Bonifatius IX

Allikas: Vikipeedia
Bonifatius IX
Sünninimi Pietro Tomacelli
Valitsemisaja algus 2. november 1389
Valitsemisaja lõpp 1. oktoober 1404
Eelkäija Urbanus VI
Järeltulija Innocentius VII
Sünnikuupäev 1350 ?
Sünnikoht Napoli
Surmakuupäev 1. oktoober 1404
Surmakoht Rooma

Bonifatius IX, ka Bonifacius IX (Pietro Tomacelli; ka Perrino Tomacelli või Pierino Tomacelli või Piero Tomacelli, 1350 ?– 1. oktoober 1404) oli paavst 1389–1404. Ta oli 203. paavst ja teine paavst suure skisma ajal.

Pietro Tomacelli sündis millalgi ajavahemikul 1350–1355, kuid tema täpne sünnikuupäev pole teada. Ta oli pärit Napoli aristokraatlikust perest Giacomo Tomacelli ja Gatrimola Filimarini pojana. Ta oli Salvador Miranda andmetel Urbanus VI sugulane.

Tomacelli õppis Napolis grammatikat, kuid tema teoloogiaalane haridus jäi puudulikuks. Ta siirdus 1381 Rooma, kus sai 21. detsembril 1381 San Giorgio kardinaldiakoniks ja mais 1385 Santa Anastasia kardinalpreestriks. 1388 sai ta Lateraani basiilika ülempreestriks.

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi oli Bonifatius IX iseloomult vastutulelik ja realistlik isiksus. Ta oli ka osav manipuleerija ja hea suhtleja, kuid pälvis taunimist simoonia harrastamisega, nii et termin "Bonifatiuse annaadid" muutus sel ajal käibefraasiks.

1389. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX vapp

Bonifatius IX valiti paavstiks hingedepäeval 2. novembril 1389 Vatikani paavstipalees, ordineeriti piiskopiks ja krooniti 9. novembril kardinal Tomasso Orsini poolt. Ta oli paavstiks saades umbes sama vana kui Innocentius III ja hiljem on selles vanuses saanud paavstiks vaid Leo X.

25. oktoobrist 2. novembrini 1389 toimunud konklaavil osales 13 kardinali. See oli ainus kord ajaloos, kus kõik konklaavil osalenud kardinalid olid pühitsetud ühe paavsti (Urbanus VI) poolt. Tomacelli valiti paavstiks kompromisskandidaadina.

1389. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Angelo Acciaioli
  2. Angelo d'Anna de Sommariva
  3. Andrea Bontempi Martini
  4. Rinaldo Brancacci
  5. Marino Bulcani
  6. Francesco Carbone
  7. Ludovico Fieschi
  8. Francesco Moricotti Prignani
  9. Poncello Orsini
  10. Tommaso Orsini
  11. Stefano Palosio
  12. Francesco Renzio
  13. Pietro Tomacelli

Suur skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur skisma

Bonifatius IX ja vastupaavst Clemens VII panid üksteist kirikuvande alla. Skisma lõpetamiseks palusid Inglismaa kuningas Richard II ja Saksa kuningas Wenzel paavstil tagasi astuda, kuid paavst keeldus. Bonifatius IX ei toetanud skisma likvideerimiseks kirikukogu vahendust ja mõistis taolised ettepanekud karmilt hukka.

1390 lubas Bonifatius IX määrata Clemensi pärast tolle tagasiastumist kardinaliks ja legaadiks. 1392 alustas paavst läbirääkimisi Prantsusmaa kuninga Charles VI-ga, keda ta suutis veenda Urbanus VI valimise õiguslikkuses. Nende kõneluste tagajärjel oli Prantsusmaa 13981403 Bonifatiuse pooldaja, kuid Sitsiilia ja Genova taandusid tema pooldajate hulgast.

