Leo I (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Leo I.

Leo I
Greatleoone.jpg

Valitsemisaja algus 29. september 440
Valitsemisaja lõpp 10. november 461
Eelkäija Sixtus III
Järeltulija Hilarius
Sünnikoht Toscana ?
Surmakuupäev 10. november 461
Surmakoht Rooma

Leo I (ka Leo Suur) oli paavst 440461. Ta oli 45. paavst.

Leo sündis ajavahemikul 390400 Toscanas või Roomas. Ta oli Quintianuse poeg, kelle suguvõsa pärines Toscanast. Traditsiooni järgi ristiti Leo hilisema paavsti Coelestinus I poolt.

Leod on seostatud akolüüdiga, keda Augustinus mainis aastal 418 paavst Zosimuse ja hilisema paavsti Sixtus III kirjade edasitoimetajana.

Leo oli Coelestinus I ajal diakon või ülemdiakon. Johannes Cassianus pühendas talle aastal 430 või 431 oma traktaadi Nestoriose kohta "De Incarnatione". Leo ei toetanud Jeruusalemma piiskopkonna saamist patriarhaadiks. 439 veenis ta paavst Sixtus III-t keelduma lubamast Julianusel eksiilist tagasi pöörduda.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I. Milano San Lorenzo Maggiore kirik.

Leo I valiti paavstiks augustis või septembris 440, kui ta viibis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III korraldusel Gallias, et lahendada väepealiku Flavius Aëtiuse ja Albinuse tüli. Ta pühitseti ametisse 29. septembril 440 Roomas.

Teda on peetud esimeseks paavstitiitli kandjaks.

Kohtumised valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I kohtub Attilaga. Chronicon Pictum, 1360.

Veebruaris 450 külastasid Roomat Lääne-Rooma keiser Valentinianus III abikaasa Eudoxiaga ja oma ema Galla Placidiaga. 22. veebruaril 450 osalesid nad Leo I peetud missal Rooma Peetri kirikus.

Leo kohtus aastal 452 Mincio jõe ääres koos konsul Avienuse ja prefekt Trigetiusega hunnide valitseja Attilaga. Paavsti teeneks peetakse, et ta mõjutas hunnide juhti Itaaliast lahkuma, kuid tegelikult pole päris selge, millised tegurid Attilat oma vägesid tagasi tõmbama sundisid. Igal juhul suutis paavst Itaalia päästmise au siduda enda isikuga ning sai väga populaarseks.

455 kohtus ta Roomat piirava vandaalide valitseja Geiserichiga. Ta veenis Geiserichi Rooma tungimisel mitte piinama ja tapma elanikke.

Vaidlus monofüsiitluse üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 448 sai Leo I munk Eutycheselt kaebuse nestoriaanide peale ja aastal 449 Konstantinoopoli patriarhi Flavianose peale, kes oli ta ekskommunitseerinud. Tutvunud Eutychese vaadetega ja Flavianose argumentidega, saatis Leo Flavianosele 13. juunil 449 dokumendi "Tome", milles ta mõistis Eutychese ja tema õpetuse hukka. Vastavasisulised teated saatis paavst veel mitmele piiskopile.

Ida-Rooma keiser Theodosius II kutsus 449 Efesoses kokku kirikukogu, kuhu Leo saatis kolm esindajat, nende seas hilisema paavsti Hilariuse. Kirikukogu mõistis hukka Flavianose ja rehabiliteeris Eutychese.

Leo ei tunnustanud kirikukogu otsust ja Ida-Rooma keisrile saadetud kirjades soovis oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumist Itaalias. Theodosius II ei soostunud hoolimata Valentinianus III soovitusest paavsti nõuet täitma.

Leo nõudis, et Konstantinoopoli patriarhiks saanud Anatolios tutvuks põhjalikult kirikuisade õpetusega, enne kui langetab Eutychese osas otsuse. Pärast Theodosius II surma kutsus uueks keisriks saanud Marcianus Kalchedonis kokku oikumeenilise kirikukogu.

Leo I tervitas 457 keiser Leo I asumist troonile ja palus talt abi võitluseks ketserlustega, eriti monofüsiitlusega.

