Martinus V

Allikas: Vikipeedia
Martinus V
Pisanello, copia da Ritratto di Martino V (Galleria Colonna).jpg

Sünninimi Oddone Colonna
Valitsemisaja algus 11. november 1417
Valitsemisaja lõpp 20. veebruar 1431
Eelkäija Gregorius XII
Järeltulija Eugenius IV
Sünnikuupäev 20. veebruar ? 1368
Sünnikoht Genazzano
Surmakuupäev 20. veebruar 1431
Surmakoht Rooma

Martinus V (Oddone Colonna või Odo Colonna, 136820. veebruar 1431) oli paavst 14171431. Ta oli 206. paavst.

Oddone Colonna sündis Genazzanos 1368, kuid tema sünnikuupäeva kohta puuduvad kindlad andmed. Mõni teatmik on selleks pakkunud 20. veebruari.

Oddone Colonna oli 5-lapselises peres 4 laps. Tema isa oli aadlik Agapito Colonna, kelle suguvõsast oli Salvador Miranda andmetel seni pärinenud 7 kardinali. Oma ema Caterina Conti kaudu oli hilisem paavst seotud teise mõjuka suguvõsaga, kust olid pärinenud paavstid Innocentius III ja Gregorius IX.

Colonna õppis Pavia ülikoolis ja Perugia ülikoolis õigusteadust. Ta ordineeriti alamdiakoniks. Colonna lahkus 1408 paavst Gregorius XII teenistusest ja oli edaspidi seotud Pisa kuuriaga. Ta osales Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul ja 2 konklaavil 1406–1417. Ta osales 1409 vastupaavst Aleksander V ja 1410 vastupaavst Johannes XXIII valimisel.

Teda hinnati tema õpetatuse, mõõdukuse, õigluse ja äriliste võimete pärast.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V vapp

1417. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstanzi Kaufhaus. Selles hoones valiti 1417 paavstiks Martinus V.

Martinus V valiti paavstiks Saksamaal peetud Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul 11. novembril 1417 hommikul kella 10 paiku Konstanzi Kaufhausis, ordineeriti 12. novembril diakoniks, 13. novembril preestriks, 14. novembril piiskopiks ja krooniti 21. Novembril kardinal Rinaldo Brancaccio poolt. Martinus V võttis nime püha Martini järgi, kelle mälestuspäeval ta paavstiks valiti. Tema paavstiksvalimise oli ette ennustanud Reute püha Elizabeth.

8.–11. novembrini 1417 toimunud konklaavil osales 23 kardinali ja 5 rahvuse esindajad. 1414 Konstanzis kokku tulnud oikumeeniline kirikukogu oli tagandanud ametist vastupaavstid Benedictus XIII ja Johannes XXIII ning tunnustanud Gregorius XII tagasiastumist. Uue paavsti valimine venis kaks aastat valimisprotseduuride täpsustamise tõttu.

1417 konklaavil osalenud kardinalid

  1. Alamanno Adimari
  2. Pierre d'Ailly
  3. Jean Allarmet de Brogny
  4. Angelo d'Anna de Sommariva
  5. Angelo Barbarigo
  6. Rinaldo Brancaccio
  7. Tommaso Brancaccio
  8. Branda Castiglione
  9. Antonio de Challant
  10. Oddone Colonna
  11. Gabriele Condulmer
  12. Lucido de' Conti
  13. Antonio Correr
  14. Simon de Cramaud
  15. Giovanni Dominici
  16. Pedro Fernández de Frías
  17. Guillaume Fillastre
  18. Ludovico de Flisco
  19. Pierre de Foix
  20. Francesco Lando
  21. Giordano Orsini
  22. Antonio Panciera
  23. Amedeo de Saluzzo

Suur skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur skisma

Martinus V valimisega paavstiks lõppes suur skisma. Vastupaavst Johannes XXIII tunnustas uue paavsti valimise järel oma tagandamist ja vastukaaluks pühitses Martinus V ta oma esimesel konsistooriumil 1419 kardinaliks. Vastupaavst Benedictus XIII ei tunnustanud vaatamata varasematele lubadustele oikumeenilise kirikukogu otsust ja teda ei võetud kiriku osadusse.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V sõlmis 1418 konkordaadid Saksamaaga, Prantsusmaaga, Kastiiliaga, Itaalia riikidega ja Inglismaaga. Ta taastas Prantsusmaal skisma ajal tühistatud privileegid. Saja-aastases sõja lõpetamiseks läkitas Martinus V oma saadikud Inglismaa ja Prantsusmaa õukondadesse. Augustis 1426 sõlmis ta konkordaadi Prantsusmaaga ja määras Guillaume Fillastre legaadiks Prantsusmaale.