22. septembril 1404 saabus vastupaavst Benedictus XIII saatkond Rooma, et pidada läbirääkimisi skisma lõpetamise osas. Põdura tervisega paavst ei pidanud seda hetke läbirääkimiste pidamiseks sobivaks. 29. septembril kohtus saatkond paavstiga, kuid kui paavst paari päeva pärast suri, kahtlustasid roomlased saadikuid paavsti tapmises. Saadikud võeti kinni ja vabastati alles pärast lunaraha maksmist.

Suhted Napoliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastupaavst Clemens VII kroonis 1. novembril 1389 Napoli kuningaks Anjou Louis’. Bonifatius IX tunnustas Napoli kuningana Carlo III poega Ladislaod, kelle ta 29. mail 1390 kroonis Gaetas kuningaks. Paavst toetas Ladislaod rahaliselt ja andis talle palgasõdureid, kelle abil suutis kuningas 1400 vallutada Napoli, mis tunnustas järgnevalt Bonifatiust õigusliku paavstina.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX toetas Saksa kuningat Wenzelit ega pooldanud tema tagandamist. Ta tunnustas tema järglast Ruprechtit 1403.

Bonifatius IX ja Eesti [1][muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX keelas 10. mail 1391 Riia peapiiskopi ja toomkapiitli palvel ekskommunikatsiooni ähvardusel Riia peapiiskopkonna piirkonnas läänide ja mõisate võõrandamise isikutele, kes ei kuulu Riia kiriku ega Riia peapiiskopkonna valitsemisalasse.

3. oktoobril 1391 Schwerini piiskopile saadetud kirjas lubas paavst rajada Riia toomkiriku ja Peetruse kiriku juurde kooli, kus oleks õpetatud vabu kunste.

21. novembril 1391 määras paavst ametisse Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonna praostid, dekaanid, koolmeistrid ja muud ametnikud.

Lübecki piiskop saatis paavstile 4. märtsil 1392 palvekirja, milles kirjeldas Saksa ordu käitumist Riias. 12. oktoobril 1392 saatis Liivi ordu ordumeister paavstile kirja, milles püüdis esitatud süüdistused ümber lükata. 29. oktoobril 1392 saatis Bonifatius IX kirja Praha peapiiskopile ja Lübecki piiskopile, milles kirjeldas olukorda Riias, kehtestas interdikti ja pani süüdlased kirikuvande alla, kuid 24. septembril 1393 vabastas nad kirikuvandest.

10. märtsil 1394 otsustas Bonifatius IX vaenuste lõpetamiseks Riia peapiiskopkonna ja Saksa ordu vahel määrata kõik ametid Riia peapiiskopkonnas Saksa ordu liikmetele, keda kohustati kandma Saksa ordu ordurüüd (habitus). 20. märtsil 1394 sätestas Bonifatius IX, et igaüks, kes valitakse Riia toomhärraks, peab saama tunnustuse Liivi ordu ordumeistrilt. Ta andis ordupreestritele korralduse vabastada kõik orduvennad ekskommunikatsioonist. 26. märtsil 1394 teatas paavst, et Liivi ordu ordumeistri prokuraator Woldemar Hafekesforden on raha ära maksnud. 1. septembril 1394 korraldas paavst Saksa ordu ja Riia peapiiskopkonnna vaheliste kohtuasjade ümbervaatamise. 7. aprillil 1397 andis Bonifatius IX korralduse, et tulevikus peab Riia peapiiskopiks saama vaid Saksa ordu liige (selle otsuse tühistas 1423 Martinus V). 25. veebruaril 1399 andis paavst Saksa ordule privileege ja indulgentse. 9. juulil 1403 tunnustas paavst Tallinna piiskopi Dietrich Tolke siirdumist Saksa ordusse.

9. septembril 1403 keelas Bonifatius IX Saksa ordu kõrgmeistril Konrad von Jungingenil juhtida sõda leedulaste vastu, mille peale Jungingen esitas 10. detsembril 1403 paavstile kaebuse.

