Johannes XXIII

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Johannes XXIII.

Johannes XXIII
Sünninimi Angelo Giuseppe Roncalli
Valitsemisaja algus 28. oktoober 1958
Valitsemisaja lõpp 3. juuni 1963
Eelkäija Pius XII
Järeltulija Paulus VI
Sünnikuupäev 25. november 1881
Sünnikoht Sotto il Monte
Surmakuupäev 3. juuni 1963
Surmakoht Vatikan

Johannes XXIII, ladinapäraselt Ioannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november 18813. juuni 1963) oli paavst 1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri Time valis ta 1962. aasta inimeseks.

27. aprillil 2014 kuulutas paavst Franciscus ta pühakuks.

Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10.15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikus preester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti 13. veebruaril 1889 Cavicos Bergamo piiskopi poolt.

Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 18921900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil 1904 teoloogiadoktori kraadi. Aastast 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milano raamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.

Roncalli pidas nooruses vaimulike harjutuste kohta päevikut, mis on hiljem avaldatud. Ta võttis 24. juunil 1895 vastu tonsuuri. 1896 ühines ta frantsiskaanide kolmanda orduga ja andis 23. mail 1897 oma vaimulikud tõotused. 3. juulil 1898 ja 25. juunil 1899 sai Roncalli madalamad vaimulikupühitsused. 11. aprillil 1903 sai ta alamdiakoniks ja 18. detsembril 1903 diakoniks. 10. augustil 1904 ordineeriti Roncalli Roomas Santa Maria in Monte Santo kirikus preestriks. Ta oli 26.28. aprillil 1910 toimunud Bergamo sinodi sekretär. 24.25. märtsil 1958 pühitses ta Prantsusmaal Lourdesis kiriku.

Roncalli asus 30. novembril 1901 omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Ta sai 31. mail 1902 kapraliks ja 30. novembril 1902 seersandiks, kuid lahkus samal aastal tegevteenistusest. Roncalli mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal Itaalia armeesse, kus ta esmalt tegutses sanitarina ja alates 24. maist 1915 kaplanina.

Roncalli osales 1928 Bulgaariat tabanud maavärina järel abitööde koordineerimisel. Töötades diplomaadina Kreekas ja Türgis suhtles ta pidevalt kohalike võimudega. Kui Kreeka oli 19411944 okupeeritud, püüdis ta takistada juutide deporteerimist.

Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes Corriere della Sera avaldatud andmete alusel 20. novembril 1946 Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendi Vincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat 30. septembril 1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aasta konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII vapp.

Johannes XXIII valiti paavstiks 28. oktoobril 1958 ja krooniti Carlo Borromeo mälestuspäeval 4. novembril. See oli viimane endiste tavade järgi peetud kroonimistseremoonia. Tema nimevalik tekitas segadust paavstide loendis, sest ta kinnitas seni vaieldavaks peetud Baldassare Cossa staatuse vastupaavstina. (Näiteks Cossa eelkäija Aleksander V oli samuti tunnustatud mõnda aega ametliku paavstina).

25.–28. oktoobrini 1958 toimunud konklaavil osales 51 kardinali. Soositumad kandidaadid olid kardinal Krikor Bedros XV Aghajanian ja kardinal Giuseppe Siri. Johannes XXIII valiti kompromisskandidaadina paavstiks 11 voorus. Ta oli paavstiks saades 76 aastat ja 11 kuud vana, olles vanim paavstiks saanud isik pärast Clemens XII. Hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud vaid Benedictus XVI.

Kinnitamata versiooni järgi valiti 3. voorus paavstiks Siri, kes aga ei tunnustanud kardinalide valikut ja loobus või kohustati loobuma paavstiametist, kuid selle versiooni tõestamiseks puuduvad kindlad allikad.