Martinus V korraldas 13. mail 1418 ja 1. septembril 1420 vaherahu sõlmimist Poola ja Saksa ordu vahel [1].

Martinus V tunnustas Napoli kuningannana Giovanna II-t, millega saavutas Napoli vägede väljatõmbumise Kirikuriigist.

Ta andis Kristuse Rüütlite rüütliordu suurmeistrile täieliku jurisdiktsiooni koos õigusega presenteerida benefiitse ja kehtestada kiriku poolt kogutavaid makse eurooplaste poolt avastatud aladelt.

Martinus V ja Eesti [2][muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V andis Tallinnale loa linnakooli asutamiseks.

29. augustil 1422 tutvustas Martinus V Riia peapiiskopile ja Liivi ordu ordumeistrile Jan Husi vaadete põhijooni. 1. juulil 1426 andis paavst otsuse, et ilmikutele tuleb armulaua sakramenti anda vaid oblaadina.

15. detsembril 1423 keelustas paavst birgitiinide kloostrites topeltkonvendid.

20. veebruaril 1424 korraldati Martinus V otsuse alusel ümber Saksa ordu alade kohtukorraldus.

23. detsembril 1424 saatis Tartu piiskop paavsti juurde kaks toomhärrat koos kingitustega.

Erik VII teatas 18. augustil 1425, et ta võttis paavsti korralduse alusel Saare-Lääne piiskopkonna oma kaitse alla.

Martinus V sätestas 27. septembril 1425 Pirita kloostri ennistamise (redintegratio).

Mais 1426 saatis Tartu piiskop seoses Tallinna pärast käiva tüliga paavsti juurde vastava teatise.

30. detsembril 1426 saatis Martinus V kirja Leedu suurvürstile Vytautasele, milles nõudis Riia peapiiskopkonnale turvalisuse tagamist.

Riia peapiiskop saatis 1427 paavstile palvekirja pärusläänide andmise osas.

29. augustil 1428 andis Martinus V Tartu piiskopile Dietrich Reslerile käsu otsustada oma mõisast jõuga väja aetud Peter Salza poolt Riia peapiiskop Henning Scharpenbergi vastu esitatud kaebekirja asjus.

Riia toomkapiitli prokuraator Johann von Löwen teatas 15. juulil 1429 Arnold Brinkele, et paavst on koostanud bulla, millega Brinke määratakse Riia praostiks, kuid bullat pole veel avaldatud.

Riia peapiiskopkonna ja Saksa ordu vaheline vaidlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia toomkapiitel saatis 14. jaanuaril 1423 paavstile palvekirja, milles sooviti tühistada Bonifatius IX poolt 1394 ja 1397 langetatud otsused. Ordumeister saatis 25. aprillil 1423 paavstile palvekirja, milles soovis, et paavst jätaks oma eelkäija otsused tühistamata. Augustis 1423 kinnitas Saksa ordu kõrgmeister paavstile, et Bonifatius IX kõrvaldas oma otsustega Liivimaal vaenu ja soovis, et paavst määraks Saare-Lääne piiskopiks ordule vastuvõetavama isiku. Riia peapiiskop saatis paavstile taas palvekirja, mille alusel Martinus V tühistas 22. detsembril 1423 Bonifatius IX otsused Saksa ordu volituste kohta Riia peapiiskopkonnas, kuid jättis tühistamata otsuse, mille järgi pidid Riia peapiiskopkonna ametnikud kandma Saksa ordu ordurüüd (habitus).

Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf soovis 25. juunil 1424 ühelt kardinalilt, et ta mõjutaks paavsti, et määrata Riia peapiiskopiks Kuramaa piiskoppi, kuid paavst teatas, et ei kavatse Kuramaa piiskoppi Riia peapiiskopiks määrata. 12. mail 1425 kardinal Louis Alemanile ja Tartu piiskopile saadetud kirjas nõudis paavst Riia vabastamist ordule antud vannetest. 13. novembril 1426 otsustas paavst, et Riia kirikuametites tuleb järgida Augustinuse reegleid.

Saksa kuningas Sigismund saatis 18. novembril 1428 paavstile avalduse, milles soovis paavsti lõpetada Riias tülid seoses Saksa ordu ordurüü kandmisega. Samas asjas esitasid paavstile palvekirjad Baieri hertsog Ludwig VII, tema vennad ja Trieri peapiiskop.

Saksa ordu kõrgmeister Paul von Rusdorf soovis paavstilt aprillis 1429 Riia toomkapiitli korraldust Augustinuse reeglite osas muuta vastavaks Saksa ordu reeglitele.