Bonifatius IX määras 27. septembril 1393 Riia peapiiskopiks Saksa ordu liikme Johannes V von Wallenrodti ja 2. juulil 1403 Tallinna piiskopiks Dietrich Tolke.[2]

Tegevus Kirikuriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Urbanus VI surma järel oli Kirikuriigis sisepoliitiline anarhia, kuid Bonifatius IX saavutas oma valitsemisaja jooksul kontrolli kogu riigi üle. Paavsti kaks venda tagasid korda Spoletos ja Anconas. Märtsis 1392 suutis paavst kehtestada oma võimu Viterbos. Samal ajal halvenesid tema suhted Roomaga, mistõttu ta siirdus esmalt Perugiasse ja sealt Assisisse. 1398 avastatud vandenõu tõttu tühistas paavst Rooma linna vabariikliku staatuse, määrates senaatorid ise ametisse.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX lubas aastatel 1397–1403 kasutada St. Osythi kloosti abtil mitrat.

Ta saatis Salzburgi peapiiskopile Gregor Schenk von Osterwitzile palliumi.

Aleksiaanid

Bonifatius IX määratles 7. jaanuaril 1396 avaldatud bullas aleksiaanide tegevuse.

Augustiinlased

Ta andis 1395 privileege augustiinlaste Windesheimi kloostrile.

Bartolomiidid

Ta andis privileege bartolomiitidele.

Dominiiklased

Ta tunnustas 18. jaanuaril 1401 ja 27. aprillil 1402 dominiiklaste kolmandat ordut.

Frantsisklased

14. novembril 1394 andis ta frantsisklaste minoriitide omandisse Terra di Lavoro kloostri. 21. mail 1401 sätestas ta frantsisklaste Valparaiso kloostri ja 13. septembril 1403 Astorga kloostri rajamise.

Saksa ordu

Lübecki piiskop saatis paavstile 4. märtsil 1392 palvekirja, milles kirjeldas Saksa ordu käitumist Riias. Liivi ordu ordumeister püüdis esitatud süüdistused ümber lükata. 29. oktoobril 1392 kehtestas Bonifatius IX interdikti ja pani süüdlased kirikuvande alla, kuid 24. septembril 1393 vabastas nad kirikuvandest. 10. märtsil 1394 määras Bonifatius IX kõik ametid Riia peapiiskopkonnas Saksa ordu liikmetele, keda kohustati kandma Saksa ordu ordurüüd (habitus). 20. märtsil 1394 sätestas Bonifatius IX, et igaüks, kes valitakse Riia toomhärraks, peab saama tunnustuse Liivi ordu ordumeistrilt. Ta andis ordupreestritele korralduse vabastada kõik orduvennad ekskommunikatsioonist. 1. septembril 1394 korraldas paavst Saksa ordu ja Riia peapiiskopkonnna vaheliste kohtuasjade ümbervaatamise. 7. aprillil 1397 andis Bonifatius IX korralduse, et tulevikus peab Riia peapiiskopiks saama vaid Saksa ordu liige. 25. veebruaril 1399 andis paavst Saksa ordule privileege ja indulgentse. 9. juulil 1403 tunnustas paavst Tallinna piiskopi Dietrich Tolke siirdumist Saksa ordusse [3].

9. septembril 1403 keelas Bonifatius IX Saksa ordu kõrgmeistril Konrad von Jungingenil juhtida sõda leedulaste vastu, mille peale Jungingen esitas 10. detsembril 1403 paavstile kaebuse [4].

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1390 ja 1400 aastaid tähistati juubeliaastatena.

1392 taunis paavst kirjas Ferrara piiskopile nende vaimulike tegevust, kes väitsid end olevat saanud paavstilt loa anda raha eest andestust kõikidest pattudest.

Ta mõistis apostellikus konstitutsioonis 'Intenta Salutis' hukka eksekvatuuri.

Ta andis 1398 indulgentse Santa Maria dell' Anima hospiitsile Roomas.

29. novembril 1399 lubas ta indulgentse neile, kes teevad palverännaku Perthi Williami hauale Rochesteris.

