Calixtus II

Allikas: Vikipeedia
Calixtus II
Coulaures église vitrail (11).JPG

Sünninimi Gui
Valitsemisaja algus 2. veebruar 1119
Valitsemisaja lõpp 13. detsember või 14. detsember 1124
Eelkäija Gelasius II
Järeltulija Honorius II
Sünnikuupäev 1050 või 1060
Sünnikoht Quingey ?
Surmakuupäev 13. detsember või 14. detsember 1124
Surmakoht Rooma

Calixtus II, ka Callistus II (Gui, ka Guy, Guido, prantsuse ajalookirjutuses Gui de Bourgogne; 1050 või 106013. detsember või 14. detsember 1124) oli paavst 1119–1124. Ta oli 162. paavst.

Gui sündis millalgi ajavahemikul 1050 või 1060 tänapäeval Prantsusmaale kuuluvas Quingeys, ajaloolase Mary Strolli andmetel aga Besançonis. Ta sündis Burgundia krahvi Guillaume I ja tema abikaasa Étiennette (Stephania) 13-lapselises peres 5 lapsena. Strolli järgi oli peres 11 last.

Prantsuse ajaloolase Anselme de Sainte-Marie andmetel oli Gui ema Barcelona krahvi Berenguer Ramón I tütar. Gui vend Raymond abiellus hilisema Kastiilia kuninganna Urraca I-ga, õde Clémence Flandria krahvi Robert II-ga, vend Étienne I Lotringi hertsogi Gerhard I tütre Beatrixiga, õde Gisèle Savoia krahvi Umberto II-ga, nende tütar Adèle abiellus 1115 Prantsusmaa kuninga Louis VI-ga. Õe Berthe abikaasa võis mõnedel andmetel olla Kastiilia kuningas Alfonso VI. Vend Hugues de Bourgogne sai 28. septembril 1085 Besançoni peapiiskopiks.

Gui asus poisina (pueritia) õppima Besançonis ja hakkas teenima kohalikus katedraalis. Ta sai 1088 Vienne peapiiskopiks. Paschalis II määras Gui legaadiks Prantsusmaal. Ta pidas Vienne's septembris 1112 sinodi, kus taunis paavsti, kes oli Ponte Mammolo privileegiga teinud Saksa-Rooma keisrile Heinrich V-le järeleandmisi. Sinodil ekskommunitseeriti keiser ja kuulutati ilmikute investituur ketserluseks, kuid paavst ei tunnustanud sinodi otsuseid.

"Catholic Encyclopedia" järgi määras Paschalis II Gui kardinaliks, kuid kirikuloolased J. N. D. Kelly ega Salvador Miranda ei kinnita seda fakti.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II valiti paavstiks Mary Strolli, Salvador Miranda ja J. N. D. Kelly järgi 2. veebruaril 1119, "Catholic Encyclopedia" andmetel sai ta paavstiks valimiste neljandal päeval 1. veebruaril. Calixtus II valiti paavstiks Prantsusmaal Cluny kloostris ja pühitseti ametisse 9. veebruaril Vienne'is. Rooma jäänud kardinalid tunnustasid teda paavstina 1. märtsil. Ta saabus Rooma 3. juunil 1120. Ta võttis nime Calixtus I järgi.

Calixtus II oli esimene paavst, kes valiti Prantsusmaal ja Nicolaus II järel teine Burgundiast pärit paavst.

29. jaanuaril 1119 alanud ja neli päeva kestnud valimistel osales "Liber Pontificalise" järgi 6, Miranda andmetel 9 kardinali. Üheks võimalikuks kandidaadiks oli ka Cluny abt Pons de Melgueil.

