Hadrianus IV

Allikas: Vikipeedia
Hadrianus IV
Sünninimi Nicholas Breakspear
Valitsemisaja algus 4. detsember 1154
Valitsemisaja lõpp 1. september 1159
Eelkäija Anastasius IV
Järeltulija Aleksander III
Sünnikuupäev 1100 ?
Sünnikoht Abbots Langley
Surmakuupäev 1. september 1159
Surmakoht Anagni

Hadrianus IV (Nicholas Breakspear, ka Nicholas Breakspeare; 1100 ? – 1. september 1159) oli paavst 1154–1159. Ta oli 169. paavst ja ainus inglasest paavst.

Nicholas Breakspear sündis Inglismaal Hertfordshire'i krahvkonnas Abbots Langley' kirikukihelkonnas Bedmondi külas Breakspear'i talus madalat päritolu Robert Breakspear'i (Robert Brekespear, Robert de Camera) 2-lapselises peres. Keskajal elanud ajaloolane William Newburgh'ist märgib, et tema isa oli ametnik, kellest sai hiljem St. Albans'i kloostri munk.

Breakspear õppis esmalt St. Albans'i kloostris, kuid Newburghi Williami andmetel tekkisid tal probleemid õpingutega, mistõttu kloostri abt keeldus teda kloostrisse mungaks võtmast. Breakspear siirdus noorukina Pariisi ülikooli Šoti munga Marianuse juurde õppima. Ta asus 1125 õppima Montpellier's, Boso Breakspear'i andmetel aga Arles'is. Õpingute järel liitus ta Avignonis Saint-Rufi kloostris augustiini regulaarkanoonikutega ja ordineeriti vaimulikuks. Temast sai kloostri prior ja 1137 abt.

Breakspear'il tekkisid peatselt erimeelsused munkadega ja ta läks Pariisi, et arutada Eugenius III-ga tekkinud probleeme. Erimeelsuste süvenemisel reisis ta varsti Rooma paavsti juurde, kelle käsul pidid mungad valima uue abti ja Breakspear pidi jääma Rooma. Eugenius III määras ta 1146 või 1149 Albano kardinalpiiskopiks. Temast sai Robert Pulleni järel teine inglane, kes sai kardinaliks. Ta viibis 1147 koos paavstiga Prantsusmaal.

Eugenius III saatis kardinal Breakspear'i märtsis 1152 (varasemate teadustööde alusel 1150. aasta paiku) legaadina Skandinaaviasse, mistõttu hiljem kutsuti teda "Põhjamaade apostliks". Kroonik Saxo Grammaticuse andmetel reisis ta Norrasse Prantsusmaa ja Inglismaa kaudu. Breakspear pidas jõulude ajal 1152 või varakevadel 1153 Trondheimis sinodi, millel arutati uue peapiiskopkonna moodustamist, määrates Stavangeri piiskopi Jon Birgersoni esimeseks peapiiskopiks. Ta rajas 1153 Hamaris augustiinlaste kloostri ja Oslo katedraali juures kooli, kuid tal tekkisid erimeelsused Norra kuninga Sigurd Haraldsoniga, kes elas kanoonilisele õigusele mittevastavalt koos oma armukese Kristiniga.

Legaat Breakspear reisis suvel 1153 Rootsi, kus ta tegi ettevalmistusi kohaliku peapiiskopkonna rajamiseks ja pidas Linköpingis sinodi, kuid peapiiskopkonna asukohas ei jõudnud Rootsi vaimulikud kokkuleppele. Ta pühitses Uppsala piiskopiks hilisema Soome misjonäri Henriku, sätestas Peetruse penni kogumise ja Rooma toimetamise ja taunis lähisugulaste vahelist abielu. Breakspear läks Rootsist edasi Taani ja saabus Rooma 28. novembril 1153 ( Salvador Miranda andmetel) või 1154.

