Martinus I

Allikas: Vikipeedia
Martinus I
Valitsemisaja algus 5. juuli või 21. juuli 649
Valitsemisaja lõpp 17. juuni 653
Eelkäija Theodorus I
Järeltulija Eugenius I
Sünnikoht Todi
Surmakuupäev 16. september 655
Surmakoht Chersonesos

Martinus I oli paavst 649653. Ta oli 74. paavst. Ta on viimane paavst, kes on katoliku kirikus ja õigeusu kirikus tunnistatud märtriks.

Martinus sündis Todis. Ta oli Fabriciuse poeg ja pärines aristokraatlikust suguvõsast.

Ta sai Theodorus I ajal diakoniks, teistel andmetel preestriks (kardinalpreester). Ta oli saadik (apocrisiarius) Konstantinoopolis.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I pühitseti paavstiks 5. juulil või 21. juulil 649. Ta ei oodanud Bütsantsi keisri ega eksarhi mandaati.

Bütsantsi keiser Konstans II keeldus teda seetõttu tunnustamast legitiimse paavstina.

Monoteletismi taunimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I pidas 15.31. oktoobrini 649 Lateraani palees sinodi, kus osales 105 piiskoppi. Sinod mõistis hukka monoteletismi ja Konstans II edikti "Typose".

Paavst teavitas sinodi otsustest keisrit, ekskommunitseeris Konstantinoopoli eelmised patriarhid Sergios I, Pyrrhos I ja valitseva patriarhi Paulos II, Aleksandria patriarhi Kyrose, Thessaloníki piiskopi Paulose ning Phrani piiskopi Theodorose. Ta määras Filadelfia piiskopi Johannese vikaariks Palestiinasse, mis oli monoteletismi toetajate kants.

Vangistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keiser Konstans II saatis patriarh Paulos II õhutusel aastal 649 eksarh Olympiose Rooma, kes pidi sundima paavsti tunnustama edikti "Typost". Juhul kui paavst ei soostuvat edikti tunnustama, pidi eksarh paavsti kinni võtma. Eksarh nägi, et paavst on Roomas väga populaarne ja tema kaitseks oli loodud rahvamiilits. Eksarh andis oma kannupoisile korralduse, et see tapaks paavsti Santa Maria Maggiore kirikus. Kui plaan ei õnnestunud, siirdus eksarh Sitsiiliasse ja langes võitluses muhameedlastega.

Keiser määras uueks eksarhiks Theodoros Kalliopase, kelle ta saatis Itaaliasse. Kalliopas saabus Rooma 15. juunil 653. Ta võttis 17. juunil 653 podagrat põdenud voodihaige paavsti Lateraani palees kinni. Kalliopas teatas vaimulikele keisri otsusest, mille järgi oli Martinus saanud paavstiks ebaseaduslikuks ja seetõttu oli ta keisri otsusega ametist tagandatud. Seda kuupäeva peavad paljud kirikuajaloolased Martinus I ametiaja lõpu kuupäevaks.

Martinus ei soovinud verevalamist ja keeldus vastupanu osutamisest. Ta viidi Roomast laevaga koos kuue kaaslasega Konstantinoopolisse. Reisi vältel vaevasid teda podagra, düsenteeria ja ülevaatajate brutaalne kohtlemine. Laev peatus Náxose saarel ja saabus Konstantinoopolisse 17. septembril 653 (mitte 654, segadus on tingitud Martinuse kirja tõlgendusest, mille järgi on arvatud, et ta viibis Náxose saarel umbes aasta).

Martinus jäeti mõneks ajaks laevatekile, et rahvahulk saaks teda mõnitada. Seejärel viidi ta Prandearia vanglasse, kus ta veetis vangistuses 93 päeva. Vangistuses kannatas ta brutaalset kohtlemist, külma, nälga ja janu.

19. detsembril 653 peeti Martinuse üle kohut, teda süüdistati reetmises, kuna ta oli süüdistuse järgi abistanud eksarh Olympiost riigipöördekatses ja kavatsenud kutsuda Bütsantsi-vastasesse sõtta araablased. Teda koheldi protsessi ajal kui diakonit ja endist saadikut.

Kohtuotsusega mõisteti ta surma ja teda piitsutati avalikult. Ta võeti riidest lahti ja veeti läbi Konstantinoopoli tänavate. Lõpuks pandi ta 85 päevaks Diomede vanglasse, kuid Konstantinoopoli patriarhi Paulos II palvel asendati surmaotsus pagendusega.