Valimistel osalenud kardinalid Miranda järgi

  1. Giovanni da Crema
  2. Aldo da Ferentino
  3. Guido, Santa Balbina kardinalpreester
  4. Crisogono Malcondini
  5. Gregorio Papareschi
  6. Pietro Pierleoni
  7. Roscemanno Sanseverino
  8. Lamberto Scannabecchi
  9. Kuno von Urach

Investituuritüli ja skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Investituuritüli

Calixtus II valitsemisajal jätkusid investituuritüli ja skisma. Calixtus II alustas Saksa-Rooma keisri Heinrich V-ga läbirääkimisi investituuritüli lahendamise osas. Ta saatis keisri juurde Strassburgi saadikud, kes saavutasid kokkuleppe. Paavst kavatses sõita Mouzoni, et sõlmida keisriga lepe, kuid saades teada, et keiser oli linna saabunud arvuka väega, tõmbus ta Reimsi tagasi. Calixtus II keelustas 29. oktoobril 1119 Reimsis peetud sinodil ilmikute investituuri ja ekskommunitseeris 30. oktoobril keisri.

Calixtus II saabus 3. juunil 1120 Rooma, kuid läks peatselt Lõuna-Itaaliasse, et saada viikingitelt abi võitluseks keisriga. Aprillis 1121 hõivasid paavsti toetajad vastupaavst Gregorius VIII viimase tugipunkti Sutris ja 1123 toimunud I Lateraani oikumeenilisel kirikukogul kuulutati vastupaavsti ordinatsioonid kehtetuteks. Viikingite abiga saavutas paavst kontrolli Rooma aadlike üle.

Oktoobris 1121 leidsid Saksa piiskopid Würzburgis, et Heinrich V peaks paavstiga saavutama kokkuleppe. Piiskoppide pealekäimisel saatis keiser 1122 Rooma saadikud, mispeale paavst saatis Saksamaale kardinal Lamberto Scannabecchi (hilisem paavst Honorius II) juhtimisel delegatsiooni. Osapooled sõlmisid 23. septembril 1122 Wormsis konkordaadi. Paavst kutsus märtsis 1123 Roomas kokku I Lateraani oikumeenilise kirikukogu, kus Wormsi konkordaat kinnitati.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II valiti paavstiks Prantsusmaal. Ta pidas 8. juunil 1119 Toulouse'is ja oktoobris 1119 Reimsis sinodid, kus sätestas kiriklike reformide läbiviimise Prantsusmaal.

Ta kohtus Reimsi sinodil Prantsusmaa kuninga Louis VI-ga.

Ta määras 1120 Étienne de Bari Metzi peapiiskopiks.

Ta määras 1120 Vienne peapiiskopi metropoliidiks, toetudes kirikuloolaste arvates võltsitud ürikutele. Ta kinnitas Lyoni peapiiskopi jurisdiktsiooni Sensi piiskopkonna üle.

Ta määras Angoulême Gerardi legaadiks Bretagne'sse.

Ta külastas veel Angersi, Toursi, Clermont-Ferrandi, Cahorsi, Gisorsi ja Le Puyd.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II püüdis 1119 lahendada Inglise kuninga Henry I ja tema venna Normandia hertsogi Robert Curthose'i vahelist tüli. Ta nõudis, et Henry vabastaks Roberti vanglast. Paavst kohtus 15. veebruaril 1120 Gisorsis Henry I-ga.

Ta ordineeris vaimulik Thurstani Yorki peapiiskopiks. Henry I ei tahtnud Thurstani esmalt tunnustada, mispeale paavst ähvardas kuningat ekskommunitseerimisega.

Ristisõja kavandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolase Jonathan Riley-Smithi andmetel kavandas Calixtus II 1120 ristisõda Palestiina ja Pürenee poolsaare alade vabastamiseks.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II määras 26. veebruaril 1120 Santiago de Compostela piiskopi metropoliidiks.

Ta kinnitas 9. aprillil 1123 Segovia piiskopkonna privileegid. Ta rajas Zamora piiskopkonna.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II liitis 1119 Porto ja Santa Rufina piiskopkonnad. Ta ühendas Mileto, Tauriana ja Vibona piiskopkonnad.

Suhted Saksa piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II määras legaadiks Pommerimaal Bambergi piiskopi Otto.

Augsburgi piiskop Hermann tunnustas Calixtust Wormsi konkordaadi järel legitiimse paavstina.