Vatikani II kirikukogu[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Vatikani II kirikukogu

Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud läkituses vajadust oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseks. 5. juunil 1960 määras ta ametisse kirikukogu komisjonid ja sekretariaadid. Ta kutsus 25. detsembril 1961 avaldatud bulla "Humanae salutis" alusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mis avati Vatikanis 11. oktoobril 1962 ja sulges selle esimese sessiooni 8. detsembril 1962. Ta otsustas 21. novembril 1962 sekkuda jumaliku ilmutuse üle tekkinud vaidlusse ja kohustas kirikukogule kogunenud vaimulikke seda teemat uuesti läbi arutama.

Välispoliitilised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuba kriis[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kuuba kriis

3. jaanuaril 1962 ekskommunitseeris Johannes XXIII Kuuba liidri Fidel Castro. 1962 Kuuba kriisi ajal kutsus Johannes XXIII mõlemat osapoolt saavutama rahu. Tunnustusena tema tegevuse eest anti paavstile 11. mail 1963 üle Balzani fondi rahupreemia, kuid see jäi Johannes XXIII viimaseks avalikuks viibimiseks avalikul üritusel.

Suhted Nõukogude Liiduga[muuda | muuda lähteteksti]

6. märtsil 1963 kohtus Johannes XXIII Nikita Hruštšovi väimehe Aleksei Adžubeiga.

Suhted Ameerika Ühendriikidega[muuda | muuda lähteteksti]

6. detsembril 1959 kohtus paavstiga Ameerika Ühendriikide president Dwight Eisenhower. 11. märtsil 1962 kohtus paavstiga Jacqueline Kennedy. Ameerika Ühendriikide president Lyndon Johnson autasustas paavsti postuumselt 6. detsembril 1963 Presidendi Vabadusmedaliga.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Eugene Tisserant
Riigisekretär Johannes XXIII, Amleto Giovanni Cicognani
Camerlengo Benedetto Aloisi Masella
Rooma kardinalvikaar Clemente Micara

Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses vajadust pidada Rooma piiskoppide sinod. See toimus 24.31. jaanuaril 1960 Lateraani basiilikas. Johannes XXIII tunnustas 9. detsembril 1958 Püha Patricku välismisjonäride seltsi (S.P.S.).

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII sätestas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses kanoonilise õiguse koodeksi revideerimise vajadust. Selle ülesande täitmiseks moodustas ta 28. märtsil 1962 paavstliku komisjoni.

19. märtsil 1959 kuulutas ta Laurentius Brindisist Kiriku doktoriks.

25. juulil 1960 avaldatud motu proprio's "Rubricarum instructum" rõhutas ta breviaariumi ja missaraamatu revideerimist.

Ta lubas uniaadikirikutel pidada liturgiat rahvakeelsena.

Ta lisas 13. novembril 1962 püha Joosepi nime missakaanonisse.

Ta eemaldas suure reede liturgiast juute solvavad sõnad. Ta keelas 5. mail 1961 ühes Austria kirikus oleva märtristseeni ning freskode eksponeerimise, mis olid juudivaenulikud ja seotud Andreas Rinni martüüriumiga. Kohalikud inimesed oli paavsti otsusele vastu.

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

20. juunil 1961 rõhutas Johannes XXIII, et Uue Testamendi eksegeesil tuleb olla ettevaatlikum.

30. juunil 1962 hoiatas ta katoliiklikke teolooge Pierre Teilhard de Chardini vaadete eest.

Ideoloogilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1959 keelas Johannes XXIII katoliiklastel hääletada kommunistliku partei poolt.

11. aprillil 1963 avaldatud entsüklikas "Pacem in terris" kutsus ta austama inimõigusi, et rajada rahumaailm.

Entsüklikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Ad Petri Cathedram" 29. juuni 1959
  2. "Aeterna Dei" 11. november 1961
  3. "Grata recordatio" 26. september 1959
  4. "Mater et Magistra" 15. mai 1961
  5. "Pacem in terris" 11. aprill 1963
  6. "Paenitentiam agere" 1. juuli 1962
  7. "Princeps pastorum" 28. november 1959
  8. "Religiosorum institutio" 2. veebruar 1961
  9. "Sacerdotii nostri" 1. august 1959
  10. "Veterum sapientia" 22. veebruar 1962

Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII käsitles 15. mail 1961 avaldatud entsüklikas "Mater et Magistra" katoliku kiriku sotsiaaldoktriini, kutsudes rikkaid riike abistama vaesemaid.