Martinus andis korralduse, et tema äraolekul peavad Roomat valitsema üks ülempreester, üks ülemdiakon ja primicerius.

Martinus pandi 26. märtsil 654 Konstantinoopolis laeva peale ja ta saabus sama aasta 15. mail Krimmi, kus parasjagu oli näljahäda. Ta kirjutas Krimmist enne surma veel kaks kirja.

Neitsi Maarja igavese neitsilikkuse dogma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I peetud Lateraani sinod dogmatiseeris aastal 649 Neitsi Maarja igavese neitsilikuse.

Sinodi otsuses sõnastati, et õnnistatud igavene neitsi ja pärispatuta Maarja sai Jeesus Kristuse ilma inimliku suguühteta, vaid Püha Vaimu abil. Ta ei kaotanud oma neitsilikkust Kristust sünnitades ega hiljem.

Suhtumine munklusesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I tunnustas munklust. Kirikuajaloolase Piazza järgi kuulus ta basiliaanide ordusse.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I saatis Ravenna piiskoppi Johannese Dalmaatsiasse misjoneerima slaavlasi.

Suhted Prantsusmaa piiskopidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maastrichti piiskop Amandus soovis paavstilt juhiseid, kuna ta ei suutnud oma piiskopkonnas saavutada korda. Paavst andis talle vajalikud juhised ja käskis pidada sinodit.

Ordinatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I ordineeris 33 piiskoppi, 11 preestrit ja 5 diakonit

Tema ajal sai preestriks (kardinalpreester) hilisem paavst Eugenius I.

Moraaliteoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I paistis silma suure heldusega vaeste vastu.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus I suri 16. septembrill 655 Chersonesoses Krimmis nälja, podagra, düsenteeria ja brutaalse kohtlemise tagajärjel. Ta maeti Neitsi Maarjale pühendatud kohalikku kirikusse.

Traditsiooni järgi lasi Sergius II tema säilmed ümber matta Rooma San Martino ai Monti kirikusse.

Martinust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühaku ja märtrina. Tema mälestuspäev oli katoliku kirikus 12. november, kuid alates 1969. aastast on see 13. aprill.

Õigeusu kirikus on tema mälestuspäevad 13. aprill, 14. aprill ja 15. september.

Teda on kunstis kujutatud paavstina, kes hoiab käes raha või viibib vangikongis. Teda on kujutatud ka koos hanedega.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly iseloomustab teda kui resoluutset ja julget vaimulikku.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Milton Anastos: The arrest of Pope Martin I in 653 and the condemnation of Pope Honorius I by the Sixth Oecumenical Council (680-81). M. Anastos, "Aspects of the mind of Byzantium". Aldershot, 2001: 27-28.
  • Wolfram Brandes: "Juristische" Krisenbewältigung im 7. Jh.? Die Prozesse gegen Papst Martin I. und Maximos' Homologetes. D. Simon, "Fontes minores" X. Frankfurt, 1998: 141-212.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Martino I papa (649-653) e il suo tempo. Spoleto, 1992.
  • Emil Michael: Wann ist Papst Martin I bei seiner Exilierung nach Constantinopel gekommen? "Zeitschrift für katholische Theologie" 16, 1892: 375-380.
  • Bronwein Neil: From tristia to gaudia: the exile and martyrdom of Pope Martin I. "Martyrdom and persecution in late antique Christianity: Festschrift Boudewijn Dehandschutter". Leuven, 2010: 179-194.
  • Bronwein Neil: The Lives of Pope Martin I and Maximus the Confessor: some reconsiderations of dating and provenance. "Byzantion" 68, 1998: 91-109.
  • Paul Peeters: Une vie grecque du pape S. Martin I. "Analecta Bollandiana" 51, 1933: 225-263.
  • Wilhelm Maria Peitz: Martin I. und Maximus Confessor. Beiträge zur Geschichte des Monotheletenstreites. "Historisches Jahrbuch" 38, 1917: 213-236, 429-458.
  • Rudolf Riedinger: Papst Martin I. und Papst Leo I., in den Akten der Lateran-Synode von 649. "Jahrbuch der Österreichischen Byzantinistik" 33, 1983: 87-88.
  • Jan Srutwa: The exile and death of Pope Martin I on Crimea. "Antiquitas. Acta Universitatis Wratislaviensis" 18, 1993: 203-209.
Eelnev:
Theodorus I
Rooma paavst
649653
Järgnev:
Eugenius I