Gregorius XVI

Allikas: Vikipeedia
Gregorius XVI
Gregory XVI.jpg

Sünninimi Bartolomeo Alberto Cappellari
Valitsemisaja algus 2. veebruar 1831
Valitsemisaja lõpp 1. juuni 1846
Eelkäija Pius VIII
Järeltulija Pius IX
Sünnikuupäev 18. september 1765
Sünnikoht Belluno
Surmakuupäev 1. juuni 1846
Surmakoht Rooma

Gregorius XVI (Bartolomeo Alberto Cappellari, mungana Mauro Cappellari; 18. september 17651. juuni 1846) oli paavst 1831–1846. Ta oli 254. paavst.

Bartolomeo Alberto Cappellari sündis Bellunos juristist alamaadliku Giovanni Battista Cappellari ja Giulia Pagani Cesa peres. 23. augustil 1783 siirdus ta vanemate vastuseisust hoolimata benediktiini kamalduleeslaste ordu San Michele di Murano kloostrisse ja võttis omale munganimeks Mauro. Ta andis 1786 mungatõotused, ordineeriti 1787 preestriks ja õpetas seejärel kloostris noori munki. Cappellari siirdus 1795 Rooma, kus elas esmalt Piazza Veneta kandis, seejärel San Gregorio al Celio kloostris. Ta pühendas 1799 avaldatud teose 'Il trionfo della Santa Sede' vangistuses viibivale Pius VI-le, rõhutades selles teoses paavsti ilmeksimatust ja tunnistades paavsti kui ilmaliku võimu kandjat. 4. veebruaril 1801 sai temast üks katoliikliku akadeemia (Accademia della Religione Cattolica) asutajatest. Pärast San Michele kloostri sulgemist Pius VII vangistamise järel õpetas Cappellari Murano kolleegiumis ja seejärel Padova kolleegiumis. Talle pakuti kahel korral piiskopiametit, kuid ta keeldus sellest mõlemal korral. Leo XII määras ta Perugia, Camerino, Macerata ja Fermo ülikoolide visiitoriks. Cappellari osales 1827 konkordaadi sõlmimisel Madalmaade Kuningriigiga ja 1829 lepingu sõlmimisel Osmanite riigiga. Kardinal Cappellari osales 2 konklaavil 1829–1831.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI vapp.

Konklaav 1830–1831[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI valiti paavstiks küünlapäeval, 2. veebruari hommikul 1831 Roomas Quirinali palees, pühitseti kardinal Bartolomeo Pacca poolt piiskopiks ja krooniti 6. veebruaril kardinal Giuseppe Albani poolt. Ta võttis nime Gregorius XV järgi. Gregorius XVI oli viimane paavst, kes polnud paavstiks valimise hetkel piiskop. Ta on jäänud ka viimaseks paavstiks, kes oli mungaordu liige.

14. detsembrist 1830 2. veebruarini 1831 toimunud konklaavil osales 45 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1799–1800 toimunud konklaavi, kus valiti Pius VII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud. Sellel konklaavil oli suurimaks soosikuks kardinal Giacomo Giustiniani, kuid tema vastu esitas kardinal Juan Francisco Marco y Catalán Hispaania kuninga Fernando VII nimel veto. Gregorius XVI valiti paavstiks 31 häälega 83 hääletusvoorus Zelanti fraktsiooni toetusel. Ta jäi viimaseks Zelanti fraktsiooni paavstiks.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. augustil 1831 avaldatud bullas 'Sollicitudo ecclesiarum' rõhutas Gregorius XVI riigikorra muutumise korral õiglase vahendamise tähtsust endise ja uue liidriga.

Püha Tool rajas tema ajal välisesindused 17. detsembril 1832 Iraagis, 1834 Kreekas ja 28. mail 1839 Egiptuses.

Suhted Austriaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI saatis 1832 hilisema Austria keisri Ferdinand I abikaasale Marie-Annele kuldroosi.