1154. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV valiti paavstiks 4. detsembril 1154 Roomas ja pühitseti ametisse 5. detsembril Rooma Peetri kirikus. 3. – 4. detsembrini 1154 toimunud valimistel osales 33 kardinali.

Hadrianus IV motto oli: Oculi mei semper ad dominum (Minu silmad on alati Issanda poole, Ps 25:15).

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV uuendas jaanuaris 1155 Eugenius III ja Saksa kuninga Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Konstanzi rahulepingut, soovides kuningalt abi võitluseks Roomas võimul olnud kommuuni ja Sitsiilia kuningriigiga.

Paavsti kutsel saabus Friedrich Itaaliasse, kus kohtus 8. juunil 1155 Sutris ja 11. juunil Nepis paavstiga. Omavahelistest erimeelsustest hoolimata kroonis paavst ta 18. juunil 1155 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks, kui sakslased olid paavsti ametnikele loovutanud vahepeal kinni nabitud Brescia Arnaldo (Arnold).

Kui paavst sõlmis Sitsiilia kuningaga 1156 Benevento rahulepingu, pidas keiser seda Konstanzi lepingust taganemiseks. Oktoobris 1157 Besançonis peetud riigipäeval interpreteeriti paavsti läkituses sõna beneficium nii, nagu oleks keiser paavsti vasall, süvendades sel moel erimeelsusi veelgi. Juunis 1158 saatis paavst keisrile läkituse, milles selgitas oma väidet.

Friedrich teatas novembris 1158 Roncaglia riigipäeval territoriaalsetest nõudmistest Põhja-Itaalia ja Korsika osas. Paavst keeldus keisri nõudeid tunnustamast ja kohustas teda ekskommunikatsiooni ähvardusel neist nõuetest loobuma, kavandades Lombardia linnadega keisri vastu sõjalist liitu. Paavst ei tunnustanud ka keisri määratud Ravenna peapiiskoppi Guido da Biandratet.

Suhted Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV keeldus Guglielmo I-t Sitsiilia kuningana tunnustamast ja kuningas rüüstas mais 1155 Kirikuriigi territooriumi, mistõttu paavst ekskommunitseeris ta ja otsis abi keisrilt. Bütsantsi keiser Manuel I saatis saadikud paavsti juurde, et sõlmida sõjalist liitu Guglielmo vastu, kes ohustas ka Bütsantsi valdusi Lõuna-Itaalias.

Kuna keiser ei korraldanud sõjakäiku Sitsiilia vastu ja Guglielmo I vallutas Brindisi, sõlmis paavst temaga 18. juunil 1156 Benevento rahulepingu. Paavst tunnustas Guglielmot Sitsiilia kuningana, kes lubas omakorda kaitsta paavsti valdusi.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise kuningas Henry II saatis pärast enda kroonimist Hadrianus IV juurde delegatsiooni, mida juhtis Lisieux' piiskop Arnold. Paavst avaldas 1155 bulla "Laudabiliter", millega andis Iirimaa Henry II jurisdiktsiooni alla. Mitmed ajaloolased (Paul Scheffer-Boichorst, Felix Liebermann, jt.) on bulla autorluses kahelnud.

Paavst kinnitas 1157 Aberdeeni piiskopkonna valdused.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV saatis kardinal Boso Breakspear'i legaadina Portugali.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV tervitas Prantsusmaa ja Inglismaa vahel 4. novembril 1158 sõlmitud Gisorsi rahulepingut.

Ta saatis 18. jaanuaril 1159 Prantsusmaa kuningale Louis VII kirja "Satis laudabiliter", milles tunnustas tema kavatsust laiendada kristluse piire Pürenee poolsaarel, kuid märkis, et ristisõja korraldamiseks tuleb konsulteerida ka kohalike valitsejatega.

Suhted Skandinaavia riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV oli kardinalina legaat Norras ja Rootsis.

Ta kinnitas Lundi peapiiskopkonna privileegid ja kohtus Roomas palverännakul viibinud peapiiskop Eskiliga, kelle ta kinnitas 15. jaanuaril 1157 paavstlikuks legaadiks Skandinaavias.