Martinus V andis 9. detsembril 1428 Riia juhtumi uurida kardinal Louis Alemanile ja kardinal Giordano Orsinile. Paavst nõudis Saksa ordult rohkem raha.

4. augustil 1429 teatas Saksa Ordu ülemprokuraator Caspar Wandofen Saksa ordu kõrgmeistrile, et ta kõneles paavstiga Castel Supinos Riia juhtumist, kuid paavst vastanud talle:

Per animam meam, vos habetis plures adulatores, quam amatores, vade!

[(Jätke) mu hing (rahule), teil on rohkem pugejaid kui armastajaid, minge!]

Wandofen teatas 23. augustil 1429 Saksa ordu kõrgmeistrile et kardinal Aleman oli paavsti juurde saabunud ja asi jääb kuni oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseni lahendamata. 10. jaanuaril 1430 teatas Wandofen, et paavsti otsuse aluse peavad Riia toomhärrad ordurüüd edasi vastu võtma.

Martinus V nõudis 6. augustil 1430 Saksa ordu kõrgmeistrilt, et seoses Saare-Lääne piiskopi Christian Kubandi eemalviibimisega tuleb tema alad anda üle Tartu dekaanile Johann Schuttele, Saksa ordu poolt tekitatud kahju tuleb heastada ja vangistatud toomhärra Ludolf Grove vabastada.

1430 olid nii Saksa ordu kui ordu ülemprokuraator paavsti juures ebasoosingus, kuna Kuband oli ordu vastu esitanud süüdistused. Martinus V andis Saksa ordule korralduse tagastada ordu poolt Saare-Lääne piiskopkonnas vallutatud mõisad Saare-Lääne piiskopile.

Andreas Patkuli määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riia vaimulik Andreas Patkul palus 23. jaanuaril 1424 paavsti, et paavst soosiks tema määramist Riia toomhärraks. 5. veebruaril 1424 saatis Saksa ordu kõrgmeister paavstile Patkuli asjus palvekirja, mille soovis Patkuli määramise toomhärraks tühistada.

Haridusalased otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V kohustas 7. mail 1421 Riia peapiiskoppi tegelema Tallinna toomkooli asjus.

Ta lubas 13. juunil 1422 Saksa ordu liikmetel pühenduda õigusalastele õpingutele ja omandada teaduskraade.

6. jaanuaril 1424 saatis Tallinna raad paavstile kirja, milles kirjeldati kooli ülalpidamisega kaasnevaid raskusi.

17. juulil 1424 lubas Martinus V rajada Tallinnasse linnakooli (selle bulla koopiat kavatseti 1993 kinkida Johannes Paulus II-le).

1425 andis Martinus V Tallinna skolastiku Henning Bekemanni kooli rajamise asjas käiva protsessi lahendada audiitorile.

Privileegid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V kinnitas 27. jaanuaril 1418 Tallinna kirikute privileegid. Ta kinnitas 22. aprillil 1418 Tallinna Mihkli nunnakloostri privileegid.

16. oktoobril 1424 andis paavst Riia Maarja-Magdaleena tsistertslaste nunnakloostile indulgentse.

Martinus V lubas 1430 kõikidele, kes Riia Maarja-Magdaleena kloostri kirikut teatud kirikupühadel külastavad, patukustutuse 3 aastaks.

Piiskoppide määramised [3][muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V määras 11. juulil 1418 Riia peapiiskopiks Johannes VI Ambundi ja 13. oktoobril 1424 Henning Scharpenbergi.

Ta kinnitas Tallinna kapiitli otsuse alusel 8. aprillil 1418 Tallinna piiskopiks Arnold Stoltevoeti ja 20. novembril 1419 määras ametisse Heinrich Uexkülli.

Ta määras Saare-Lääne piiskopiks 8. jaanuaril 1420 Kaspar Schuwenflugi ja 5. septembril 1423 oma pihiisa Christian Kubandi.[4]

Ta määras Kuramaa piiskopi Spoleto kuberneriks ja Saare-Lääne piiskopi Kubandi 1430 legaadiks Nürnbergi riigipäeval.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V liikus Konstanzist Rooma läbi Berni, Genfi, Mantova, Firenze ja saabus 28. septembril 1420 Rooma. Oma ametiajal reorganiseeris Martinus V Kirikuriigi ametkonna. Ta reformis 20. märtsil 1418 Kirikuriigi maksusüsteemi, samuti kinnitas ta paavsti nõudeid tuludele vakantsetelt ametikohtadelt.

Paavsti vägi purustas 2. juunil 1424 L'Aquila all peetud lahingus Braccio da Montone väe, keda paavst oli varem tunnustanud Perugia isandana. Montone sai selles lahingus surmavalt haavata ja pärast tema surma lasi paavst ta matta pühitsemata mulda.