457 sai Aleksandria patriarhiks monofüsiit Timotheos II Ailouros. Leo saatis Timotheost taunivad kirjad Thessaloníkisse, Jeruusalemma, Korintose ja Dyrrhachiumi piiskoppidele. Paavst ja Ida-Rooma keiser kutsusid kokku provintsiaalsinodid. Juunis 460 õnnitles Leo keisrit Ailourose väljasaatmise puhul. Ta tunnustas 18. augustil 460 Timotheose järeltulijat ja hoiatas Konstantinoopoli patriarhi Gennadios I Timotheose eest, kes siirdus Konstantinoopolisse.

Kalchedoni oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I ei osalenud 451 toimunud Kalchedoni oikumeenilisel kirikukogul. Ta saatis kirikukogule 4 legaati, kes olid aukohtadel. Paavsti legaatideks olid Kosi piiskop Julianus, Lilybaeumi piiskop Paschasinus ja piiskop Lucentius.

Kirikukogu 28. kaanon tunnustas Konstantinoopoli patriarhi ameti võrdväärseks paavstiametiga. Leo tunnustas seetõttu oikumeenilise kirikukogu otsuseid alles 21. märtsil 453, kuid selgitas, et 28. kaanon on vastuolus Nikaia oikumeenilise kirikukogu 6. kaanoniga.

Teised teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manilus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I pidas oma jutlustes manilust kõikide ketserluste seguks. Aastal 439 olid manilased põgenenud Kartaagost Rooma. Paavst kohustas aastal 443 usklikke teatama preestritele manilastest. Ta andis 30. jaanuaril 444 korralduse maniluse vastu, lasi manilaste raamatuid põletada ja vaimulikud Roomast pagendada. Leo veenis aastal 445 Lääne-Rooma keisrit andma manilaste vastu välja edikti.

Pelagianism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Altinumi piiskop Septimus teatas Leole, et pelagiaanid olid Aquileia piiskopkonnas saanud armulauda salgamata oma vaateid. Leo nõudis asja arutamist Aquileia provintsiaalsinodil.

Priskillianism[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. juulil 447 saatis Leo I kirja Hispaania piiskopile Turibiusele, milles nõudis asumist priskillianistide vaadete vastu. Ta nõudis Gallicias ja mujal Hispaanias kokkukutsutud kirikukogudel osalejaid uurima, kui palju oli priskillianismil järgijaid.

Loodususundid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I taunis päikese kummardamist.

Suhted Aafrika piiskopkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. juulil 445 nõudis Leo I Aleksandria patriarhilt Dioskoroselt, et Aleksandria kirik peab järgima Rooma norme nii liturgias kui vaimulike ordineerimises. Hiljem ekskommunitseeris Dioskoros Leo, kuid tagandati.

Leo laiendas aastal 446 oma autoriteedi Mauretania Caesariensise provintsi piiskopkondades. Ta sai piiskop Lupicinuselt kaebuse.

Suhted Gallia piiskopkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arles’ piiskop Hilarius nõudis oma piiskopkonnale ulatuslikumat autonoomiat ja taotles kõikide Gallia piiskoppide ordineerimist Arles’ piiskopi poolt. Hilarius tagandas ametist Besançoni piiskopi Celidoniuse, kes kaebas otsuse paavstile edasi. Piiskop Projectus kaebas Leole samuti Hilariuse peale, kes määras tema asemele uue piiskopi.

445 läks Hilarius Rooma, kus peeti sinod. Leo jättis Arles’ piiskopkonna ilma jurisdiktsioonist Gallia üle. Samuti taastati Celidoniuse ja Projectuse volitused. Pärast Hilariuse surma nimetas Leo teda austavalt "beatæ memoriæ" ja saatis tema järeltulijale südamlikud kirjad.

6. juunil 449 andis Lääne-Rooma keiser Valentinianus III välja edikti, millega tunnustati paavsti jurisdiktsiooni kogu kirikus. 450 palusid Gallia piiskopid taastada Arles’ piiskopi volitused. 5. mail 450 jagas Leo Gallia piiskopkonnad Arles’ ja Vienne’ piiskoppide vahel.