31. oktoobril 1401 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Hodie' lubas ta indulgentse neile, kes külastavad dominiiklaste Schuseni kloostri altarit.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX toetas algul Albati flagellantide liikumist, kuid lasi 1399 nende liidri saata tuleriidale, mille järel see liikumine soikus.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. juulil 1389 avaldatud bullas 'Sicut Judæis non' protesteeris Bonifatius IX juutide tagakiusamise vastu Saksamaal ja Böömimaal.

6. aprillil 1397 avaldatud bullas andis ta Rooma kodakondsuse juudi arstile.

15. aprillil 1402 vähendas ta Rooma juutide makse ja asetas nad kuuria protektsiooni alla.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX kanoniseeris 2 pühakut. Ta sätestas 1400 Jakobus de Mevania austamise.

  1. Birgitta 7. oktoober 1391
  2. John Bridlington (John Twenge) 1401

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX pühitses 8 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisem paavst Innocentius VII ja hilisem vastupaavst Johannes XXIII. Ta taastas 18. detsembril 1389 Adam Eastoni volitused kardinalina.

  1. konsistoorium 18. detsember 1389
    1. Cosimo Gentile de' Migliorati (Innocentius VII)
    2. Cristoforo Maroni
    3. Enrico Minutoli
    4. Bartolomeo Oleario
  2. konsistoorium 27. veebruar 1402
    1. Antonio Caetani
    2. Angelo Cibo
    3. Leonardo Cibo
    4. Baldassare Cossa (vastupaavst Johannes XXIII)

Bonifatius IX kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX lasi rekonstrueerida Castel Sant’Angelo ja Kapitooliumi.

Ta vabastas 1395 Oxfordi ülikooli peapiiskopi ja piiskopi jurisdiktsioonist. Ta rajas 1391 Ferrara ülikooli ja 1398 Fermo ülikooli. 1392 kinnitas ta Erfurti ülikooli põhikirja.

Ta andis 1389 ja 1394 Kölni ülikoolile privileege ning kinnitas 1389 Pavia ülikooli privileegid. 11. jaanuaril 1397 tunnustas ta Krakówi ülikoolis teoloogia teaduskonna asutamist. Ta andis 1399 Heidelbergi ülikoolile benefiitse.

3. oktoobril 1391 Schwerini piiskopile saadetud kirjas lubas paavst rajada Riia toomkiriku ja Peetruse kiriku juurde kooli, kus oleks õpetatud vabu kunste. Ta määras 21. novembril 1391 ametisse Tartu ja Saare-Lääne piiskopkonna koolmeistrid [5].