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Nagasaki katedraal. Johannes XXIII taasrajas 1959 Nagasaki peapiiskopkonna.

Piiskopkonnad Aafrikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 11. detsember 1958 – Madagaskaril Diego-Suareze, Fianarantsoa ja Libreville'i peapiiskopkonnad; Mouila ja Tsiroanomandidy piiskopkonnad
  • 9. veebruar 1959 – Kesk-Aafrika Vabariigis Bossangoa apostellik prefektuur
  • 12. veebruar 1959 – Burkina Fasos Fada N'Gourma apostellik prefektuur
  • 19. veebruar 1959 – Tšaadis Moundou piiskopkond
  • 2. aprill 1959 – Botswanas Gaborone apostellik prefektuur
  • 2. aprill 1959 – Nigeerias Oturkpo piiskopkond
  • 9. aprill 1959 – Sambias Solwezi apostellik prefektuur
  • 25. aprill 1959 – Malawis Blantyre peapiiskopkond; Dedza, Zomba ja Lilongwe piiskopkonnad
  • 25. aprill 1959 – Sambias Lusaka peapiiskopkond; Abercorni, Ndola, Fort Jamesoni, Livingstone ja Kasama piiskopkonnad
  • 25. aprill 1959 – Kongos Luebo apostellik vikariaat
  • 25. aprill 1959 – Guineas N'Zérékoré piiskopkond
  • 21. mai 1959 – Madagaskaril Ambatondrazaka piiskopkond
  • 11. juuni 1959 – Burundis Usumbura apostellik vikariaat
  • 30. juuni 1959 – Kongos Goma apostellik vikariaat
  • 20. jaanuar 1960 – Nigeerias Ilorioni apostellik prefektuur
  • 1. märts 1960 – Togos Dapango apostellik prefektuur
  • 25. aprill 1960 – Madagaskaril Morombe piiskopkond
  • 10. mai 1960 – Sudaanis El Obeidi apostellik vikariaat
  • 21. mai 1960 – Keenias Kisii piiskopkond
  • 20. detsember 1960 – Rwandas Ruhengeri piiskopkond
  • 3. jaanuar 1961 – Sambias Fort Rosebery piiskopkond
  • 3. jaanuar 1961 – Lesothos Maseru peapiiskopkond ja Qacha's Neki piiskopkond
  • 17. jaanuar 1961 – Malawis Mzuzu piiskopkond
  • 20. veebruar 1961 – Etioopias Addis Abeba peapiiskopkond, Adigrati piiskopkond ja Asmara eparhia
  • 21. veebruar 1961 – Ugandas Fort Portali piiskopkond
  • 21. märts 1961 – Nigeris Niamey piiskopkond
  • 16. mai 1961 – Nigeerias Port Harcourti piiskopkond
  • 6. juuni 1961 – Burundis Bururi piiskopkond
  • 24. juuni 1961 – Kamerunis Mbalmayo piiskopkond
  • 24. juuni 1961 – Kongos Popokabaka piiskopkond
  • 24. veebruar 1962 – Sierra Leones Makeni piiskopkond
  • 10. märts 1962 – Sambias Monze piiskopkond
  • 10. märts 1962 – Malis Segou piiskopkond
  • 16. aprill 1962 – Kongos Uvira piiskopkond
  • 6. mai 1962 – Mosambiigis Tete piiskopkond
  • 7. mai 1962 – Libeerias Cape Palmase apsotellik vikariaat
  • 2. juuli 1962 – Kongos Isangi, Lolo ja Mahagi piiskopkonnad
  • 2. juuli 1962 – Nigeerias Yola piiskopkond
  • 3. august 1962 – Mosambiigis Inhambane piiskopkond
  • 24. august 1962 – Kongos Kilwa piiskopkond
  • 12. november 1962 – Nigeerias Enugu piiskopkond
  • 12. november 1962 – LAVis Ingwavuma apostellik vikariaat
  • 27. detsember 1962 – LAVis Louis Trichardti apostellik prefektuur
  • 18. jaanuar 1963 – Nigeerias Oyo piiskopkond
  • 18. jaanuar 1963 – Kamerunis Sangmelima piiskopkond
  • 1. märts 1963 – Tansaanias Arusha piiskopkond
  • 1. märts 1963 – Zimbabwes Wankie piiskopkond
  • 1. märts 1963 – Nigeerias Ikot Ekpene piiskopkond
  • 5. aprill 1963 – Beninis Abomey piiskopkond