1429 lasi Martinus V suruda maha ülestõusu Bolognas.

Martinus V oli 1423 raskesti haige. Augustis 1424 lahkus paavst katku tõttu Roomast. Suvel 1429 lahkus ta taas katku tõttu Roomast, viibides Anagnis, siis Castel Supinos, Ferentinos ja siirdus 16. septembril 1429 Genazzanosse.

Oikumeenilised kirikukogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V sulges 22. aprillil 1418 Konstanzis oikumeenilise kirikukogu. Oma 10. mail 1418 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga keelustas ta paavstide apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.

22. septembril 1423 kutsuti Pavias paavsti korraldusel kokku kirikukogu, kuid Pavias puhkenud katku tõttu viisid paavsti legaadid selle üle Sienasse. Kuna paavst ei osalenud sellel kirikukogul, määras ta 1424 oikumeenilise kirikukogu toimumiskohaks Baseli, kuhu see pidi 1431 kogunema. 1. veebruaril 1431 nimetas Martinus V kardinal Giuliano Cesarini oikumeenilise kirikukogu eesistujaks.

Martinus V soovis pidada oikumeenilist kirikukogu Konstantinoopolis, millel oleks toimunud taasühinemine 1054 Roomast lahku löönud kreeka-katoliku kirikuga.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V reorganiseeris kuuria, mille käigus pühitses ta ametisse Avignoni kuuriast tulnud ametnikke. 26. veebruaril 1418 sätestas ta paavstile kuuluvana õiguse kollatsioneerida benefiitse, kuid loobus 20. märtsil 1418 paavsti õigusest benefiitsidele vakantsetelt ametikohtadelt. 16. mail 1425 avaldatud konstitutsiooniga soovis ta parandada kuuria ametkonna elustiili ja nõudis prelaatide resideerumist neile määratud piiskopkondades.

Martinus V ei saavutanud Inglismaa kuningale kuulunud privileegide kaotamist, millega Inglismaa valitseja võis peatada paavsti poolt määratud ametnike asumise vakantsetele ametikohtadele.

1422 sätestas ta Rota Romana audiitorite tegevuse.

Ta ei tunnustanud 1423 Rudolph Diepholzi valimist Utrechti piiskopiks ja lahendas Augsburgis tekkinud vaidluse piiskopi õiguslikkuse osas.

1424 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.

Ta sätestas apostelliku sündiku tegevuse.

Ta kuulutas Alam-Austrias välja kirikureformi.

Apostellikus konstitutsioonis 'In Apostolicae' sätestas ta abbreviaatorite tegevuse.

Augustiinlased

Ta tunnustas Windesheimi augustiinlaste kloostri konstitutsiooni.

Benediktlased

Ta andis Rooma San Paolo fuori le Mura basiilika benediktlastele Monte Cassino kongregatsiooni käsutusse.

Birgitiinid

Ta tunnustas birgitiinide konstitutsiooni ja 1418 Inglismaal Syoni kloostri rajamist.

Boni Homines kongregatsioon

Ta tunnustas Portugali Boni Hominesi kongregatsiooni tegevust.

Frantsisklased

14. novembril 1418 ja 7. aprillil 1426 lubas ta frantsiskaanidel asuda fratitselli liikumise poolt mahajäetud kloostritesse.

Ta ühendas frantsiskaani konventuaalid ja observandid, kelle üldkapiitel peeti 1430 Assisis.

Serviidid

Ta tunnustas 1420 serviidi tertsiaaride ordut.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V mõistis 1418 apostellikus konstitutsioonis 'Quod antidota' hukka eksekvatuuri.

1423. aastat tähistati juubeliaastana, mille puhul avas paavst palveränduritele Rooma Peetri kiriku ukse.

1427 kohtus ta Siena Bernardinoga, kelle tegevuse ta esmalt keelustas, kuni selle vastavus kiriku normidega kontrolliti järgi, seejärel määras ta Bernardino Siena piiskopiks ja tunnustas kirikus Jeesuse Pühima Nime austamist.

1430 käskis ta püha Monica reliikviad tuua Rooma.

Ta lubas Jeesuse Ihu pühal pidada protsessioone.

Ta sätestas 10 võimalust ekskommunikatsiooni langetamiseks.

Ta lubas kohalikul vaimulikul anda indulgentse neile, kes siirduvad palverännakule püha Winefride kaevu juurde Inglismaal.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V mõistis hukka hussiitide tegevuse ja kuulutas 1. märtsil 1420 ristisõja Jan Husi järgijate vastu.

