "Journal of Medieval History" 1, 1975: 139-150.
  • Flavio Nuvolone: Gerberto d'Aurillac da abate di Bobbio a papa dell'anno 1000. Bobbio, 2001.
  • Flavio Nuvolone: Gerbertus qui et Silvester. Bobbio, 2002.
  • Flavio Nuvolone: Gerberto d'Aurillac - Silvestro II: linee per una sintesi. Bobbio, 2005.
  • Flavio Nuvolone: Gerbert d'Aurillac et la politique impériale ottonienne en 983: une affaire de chiffres censurée par les moines? C. Carozzi, "Faire l'événement au Moyen Âge". Aix-en-Provence, 2007: 235-274.
  • Massimo Oldoni: Gerberto e la sua storia. "Studi Medievali" (SM), 18, 1977, nr. 2; SM 21, 1980, nr. 2; SM 24, 1983, nr. 1.
  • Massimo Oldoni: Gerberto e il suo fantasma. Tecniche della fantasia nel Medioevo. Napoli, 2000.
  • Marina Passalacqua: Lupo di Ferrières, Gerberto di Aurillac e il De oratore. "Materiali e discussioni per l'analisi dei testi classici" 36, 1996: 225-228.
  • Marina Passalacqua: Gerberto di Aurillac correttore di manoscritti classici. Pierre Lardet, "La tradition vive: mélanges d'histoire des textes en l'honneur de Louis Holtz". Paris, 2003: 317-320.
  • François Picavet: Gerbert, un pape philosophe, d'après l'histoire et d'après la légende. Paris, 1897.
  • Karl Pivec: Die Briefsammlung Gerberts von Aurillac. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 49, 1935: 15-74.
  • Antoni Pladevall Font: Silvestre II. Barcelona, 1998.
  • Pierre Riché: Gerbert d'Aurillac, le pape de l'an Mil. Paris 1987.
  • Pierre Riché: Il y a mille ans: Gerbert d'Aurillac en Italie du Nord. "Byzantinische Forschungen" 12, 1987: 473-488.
  • Pierre Riché: Nouvelles vies parallèles: Gerbert d'Aurillac et Abbon de Fleury. "Media in Francia. Recueil de mélanges offert à Karl Ferdinand Werner". Maulévrier, 1989: 419-427.
  • Pierre Riché: Gerbert d'Aurillac en Catalogne. D. Iogna-Prat, "Catalunya i França meridional a l'entorn de l'any mil". Barcelona, 1991: 374-377.
  • Pierre Riché: Les églises de Francie occidentale et de Lotharingie à l'époque de Sylvestre II. R. Grosse, "L'Église de France et la papauté (Xe-XIIIe siècle)". Bonn, 1993: 48-53.
  • Pierre Riché: La bibliothèque de Gerbert d'Aurillac. P. Riché, "Education et culture dans l'occident médiéval". Aldershot, 1993: 94-103.
  • Pierre Riché: Nouvelles recherches sur les lettres de Gerbert d'Aurillac. P. Riché, "Education et culture dans l'occident médiéval". Aldershot, 1993: 576-585.
  • Pierre Riché: Expression du sentiment national dans la correspondance de Gerbert d'Aurillac et dans l'Histoire de Richer de Reims. C. Carozzi, "Peuples du Moyen Âge - Problèmes d'identification. Séminaire Sociétés, Idéologies et Croyances au Moyen Âge". Aix-en-Provence (1996: 131-143.
  • Pierre Riché: Gerbert d'Aurillac et Saint Mayeul. "Saint Mayeul et son temps". Digne-les-Bains, 1997: 191-197.
  • Dieter Riesenberger: Prosopographie der päpstlichen Legaten von Stephan II. bis Silvester II. Freiburg, 1965.
  • David Rollo: William of Malmesbury, Gerbert of Aurillac and the excavation of the Campus Martius. R. Blumenfeld-Kosinski, "Translation studii: Essays by his students in honor of Karl D. Uitti. Amsterdam, 2000: 261-286.
  • Elizabeth Rottenburger: Gerbert and the Classics. Michigan University, 1964.
  • Monique Santucci: Mais alors qui était ce Gerbert d'Aurillac? A propos d'un roman américain ou la quête d'un amour impossible. Alain Labbé, "Guerres, voyages et quêtes au Moyen Âge. Mélanges offerts à Jean-Claude Faucon". Paris, 2000: 365-379.
  • Theodor Karl Schlockwerder: Untersuchungen zur Chronologie der Briefe Gerberts v. Aurillac. Halle, 1893.
  • Theodor Karl Schlockwerder: Das Konzil zu Sankt Basle. Ein Beitrag. zur Lebensgeschichte Gerberts von Aurillac. Magdeburg, 1906.
  • Charles Schrader: The false attribution of an Eucharistic tract to Gerbert of Aurillac. "Mediaeval Studies" 35, 1973: 178-204.
  • Percy Ernst Schramm: Die Briefe Kaiser Ottos III. und Gerberts von Reims aus dem Jahre 997. "Archiv für Urkundenforschung" 9, 1926: 87-122.
  • Karl Schultheß: Papst Silvester II. als Lehrer und Staatsmann. Hamburg, 1891.
  • Michele Tosi: Gerberto. Scienza, storia e mito. Bobbio, 1985.
  • Florence Trystram: Le coq et la louve. Histoire de Gerbert et l'an mille. Flammarion, Paris, 1982.
  • Mathilde Uhlirz: Studien zu Gerbert von Aurillac. "Archiv für Urkundenforschung", 11, 1930: 391-422; 13, 1935: 437-474.
  • Mathilde Uhlirz: Die "Scythae" in den Briefen Gerberts von Aurillac. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 59, 1951: 411-415.
  • Mathilde Uhlirz: Untersuchungen über Inhalt und Datierung der Briefe Gerberts von Aurillac, Papst Sylvesters II. Graz, 1957.
  • Fritz Weigle: Studien zur Überlieferung der Briefsammlung Gerberts von Reims. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" (DAEM) 10 (1953/1954): 19-70; DAEM 11 (1954/1955): 393-421; DAEM 14, 1958: 149-220; DAEM 17, 1961: 385-419.
  • Karl Ferdinand Werner: Zur Überlieferung der Briefe Gerberts von Aurillac. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 17, 1961: 91-144.
Eelnev:
Gregorius V
Rooma paavst
9991003
Järgnev:
Johannes XVII