Rekonkista[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rekonkista

Hadrianus IV tunnustas Barcelona krahvi ja Aragóni valitseja Ramon Berenguer IV võitlust araablastega ning 24. juunil 1158 Aragónis moodustunud personaaluniooni (Aragońi Kroon).

Paavst saatis 19. juunil 1158 kirja Tarragona, Narbonne'i ja Auchi peapiiskoppidele, milles ta kutsus templirüütleid võitlema Pürenee poolsaarel uskmatutega ja andis indulgentse neile, kes abistavad finantsiliselt ja sõjaliselt templirüütleid. Ta käskis 23. juunil 1158 peapiiskoppidele saadetud kirjas ekskommunitseerida iga kristlase, kes abistab araablasi võitluses Barcelona krahvi vastu ja kehtestada araablasi abistavate kristlike valitsejate aladel interdikti.

Ta saatis 18. jaanuaril 1159 Prantsusmaa kuningale Louis VII kirja Satis laudabiliter, milles tunnustas tema kavatsust laiendada kristluse piire Pürenee poolsaarel, kuid märkis, et ristisõja korraldamiseks tuleb konsulteerida ka kohalike valitsejatega.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV siirdus vahetult pärast paavstiks saamist Viterbosse ja kehtestas märtsis 1155 Roomas interdikti, mis kehtis sama aasta ülestõusmispühadeni, kui linnas võimul olnud kommuun soostus Brescia Arnaldo (Arnold) minema kihutama. Arnaldo anti hiljem paavsti ametnike kätte ja hukati.

Kommuun pakkus Saksa kuningale Friedrich I Barbarossale Saksa-Rooma keisrikrooni, kuid kui paavst oli Friedrichi keisriks krooninud, puhkes linnas taas ülestõus. Kuna Roomat tabas ka malaariaepideemia, siis lahkus paavst linnast, siirdus Tivolisse, sealt Farfa kloostrisse ja siis Spoletosse. Ta saavutas 1157 Rooma kodanikega kokkuleppe ja võis Rooma naasta, kuid tõmbus 1158 Anagnisse.

Munklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV kinnitas 1154 bullaga "Incomprehensibilis" ja 14. mail 1157 bullaga "Religiosam uitam" Inglismaa St. Albansi kloostri privileegid. Ta andis bullaga "Effectum iusta" privileege Bylandi kloostrile.

Ta saatis 19. juunil 1158 kirja Tarragona, Narbonne'i ja Auchi peapiiskoppidele, milles ta kutsus templirüütleid võitlema Pürenee poolsaarel uskmatutega ning andis indulgentse neile, kes abistavad finantsiliselt ja sõjaliselt templirüütleid.

Ta andis 1156 vallumbrosiaani ordule privileege.

Ta kinnitas Achardi Pariisi Saint-Victori kloostri abtiks.

Ta saatis 18. aprillil 1155 bulla Czerwińsk nad Wisłą augustiini kloostri munkadele.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV-t on traditsiooniliselt seotud 3 isiku kanoniseerimisega, kuid nende kanoniseerimiste osas puuduvad ajaloolised tõendid. Ta olevat 1154 kanoniseerinud Famianuse, 1158 Rootsi Sigfridi ning 1158 Uppsala piiskopi ja Soome misjonäri Henriku.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV saatis Amelungsborni tsistertslaste kloostri munga Berno Mecklenburgi slaavlasi misjoneerima.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV määras detsembris 1155 kardinaliks Boso Breakspear'i, kes "Catholic Encyclopedia" ja Salvador Miranda andmetel oli tema lähisugulane, teistel andmetel aga oli pärit Itaaliast.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV määras 23 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius VIII. Ta ordineeris "Liber Pontificalise" andmetel 5 preestrit ja 7 diakonit.