Suhted Itaalia piiskopkondadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 443 kirjas Campania, Picenumi ja Toscana piiskoppidele kohustas Leo I neid pidama kinni oma korraldustest.

Ta noomis aastal 447 Sitsiilia piiskoppe, et nad ei järginud ristimisel Rooma norme.

Suhted vikariaadiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I kinnitas aastatel 444 ja 446, et Thessaloníki piiskop Anastasios on Illüüria vikaar, kuid käskis Anastasiosel arvestada metropoliitide õigustega, sest Epirus vetuse metropoliit Attikos kaebas paavstile vikaari tegevuse peale.

Leo saatis Kosi piiskopi Julianuse oma esindajaks (apocrisiarius) Konstantinoopoli patriarhi juurde. Paavst saatis ühe kirja piiskoppidele, paludes pidada Julianust paavsti asemikuks endi seas, ning teise keisrile, paludes tal pidada Julianust Rooma paavsti kõrvadeks ja hääleks.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I kinnitas, et ülestõumispühad on kirikuaasta kõige tähtsamad pühad (festum festorum) ja jõulud on ettevalmistuseks ülestõusmipühadele. Ta andis korralduse, et kõik kristlased peavad ülestõusmispühi tähistama samal ajal, sest Aasia ja Aafrika kogudustes olid teised tavad.

Ta sätestas ordineerimise detailid ja määras ordineerimise päevaks pühapäeva või öö vastu pühapäeva.

Ta sätestas, et abtissiks tohib saada alles 40-aasta vanuselt.

Ta soosis vaimulike tsölibaati.

Ta keelas orjade ordineerimise vaimulikuks.

Ta keelas määrata piiskoppe piirkondadesse, kus on vähe ilmikuid.

Ta keelas ilmikutel ja munkadel jutlustamise.

Ta soosis erapihti üldpihi asemel. Vaimulike karistuste all olevad ilmikud pidid hoiduma äritegevusest, sõjaväeteenistusest ja tsiviilkohtu teenistusest.

Ta sätestas, et ristida tuleb ülestõusmispühadel või nelipühadel, välja arvatud hädaolukordades. Ta sätestas, et kui teatud olukordades ei olda kindlad ristimise kanoonilisuses (näiteks orjusest või pantvangistusest vabanemisel), tuleb see selgitada lähedaste tunnistuste kaudu. Kui ka sel juhul puuduvad tõendid ristimise kohta, tuleb isik ristida.

Ta taunis liigkasuvõtmist ("Fenus pecuniae est funus animae" – liigkasuvõtmine on hinge matus).

Ta määras ametisse cubiculariused, sellest ametist kujunesid hiljem kapellaanid.

Leole omistatud "Sacramentarium Leonianum" on koostatud 6. sajandil.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I saatis Passau piiskopi Valentinuse misjonitööle Raetia provintsi.

Dokumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I-lt on teada 96 jutlust ja 143 kirja. Tema sekretäriks oli Akvitaania piiskop Prosperus.

Leo I kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I taastas Rooma kirikutes hõbeornamendid. Ta lasi taastada vandaalide poolt rüüstatud Rooma Peetri kiriku ja Pauluse kiriku katuse. Ta lasi ehitada San Cornelio kiriku.

Ta veenis Lääne-Rooma keisri Valentinianus III ema Galla Placidiat andma korraldust Rooma Triumfikaare mosaiigi kujundamiseks.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I kohtub Attilaga. Raffael, Vatikan, 1514.

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab Leod kui energilist ja sihikindlat paavsti, kes lähtus poliitikas põhimõttest, et kiriku ülim ja universaalne autoriteet, mis oli antud Peetrusele, oli apostelliku suktsessiooni kaudu pärandunud tema järeltulijatele ja seega on paavst kõikide piiskoppide priimas.

Leo kuulutas idakirikutele oma universaalset hoolt (universalis cura) kogu kiriku eest. Tema kirjades sisalduvat mõistet nostra communio on tõlgendatud universaalse tähendusega. Ta soovis, et kõik kristlikud vaimulikud apelleeriks temale.

