Paschalis II

Allikas: Vikipeedia
Paschalis II
Sünninimi Rainerio
Valitsemisaja algus 13. august 1099
Valitsemisaja lõpp 21. jaanuar 1118
Eelkäija Urbanus II
Järeltulija Gelasius II
Sünnikuupäev 1050 või 1055
Sünnikoht Santa Sofia kommuun või Blera
Surmakuupäev 21. jaanuar 1118
Surmakoht Rooma

Paschalis II (Rainerio, Raniero di Bieda, Rainerio Raineri, Raniero Ranieri di Bleda, Rainerius; 1050 või 105521. jaanuar 1118) oli paavst 1099–1118. Ta oli 160. paavst.

Rainerio sündis 1050 või 1055. aasta paiku Biedas madalat päritolu Crescenzio pojana. Kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel oli ta pärit Bieda di Galeatast, mis asub tänapäeval Santa Sofia kommuunis, Salvador Miranda andmetel pärines ta aga tänapäeva Blerast, mida varem nimetati Biedaks.

Rainerio omandas varases nooruses hariduse Cluny kloostris, saades benediktiini mungaks. Ta saadeti 20-aastaselt Rooma augustiini regulaarkanoonikute juurde. Gregorius VII määras ta San Lorenzo fuori le Mura kloostri (Miranda andmetel Santi Lorenzo e Stefano fuori le Mura kloostri) abtiks ja 1073 San Clemente kardinalpreestriks.

Rainerio osales 1088. aasta paavsti valimistel. Urbanus II saatis ta detsembris 1089 legaadina Hispaaniasse ja Prantsusmaale. Ta viibis veebruaris 1090 Narbonne'is, juunis 1090 Toulouse'is ja hiljem Léonis.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II valiti paavstiks 13. augustil 1099 Rooma San Clemente kirikus ja pühitseti ametisse 14. augustil. Ta võttis nime Paschalis I järgi.

Kardinalid, piiskopid ja diakonid kogunesid San Clemente kirikusse paavsti valima 10. augustil 1099. Paschalis protesteeris valituks osutumise järel, kuid vaimulikud veensid teda paavstiks hakkama.

Investituuritüli ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Investituuritüli

Paschalis II valitsemisajal jätkusid investituuritüli ja skisma. Paavst suutis viikingite abiga ajada vastupaavst Clemens III Rooma lähistelt minema. Clemens III surma järel vangistasid Paschalise pooldajad tema järglaseks valitud Theodoricuse ja tolle järeltulija Albertuse.

Paschalis II mõistis märtsis 1102 hukka ilmikute investituuri ja kinnitas Saksa-Rooma keisri Heinrich IV ekskommunitseerimise. Ta nõudis 1103 Flandria krahvilt, et see korraldaks Liège elanike vastu rünnaku, kuna nad toetasid keisrit.

Paavst tunnustas 1105 Heinrich V mässu Heinrich IV vastu ja vabastas ta vasallivandest. 18. novembril 1105 upitasid Roomast eemal viibinud paavsti simoonias ja ketserluses süüdistanud aadlikud ametisse vastupaavst Silvester IV. Paavst pöördus järgmisel päeval Rooma tagasi ja linnas puhkesid rahutused, mis kestsid seni, kuni vastupaavstil lõppesid finantsilised ressursid.

Heinrich V saatis 1106 Konstanzi piiskopi Gebhard III legaadina Rooma. Paavst mõistis 1106 Guastalla, 1107 Troyes', 1108 Benevento ja 1110 Lateraani sinoditel hukka ilmikute investituuri. Heinrich V saabus 1110 Itaaliasse, et lasta end kroonida Saksa-Rooma keisriks. Paavst ja kuningas kohtusid 4. veebruaril 1111 Turris. 9. veebruaril 1111 Sutris toimunud sinodil esitas paavst Heinrich V-le nõudmisi, mille alusel pidi kuningas loobuma investituurist, kuid keisririigi vaimulikud pidid loovutama keisritelt saadud privileegid (nt. müntimisõigus, turuõigus, tolliõigus, jne.).

12. veebruaril 1111 toimus Rooma Peetri kirikus Heinrich IV keisriks kroonimise tseremoonia, kus loeti ette Sutri sinodi otsus, mis tekitas kuninga soosikutes pahameelt, paavsti toetajad tunnustasid seda aga rõõmuga. Kuningas nõudis paavstilt keisrikrooni ja investituuriõigust, kuid paavst keeldus tema nõuet täitmast. Tseremoonia katkestati üldise melu tõttu ja kuningas lasi paavsti koos 16 kardinaliga vangistada ning nad Viterbosse viia. Paavsti vabastamiseks puhkesid lahingud, mille käigus sai kuningas haavata.