  1. Raymond des Arènes
  2. Bonadies de Bonadie
  3. Boso Breakspear
  4. Giovanni Conti
  5. Gerardo, Santa Pudenziana kardinalpreester
  6. Giovanni, kardinaldiakon
  7. Giovanni, kardinaldiakon
  8. Gregorio, kardinaldiakon
  9. Gualterio, Albano piiskop
  10. Guglielmo Matengo
  11. Guido, Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon
  12. Guido, Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon (teine samanimeline kardinal)
  13. Jacopo, kardinalpreester
  14. Pietro di Miso
  15. Alberto di Morra (Gregorius VIII)
  16. Cinzio Papareschi
  17. Pietro, Santa Cecilia kardinalpreester
  18. Giovanni Pizzutti
  19. Ardicio Rivoltella
  20. Romano, Santa Lucia in Septisolio kardinaldiakon
  21. Simone, Subiaco kloostri abt
  22. Ubaldo, San Lorenzo in Lucina kardinalpreester
  23. Uberto, Santa Prisca kardinalpreester

Hadrianus IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abbots Langley's on mitmed Hadrianus IV seonduvad tänavanimed ja 15. juulil 2000 tähistati St. Albansis tema 900. sünniaastapäeva.

Inglismaal tegutseb Brakspear'i pruulikoda.

Ta lasi tugevdada Orvieto kindlustusi.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV suri 1. septembril 1159 Anagnis ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Tema säilmed maeti 1607 ümber.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hadrianus IV valitsemisaja tegemistest on säilinud bullad, kirjad ja muud dokumendid.

Paavsti varaseima eluloo koostas "Liber Pontificalises" kardinal Boso Breakspear. Tema elust on kirjutanud keskajal elanud ajaloolane William Newburgh'ist töös "Historia rerum Anglicarum", samuti kroonik Otto Freisingist "Gesta Frederici I-s". Hilisemad elulood on koostanud Bernardus Guidonis ja Bartolomeo Platina.

