Agapetus I

Allikas: Vikipeedia
Agapetus I
Agapitus I.jpg

Valitsemisaja algus 13. mai 535
Valitsemisaja lõpp 22. aprill 536
Eelkäija Johannes II
Järeltulija Silverius
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 22. aprill 536
Surmakoht Konstantinoopol

Agapetus I (ka Agapitus I) oli paavst 535536. Ta oli 57. paavst.

Agapetus oli pärit Roomast. Tema isa oli preester Gordianus, kes tapeti septembris 502 vastupaavst Laurentiuse pooldajate poolt Roomas Santa Croce in Gerusalemme kiriku lähistel. Ta pärines samast aristokraatlikust suguvõsast (arvatavasti Aniciuse suguvõsast), kust paavstid Felix III ja Gregorius I.

Agapetus oli Felix IV ajal Rooma Santi XII Apostoli kiriku ülemdiakon (kardinaldiakon). Tema palees asus rikkalik raamatukogu ja tema sõber oli Cassiodorus, kellega koos kavatseti rajada ülikooli.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetus I pühitseti paavstiks 13. mail 535.

Visiit Konstantinoopolisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetus I oli teine paavst, kes tegi ametliku välisvisiidi. Enne teda külastas Konstantinoopolit Johannes I.

Ta määras paavsti esindajaks (apocrisiarius) Konstantinoopolis hilisema paavsti Vigiliuse.

Bütsantsi keiser Justinianus I kavatses liita Itaalia Bütsantsiga. Idagootide kuningas Theodahad otsustas saata paavsti delegatsiooni koosseisus Konstantinoopolisse, et veenda keisrit taolistest plaanidest loobuma. Reisi rahastamiseks pantis paavst liturgilisi esemeid.

Paavst saabus koos 5 piiskopiga Konstantinoopolisse 19. veebruaril 536 ja võeti pidulikult vastu. Tema kaaskonnas olid Agrigento piiskop Potamius, Salerno piiskop Asterius ja diakon Pelagius.

Paavst sai teada, et Konstantinoopoli patriarhi Anthimost kahtlustatakse monofüsiitluses. Ta nõudis patriarhilt usutunnistuse esitamist ja kui patriarh sellest keeldus, siis tema tagandamist.

Keiser nõudis, et paavst oleks Anthimosega üksmeelel ja ähvardas paavsti linnast välja saata, kuid keisri nõuded jäi tulemusteta. Anthimos tagandati ja tema asemele määrati ametisse Menas, kes tunnustas Hormisdase vormeli täpsustatud varianti. Menas pühitseti 10. märtsil ametisse paavsti poolt. Keisri palvel kinnitas ta Johannes II otsust teopaskiitliku vormeli tunnustamise kohta.

Agapetus I mõistis hukka kõik ketserid, kes olid keisrinna Theodora kaitse all.

Suhtumine Dioscorusesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetus I põletas vahetult pärast paavstiks saamist Bonifatius II otsuse vastupaavst Dioscoruse hukkamõistmise kohta.

Suhted Gallia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes II poolt tagandatud Riezi piiskop Contumeliosus apelleeris paavstile. Agapetus I määras juhtunu uurimiseks ametisse vastava komisjoni.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetus I keeldus 18. juulil 535 rahuldamast Arles'i metropoliidi Caesariuse palvet kasutada liturgilisi esemeid vaeste abistamiseks, kuna see oli vastuolus kanoonilise õigusega.

Ta kinnitas 9. septembril 535 Aafrika piiskoppide kirikukogu otsused, mis sätestasid, et katoliiklusesse pöördunud ariaanid ei tohi pidada vaimuliku ametit. Oktoobris 535 kinnitas ta Bütsantsi keisrile Justinianus I-le samuti, et nad ei tohi pidada vaimuliku ametit.

Ta sätestas aastal 536, et ilmik ei tohi jutlustada.

Ta ordineeris 11 piiskoppi ja 4 diakonit.

Dokumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetuselt on teada 8 kirja, neist 3 keisrile, 2 Arles’i metropoliidile Caesariusele, üks Aafrika piiskoppidele, üks Jeruusalemma patriarhile ja üks Kartaago piiskopile Reparatusele.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agapetus I suri 22. aprillil 536 välisvisiidi ajal Konstantinoopolis ja maeti 20. septembril Rooma Peetri kirikusse.

Ta oli esimene paavst pärast Eusebiust, kes suri väljaspool Roomat ja esimene paavst pärast Clemens I-st, kes suri väljaspool Itaaliat.

Agapetust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev katoliku kirikus on 22. aprill ja õigeusu kirikus 17. aprill.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Venance Grumel: La papauté à Byzance. Saint Agapet (535-536). "Estudis Franciscans" 21, 1927: 11-27.
  • Johannes Hofmann: Der hl. Papst Agapit I. und die Kirche von Byzanz. "Ostkirchliche Studien" 40, 1991: 112-132.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Henri-Irénée Marrou: Autour de la bibliothèque du pape Agapit. "Mélanges d'archéologie et d'histoire" 48, 1931: 124-169.
  • Elio Peretto: Papa Agapito I e la mancata fondazione della 'Schola Christiana' vagheggiata da Cassiodoro. "Cassiodoro. Dalla Corte di Ravenna al Vivarium di Squillace". Soveria Mannelli, 1993: 213-220.
Eelnev:
Johannes II
Rooma paavst
535-536
Järgnev:
Silverius