Suhted Preisimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI ajal jätkus Preisimaaga Pius VIII ajal alanud vaidlus katoliiklaste ja luterlaste segaabielude õigsuse üle. 27. märtsil 1832 ja 12. septembril 1834 kinnitas Gregorius XVI Pius VIII otsust selliste abielude kohta. Preisimaa võimud ei tunnustanud paavsti otsuseid, kuid Kölni peapiiskop Clemens August Droste zu Vischering otsustas paavsti otsuseid järgida ja arreteeriti 20. novembril 1837. 12. detsembril 1837 protesteeris paavst peapiiskopi vangistamise üle. 1838 järgis paavsti otsust Gniezno peapiiskop Martin von Dunin, kellele paavst avaldas 13. septembril 1838 tunnustust. Droste vabastati 1839 ja 1841 saavutati kokkulepe taoliste abielude sõlmimise osas. 1840 pidi paavsti nõudel sama probleemi pärast tagasi astuma Breslau piiskop Leopold von Sedlnitzki.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI taunis Hispaania regendi Maria Cristina teostatud radikaalset religioonipoliitikat, mille järgi peatati 1835 Hispaanias ordude tegevus, konfiskeeriti preestrite tulud ja 22 piiskopkonnas ei määratud piiskoppe. Kirikureformi teostamiseks moodustatud komitee etteotsa määrati väga liberaalsete vaadetega preester. 1840 otsustati Hispaanias ametist tagandada kõik piiskopid.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui kuninganna Maria II taastas Portugalis oma võimu, saatis ta nuntsiuse Lissabonist minema ja katkestas diplomaatilised suhted Püha Tooliga. Portugalis tühistati kiriklikud privileegid, peatati ordude tegevus ja kuningas Migueli poolt määratud piiskoppide jurisdiktsioon tunnistati kehtetuks. Kui Gregorius XVI protesteeris Maria II tegevuse vastu, rakendati Portugalis vaimulike vastu karmimaid meetmeid. Gregorius XVI saatis 1842 kuningannale kuldroosi. Paavst saatis 1843 laiali Lissaboni katedraali kapiitli.

Suhted Šveitsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI taunis 17. mail 1835 avaldatud entsüklikas 'Commissum divinitus' 21. jaanuaril 1834 Aargau kantonis asuvas Badenis tunnustatud otsust, millega vabastati Šveitsi katoliiklased paavsti autoriteedi alt.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI taunis Venemaa karme meetmeid ruteenlaste represseerimisel, mille käigus küüditati 160 preestrit Siberisse, Minski basiliaani nunnad saadeti sunnitööle ja hulk piiskoppe vangistati. Kui Venemaa keiser Nikolai I külastas 1845 Roomat, protesteeris Gregorius XVI Venemaa võimude tegevuse vastu.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osalt Vene võimude soovil ja edasise verevalamise vältimiseks 9. juunil 1832 avaldatud entsüklikas 'Cum primum' mõistis Gregorius XVI hukka 1830–1831 toimunud poolakate ülestõusu ja kohustas poolakaid kuuletuma legitiimsele valitsejale – Vene võimule.

Suhted Mõlema Sitsiilia kuningriigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1834 konkordaadi Mõlema Sitsiilia kuningriigiga.

Suhted Savoiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1841 konkordaadi Savoiaga.

Suhted Iirimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI kohustas 15. oktoobril 1844 Iiri vaimulikkonda hoiduma poliitilisest tegevusest.

1831. aasta ülestõus Kirikuriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI nägi natsionalismis ohtu katoliku kiriku ühtsusele ja Kirikuriigi iseseisvusele. Tal tuli aga oma ametiaja esimestest päevadest tegeleda ülestõusnud rahva meelsusega ja vabariigi väljakuulutamise ideega.

3. veebruaril 1831 vahistas Modena hertsog Francesco IV karbonaaride juhi Ciro Menotti koos kaaslastega, mille tõttu vallandus Reggios mäss ja hertsog pidi põgenema Mantovasse. Järgmisel päeval puhkes ülestõus Bolognas ja laienes seejärel kogu |riigis. Kui Roomas suudeti kardinal Tommaso Bernetti otsustava tegevusega 12. veebruaril ülestõus ära hoida, siis Romagnasse saadetud kardinal Giovanni Antonio Benvenuti vangistati ülestõusnute poolt. Ülestõusu laienedes pöördus Gregorius XVI abipalvega Austria poole, mille väed tungisid 25. veebruaril Kirikuriiki, surusid ülestõusu 3. aprilliks maha ja tõmbusid 15. juulil 1831 Kirikuriigist välja.