Ta ei tunnustanud fratitselli liikumist, mille kloostrid lubati hõivata teiste ordude liikmetel. 7. juunil 1427 käskis ta Porto piiskoppi tegutseda fratitselli liikumise vastu.

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V keelas alla 12-aastaste juudi laste vägivaldse ristimise.

1418 saatsid Forlì juudid tema juurde delegatsiooni, paludes tühistada vastupaavst Benedictus XIII poolt sätestatud juutidevastased meetmed.

3. juunil 1425 avaldatud bullas 'Sedes apostolica' kohustas paavst kandma juute erilist tunnusmärki.

Nürnbergi Sebalduse kanoniseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V kanoniseeris 26. märtsil 1425 Nürnbergi Sebalduse.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V andis oma suguvõsa liikmetele privileege ja kinkis neile suuri maavaldusi Kirikuriigis

Ta määras oma venna Lorenzo Onofrio poja Prospero Colonna kardinaliks.

Lorenzo tütar Anna abiellus 1419 Bari hertsogi ja Taranto vürsti Gianantonio I Orsiniga.

Lorenzo tütar Caterina abiellus 1424 Montefeltro krahvi Guidantonio I Montefeltroga.

Tema õde Paola Colonna oli abiellunud Gherardo Leonardo d’Appianoga. Nende poeg Jacopo d’Appiano abiellus 1423 Lavagna krahvi tütre Donella Fieschiga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius IV.

Gherardo tütar Violante abiellus 1420 Camerino valitseja Rodolfo da Varanoga.

Gherardo tütar Polissena abiellus 1423 Giberto Pio di Carpiga.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V pühitses oma ametiajal 17 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 sakslane, 1 inglane ja 1 vaimulik Küproselt. Ta määras kardinaliks endise vastupaavsti Johannes XXIII. Ta oli ka esimene paavst, kes pühitses kardinale, avaldamata nende nimesid, kuid erinevalt in pectore pühitsemisest olid nende nimed teada kardinalide kolleegiumile. Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsuse alusel tõstis ta samal ajal tegutsevate kardinalide maksimaalarvu 24-ni, kuid sellest nõudest ei peetud hiljem kinni.

  1. konsistoorium 23. juuni 1419
    1. Baldassare Cossa (endine vastupaavst Johannes XXIII)
  2. konsistoorium 23. juuli 1423
    1. Domenico Capranica
    2. Domingo Ram i Lanaja
  3. konsistoorium 24. mai 1426
    1. Niccola Albergati
    2. Louis Aleman
    3. Henry Beaufort
    4. Johann von Bucka
    5. Antonio Casini
    6. Juan de Cervantes
    7. Giuliano Cesarini
    8. Prospero Colonna
    9. Hugues de Lusignan
    10. Raimond Mairose
    11. Ardicino della Porta
    12. Jean de la Rochetaillée
  4. konsistoorium 8. november 1430
    1. Juan Casanova
    2. Guillaume Ragenel de Montfort

Martinus V kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rostocki ülikooli zoloogiainstituudi hoone. Martinus V rajas Rostocki ülikooli.

Martinus V lasi rekonstrueerida Lateraani basiilika ja käskis 1419 taastada Forlì katedraali.

1418 sätestas ta tsensuuri tingimused ja mõistis hukka ülikoolide intellektuaalsed vabadused. Ta rajas 13. veebruaril 1419 Rostocki ülikooli ja andis 1427 sellele privileegi, mille alusel võis rektor koos doktoritega anda teaduskraadi vastu ülikooli kantsleri tahtmist. 9. detsembril 1425 rajas ta Leuveni ülikooli. Ta toetas Bologna ülikooli ja 1422 Salamanca ülikooli tegevust. 17. detsembril 1421 tunnustas ta Montpellier' ülikoolis teoloogiateaduskonna tegevust.

17. juulil 1424 lubas ta rajada Tallinnasse linnakooli. Ta tunnustas 1426 Perugias San Girolamo kolleegiumi asutamist.