Heinrich V tõi paavsti meelsuse muutmiseks oma õukonda vastupaavst Silvester IV, lubades teda tunnustada, kui paavst ei soostu järele andma. Paschalis II tunnustas 12. aprillil 1111 Ponte Mammolos privileegi, mille alusel lubas ta mitte kunagi ekskommunitseerida Heinrich V-t ja andis talle privileegi investituuri osas kanooniliselt valitud vaimulikele. Kuningas tagandas ametist vastupaavsti ja paavst kroonis 13. aprillil Heinrichi Saksa-Rooma keisriks.

Paavsti otsus tõi reformimeelsete vaimulike hulgas kaasa pahameeletormi, mistõttu ta haudus suvel 1111 isegi tagasiastumismõtteid. Segni piiskop Bruno saatis paavstile noomiva kirja. Märtsis 1112 toimunud Lateraani sinodil vaidlusalune privileeg tühistati, Vienne'i kirikukogul ekskommunitseerisid vaimulikud eesotsas Gui'ga (hilisem paavst Calixtus II) Heinrich V, kuid paavst ei soostunud nende otsust tunnustama.

24. juulil 1115 suri Toscana krahvinna Matilda, pärandades Kirikuriigile suured valdused. 1116 tungis krahvinna hauda külastada soovinud Heinrich V Itaaliasse, kuid Milano peapiiskop Giordano da Clivio ekskommunitseeris ta. 1117 okupeeris Heinrich V Rooma ja lasi end taas keisriks kroonida, paavst pidi aga põgenema Beneventosse viikingite kaitse alla, et organiseerida vastupanu. 1118. aasta algul õnnestus paavstil taas Rooma naasta.

Inglise kuningas Henry I loobus augustis 1107 investituurist, kuid nõudis piiskoppidelt, et nad peavad enne pühitsemist andma vasallivande. Prantsusmaa kuningas Philippe I loobus investituurist, nõudes vaimulikelt vasallivannet.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Alexios I asus 1112 paavstiga rääkima läbi skisma lõpetamise üle, kuid paavst seadis leppe eeltingimuseks paavsti primaadi tunnustamise.

Suhted Lähis-Idaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II toetas 1105 Antiookia vürsti Bohemund I sõjakäiku Bütsantsi vastu.

Paschalis II andis Jeruusalemma kuningale Baldwin I-le privileegi allutada Jeruusalemma patriarhaadi jurisdiktsiooni alla kõik vallutatud aladel olnud kogudused.

Suhted Itaalia valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II kinnitas 1. oktoobril 1117 avaldatud bullaga Sitsiilia krahvile Ruggero I-le (Roger I) antud privileege Sitsiilia kiriku üle (Sitsiilia monarhia).

Paavsti väed hõivasid 1101 Petrus de Columna (Pietro Colonna) kindlused (Colonna, Monte Porzio ja Zagarolo), kuna kindluste isand oli korraldanud röövretki Kirikuriigi aladele.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II kohtub Prantsusmaa kuninga Philippe I-ga.

Paschalis II külastas 11061107 Prantsusmaad ja kohtus mais 1107 Saint-Denis' kloostris kuningas Philippe I-ga, kelle ta vabastas kirikuvande alt. Kohtumisel paavstiga osales ka hilisem kuningas Louis VI.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II andis Rootsi kuningale Inge I-le korralduse rajada Vreta klooster.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II rajas 1104 Lundi peapiiskopkonna ja saatis 23. aprillil 1117 kirja Taani kuningale Nielsile.

Visiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Guastalla 1106
  2. Prantsusmaa (Lyon, Dijon, Clermont-Ferrand, Tours, Cluny klooster, Pariis, Troyes, Valence, Auxerre), 1106 – september 1107
  3. Benevento 1108

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II andis 1109 palliumi Braga piiskopile Maurice Bourdin'ile (hilisem vastupaavst Gregorius VIII). Ta määras 1110 Braga piiskopi metropoliidiks. Ta lahendas novembris 1114 Braga ja Toledo piiskoppide piiritüli Braga piiskopi kasuks. Ta ekskommunitseeris 1117 Braga piiskopi Maurice'i, kes oli krooninud Heinrich V keisriks.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II rajas Nardò piiskopkonna. Ta määras Marsi (Avezzano) piiskopiks Berardo. Ta ühendas Città della Pieve ja Chiusi piiskopkonnad.