Detsembris 1831 puhkes taas ülestõus. Kardinal Giuseppe Albani pöördus palvega Austria kindrali Josef Wenzel Radetzky poole, mille tulemusena ühinesid Austria väed paavsti üksustega Cesena juures ja sisenesid jaanuaris 1832 Bolognasse. Austria tegevus polnud meelepärane Prantsusmaale, mille väed tungisid Anconasse ja lahkusid sealt alles 1838.

Sisepoliitiline tegevus Kirikuriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI keelustas Kirikuriigis raudteede ehitamise ja gaasilaternate kasutamise, kuid ta soosis aurulaevade kasutamist.

Mais 1831 otsustasid Austria, Preisimaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia esindajad Roomas, et Kirikuriigis tuleb läbi viia olulised reformid. Gregorius XVI nõustus teostama mitmeid reforme, kuid ta ei soostunud esinduskogu valimisega ega aadlikest koosneva esinduskogu moodustamisega. 5. juulil, 5. oktoobril ja 21. novembril 1831 teostatud administratiivreformiga ja kohtureformiga moodustati kolm kohtuinstantsi. 1835 teostas Gregorius XVI rahareformi, mille järgi 1 skuudo võrdus 100 baiocchiga, 1 baiocchi võrdus 5 quattriniga.

Augustist oktoobrini 1841 tegi Gregorius XVI siseriikliku visiidi, mille käigus ta külastas Umbriat, Loretot, Anconat, Fabrianot, Assisit, Viterbot ja Orvietot. 1843 toimusid Romagnas ja Umbrias mässud, kuhu kardinalid Luigi Vannicelli Casoni ja Francesco Saverio Massimo saadeti taastama korda. Septembris 1845 puhkes mäss Riminis.

Gregorius XVI ajal rajati Monte Catillo tunnel, et vältida Tivolis üleujutusi. Roomas rajati statistikabüroo. Tema ajal avati Roomas mitmed varjupaigad ja avalikud saunad.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Bartolomeo Pacca, Lodovico Micara
Riigisekretär Tommaso Bernetti, Luigi Lambruschini
Camerlengo Pietro Francesco Galeffi, Giacomo Giustiniani, Tommaso Riario Sforza
Rooma kardinalvikaar Giacinto Placido Zurla, Carlo Odescalchi, Giuseppe della Porta Rodiani, Costantino Patrizi Naro

Kuuria

Gregorius XVI reorganiseeris Signatura gratiae.

Billiarti õed

Ta tunnustas 1844 Julie Billiarti rajatud Notre-Dame de Namuri Instituuti.

Bufalo selts

Ta tunnustas 17. detsembril 1841 Gaspar del Bufalo rajatud kongregatsiooni (Congregatio Missionariorum Pretiosissimi Sanguinis, C.PP.S.).

Desservandid

Ta tunnustas 1845 desservante.

Halastuse Instituut

Ta tunnustas 20. detsembril 1838 Antonio Rosmini rajatud Halastuse Instituuti (Institutum Charitatis, I.C.), millele ta andis ametliku tunnustuse 20. septembril 1839.

Halastuse Isade Selts

Ta tunnustas 18. veebruaril 1834 Jean-Baptiste Rauzani rajatud Halastuse Isade Seltsi (S.P.M.).

Jarico õed

Ta tunnustas 1840 Pauline Marie Jaricot rajatud seltsi (l’œuvre de la Propagation de la Foi).

Jesuiidid

Prantsusmaa kuningas Louis-Philippe I soovis jesuiitide keelustamist. Siseminister François Guizot saatis 1845 Rooma saadikuks Pellegrino Rossi, kuid paavst ei soostunud tema nõudmistega.

Maristid

Ta tunnustas 29. aprillil 1836 Jean-Claude-Marie Colini rajatud mariste (Societas Mariae, S.M.).

Mauristid

Ta rajas 1837 mauristide Prantsusmaa kongregatsiooni.

Notre-Dame-des-Victoires vennaskond

24. aprillil 1838 tunnustas ta Notre-Dame-des-Victoires vennaskonda.

Pelletieri kongregatsioon

16. jaanuaril 1835 tunnustas ta Rose-Virginie Pelletieri rajatud Angersi kongregatsiooni (La Congrégation des Sœurs de Notre-Dame de Charité du Bon-Pasteur).