Piiskopkonnad Aasias[muuda | muuda lähteteksti]

  • 4. mai 1959 – Jaapanis Nagasaki peapiiskopkond
  • 4. juuni 1959 – eraldas Indias Delhi peapiiskopkonnast Simla piiskopkonna
  • 30. juuni 1959 – Jaapanis Hiroshima piiskopkond
  • 13. aprill 1960 – Pakistanis Lyallpuri piiskopkond
  • 22. oktoober 1960 – Filipiinidel Borongani piiskopkond
  • 24. oktoober 1960 – Iraagis Alquochi piiskopkond
  • 24. november 1960 – Vietnamis Hanoi, Saigoni ja Hue peapiiskopkonnad; Bac Ninhi, Bui Chu, Can Tho, Da Lati, Hai Phongi, Kontumi, Lang Soni, Long Huyeni, My Tho, Nha Trangi, Phat Diemi, Quy Nhoni, Thai Binhi, Thanh Hoa, Vinhi ja Vinh Longi piiskopkonnad
  • 3. jaanuar 1961 – Indoneesias Ebdeh, Jakarta, Medani, Pontianaki, Semarangi ja Makassari peapiiskopkonnad; Amboina, Atambua, Bandungi, Bandjarmasini, Bogori, Denpasari, Ketapangi, Larantuka, Malangi, Manado, Padangi, Palembangi, Pangkal-Pinangi, Purwokerto, Rutengi, Samarinda, Sintangi, Surabaia ja Tandjung-Karangi piiskopkonnad
  • 21. veebruar 1961 – Birmas Myitkyina ja Prome piiskopkonnad
  • 21. märts 1961 – Taiwanil Kaohsiungi, Hsinchu ja Tainani piiskopkonnad
  • 28. aprill 1961 – Laodikea ülemeparhia
  • 5. juuni 1961 – Filipiinidel Laoagi piiskopkond
  • 6. juuni 1961 – Koreas Inchoni apostellik vikariaat
  • 10. märts 1962 – Koreas Kwangju ja Souli peapiiskopkonnad; Chonju, Cheongju, Chunchoni, Daegu, Hamhungi, Pusani, Pyongyangi, Taejoni ja Inchoni piiskopkonnad
  • 16. aprill 1962 – Taiwanis Kiayi ja Taichungi piiskopkonnad
  • 16. aprill 1962 – Jaapanis Nagoya ja Niigata piiskopkonnad
  • 2. juuli 1962 – Indias Jamshedpuri piiskopkond
  • 8. august 1962 – Indias Darjeelingi ja Dumka piiskopkonnad
  • 18. jaanuar 1963 – Vietnamis Da Nangi piiskopkond
  • 16. veebruar 1963 – Filipiinidel Lingayen-Dagupani peapiiskopkond; Cabanatuani ja Tarlaci piiskopkonnad
  • 1. märts 1963 – Taiwanis Hwalieni piiskopkond
  • 1. märts 1963 – Laoses Luang Prabangi apostellik vikariaat