Nii küsis Konstantinoopoli patriarh Flavianos Leolt tunnustust Eutychese hukkamõistmiseks. Samuti koheldi paavsti legaate austusega Kalchedoni oikumeenilisel kirikukogul.

Leod nimetati ka Rooma salakeisriks, sest erinevalt jõuetust Lääne-Rooma keisrivõimust omas ta suhteliselt suurt võimutäiust, valitsedes tegelikult Rooma linna ja selle ümbrust.

Leo suutis ka läbi suruda arusaama paavstist (Rooma peapiiskopist) kui kõrgeimast kirikupeast, toetudes seejuures Jeesuse sõnadele Peetrusele Matteuse evangeeliumis, kus Jeesus määras Peetruse enda maapealse töö jätkajaks.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo I suri 10. novembril 461 Roomas ja maeti Rooma Peetri kiriku portikuses. Tema säilmed maeti aastal 688 Rooma Peetri kirikus ümber.

Leod austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on katoliku kirikus 10. november, õigeusu kirikus 18. veebruar.

Benedictus XIV kuulutas ta 1754 Kiriku doktoriks.

Leo I on lauljate, muusikute ja organistide patroon. Kunstis on tema sümboliks draakon.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • A. Alfonsi: Aspetti della tradizione culturale classica in S. Leone Magno. "Annali del Pontificio Istituto Superiore di Scienze e Lettere 'S. Chiara'" 11, 1961: 93–100.
  • Ambrogio Amelli: San Leone Magno e l'Oriente. Roma, 1886.
  • Wilhelm Amadeus Arendt: Leo der Grosse und seine Zeit. Mainz, 1835.
  • Herbert Arens: Die christologische Sprache Leos des Grossen. Analyse des Tomus an den Patriarchen Flavian. Freiburg-Basel-Wien, 1982.
  • Philip Barclift: Predestination and Divine Foreknowledge in the Sermons of Pope Leo the Great. "Church History" 62, 1993: 5–21.
  • Czesław Stanisław Bartnik: L'interprétation théologique de la crise de l'Empire romain par Léon le Grand. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 63, 1968: 745–784.
  • Carlo Bertani: Vita di Leone Magno. Monza, 1880–1882.
  • Wilhelm Blümer: Rerum eloquentia: christliche Nutzung antiker Stilkunst bei St. Leo Magnus. Frankfurt, Paris 1991.
  • Paolo Brezzi: S. Leone Magno. Roma, 1947.
  • Paolo Brezzi: San Leone Magno nella storia del suo tempo. "Annali del Pontificio Istituto Superiore di Scienze e Lettere 'S. Chiara'" 11, 1961: 1–17.
  • Georg Friedrich Böhringer: Die Kirche Christi und ihre Zeugen XII. Stuttgart, 1879.
  • Camille Callewaert: Saint Léon le Grand et les textes du Léonien. "Sacris Erudiri" 1, 1948: 35–122.
  • Camille Callewaert: S. Léon, le "Communicantes" et le "Nobis quoque peccatoribus". "Sacris Erudiri" 1, 1948: 123–164.
  • Julio Campos: La epístola antipriscilianista de S. León Magno. "Helmantica" 13, 1962: 269–308.
  • Filippo Carcione: I "diritti del diavolo" nella soteriologia di S. Leone Magno. "Rivista Cistercense" 2, 1985: 113–126.
  • Elena Cavalcanti: "Officium sermonis" nei sermoni di Leone Magno. G. Luongo, "Studi in onore di B. Ulianich". Napoli, 1999: 181–194.
  • Elena Cavalcanti: Il ‘dovere’ della parola nei sermoni di Leone Magno. G. Luongo, "Studi in onore di B. Ulianich". Napoli, 1999: 311–324.
  • Elena Cavalcanti: La predicazione di Leone Magno a Roma. P. Sinisalco, "La comunità cristiana a Roma". Roma, 1999.
  • Elena Cavalcanti: The Sermon of Leo the First on the Transfiguration. "Studia patristica" 38, 2001: 371–376.
  • Elena Cavalcanti: Il linguaggio relativo al sacrificio nei "Sermoni" di Leone Magno. "Annali di storia dell'esegesi" 19, 2002: 201–223.