Kunstnik Pisanello on paavsti kujutanud maalil.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Martinus V suri 20. veebruaril 1431 Roomas ajurabandusse ja maeti Lateraani basiilikasse. 1853 maeti ta säilmed samas basiilikas ümber.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  3. Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
  4. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten kd.7.".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Giovanni Annibaldi: L'azione repressiva di Martino V contro i ribelli di Jesi e i fraticelli di Maiolati, Masaccio e Mergo. "Picenum Seraphicum" 11, 1974: 405–430.
  • François Baix: Recherches sur les clercs de la Chambre Apostolique sous le pontificat de Martin V (1417–1431). "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome" 2, 1922: 143–159.
  • François Baix: La Chambre apostolique et les "libri annatarum" de Martin V (1417–1431). II. Bruxelles-Rome, 1947–60.
  • E. M. Bedont: La bolla "Sedis apostolicae" di Martino V e i laici dei Servi di Maria. "Studi Storici dell'Ordine dei Servi di Maria", 28, 1978: 273–301.
  • Paul Bonenfant: La persistance des souvenirs lotharingiens. A propos d'une supplique brabançonne au pape Martin V. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 27, 1952: 53–64.
  • Walter Brandmüller: Der Übergang vom Pontifikat Martins V. zu Eugen IV. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 47, 1967: 596–629.
  • Remigius Bäumer: Das Verbot der Konzilsappellation Martins V. in Konstanz. A. Franzen – W. Müller, "Das Konzil von Konstanz", Freiburg-Basel-Wien, 1964: 187–213.
  • C. Gamberini di Scarfea: Un inedito bolognino d'oro battuto in Bologna al nome di Martino V (1417/31) negli ultimi anni del suo pontificato. "La Numismatica" 9, 1978: 225.
  • Antonio Casamassa: L'autore di un preteso discorso di Martino V. "Miscellanea Pio Paschini" 2, 1949: 109–125.
  • Maria Chiabò: Alle origini della nuova Roma: Martino V (1417–1431). "Atti del convegno Roma, 2 – 5 marzo 1992". Roma, 1992.
  • Cirocco: Vita di Martino V. Foligno, 1628.
  • Felice Contelori: Martini V vita ex legitimis documentis collecta. Roma, 1641.
  • Anna Maria Corbo: Martino V, Eugenio IV e la ricostituzione dell'archivio papale dopo Costanza. "Rassegna degli Archivi di Stato" 28, 1968: 37–102.
  • Anna Maria Corbo: Artisti e artigiani in Roma al tempo di Martino V e di Eugenio IV. Roma, 1969.
  • Richard Garfield Davies: Martin V and the English Episcopate. With particular Reference to his Campaign for the Repeal of the Statute of Provisors. "The English Historical Review" 92, 1977: 309–344.
  • Hyacinthus D'Agostino: Bulla Martini V pro antiquo conventu O. F. M. Frisiae prope Anxanum, 1424. "Archivum franciscanum historicum" 16, 1923: 257–260.
  • Marc Dykmans: D'Avignon à Rome. Martin V et le cortège apostolique. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 39, 1968: 203–310.
  • Marc Dykmans: L'Agapito Colonna, père du pape Martin V. "Revue d'Histoire Ecclésiastique", 71, 1976: 418–427.
  • Marc Dykmans: Le sacre de Martin V. M. Dykmans, "Le cérémonial papal de la fin du Moyen Âge à la Renaissance", III, Bruxelles-Rome 1983: 462–73.
  • Arnold Esch, Doris Esch: Die Grabplatte Martins V. und andere Importstücke in den römischen Zollregistern der Frührenaissance. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte", 17, 1978: 209–217.
  • Konrad Eubel: Die päpstlichen Provisionen auf deutsche Abteien während des Schismas und des Pontificats von Martin V. (1378–1431). "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 15, 1894: 71–90, 232–244.
  • José María Fernández Catón: Indice-regesto de los documentos pontificios hasta Martín V pertenecientes al archivo del real convento de San Marcos de León, de la orden de Santiago. "Archivos leoneses" 13, 1959: 353–396; "Archivos leoneses" 22, 1968: 136–150.
  • Karl August Fink: Eine Straßburger Kollektorie aus dem Pontifikat Martins V. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 22, 1930–31: 182–226.
  • Karl August Fink: Martin V und Bologna. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 23, 1931–1932: 182–217.
  • Karl August Fink: Die politische Korrespondenz Martins V nach den Brevenregistern. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 26, 1935–1936: 172–244.