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bonifatius IX kannatas aastaid neerukivide poolt põhjustatud vaevuste käes, mille tagajärjel ta 1. oktoobril 1404 Roomas suri. Ta maeti Rooma Peetruse kirikusse, kuid tema haud purustati 1507 uue kiriku valmimise käigus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert" .
  3. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  4. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  5. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Egerton Beck: Two Bulls of Boniface IX for the Abbot of St. Osyth. "The English Historical Review" 26, 1911: 124-126.
  • Franz Plazidus Bliemetzrieder: Zu Dietrichs von Nieheim "Denkschrift" nach dem Tode Bonifaz' IX. (1. Oct. 1404). "Studien und Mitteilungen aus dem Benediktiner- und Zisterzienserorden" 23, 1902: 685-686.
  • Hermann Diener: Kanzleiregister der Päpste Bonifaz IX., Innocenz VII., Gregor XII., Alexander V. und Johannes XXIII. (1389-1415). Verluste und Bestand. "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 107-133.
  • Anton Eitel: Zur Kritik der Approbationsverhandlungen Papst Bonifaz' IX. mit König Ruprecht von der Pfalz. "Historisches Jahrbuch" 35, 1914: 59-85.
  • Roger H. Ellis: The Swedish woman, the widow, the pilgrim and the prophetess: images of St. Bridget in the canonization sermon to Pope Boniface IX. "Santa Brigida profeta dei tempi nuovi", 1993: 93-150.
  • Arnold Esch: Bonifaz IX. und der Kirchenstaat. Tübingen, 1969.
  • Arnold Esch: Simonie-Geschäft in Rom 1400: "Kein Papst wird das tun, was dieser tut". "Vierteljahrsschrift für Sozial- und Wirtschaftsgeschichte", 61, 1974: 433-457.
  • Salvatore Fodale: Documenti del pontificato di Bonifacio IX. Documenti sulle relazioni tra la Sicilia e il Papato tra Tre e Quattrocento. Palermo, 1983.
  • Emil Göller: König Sigismunds Kirchenpolitik vom Tode Bonifaz' IX. bis zur Berufung des Konstanzer Konzils. Freiburg, 1902.
  • Margaret Harvey: The Letters of the University of Oxford on Withdrawal of Obedience from Pope Boniface IX. "Studies in Church History" 11, 1975: 187-198.
  • Hermann Heimpel: Aus der Vorgeschichte des Königtums Ruprechts von der Pfalz. Eine unbekannte Instruktion Papst Bonifaz' IX. für den Frankfurter Fürstentag vom Juli 1397. "Land und Kultur. Festschrift R. Kotzschke". Leipzig, 1937: 170-83.
  • Jan Hrdina: Päpstliche Ablässe im Reich unter dem Pontifikat Bonifaz' IX. (1389 - 1404): Erste quantitative Ergebnisse. J. Hrdina, H. Kühne, Thomas T. Müller, "Wallfahrt und Reformation". Frankfurt am Main 2007: 109-130.
  • Max Jansen: Papst Bonifatius IX. und seine Beziehungen zur deutschen Kirche. Freiburg, 1902.
  • Eugène Jarry: Lettre du duc Louis Ier d'Orléans au frère de Boniface IX pour l'extinction du grand schisme (24 juillet 1399). "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 89, 1928: 45-52.
  • Kunz von Kauffungen: Eine Abts-Bestätigungs-Urkunde des Papstes Bonifaz IX. für die Benediktinerabtei St. Martin bei Trier (1390). "Trierer Zeitschrift" 4, 1929: 43-45.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Heinrich Kochendörffer: Bonifatius IX.: 1389 – 1404. Berlin, 1903.
  • Johann Loserth: Zur Absetzung Wenzels. Ein Bericht über die Verhandlungen Ruprechts von der Pfalz mit dem Papste Bonifaz IX. "Mitteilungen des Vereines für Geschichte der Deutschen in Böhmen" 22, 1884: 379-381.
  • Jacques Paquet: Le commerce du vin par les clercs louvanistes au moyen âge. A propos d'une bulle de Boniface IX (1392). "Leodium" 51, 1964: 5-17.
  • Antonio Samaritani: L'erezione dell'Università (1391) e la liberalizzazione delle terre (1392); due collegate bolle di Bonifacio IX pretese dagli Estensi. P. Castelli, "In supreme dignitatis...". Per la storia dell'Università di Ferrara 1391-1991. Firenze, 1995: 27-50.
  • Heinrich Volbert Sauerland: Die Zerstörung der Engelsburg unter Urban VI. und ihre Wiederherstellung unter Bonifaz IX. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 7, 1886: 619-622.
  • Karl Schadelbauer: Die Gnadenbriefe Papst Bonifaz' IX. für St. Christoph am Arlberg. L. Carlen, F. Steinegger, "Festschrift Nikolaus Grass: zum 60. Geburtstag dargebracht von Fachgenossen, Freunden und Schülern" I, 1974: 253-258.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen in der Zeit des grossen Schismas, I. Braunschweig, 1898.
  • Luigi Zanuto: Il Pontificato di Bonifacio IX. Udine, 1904.
Eelnev:
Urbanus VI
Rooma paavst
1389-1404
Järgnev:
Innocentius VII