Salzburgi peapiiskop Konrad taunis paavsti selle eest, et ta polnud keisrilt nõudnud piiskoppidelt nõutava vasallivande tühistamist.

Kiriklikud reformid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II mõistis 1119 Reimsis peetud sinodil ja 1123 I Lateraani oikumeenilisel kirikukogul hukka ilmikute investituuri, simoonia ja konkubinaadi.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II mõistis 1119 Toulouse'is peetud sinodil hukka Pierre de Bruys' teoloogilised vaated.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II tunnustas 23. detsembril 1119 tsistertslaste ordut ja 1122 ametlikult Püha Haua rüütliordut.

Koos Calixtus II-ga läks Prantsusmaalt Rooma Saint-Denis' kloostri abt Suger.

Paavst kohtus 1119 Reimsi kirikukogul munk Norbertiga ja soovitas tal rajada ordu.

Ta andis 1124 privileege Engelbergi kloostrile.

Ta nõudis 1124 Capua vürstilt Giordano II-lt, et see tagastaks Monte Cassino kloostrilt röövitud varad.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II kanoniseeris 5 isikut. Ta andis Toulouse'i Saint Sernini kirikule Peetruse, Pauluse, Siimeoni ja Juuda reliikviad.

  1. Arnulf Soissons'ist 6. jaanuar 1120
  2. David 1120
  3. Gerardo Potenzast 1123
  4. Hugues Cluny'st 6. jaanuar 1120
  5. Konrad Konstanzist 1123

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II määras legaadiks Pommerimaale Bambergi piiskopi Otto.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II avaldas 1120 bulla "Sicut judaeis", milles sätestas, et juute ei tohi minema ajada, neid tuleb ristida vaid siis, kui nad seda ise tahavad, neid ei tohi usupidustuste ajal kivide ega kaigastega loopida, samuti ei tohi juudi kalmistuid rüüstata. Ta keelas ekskommunikatsiooni ähvardusel juudi nuhtlemise, kui tribunal polnud teda süüdi mõistnud.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II määras 35 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Lucius II ning vastupaavstid Coelestinus II ja Victor IV.

  1. Adoaldo, Santa Sabina kardinalpreester
  2. Gregorio Albergati
  3. Angelo, Santa Maria in Domnica kardinaldiakon
  4. Atto, kardinalpreester
  5. Baialardo, diakon
  6. Étienne de Bar
  7. Teobaldo Boccapecora (Coelestinus II)
  8. Gerardo Caccianemici dell'Orso (Lucius II)
  9. Pietro Cariaceno
  10. Aymery de la Châtre
  11. Gregorio Conti
  12. Giovanni Dauferio
  13. Pierre de Fontaines
  14. Gerardo, Santa Lucia in Septisolio kardinaldiakon
  15. Gionata, Santi Cosma e Damiano kardinalpreester
  16. Gregorio, San Teodoro kardinalpreester
  17. Gregorio, Santa Prisca kardinalpreester
  18. Gregorio, Santa Lucia in Septisolio kardinaldiakon
  19. Gregorio, Santi Vito e Modesto kardinaldiakon
  20. Gualtiero, San Teodoro kardinaldiakon
  21. Guillaume, Palestrina kardinalpiiskop
  22. Johannes, Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
  23. Ugo Lectifredo
  24. Luigi Lucidi
  25. Matteo, San Adriano kardinaldiakon
  26. Pons de Melgueil
  27. Gilles de Paris
  28. Pietro, Santa Prisca kardinalpreester
  29. Pietro, Santi Nereo ed Achilleo kardinalpreester
  30. Regnier, diakon
  31. Roberto, Santa Sabina kardinalpreester
  32. Roberto, San Eusebio kardinalpreester
  33. Stefano, Santa Maria in Domnica kardinalpreester
  34. Gregorio Tarquini
  35. Uberto, Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon

Calixtus II kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II ja Sitsiilia krahv Ruggero II. Petrus Ebolus, "Liber ad honorem Augusti", 1196.