Paavsti tegemisi on kajastanud tolleaegsed kroonikud Saxo Grammaticus, Godefridus Viterbiensis, Giraldus Cambrensis ja Matthieu Pariisist.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Martha Edith Almedingen: The English Pope. London, 1925.
  • Brenda Bolton, Anne Duggan: Adrian IV, the English Pope, 1154–1159: Studies and Texts, Ashgate Publishing, Ltd., 2003.
  • Clive W. Clark: Abbots Langley Then 1760–1960. ISBN 0-953-14730-4
  • Anna Eggers: Die Urkunde Papst Hadrians IV. für König Heinrich II. von England über die Besetzung Irlands. Berlin, 1922.
  • A. Ferguson: The Bull of Hadrian IV and the Northern Marches. "Scottish Gaelic studies" 6, 1947: 58-88.
  • Hans Goetting: Das Privileg Hadrians IV. für Fischbeck als Spezialfall der Papstdiplomatik und die Frage der Exemption des Stiftes. "Niedersächsisches Jahrbuch für Landesgeschichte" 20 (1947/1948): 11-46.
  • Hans Goetting: Zur Echtheitsfrage des Privilegs Hadrians IV. für Fischbeck und seiner Sepulturformel. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 9, 1952: 183-188.
  • Jeffrey Lance Heady: Adrian IV: the pontifical pragmatist. A biography of the only english pope. Louisville, 1975.
  • Rudolf Hiestand: Das feierliche Privileg Hadrians IV. für das Kanonissenstift Fischbeck vom 11. Mai 1158. Zugleich ein Beitrag zur Fälschungsproblematik von Papsturkunden aus der Mitte des 12. Jahrhunderts. "Archiv für Diplomatik" 41, 1995: 73-104.
  • Norbert Höing: Der angebliche Briefwechsel Papst Hadrians IV. und Kaiser Friedrichs I. "Archiv für Diplomatik" 3, 1957: 162–206.
  • Peter Johanek: Ein Mandat Papst Hadrians IV für die Mönche von Seeon und die Ordensreform in der Kirchenprovinz Salzburg. "Studien und Mitteilungen zur Geschichte des Benediktinerordens und seiner Zweige" 83, 1972: 162-175.
  • Arne Odd Johnsen: Studier vedrørende kardinal Nicholas Brekespears legasjon til Norden. Oslo, 1945.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • P. J. Knopke: Frederick Barbarossa's conflict with the papacy. Washington, 1939.
  • Peter Landau: Hadrians IV. Dekretale "Dignum est" (X.4.9.1.) und die Eheschliessung Unreifer in der Diskussion von Kanonisten und Theologen des 12. und 13. Jahrhunderts. G. Forchielli-A.M. Stickler, "Collectanea Stephan Kuttner". Bologna 1967: 511–553.
  • Michele Maccarone: Papato e Impero. Dalla elezione di Federico I alla morte di Adriano IV. Roma, 1959.
  • John Duncan Mackie: Pope Adrian IV: The Lothian Essay. Oxford, 1907.
  • Horace Kinder Mann: Nicholas Breakspear. Hadrian IV., the only English Pope. London, 1914.
  • William McLoughlin: Pope Adrian IV, a friend of Ireland. 1906.
  • Max-Josef Midunsky: Diplomatische Untersuchungen zum Urkundenwesen des Papstes Hadrian IV. 1154–1159. Breslau, 1934.
  • Max-Josef Midunsky: Die Urkunde Papst Hadrians IV. für das Bistum Breslau vom Jahre 1155. "Zeitschrift des Vereins für Geschichte", 1936.
  • Reginald Lane Poole: Two Unpublished Letters of Hadrian IV. "The English Historical Review" 17, 1902: 701-706.
  • Richard Raby: Pope Adrian the Fourth, an Historical Sketch. 1849.
  • Peter Rassow: Honor Imperii. Die neue Politik Friedrich Barbarossas. 1940.
  • Gerhoch Reichersbergist: Letter to Pope Hadrian about the Novelties of the Day. Toronto, 1974.
  • John Gordon Rowe: Hadrian IV, the Byzantine Empire, and the Latin Orient. T. A. Sandquist-M. R. Powicke, "Essays in Medieval History Presented to Bertie Wilkinson". Toronto, 1969: 3–16.
  • Heinrich Schrörs: Untersuchungen zu dem Streite Kaiser Friedrichs I. mit Papst Hadrian. IV. (1157–59). Freiburg, 1916.
  • Wilhelm Schulte: Die Protektionsbulle des Papstes Hadrian IV. für die Breslauer Kirche. "Zeitschrift des Vereins für Geschichte (und Alterthum) Schlesiens" 29, 1895: 58-112.
  • Richard William Southern: Pope Hadrian IV. R.W. Southern, "Medieval Humanism and Other Studies", Oxford 1984: 234–252.
  • Odilio Stark: Papst Hadrian IV. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 31, 1910: 614-625.
  • Claudia Zey: Zum päpstlichen Legatenwesen im 12. Jahrhundert: Der Einfluß von eigener Legationspraxis auf die Legatenpolitik der Päpste am Beispiel Paschalis' II., Lucius' II. und Hadrians IV. E.-D. Hehl, "Das Papsttum in der Welt des 12. Jahrhunderts". Stuttgart, 2002: 243-262.
  • Alfred Henry Tarleton: Nicholas Breakspear, Englishman and Pope. London, 1896.
  • Oliver Joseph Thatcher: Studies concerning Adrian IV. Chicago, 1903.
  • Walter Ullmann: Cardinal Roland and Besançon. "Miscellanea Historiae Pontificiae" 18, 1954: 107–125.
  • Walter Ullmann: The Pontificate of Adrian IV. "The Cambridge Historical Journal" 11, 1955: 233–252.
  • Stefan Weiß: Die Urkunden der päpstlichen Legaten von Leo IX. bis Coelestin III. (1049-1198). Köln-Weimar-Wien 1995.
Eelnev:
Anastasius IV
Rooma paavst
11541159
Järgnev:
Aleksander III