  • Karl August Fink: Martin V. und Aragon. Leipzig, 1938.
  • Raymonde Foreville: À propos d'un "oraculum vive vocis" de Martin V en 1420. "Archivum Latinitatis Medii Aevi", 25, 1955: 29–39.
  • Lodovico Frati: Papa Martino V e il "Diario" di Cambio Cantelmi. "Archivio storico italiano" 48, 1911: 117–136.
  • Bernhard Fromme: Die Wahl des Papstes Martin V. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 10, 1896: 133–162.
  • Franz Xaver Funk: Martino V und das Konzil zu Konstanz. "Theologische Quartalschrift" LXX Tübingen, 1888: 451–465.
  • Pierre Gasnault: Une supplique originale de l'Abbaye de Cluny approuvée par Martin V. "Revue Mabillon" 51, 1961: 325–328.
  • José Goñi Gaztambide: Recompensas de Martín V a sus electores españoles. "Hispania sacra" 11, 1958: 259–267.
  • Ephraim Gotthelf Gersdorf: Indulgenzbrief des Papstes Martin V. vom 14. Juli 1423 für die Kollegiatstiftskirche zu St. Georgen in Altenburg. Mit einer geschichtlichen Einleitung. "Mitteilungen der Geschichts- und Altertumsforschenden Gesellschaft des Osterlandes" 1, 1–2 (1841/44): 80–83.
  • Emil Göller: Die Päpstliche Pönitentiarie von ihrem Ursprung bis zu ihrer Umgestaltung unter Pius V. Roma, 1907.
  • Johannes Haller: England und Rom unter Martin V. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 8, 1905: 249–304.
  • Margaret M. Harvey: Martin V and Henry V. "Archivum Historiae Pontificiae" 24, 1986: 49–70.
  • Margaret M. Harvey: The Benefice as Property: An Aspect of Anglo-Papal Relation During the Pontificate of Martin V. (1471–31). "Studies in church history" 24, 1987: 161–173.
  • Joseph Jordan: La visite du pape Martin V. – L'empereur Frédéric III à Fribourg en octobre 1442. – La mémorable visite du duc d'Austriche Albert VI. "La Liberté (Fribourg)" 87, 1957: 118, 129, 133, 135.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Ruth W. Kennedy: The Contribution of Martin V. to the Rebuilding of Rome, 1420–1431. "The Renaissance reconsidered. A Symposion", Northampton/Mass. 1964: 27–52.
  • Johann Christian Lager: Bulle Martin V. betreffend die Abhaltung von Provinzial-Capiteln der Benedictiner in Sachen der Reform. Reformstatuten des Provinzial-Capitels in St. Maximin im Jahre 1422. "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 15, 1894: 95–111.
  • Ridolfo Lanciani: Il patrimonio della famiglia Colonna al tempo di Martino V. "Archivio della R. Società Romana di Storia Patria" 20, 1897: 369–449.
  • Marie-Hyacinthe Laurent: L'activité d'Andre Chrysobergés, O.P. sous le pontificat de Martin V: 1418 – 1431; etude et documents. "Echos d'Orient" 34, 1935: 414–438.
  • Vitalien Laurent: Les Préliminaires du concile de Florence. Les Neuf articles du pape Martin V. et la réponse inédite du patriarche de Constantinople Joseph II (octobre 1422). "Revue des Études Byzantines" 20, 1962: 5–60.
  • Bruno Laurioux: Le "Registre de cuisine" de Jean de Bockenheim, cuisinier du pape Martin V. Mélanges de l'Ecole française de Rome. "Moyen Âge, temps modernes" 100, 1988: 709–760.
  • Maria Luisa Lombardo: La Camera Urbis. Premesse per uno studio sulla organizzazione amministrativa della città di Roma durante il pontificato di Martino V. Roma, 1970.
  • Narciso Mengozzi: Papa Martino V e il Concilio Ecumenico di Siena. Firenze, 1918.
  • Franz Miltenberger: Das Itinerarium Martins V. von Constanz bis Rom (16 Mai 1418–28 Sept. 1420). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 15, 1894: 661–664.
  • José Manuel Nieto Soria: El pontificado de Martín V y la ampliación de la soberanía real sobre la iglesia castellana (1417–1431). "En la España medieval" 17, 1994: 113–132.
  • Lisbeth Nitschmann: Die Stellung Martins V. zum deutschen Ritterorden in der preussisch-polnischen Frage von 1418 – 1424. Königsberg, 1919.
  • Barbara Nogara, Leopoldo Puncuh (Dino Puncuh), Antonetta Roncallo: Suppliche di Martino V relative alla Liguria. Genova, 1973–1977.
  • Emil von Ottenthal: Die Bullenregister Martin V. und Eugen IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung". 1, 1885: 401–589
  • Peter D. Partner: The Papal State under Martin V. London, 1958.
  • Peter D. Partner: L'Umbria durante i pontificati di Martino V e di Eugenio IV. "Storia e cultura in Umbria nell'età moderna. Atti del VII Convegno di Studi Umbri". Gubbio, Perugia 1972: 89–99.