Piiskopkonnad Ameerikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 22. november 1958 – Mehhikos Chihuahua peapiiskopkond ja Mazatlani piiskopkond
  • 22. november 1958 – Kanadas Saint Catherinesi piiskopkond
  • 17. jaanuar 1959 – Brasiilias Patose piiskopkond
  • 1. aprill 1959 – Dominikaani Vabariigis Nuestra Señora de la Altagracia en Higüey piiskopkond
  • 23. mai 1959 – Mehhikos San Andrés Tuxtla ja Tlaxcala piiskopkonnad
  • 20. juuni 1959 – Mehhikos Ciudad Obregóni piiskopkond
  • 20. juuni 1959 – Brasiilias Campo Mourão, Toledo ja Santa Cruz do Soli piiskopkonnad
  • 20. juuni 1959 – Tšiilis Los Angelese piiskopkond
  • 16. jaanuar 1960 – Brasiilias Brasilia, São João da Boa Vista ja Presidente Prudente piiskopkonnad
  • 26. märts 1960 – Brasiilias Niterói peapiiskopkond; Nova Friburgo ja Nova Iguacu piiskopkonnad
  • 30. aprill 1960 – Puerto Ricos San Juan de Puerto Rico peapiiskopkond; Arecibo piiskopkond
  • 30. aprill 1960 – Mehhikos Texcoco piiskopkond
  • 30. aprill 1960 – Brasiilias Aracaju peapiiskopkond; Propria ja Estância, piiskopkonnad
  • 21. mai 1960 – Brasiilias São João del Rei piiskopkond
  • 25. juuni 1960 – Brasiilias Bagé piiskopkond
  • 25. juuni 1960 – Uruguays Minase piiskopkond
  • 5. juuli 1960 – Bahamal Nassau piiskopkond
  • 22. oktoober 1960 – Uruguays Tacuarembó piiskopkond
  • 27. november 1960 – Mehhikos Ciudad Vallesi piiskopkond
  • 27. november 1960 – Brasiilias Teofilio Otoni piiskopkond
  • 17. detsember 1960 – Uruguays Mercedese piiskopkond
  • 28. jaanuar 1961 – USAs Allentowni piiskopkond
  • 28. jaanuar 1961 – Mehhikos Autlani piiskopkond
  • 28. jaanuar 1961 – Brasiilias Iguatu piiskopkond
  • 7. veebruar 1961 – Colombias Tumaco apostellik vikariaat
  • 27. veebruar 1961 – Mehhikos Tula piiskopkond
  • 10. aprill 1961 – Argentinas Corrientesi ja Mendoza peapiiskopkonnad; Añatuya, Avellaneda, Concordia, Goya, San Rafaeli, Neuqueni, Orani, Rafaela, Rio Gallegose, San Francisco ja San Martini piiskopkonnad
  • 22. mai 1961 – Brasiilias Frederico Westphaleni ja Santo Ângelo piiskopkonnad
  • 13. jaanuar 1962 – USAs Oaklandi, Santa Rosa ja Stocktoni piiskopkonnad
  • 13. jaanuar 1962 – Mehhikos Tehuacani piiskopkond
  • 13. jaanuar 1962 – Brasiilias Palmaresi piiskopkond
  • 10. veebruar 1962 – USAs Atlanta peapiiskopkond
  • 10. veebruar 1962 – Brasiilias Palmeira dos Indiosi piiskopkond
  • 16. märts 1962 – Colombias Cartago ja Facatativa piiskopkonnad
  • 14. aprill 1962 – Brasiilias Juiz de Forasi, Uberaba ja Pouso Alegre peapiiskopkonnad; Paracatu piiskopkond
  • 30. aprill 1962 – Mehhikos Apatzingani ja Linaresi piiskopkonnad
  • 30. mai 1962 – Brasiilias ukraina riituse eksarhia
  • 9. juuni 1962 – Mehhikos Xalapa peapiiskopkond ja Tuxpuani piiskopkond
  • 9. juuni 1962 – Brasiilias Mogi das Cruzesi piiskopkond
  • 21. juuli 1962 – Panamas Chitre piiskopkond
  • 21. juuli 1962 – Brasiilia Feira de Santana, Paranagua ja Caravelasi piiskopkonnad
  • 22. juuli 1962 – Brasiilias Dom Jesus da Lapa ja Juazeiro piiskopkonnad
  • 8. august 1962 – USAs Fairbanksi piiskopkond
  • 26. oktoober 1962 – Colombias Ocana piiskopkond
  • 27. oktoober 1962 – Colombias Barrancabermeja piiskopkond
  • 30. oktoober 1962 – Brasiilias Viana piiskopkond
  • 17. detsember 1962 – Nicaraguas Esteli piiskopkond
  • 13. märts 1963 – Hondurases Comayagua piiskopkond
  • 27. aprill 1963 – Kanadas Hulli piiskopkond
  • 10. mai 1963 – Tšiilis Puerto Montti peapiiskopkond