Providentsiaaliõed

Ta tunnustas 2. oktoobril 1831 Jacques Hector Nicholas Joubert de la Muraille rajatud oblatisti providentsiaaliõdede kongregatsiooni.

Püha Perekonna vennad

Ta tunnustas 28. augustil 1841 Gabriel Taborini rajatud Püha Perekonna vendade kongregatsiooni (F.S.F.).

Püha Viatori vaimulikud

Ta tunnustas 27. septembril 1838 Louis Querbesi rajatud Püha Viatori kongregatsiooni (Congregatio Clericorum Parochialium seu Catechistarum S. Viatoris, C.S.V.).

Vincent de Pauli Selts

Ta tunnustas 10. jaanuaril 1845 ja 12. augustil 1845 Frédéric Ozanami rajatud Vincent de Pauli Seltsi (S.V.D.P.).

Xaveriaani vennad

1838 kohtus ta xaveriaani vendade kongregatsiooni (X.B.S.S.) rajaja Theodore James Rykeniga.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI tunnustas 11. juulil 1835 noveenide palvetamist.

15. augustil 1837 pühitses ta sisse ikooni Rooma Santa Maria Maggiore katedraalis.

Ta sätestas septembris 1837 Gregorius Valgustaja püha tähistamise 1. oktoobril.

Ta andis 7. detsembril 1838 Pariisi peapiiskopkonnale õiguse tähistada Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Püha advendi teisel pühapäeval.

Ideoloogilised ja teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. augustil 1832 avaldatud entsüklikas 'Mirari vos' mõistis Gregorius XVI hukka südametunnistusvabaduse, pressivabaduse ja kiriku eraldamise riigist.

Oktoobris 1831 andis ta audientsi teoloog Félicité Robert de Lamennais'le, kuid kui Lamennais taunis teoses 'Paroles d’un croyant' paavsti entsüklikat 'Mirari vos', mõistis Gregorius XVI tema arvamuse entsüklikas 'Singulari nos' hukka.

Gregorius XVI taunis entsüklikas 'Inter praecipuas' liberalismi, Londoni piibliseltsi ja New Yorgi kristlaste alliansi antikatoliiklikke hoiakuid.

Ta mõistis 26. septembril 1835 avaldatud kirjas 'Dum acerbissima' filosoofiliste vaadetena hukka ratsionalismi ja fideismi.

Ta toetas vendade Allignolide teoloogilisi vaateid.

Ta mõistis 1843 hukka Michel Vingtrasi teose 'La Miséricorde'.

Entsüklikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 'Commissum divinitus' 17. mai 1835
  2. 'Cum primum' 9. juuni 1832
  3. 'Inter praecipuas' 8. mai 1844
  4. 'Mirari vos' 15. august 1832
  5. 'Probe nostis' 18. september 1840
  6. 'Quas vestro' 30. aprill 1841
  7. 'Quo gravioar' 4. oktoober 1833
  8. 'Singulari nos' 25. juuni 1834
  9. 'Summo iugiter' 27. mai 1832

Kristlik eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. detsembril 1839 avaldatud kirjas 'In supremo' mõistis Gregorius XVI hukka orjanduse ja orjakaubanduse, kui kristlase jaoks vääritu tegevuse.

Misjon ja uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. novembril 1845 tunnustas Gregorius XVI kohaliku päritolu vaimulike kasutamist misjonitööl.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavst kuulutas Alfonso Liguori pühakuks.

Gregorius XVI kuulutas juulis 1843 austusväärseks (venerabilis) Jean-Gabriel Perboyre.

Gregorius XVI kuulutas pühakuks 9 isikut.