  • Antoine Chavasse: Les lettres de saint Léon le Grand dans le supplément de la Dionysiana et de l'Hadriana et dans la collection du manuscrit du Vatican. "Revue des Sciences Religieuses" 38, 1964: 154–176.
  • Antoine Chavasse: Les féries de Carême célébrées au temps de Saint Léon le Grand (440–461). "Miscellanea liturgica in onore di sua Eminenza il Cardinale Giacomo Lercaro" I, Roma-Paris-Tournai-New York 1966: 551–557.
  • Antoine Chavasse: Le sermon III de saint Léon et la date de la célébration des Quatre-Temps de septembre. "Revue des Sciences Religieuses" 44, 1970: 77–84.
  • Antoine Chavasse: Identification et date de la collecte prescrite par les sermons VI à X du pape Léon le Grand. J. Fontaine, "Epektasis. Mélanges patristiques offerts au cardinal Jean Daniélou". Paris, 1972: 51–53.
  • Antoine Chavasse: Dans sa prédication, Saint Léon le Grand a-t-il utilisé des sources liturgiques? "Mélanges liturgiques offerts à Bernard Botte, de l'abbaye de Mont César, à l'occasion du 50e anniversaire de son ordination sacerdotale". Louvain, 1973: 71–74.
  • Antoine Chavasse: Les lettres du Pape Léon le Grand (440–461) dans l'Hispana et la collection dite des Fausses Décrétales. "Études offertes à R. Metz. Revue de Droit Canonique" 25, 1975: 28–39.
  • Antoine Chavasse: Le sermon prononcé par Léon le Grand pour l'anniversaire d'une dédicace. "Revue Bénédictine" 91, 1981: 46–104.
  • Eligius Dekkers: Autour de l'oeuvre liturgique de s. Léon le Grand. "Sacris Erudiri" 10, 1958: 363–398.
  • Yves-Marie Duval: Quelques emprunts de saint Léon à saint Augustin. "Mélanges de Science Religieuse" 15, 1958: 85–94.
  • Yves-Marie Duval: Saint Léon le Grand et saint Gaudence de Brescia. "The Journal of Theological Studies" 11, 1960: 82–84.
  • C. Fernández: La gracia según San León el Grande. Madrid, 1951.
  • Cassian Folsom: The Liturgical Preaching of St. Leo the Great. St. Meinrad, Indiana 1990.
  • Herbert Frohnhofen: Der Erstapostel Petrus in den Sermones II-V Papst Leos I. "Trierer Theologische Zeitschrift" 94, 1985: 212–222.
  • Paul Galtier: Saint Cyrille d'Alexandrie et Saint Léon le Grand à Chalcédoine. A. Grillmeier, "Das Konzil von Chalkedon. Geschichte und Gegenwart, I, Der Glaube von Chalkedon". Würzburg, 1951: 345–387.
  • A. Granata: Note sulle fonti di S. Leone Magno. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 14, 1960: 263–282.
  • Alexandre Guillaume: Jeûne et charité dans l'Église latine des origines au XIIe siècle en particulier chez saint Léon le Grand. Paris, 1954.
  • Tad Guzie: Exegetical and Sacramental Language in the Sermons of Leo the Great. "Studia patristica" 12, 1975: 208–213.
  • William Halliwell: The Style of Pope St. Leo the Great. Washington, 1939.
  • Germain Hudon: La perfection chrétienne d'après les sermons de saint Léon. Paris, 1959.
  • Germain Hudon: L'Église dans la pensée de saint Léon. "Église et Théologie" 14, 1983: 305–336.
  • Germain Hudon: Le concept dassumptio' dans l'ecclésiologie de Léon le Grand. "Studia patristica" 18, 1985: 155–162.
  • Trevor Jalland: The Life and Times of St. Leo the Great. London, 1941.
  • N. James: Was Leo the Great the Author of Liturgical Prayers? "Studia patristica" 26, 1993: 35–40.