Suhted Prantsusmaa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II saatis Prantsusmaale legaadina Gui (hilisem paavst Calixtus II), kelle eesistumisel toimus 1112 Vienne'is kirikukogu, kus Heinrich V ekskommunitseeriti.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II mõistis hukka hostia kastmise armulauaveini sisse enne selle pakkumist usklikele armulauasakramendi andmisel (intinctio Panis).

Ta kohustas piiskoppe teatud perioodi järel Roomat külastama (ad Limina visiit).

Tema ajal kasutati esmakordselt paavsti krooni kohta mõistet tiaara.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II tunnustas 15. veebruaril 1113 välja antud bullas "Pio Postulatio" Jeruusalemmas asutatud hospidali teenindavat personali kui iseseisvat vennaskonda. Bullaga kinnitas paavst vennaskonna iseseisvuse ning andis talle õiguse valida oma eestseisja ning vabastas kirikukümnise tasumisest. Sellest vennaskonnast kujunes peatselt välja Malta ordu.

1117 tunnustas paavst Fontevraud'i ordut ja benediktiini kamalduleeslaste ordut.

Ta kinnitas Marmoutiers'i kloostri abtiks Guillaume'i.

Ta andis Nardò kloostri abtile piiskopi funktsioonid.

Ta külastas 1106 Cluny kloostrit ja 1107 Pariisi lähistel asunud Saint-Denis' kloostrit.

Ta andis Rootsi kuningale Inge I-le korralduse rajada Vreta klooster.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II kanoniseeris 3 isikut.

  1. Angilbert 1100
  2. Knud IV 19. aprill 1101
  3. Petrus Anagnist 4. juuni 1109

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II määras 92 kardinali. Seni polnud ükski paavst pühitsenud sedavõrd arvukalt kardinale. Hiljem on veel rohkem kardinale määranud Pius VII, Pius IX, Leo XIII, Paulus VI ja Johannes Paulus II. Tema ajal sai kardinaliks hilisem vastupaavst Anacletus II.

Paschalis II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II pühitses 1106 sisse Parma katedraali, Saint-Bénigne katedraali Dijonis ja kiriku Lyonis. Tema ajal renoveeriti Rooma San Clemente kirikut.

Ta määras kardinaliks kroonik Leo Marsicanuse (Leo Ostiensis).

Hildebert Tours'ist kirjeldab oma töödes Paschalis II aegset Roomat.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paschalis II suri 21. jaanuaril 1118 Roomas Sant'Angelo kindluses ja maeti Lateraani basiilikasse.