  • Peter D. Partner: Comuni e vicariati nello Stato pontificio al tempo di Martino V. G. Chittolini, "La crisi degli ordinamenti comunali e le origini dello stato nel Rinascimento". Bologna 1979: 227–261.
  • Jürgen Petersohn: Papst Martin V. und die Versuche zur Errichtung eines Kollegiatstifts in Greifswald (1420/21). "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 687–700.
  • Pierantonio Piatti: Martino V: Genazzano, il pontefice, le idealità; studi in onore di Walter Brandmüller. Roma, 2009.
  • Leopoldo Puncuch: Suppliche di Martino V relative alla Liguria. II. Diocesi del Ponente. "Atti della Società Ligure di Storia Patria" 17, 1977: 379–505.
  • Johann Rainer: Zur Geschichte der Pfarrkirche St. Leonhard in Möllbrücke. Die Urkunde Papst Martins vom Jahr 1421. "Carinthia", 165, 1975: 179–184.
  • C. Rivera: I pontefici Martino V e Pio II nella storia aquilana. Roma, 1898.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Eine Urkunde Papst Martin V. (1420?). "Zeitschrift für Geschichte der Juden in Deutschland" 5, 1892: 382–383.
  • Walter Schenk: Eine verloren geglaubte Bulle Papst Martins V. für das Kloster Hirsau. "Zeitschrift für Württembergische Landesgeschichte" 52, 1993: 429–449.
  • Joseph Schlecht: Eine Dispensbulle Martins V. für Dr. Joh. Grünwalder. "Historisches Jahrbuch" 30, 1909: 806–809.
  • António Domingues de Sousa Costa: Leis atentatórias das Liberdades eclésiásticas e o Papa Martinho V contrário aos Concilios gerais. I. Vásquez, "Studia historico-ecclesiastica. Festgabe für Prof. Luchesius G. Spätling O.F.M". Roma, 1970: 505–592.
  • Birgit Studt: Papst Martin V. (1417–1431) und die Kirchenreform in Deutschland. Köln, 2004.
  • Giuseppe Zaoli: Papa Martino V e i bolognesi. Rapporti ecclesiastico-religiosi (anni 1416–20). "Atti e Memorie della R. Deputazione di Storia Patria per le Provincie di Romagna", IV, 2, 1912: 433–543.
  • Giuseppe Zaoli: Lo Studio bolognese e papa Martino V. "Studi e Memorie per la Storia dell'Università di Bologna" 3, 1912: 107–188.
  • Giuseppe Zaoli: Libertas Bononie e papa Martino V. Bologna, 1916: 45.
  • V. Tizzani: Del sepolcro di papa Martino V. Roma, 1867.
  • François-Charles Uginet: Le Liber Officialium de Martin V. Roma, 1975.
  • Walter Ullmann: The Recognition of St. Bridget's Rule by Martin V. "Revue Bénédictine", 72, 1957: 190–201.
  • Roberto Valentini: Lo Stato di Braccio e la guerra aquilana nella politica di Martino V (1421–24). "Archivio della R. Società Romana di Storia Patria" 52, 1929: 223–379.
  • Felix Vernet: Martin V et Bernardin de Sienne. "Université Catholique" IV, 1890: 563–94.
  • Felix Vernet: Le Pape Martin V et les Juifs. "Revue des questions historiques", LI, 1892: 373–342.
  • Z. Volta: Papa Martino V a Milano. "Archivio Storico Lombardo" 13, 1886: 837–865.
  • Paul de Vooght: L'attitude des papes Martin V. et Eugene IV à l'ègard du conciliarisme. "Irénikon" 36, 1963: 326–332.
  • Katherine Walsh: An Augustinian gift to Pope Martin V. Augustinus de Ancona's "Summa de ecclesiastica potestate" in the illuminated Codex Vat.Lat. 938. "Analecta Augustiniana" (AA), 55, 1992: 163–79; AA 55, 1992: 163–179.
  • Sabine Weiss: Die Beziehungen des Erzbistums Salzburg und seiner Eigenbistümer Gurk, Chiemsee, Seckau und Lavant zur römischen Kurie unter Papst Martin V. (1417–1431). Eine Strukturanalyse. Innsbruck, 1978.
  • Sabine Weiss: Salzburger am Hof Papst Martins V. in Rom (1420–1431). Ein Beitrag zur Erforschung deutscher Kurienaufenthalte. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 86, 1991: 53–77.
  • Sabine Weiss: Kurie und Ortskirche. Die Beziehungen zwischen Salzburg und dem päpstlichen Hof unter Martin V. (1417–1431). Tübingen, 1994.
  • Hellmut Wohl: Martin V. and the Revival of the Arts in Rome. P.A. Ramsay, "Rome in the Renaissance. The City and the Myth, Medieval & Renaissance texts & studies" 18, Binghamton, New York, 1982: 171–183.
  • Hellmut Wohl: Papal Patronage and the Language of Art: the Pontificates of Martin V, Eugene IV and Nicholas V. P. Brezzi, M. P. Lorch, "Umanesimo a Roma nel Quattrocento". Roma, 1984: 236–240.
Eelnev:
Gregorius XII
Rooma paavst
14171431
Järgnev:
Eugenius IV