  1. Alfonso Liguori 26. mai 1839
  2. Artaldus 2. juuni 1834
  3. Ceccardus Lunist 9. aprill 1832
  4. Fortunatus Napolist 15. jaanuar 1841
  5. Francesco de Girolamo 26. mai 1839
  6. Giovanni Giuseppe della Croce 26. mai 1839
  7. Konrad Baierist 9. aprill 1832
  8. Pacifico di San Severino 26. mai 1839
  9. Veronica Giuliani 26. mai 1839

Gregorius XVI kuulutas õndsaks 36 isikut

  1. Alberto Sassoferratost 20. september 1837
  2. Aloisius Rabata 10. detsember 1841
  3. Angelo Masacciost 27. september 1842
  4. Angelus Acquapagana 24. juuli 1845
  5. Arcangelo Piacentini 9. september 1836
  6. Battista Varani 7. aprill 1843
  7. Bonifatius Savoiast 7. september 1838
  8. Bronislava 23. august 1839
  9. Camilla Gentili 15. jaanuar 1841
  10. Cristina Ciccarelli 15. jaanuar 1841
  11. Evangelistus 17. november 1837
  12. Francesco Piani 1. september 1843
  13. Gerardo Mecatti 18. märts 1833
  14. Giacomino de' Canepaci 5. märts 1845
  15. Giordano Pisast 23. august 1833
  16. Giovanni Becchetti 28. august 1835
  17. Giovanni Bufalari 9. aprill 1832
  18. Giovanni Dominici 9. aprill 1832
  19. Heinrich Seuse 22. aprill 1831
  20. Juan Macias 22. oktoober 1837
  21. Kristiina Spoletost 19. september 1834
  22. Louisa Savoiast 12. august 1839
  23. Lucia Bufalari 3. august 1832
  24. Ludovico Morbioli 24. oktoober 1842
  25. Manés de Guzmán 2. juuni 1834
  26. Marco de Marchio 20. september 1839
  27. Maria Francisca 12. november 1843
  28. Martin Porres 29. oktoober 1837
  29. Paula Gambara-Gosta 14. august 1845
  30. Peregrinus 17. november 1837
  31. Pietro Becchetti 28. august 1835
  32. Rizzerio di Muccia 14. detsember 1838
  33. Romaeus 29. aprill 1842
  34. Sebastian Valfré 31. august 1834
  35. Simone Rinalducci 13. märts 1833
  36. Umberto III 7. september 1838

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gregorius XVI pühitsetud kardinalide loend

Gregorius XVI pühitses kardinaliks 75 isikut 26 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius IX. Lisaks itaallaste said kardinalideks 4 prantslast, 2 portugallast, 1 austerlane, 1 belglane ja 1 inglane. Seni polnud ükski paavst pidanud kardinalide pühitsemiseks nii arvukalt konsistooriume. Hiljem on veel rohkem konsistooriume pidanud Leo XIII. Gregorius XVI pühitses 35 kardinali in pectore, kuid jättis avaldamata 6 kardinali, keda ta pühitses in pectore.

Gregorius XVI rajas 8. juunil 1839 Santi Andrea e Gregorio al Monte Celio titulaarkiriku San Eusebio titulaarkiriku asemele. 25. novembril 1841 laiendas ta Sabina kardinalpiiskopi jurisdiktsiooni Farfa kloostri üle.

Gregorius XVI kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI edendas Rooma foorumi ja katakombide uurimist. Tema ajal avastati apostel Pauluse matmiskoht. Vatikanis rajati etruski ja egiptuse muuseumid ning Lateraanis kristlaste muuseum.

Ta tunnustas 13. septembril 1833 Leuveni ülikooli taastamist.

Ta toetas tulekahju tagajärjel kannatada saanud Rooma San Paolo fuori la Mura basiilika ja Assisis asuva maavärina tagajärjel kannatada saanud Santa Maria degli Angioli basiilika taastamist. Ta toetas ka Colosseumi renoveerimist.

Ta külastas 1837 Iiri kolleegiumi Roomas ja sulges ajutiselt 1831 poliitiliste olude tõttu Tiberina akadeemia.

Ta asutas 31. oktoobril 1841 Püha Silvesteri ordeni.

Luigi Pichler tegi temast portree ja Luigi Amici püstitas tema hauamonumendi.