Piiskopkonnad Austraalias ja Okeaanias[muuda | muuda lähteteksti]

  • 13. november 1958 – Uus-Guineas Mendy apostellik prefektuur
  • 11. juuni 1959 – Okeaanias Lääne-Saalomoni saarte apostellik vikariaat
  • 18. juuni 1959 – Uus-Guineas Goroka, Mount-Hageni ja Lae apostellikud vikariaadid
  • 15. august 1960 – Austraalias Eisenstadti piiskopkond

Piiskopkonnad Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

  • 17. aprill 1959 – Saksamaa ja Skandinaavia eksarhia
  • 22. juuli 1960 – Prantsusmaal armeenia ja ukraina riituste eksarhiad

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII kanoniseeris 1963. aastal Vincenzo Pallotti

Johannes XXIII kanoniseeris 10 isikut ja kuulutas õndsaks 5 isikut.

Pühakud[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Antonio Pucci, 9. detsember 1962
  2. Bertilla Boscardin, 11. mai 1961
  3. Carlo Sezzest, 12. aprill 1959
  4. Francesco Camporosso, 9. detsember 1962
  5. Gregorio Barbarigo, 26. mai 1960
  6. Joaquina de Vedruna y de Mas, 12. aprill 1959
  7. Juan de Ribera, 12. juuni 1960
  8. Martin Porresist, 6. mai 1962
  9. Pierre-Julien Eymard, 9. detsember 1962
  10. Vincenzo Pallotti, 20. jaanuar 1963

Õndsad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aloisius Maria Palazzolo, 19. märts 1963
  2. Elena Guerra, 26. aprill 1959
  3. Elisabeth Anna Bayley Seton, 17. märts 1963
  4. Giovanni Scalvinoni, 12. november 1961
  5. Marie-Marguerite Dufrost de Lajemmerais D'Youville, 3. mai 1959

Kristlik eetika ja moraal[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII taastas 1958. aastal 1870. aasta jõulude ajal soiku jäetud kombe, külastades Roomas Bambino Gesu ja Santo Spirito haiglat ning Regina Coeli vanglat.

17. augustil 2003 avaldas BBC artikli, mille järgi olevat Johannes XXIII saatnud 1962 piiskoppidele dokumendi, milles kohustati vaimulike toime pandud seksuaalkuritegusid varjama või riskima ekskommunikatsiooniga.

Oikumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII nimetas 29. juunil 1959 avaldatud entsüklikas "Ad cathedram" mittekatoliiklasi „eraldatud vendadeks ja poegadeks”.

5. juunil 1960 moodustas ta Kristliku ühtsuse sekretariaadi.

Ta kutsus 1960 oktoobris enda juurde juhtivad juudi liidrid, keda ta tervitas sõnadega: "Mina olen Joosep, teie vend."

20. detsembril 1960 kohtus ta Vatikanis anglikaani kiriku peapiiskopi Geoffrey Francis Fisheriga.

Ta saatis 27. juunil 1961 saadikud Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I juurde. Ta õnnitles Moskva patriarhi Aleksius I-st.

Novembris 1961 saatis ta viis vaatlejat Maailma Kirikute kontsiilile.

Protestandid peavad teda reformeerijaks.

Ta kohtus shinto ülempreestriga.

Johannes XXIII kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII moodustas 22. veebruaril 1959 komisjoni, mille ülesandeks oli tegeleda usu levitamisega kino, raadio ja televisiooni vahendusel.