Benediktlased austavad teda õndsana ja tema mälestuspäeva peetakse 18. jaanuaril.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kroonik Sigebert taunis "Chronicon sive Chronographias" Paschalis II-st, kuna ta oli andnud Flandria krahvile korralduse Liège elanike ründamiseks, sest nad kuuletusid keisrile. Sigebert pidas paavst otsust ebakristlikuks, sest see oli tema arvates pühakirjale vasturääkiv.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ezio Barbieri: Il viaggio di Pasquale II. Glauco Maria Cantarella, Daniela Romagnoli, "1106: il Concilio di Guastalla e il mondo di Pasquale II: atti del Convegno per il 9. centenario del Concilio di Pieve di Guastalla, 26 maggio 2006". Alessandria, 2007: 57–65.
  • Sébastien Barret: Cluny e la riforma ecclesiastica: Da Leone IX a Pasquale II. "Matilde di Canossa, il papato, l'impero. Storia, arte, cultura alle origini del romanico", 2008: 134–141.
  • Ottorino Bertolini: Una lettera a Pasquale II di Eginone, abate del monastero dei ss. Ulrico ed Afra di Augusta, sui suoi rapporti con il vescovo Ermanno. "Studi Eugenio Duprè Theseider", 1974: 617–626.
  • Giulio Bertoni: Un breve di Pasquale II a Giovanni abbate di Nonantola. "Studi medievali", 3 (1908/11): 132–134.
  • Denis Bethell: Two letters of Pope Paschal II to Scotland. "Scottish Historical Review", 49, 1970: 33–45.
  • Uta-Renate Blumenthal: The councils of Pope Paschal II from 1100–1110: A text-critical study. New York, 1973.
  • Uta-Renate Blumenthal: The early councils of pope Paschal II, 1100 – 1110. Toronto, 1978.
  • Uta-Renate Blumenthal: Opposition to Pope Paschal II. Some Comments on the Lateran Council of 1112. "Annuarium Historiae Conciliorum", 10, 1978: 82–98.
  • Uta-Renate Blumenthal: Decrees and decretals of Pope Paschal II in twelfth-century canonical collections. "Bulletin of Medieval Canon Law" 10, 1980: 15–30.
  • Uta-Renate Blumenthal: The correspondence of Pope Paschal II and Guido of Vienne 1111–1116. "Studies Paul Oskar Kristeller" (1987): 1–11; U.-R. Blumenthal, "Papal reform and canon law in the 11th and 12th centuries", 14, 1998: 1–11.
  • Uta-Renate Blumenthal: Bemerkungen zum Register Papst Paschalis' II. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 66, 1986: 1–19.
  • Uta-Renate Blumenthal: Paschal II and the Roman primacy. "Archivum Historiae Pontificiae" 16, 1978: 67–92; U.-R. Blumenthal, "Papal reform and canon law in the 11th and 12th centuries", 14, 1998: 67–92.
  • Renzo Boni: Tre Papi a Guastalla. Dalla consacrazione della pieve romanica ai concili: Gregorio V, Urbano II, Pasquale II. "Reggiostoria 11", 1988: 19–22.
  • Martin Brett: Some new letters of popes Urban II and Paschal II. "The Journal of Ecclesiastical History" 58, 2007: 75–96.
  • Glauco Maria Cantarella: Le vicende di Pasquale II (1099–1118) nella recente storiografia. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 35, 1981: 486–504.
  • Glauco Maria Cantarella: Ecclesiologia e politica nel papato di Pasquale II. Roma, 1982.
  • Glauco Maria Cantarella: La costruzione della verità. Pasquale II., un papa alle strette. Roma, 1987.
  • Glauco Maria Cantarella: Pasquale II e il suo tempo. Napoli, 1997.
  • Glauco Maria Cantarella, Daniela Romagnoli: 1106: il Concilio di Guastalla e il mondo di Pasquale II: atti del Convegno per il 9. centenario del Concilio di Pieve di Guastalla, 26 maggio 2006. Alessandria, 2007.
  • Stanley A. Chodorow: Paschal II, Henry V, and the origins of the crisis of 1111. "Popes, teachers, and canon law in the Middle Ages", 1989: 3–25.
  • Daniela De Rosa: Nella lotta tra Papato riformatore e Impero germanico: Gregorio VII, Vittore III, Urbano II, Pasquale II. "I papi a Capua tra cronaca e storia", 1992: 49–100.
  • Ludwig Falkenstein: Nikolaus II. oder Paschalis II.? Zum Empfänger des Schreibens eines "Geruasius Remensis dictus episcopus". "Festschrift Egon Boshof" (2002): 675–704,
  • Fabrizio Foggi: Il cardinale Pagano inviato di Pasquale II presso Matilde di Canossa (1099–1101). "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il Medio Evo" 94 (1988): 315–328.
  • Mieczyslaw Gebarowicz: Polska, Wegry czy Sycylia odbiorca listu Paschalisa II. J.-L. nr. 6570. "Kwartalnik historyczny" 51, 1937: 513–553.
  • Hans Goetting: Die Gandersheimer Originalsupplik an Papst Paschalis II. als Quelle für eine unbekannte Legation Hildebrands nach Sachsen. "Niedersächsisches Jahrbuch für Landesgeschichte" 21, 1949: 93–122.