1831.aasta komeet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI vapil on kujutatud jaanuaris 1831 ilmunud hele komeet.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gregorius XVI tervis halvenes roosi tagajärjel tekkinud komplikatsioonide tõttu 20. mail 1846, ta suri 1. juunil 1846 kell 9:45 hommikul ja maeti 6. juunil Rooma Peetri kirikusse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hubert Bastgen: Forschungen und Quellen zur Kirchenpolitik Gregors XVI. Paderborn, 1929.
  • Tommaso Caliò: I santuari di Gregorio XVI. S. Boesch Gajano, "Lo spazio del santuario: un osservatorio per la storia di Roma e del Lazio". Roma, 2008: 279–312.
  • José M. Castillo: Gregorio XVI y la nobleza. "Miscelánea Augusto Segovia". Granada, 1986: 285–302.
  • Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
  • Gustavo Brigante Colonna: Le opere pubbliche tiburtine e le benemerenze del pontificato di Gregorio XVI nelle medaglie commemorative dell'epoca. "Atti e memorie della Società Tiburtina di Storia e d'Arte" 27, 1954: 99–108.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • Domenico Federici: Gregorio XVI tra favola e realtà. Rovigo, 1947.
  • Riccardo Ferrante: Pratica legale e codificazione nella Roma di Gregorio XVI: il progetto di codice penale di Camillo Trenti. "A Ennio Cortese" 2. Roma, 2001: 58–85.
  • Joseph Alexander von Helfert: Gregor XVI. und Pius IX: Ausgang und Anfang ihrer Regierung, Okt. 1845 bis Nov. 1846. Praha, 1895.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Domenico de Marco: Il tramonto dello stato pontificio. Il papato di Gregorio XVI. Torino, 1948.
  • Maria Franca Melano: Gli editti gregoriani di riforma amministrativa (5 luglio 1831) alla luce di nuovi documenti. "Archivum Historiae Pontificiae" 22, 1984: 227–297.
  • Giovanni Minnucci: Diritto penale canonico e diritto penale secolare nello Stato Pontificio durante il pontificato di Gregorio XVI: qualche riflessione. "A Ennio Cortese" 2. Roma, 2001: 349–356.
  • Emilia Morelli: La politica estera di Tommaso Bernetti, Segretario di Stato di Gregorio XVI. Roma, 1953.
  • Gregorio XVI. Miscellanea commemorativa. Roma, 1948.
  • Julio Gorricho Moreno: El pretendiente Carlos V y el Papa Gregorio XVI. "Anthologica annua" 10, 1962: 731–735.
  • Sophie Olszamowska-Skowrońska: La correspondance des papes et des empereurs de Russie (1814–1878). Roma, 1970.
  • Vicente Cárcel Ortí: Gregorio XVI y María Cristina de Borbón, reina gobernadora de Espana. "Archivum Historiae Pontificiae" 19, 1981: 317–325.
  • Lajos Pásztor: La riforma della Segreteria di Stato di Gregorio XVI. "La Bibliofilia" 60, 1958: 285–305.
  • Roberto Regoli: Gregorio XVI: una ricerca storiografia. "Archivum Historiae Pontificiae" 44, 2006: 141–171.
  • Alfred von Reumont: Don Mauro Cappellari und Gasparo Salvi. A. von Reumont, "Beiträge zur italienischen Geschichte" 2, 1853: 343–356.
  • Marcello Rizzello: "L'era Aniense" – Panorami di vita tiburtina dall'avvento di Gregorio XVI alla caduta della Repubblica Romana. "Atti e memorie della Società Tiburtina di Storia e d'Arte" (AMSTSA) 35, 1962: 127–200; AMSTSA 36, 1963: 89–144; AMSTSA 37, 1964: 139–179.
  • Joseph Schmidlin: Gregor XVI als Missionspapst. "Zeitschrift für Missionswissenschaft und Religionswissenschaft" 21, 1931: 209–228.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit.. München, 1933.
  • Charles Sylvain: Gregoire XVI et son Pontificat. Lille, 1889.
  • Luigi Zacchi: Notizie storiche del convento di S. Gervasio presso Belluno: con cenni biografici intorno ad alcuni vescovi e al papa Gregorio XVI e con molti documenti inediti. Belluno, 1901.
  • Ernesto Vercesi: Tre pontificati. Leone XII-Pio VIII-Gregorio XVI. Torino, 1936.
  • Vincent Viaene: Belgium and the Holy See from Gregory XVI to Pius IX, 1831–1859. Leuven, 2001.
  • Bernhard Wagner: Papst Gregor XVI. sein Leben und sein Pontificat. Sulzbach, 1846.
  • Nicholas Wiseman: Recollections of the Last Four Popes. Boston, 1858.
Eelnev:
Pius VIII
Rooma paavst
18311846
Järgnev:
Pius IX