  • N. James: Leo the Great and Prosper of Aquitanie: a Fifth Century Pope and His Adviser. "The Journal of Theological Studies" 44, 1993: 554–584.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Hans Martin Klinkenberg: Papsttum und Reichskirche bei Leo dem Großen. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte" Kanonistische Abteilung 38, 1952: 37–112.
  • Philipp Kuhn: Die Christologie Leos I. des Grossen. Würtzburg, 1894.
  • F. König: S. Leone Magno dottore dell'unità della Chiesa. "Angelicum" 39, 1962: 277–293.
  • Artur Paul Lang: Leo der Grosse und die Texte des Altgelasianums mit Berücksichtigung des Sacramentarium Leonianum und des Sacramentarium Gregorianum. Steyl, 1957.
  • Artur Paul Lang: Anklänge an liturgische Texte in Epiphaniesermonen Leos des Grossen. "Sacris Erudiri" 10, 1958: 43–126.
  • Artur Paul Lang: Anklänge an Orationen der Ostervigil in Sermonen Leos des Grossen. "Sacris Erudiri" (SE) 13, 1962: 281–325; SE 18, 1967–68: 5–119; SE 27, 1984: 129–149; SE 28, 1985: 155–381.
  • Artur Paul Lang: Leo der Grosse und die liturgische Gebetstexte des Epiphaniefestes. Wetteren, 1964.
  • Antoine Lauras: Saint Léon le Grand et l'Écriture sainte. "Studia patristica" 6, 1962: 127–140.
  • Antoine Lauras: Saint Léon le Grand et le manichéisme romain. "Studia patristica" 11, 1972: 203–209.
  • Antoine Lauras: Saint Léon le Grand et les juifs. "Studia patristica" 17, 1982: 55–61.
  • Claude Lepelley: Saint Léon le Grand et la cité romaine. "Revue des Sciences Religieuses" 35, 1961: 130–150.
  • Claude Lepelley: Saint Léon le Grand et l'église maurétanienne: primauté romaine et autonomie africaine au Ve siècle. "Les Cahiers de Tunisie" 15, 1967: 189–204.
  • Liber Pontificalis.
  • I. Loreti: La pneumatologia di S. Leone Magno. S. Felici, "Spirito Santo e catechesi patristica. Convegno di studio e aggiornamento". Roma, 1983: 133–153.
  • Harry Maier: "Manichee!": Leo the Great and the Orthodox Panopticon. "Journal of Early Christian Studies" 4, 1996: 441–460.
  • T. Mariucci: Sangue e antropologia biblica in San Leone Magno. "Atti della Settimana Sangue e Antropologia nella letteratura cristiana". Roma, 1983: 1329–1334.
  • Luis María Martínez Fazio: La restauración de San León Magno en la basílica Ostiense. "Römische Quartalschrift" 58, 1963: 1–27.
  • Philip McShane: La romanitas et le pape Léon le Grand. L'apport culturel des institutions impériales à la formation des structures ecclésiastiques. Tournai-Montréal, 1979.
  • Mary Magdeleine Mueller: The Vocabulary of Pope St. Leo the Great. Washington, 1943
  • Francis Xavier Murphy: Peter Speaks Through Leo. Washington, 1952.
  • Francis Xavier Murphy: The Sermons of Pope Leo the Great: Content and Style. D. G. Hunter, "Preaching in the Patristic Age: Studies in Honor of Walter J. Burghardt". Mahwah, 1989: 183–197.
  • Mario Naldini: I sermoni di Leone Magno fra storia e teologia. Fiesole, 1997.
  • Robert von Nostitz-Rieneck: Die Briefe Papst Leos I. im Codex Monacen. 14540 "Historisches Jahrbuch" 18, 1897: 117- 133.
  • Michele Pellegrino: La Dottrina del Corpo Mistico in San Leone Magno (nota pastorale). "La Scuola Cattolica" 67, 1939: 611–615.
  • Michele Pellegrino: L'influsso di S. Agostino su S. Leone Magno nei Sermoni sul Natale e sull'Epifania. "Annali del Pontificio Istituto Superiore di Scienze e Lettere 'S. Chiara'" 11, 1961: 101–132.
  • Michele Pellegrino: Temi dominanti nei sermoni natalizi di s. Leone Magno. "Miscellanea Carlo Figini". Venegono Inferiore, 1964: 97–115.