Calixtus II on kirjutanud kolm traktaati: "De Miraculis Sancti Jacobi Apostoli", "De obitu et Vita Sanctorum" ja "Vita Caroli Magni Imperatoris".

Tema ajal renoveeriti Rooma Peetri kirik. Ta pühitses Fontevraud' kloostri kiriku, Toulouse'i Saint-Sernini kiriku altari, Gisorsi katedraali ja 1120 Volterra kiriku.

Teda on kujutatud 1196. paiku Petrus Eboluse teoses "Liber ad honorem Augusti".

Coulaures'i Saint-Martini kirikus on Calixtus II-st kujutav vitraaž.

Traditsiooni järgi oli Calixtus II ajal külastanud Roomat müütiline patriarh Johannes.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Calixtus II suri Roomas 13. detsembril 1124, J. N. D. Kelly järgi 14. detsembril, Mary Strolli arvates aga ööl vastu 14. detsembrit. Ta maeti Lateraani basiilikasse.

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gregor Ender: Die Stellung des Papstes Calixt. II. zu den Klöstern. Greifswald, 1913.
  • Paul Fabre: Notes sur l'itinéraire du Pape Calixte II de 1121 à 1123. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome", 15, 1895: 191–200.
  • Wilfried M. Grauwen: Paus Calixt II te Laon in november 1119 en het "propositum" van Norbert. "Analecta Praemonstratensia" 67, 1991: 175–186.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Roger Lauxerois: Guy de Bourgogne un archevêque de Vienne devenu le pape Calixte II. Crémieu, 1988.
  • Samuel Loewenfeld: Zur Chronologie einiger Briefe Paschal's II. und Calixt's II. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere deutsche Geschichtskunde" 6, 1881: 590–599.
  • Markus Maurer: Papst Calixtus II. München, 1886–1889.
  • Marcel Pacaut: Calixte II. "Bulletin de la Société des Amis de Vienne" 88, 1988: 77-83.
  • Luigi Pellegrini: Cardinali e curia sotto Callisto II (1119–1124). "Raccolta Sergio Mochi Onory", 1972: 507–556
  • Julius von Pflugk-Harttung: Das zum Originale gewandelte Konzept einer Bulle Calixts II. "Historische Vierteljahrschrift" 3, 1900: 234–236.
  • Johannes Ramackers: Ist das Privileg Calixts II. aus dem Jahre 1123 für Marchiennes Original? "Revue belge de philologie et d'histoire" 16, 1937: 183–189.
  • Jonathan Riley-Smith: The First Crusade and the Idea of Crusading. Philadelphia: University of Pennsylvania, Press, 1991.
  • Ulysse Robert: Études sur les actes du pape Calixte II. Paris, 1874.
  • Ulysse Robert: Histoire du pape Calixte II. Paris, 1891.
  • Beate Schilling: Guido von Vienne – Papst Calixt II. Hannover, 1998.
  • Otto Schumann: Die päpstlichen Legaten in Deutschland zur Zeit Heinrichs IV. und Heinrichs V. (1056–1125). Marburg, 1912.
  • Robert Sommerville: The Councils of Pope Calixtus II and the Collection in Ten Parts. R. Somerville, "Papacy, Councils and Canon Law in the 11th-12th Centuries". London, 1990.
  • Robert Somerville: The Councils of Pope Calixtus II: Reims 1119. R. Somerville, "Papacy, Councils and Canon Law in the 11th-12th Centuries". London, 1990.
  • Mary Stroll: New perspectives on the struggle between Guy of Vienne and Henry V. "Archivum Historiae Pontificiae" 18, 1980: 96–115.
  • Mary Stroll: Calixtus II (1119–1124): A Pope Born to Rule. Brill, 2004 ISBN 9004139877
  • Bernard de Vregille: Calixte II et la "Franche-Comté". R. Grosse, "L'Église de France et la papauté (Xe-XIIIe siècle)". Bonn, 1993: 287-303.
Eelnev:
Gelasius II
Rooma paavst
11191124
Järgnev:
Honorius II