Bulgaarias Sofias ja Portugalis Lourinhãs asuvad Johannes XXIII mälestuseks püstitatud monumendid. Poolas Wrocławis püstitati 1968. aastal skulptor Ludwika Nitschowa loodud monument paavstist.

Ametisse nimetatud kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Johannes XXIII ametisse nimetatud kardinalid
Johannes XIII nimetas kardinalina ametisse hilisema paavsti Paulus VI.

Johannes XXIII nimetas ametisse 52 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus VI. 18. märtsil 1960 määras ta ametisse kolm kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.

Johannes XXIII tühistas Sixtus V kehtestatud kardinalide maksimaalse piirarvu, tõstes selle oma ametiajal 87-ni ja laiendas kardinalide rahvuslikku koosseisu. 10. märtsil 1960 avaldatud motu proprio's "Ad suburbicarias" rõhutas ta, et kardinalpiiskoppidel pole jurisdiktsiooniõigust nende titulaarkirikute juurde kuuluvate abikirikute üle ja nende surma järel pole vanematel kardinalpreestritel ja kardinaldiakonitel õigust omandada neid abikirikuid muidu kui paavsti loal. 11. aprillil 1962 avaldatud motu proprio's "Suburbicariis sedibus" reguleeris ta kardinalpiiskoppide kohustusi. 15. aprillil 1962 avaldatud motu proprio's "Cum gravissima" kohustas ta kõigi kardinalide pühitsemist piiskoppideks. 5. septembril 1962 avaldatud motu proprio's "Summi pontificis" reguleeris ta Pius XII poolt kehtestatud süsteemi, mille järgi tuleb konklaavil „kaks kolmandikku pluss üks hääl” süsteemi rakendada vaid juhul, kui hääletamisest osavõtjate arv ei jagune kolmega.

Rajatud titulaarkirikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Santi Biagio e Carlo ai Catinari 2. detsember 1959
  • Santa Saba 2. detsember 1959
  • San Teodoro in Palatio 2. detsember 1959
  • San Andrea delle Fratte 12. märts 1960
  • San Andrea delle Valle 12 .märts 1960
  • San Antonio in Via Merulana 12. märts 1960
  • San Francesco a Ripa Grande 12. märts 1960
  • San Gioacchino ai Prati di Castello 12. märts 1960
  • San Giovanni Battista dei Fiorentini 12. märts 1960
  • Santa Maria ai Monti 12. märts 1960
  • San Eugenio 12. märts 1960
  • San Sebastiano Martire alle Catecombe 30. detsember 1960
  • Santissimo Redentore e San Alfonso in Via Merulana 30. detsember 1960
  • San Atanasio 22. veebruar 1962
  • Santa Teresa al Corso d'Italia 5. mai 1962

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII kannatas 27. novembril 1961 ja 25. mail 1963 hemorroididest põhjustatud vaevuste käes. Ta suri 3. juunil 1963 kella 19.49 ajal kohaliku aja järgi Vatikanis vähi ja hemorroidide tagajärjel tekkinud kõhukelmepõletikku, olles valitsenud 4 aastat 7 kuud ja 6 päeva. Ta maeti 6. juunil Rooma Peetri kirikusse. Tema matustel peeti viimane paavsti reekviemimissa Rooma Peetri kirikus. Tema säilmed viidi 3. juunil 2001 üle samas kirikus asuvasse San Girolamo kabelisse.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII kanoniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XXIII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril 1965. Ta kuulutati õndsaks 3. septembril 2000 Johannes Paulus II poolt ja tema mälestuspäeva tähistatakse katoliku kirikus 11. oktoobril, Ameerika Ühendriikide evangeelses kirikus 3. juunil ja Kanada anglikaani kirikus 5. juunil. Ta on paavstlike delegaatide patroon. Paavst Franciscus kuulutas ta 27. aprillil 2014 pühakuks.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Pius XII
Rooma paavst
19581963
Järgnev
Paulus VI