  • Ambros Heller: Heinrich V. in seinem Verhältnisse zu seinem Vater, dem Kaiser Heinrich IV., und in seinen Beziehungen zu Papst Paschal II. bis auf die Zeit seiner Kaiserkrönung. Nach den vorzüglichsten Quellen dargestellt. Wien, 1868.
  • Hartmut Hoffmann: Die Briefmuster des Vallicellianus B 63 aus der Zeit Paschalis' II. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 19, 1963: 130–148.
  • Paul Fridolin Kehr: Der angebliche Brief Paschals II. an die Consuln von Pisa und andere Pisaner Fälschungen. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 6, 1904: 316–342.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Karolyn Kinane: Paschal II, Pope (c. 1050–1118, pontificate 1099–1118). "The rise of the medieval world", 2002: 333–334.
  • Wilhelm Kratz: Der Armutsgedanke im Entäusserungsplan des Papstes Paschalis II. Fulda, 1933.
  • Samuel Loewenfeld: Zur Chronologie einiger Briefe Paschal's II. und Calixt's II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 6, 1881: 590–599.
  • John Finlay Macpherson: The Emperor Henry V and Pope Paschal II: The problem of investiture (1111–1112). Ontario, 1967.
  • Hermann Meinert: Libelli de discordia intermonachas S. Remigii et S. Nicasii Remenses agitata tempore Paschalis II. Papae. "Festschrift Albert Brackmann", 1931: 259–292.
  • Bernard Monod: Essai sur les rapports de Pascal II avec Philippe Ier: 1099–1108. Paris, 1907.
  • Charles Munier: La bulle du pape Pascal II en faveur du monastère Sainte Foy de Conques. "Amis de la bibliothèque humaniste de Sélestat. Annuaire" 45, 1995: 30–32.
  • Henri Omont: Quattre bulles inédites des papes Silvestre II et Pascal II. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 50, 1889: 567–570.
  • Antonio Ivan Pini: Le bolle di Gregorio VII (1074) e di Pasquale II (1114) alla chiesa bolognese: autentiche, false o interpolate. "Atti e memorie" (Romagna) 48, 1997: 345–386.
  • John Gordon Rowe: Pascal II and the Latin Orient. "Speculum" 32, 1957: 470–501.
  • John Gordon Rowe: Paschal II, Bohemund of Antioch and the Byzantine Empire. "Bulletin of the John Rylands Library" 49, 1966/67: 165–202.
  • Abramo Sacchelli: Pasquale II: la pala della cattedrale e della vendetta di Canossa. "Archivio storico per le province Parmensi" 35, 1983: 271–295.
  • Ernst Sackur: Leodicensium epistola adversus Paschalem papam. "Monumenta Germaniae Historica Libelli de lite" 2 1892: 449–464.
  • Ernst Sackur: Hildeberti episcopi Cenomanensis epistolae de Paschali papa. "Monumenta Germaniae Historica Libelli de lite" 2 1892: 667–672.
  • Caterina Santoro: Un privilegio di Pasquale II presso l'Archivio Storico Civico di Milano. "Archivio storico lombardo" 50, 1923: 443–455.
  • Beate Schilling: Zur Reise Paschalis' II. nach Norditalien und Frankreich 1106/1107 (mit Itineraranhang und Karte). "Francia" 28, 1 (2001): 115–158.
  • Franz-Josef Schmale: Zu den Konzilien Paschals II. "Annuarium Historiae Conciliorum" 10, 1978: 279–289.
  • Wilhelm Schum: Die Politik Papst Paschals gegen Kaiser Heinrich V. im Jahre 1112: Nebst einem Anhang über Abt Gottfrieds von Vendôme Stellung zur Investiturfrage und zu den Ereignissen des Jahre 1111 und 1112: Ein Beitrag zur Geschichte des Investitur-Streites auf Grund ungedruckten Materiales. Erfurt, 1877.
  • Carlo Servatius: Paschalis II. (1099–1118). Studien zu seiner Person und seiner Politik. Stuttgart, 1979.
  • Carlo Servatius: Zur Englandpolitik der Kurie unter Paschalis II. "Festschift Alfons Becker", 1987: 173–190.
  • Krzysztof Skwierczynski: Paschal II, Poland and the myths of Polish historiography. Glauco Maria Cantarella, Daniela Romagnoli: 1106: il Concilio di Guastalla e il mondo di Pasquale II: atti del Convegno per il 9. centenario del Concilio di Pieve di Guastalla, 26 maggio 2006. Alessandria, 2007: 35–44.
  • Robert Somerville: An Unknown Letter of Pope Paschal II. "Speculum" 47, 1972: 737–741.
  • Pietro Zerbi: Pasquale II e l'ideale della povertà della Chiesa. "Annuario dell'Università Cattolica del Sacro Cuore" 1964–1965: 207–229.
  • Ciro Tammaro: Breve itinerario storico-giuridico del sovrano ordine monastico-ospedaliero di malta in epoca medievale dalla bolla istitutiva del sommo pontefice Pasquale II (15 febbraio 1113). "Studia monastica" 47, 2005: 277–290.
  • Pietro Torelli: Due privilegi papali inediti per il monastero Canosino di Sant'Apollonio, Pasquale II, 26 febbraio 1116; Innocenzo III, 19 giugno 1199. "Archivio storico lombardo" 37, 1910: 162–182.
Eelnev:
Urbanus II
Rooma paavst
10991118
Järgnev:
Gelasius II