  • Eduard Perthel: Papst Leos I. Leben und Lehren. Jena, 1843.
  • Salvatore Pricoco: Il cristianesimo in Italia tra Damaso e Leone Magno. Catania, 1983.
  • G. Rieux: Le temps du salut chez saint Léon. "Bulletin de Littérature Ecclésiastique" 94, 1993: 95–111.
  • John Romanides: Leo of Rome's Support of Theodoret, Dioscorus of Alexandria's Support of Eutyches and the Lifting of the Anathema. "Theologia" 65, 1994: 479–493.
  • Vitale de Rosa: Il digiuno liturgico nei sermoni di S. Leone Magno. "Annali del Pontificio Istituto Superiore di Scienze e Lettere 'S. Chiara'" 11, 1961: 19–91.
  • Alexandre de Saint-Chéron: Histoire du Pontificat de Saint-Léon le Grand. Paris, 1845–1864.
  • Igino Scalfati: San Leone il Grande e le invasioni dei Goti, Unni e Vandali. Roma, 1944.
  • Joanne Deane Sieger: Visual Metaphor as Theology: Leo the Great's Sermons on the Incarnation and the Arch Mosaics at S. Maria Maggiore. "Gesta" 26, 1987: 83–91.
  • Carl Silva-Tarouca: Die Quellen der Briefsammlungen Papst Leos des Großen, ein Beitrag zur Frage nach den Quellen der ältesten Papstbriefsammlungen. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum". München, 1936: 23–47.
  • Marie Bernard de Soos: Le mystère liturgique d'après saint Léon le Grand. Münster, 1958.
  • Peter Stockmeier: Leo I. des Grossen Beurteilung der kaiserlichen Religionspolitik. München, 1959.
  • Peter Stockmeier: Leo der Grosse und die Anfänge seiner synodalen Tätigkeit. "Annuarium Historiae Conciliorum" 12, 1980: 38–46.
  • Basile Studer: Consubstantialis Patri-consubstantialis Matri, une anthithèse christologique chez Léon le Grand. "Revue des Études Augustiniennes" 18, 1972: 87–115.
  • Basile Studer: Il concetto di "consostanziale" in Leone Magno. "Augustinianum" 13, 1973: 599–607.
  • Basile Studer: Die Einflüsse der Exegese Augustins auf die Predigten Leos des Grossen. "Forma futuri. Studi in onore del cardinale Michele Pellegrino". Torino, 1975: 915–930.
  • Basile Studer: Leo der Grosse und der Primat des römischen Bischofs. J. Brantschen, "Unterwegs zur Einheit. Festschrift für Heinrich Stirnimann". Freiburg, 1980: 617–630.
  • Maurice Testard: La spiritualité pastorale de saint Léon I le Grand. À propos d'une correction du Pape par lui-même. "De Tertullien aux Mozarabes, I, Antiquité tardive et christianisme ancien (IIIe-VIe siècles). Mélanges offerts à Jacques Fontaine". Paris, 1992: 239–254.
  • André Tuilier: Le primat de Rome et la collégialité de l'épiscopat d'après la correspondance de saint Léon avec l'Orient. "Nuovo Didaskaleion" 15, 1965: 53–67.
  • Walter Ullmann: Leo I and the Theme of Papal Primacy. "The Journal of Theological Studies" 11, 1960: 25–51.
  • Karl Voigt: Papst Leo der Große und die "Unfehlbarkeit" des oströmischen Kaisers. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 47, 1928: 11–17.
  • Benedikt Vollmann: Studien zum Priszillianismus. Die Forschung, die Quellen, der fünfzehnte Brief Papst Leos des Grossen. St. Ottilien, 1965.
  • James Whitney: The Growth of Papal Jurisdiction and Leo the Great. "The Cambridge historical journal" 4 (1932/1934): 1–25.
  • Friedhelm Winkelmann: Papst Leo I. und die sog. Apostasia Palästinas. "Klio" 70, 1988: 167–175.
  • Ludwig Winterswyl: Die Lehrschreiben des heiligen Papstes Leo des Großen über die Menschwerdung Christi. Freiburg, 1938.
Eelnev:
Sixtus III
Rooma paavst
440–461
Järgnev:
Hilarius