Innocentius III

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Innocentius III (vastupaavst).

Innocentius III
Innozenz3.jpg

Sünninimi Lotario dei Conti di Segni
Valitsemisaja algus 8. jaanuar 1198
Valitsemisaja lõpp 16. juuli 1216
Eelkäija Coelestinus III
Järeltulija Honorius III
Sünnikuupäev 1160 või 1161
Sünnikoht Gavignano
Surmakuupäev 16. juuli 1216
Surmakoht Perugia

Innocentius III [innots'entsius] (Lotario dei Conti di Segni või Lotario de' Conti di Segni; 1160 või 116116. juuli 1216) oli paavst 8. jaanuarist 1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst.

Lotario dei Conti di Segni sündis Gavignanos Segni krahvi (ajaloolase Werner Maleczeki arvates pigem Segni krahvkonna alamaadliku) Trasimondo dei Conti di Segni (või de Comitibuse) ja tema abikaasa Claricia Scotti 3-lapselises peres. Lotariol oli vend Riccardo ja õde.

Hiljem kasutas tema isapoolne suguvõsa Conti nime, kust pärinesid hilisemad paavstid Gregorius IX, Aleksander IV ja Innocentius XIII. Mitmete genealoogide (näiteks George L. Williams) arvates võib Contide suguvõsa olla suguluses Tuscolo (Tusculumi) krahvide suguvõsaga, kust pärinesid paavstid Benedictus VIII, Johannes XIX ja Benedictus IX. Ta võis olla ka paavstide Sergius III, Johannes XI, Johannes XII, Benedictus VII, Hadrianus I ja Hadrianus III sugulane. Tema emapoolne sugulane sai 1187 paavstiks Clemens III nime all.

Lotario dei Conti di Segni sai alghariduse Roomas Sant' Andrea al Celio benediktlaste kloostris abt Petrus Ismaeli juures. Seejärel õppis ta Lateraani koolis (schola cantorum), siis Pariisis Pierre de Corbeil', Pierre le Chantre' ja Meliore käe all teoloogiat ning Bolognas Uguccione da Pisa juures kanoonilist õigust (ajaloolase Kenneth Penningtoni arvates võis ta Bolognas õppida midagi muud, näiteks teoloogiat). Teda peeti intellektuaaliks ja "Catholic Encyclopedia" andmetel üheks oma aja tunnustatumaks kanoonilise õiguse tundjaks. Ta käis õpingute ajal palverännakul Canterburys Thomas Becketi haual ja Lille'is Notre-Dame de la Treille' kirikus.

Pärast paavst Aleksander III surma asus ta 1181 ("Catholic Encyclopedia" järgi) või 1185 (Salvador Miranda järgi) või detsembris 1186 (John Clare Moore'i järgi) tööle kuurias, kus ta tegutses paavstide Lucius III, Urbanus III, Gregorius VIII ja Clemens III ametiaegadel. Temast sai Rooma Peetri kiriku kapiitli kanoonik, Gregorius VIII ordineeris ta 1187 alamdiakoniks ja Clemens III määras detsembris 1189 või jaanuaris 1190 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks. Coelestinus III ajal (1191–1198) elas ta tagasitõmbunult Anagnis, kuna valitseva paavsti suguvõsa oli Segni krahvidega vaenujalal. Ta kirjutas sel ajal traktaadid "De contemptu mundi, sive De miseria conditionis humanæ"; "De sacro altaris mysterio" ja "De quadripartita specia nuptiarum".

Kardinal dei Conti di Segni osales 2 paavsti valimistel 1191–1198.

1198. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III vapp.

Innocentius III valiti paavstiks 8. jaanuaril 1198 Roomas Septizodiumis vahetult pärast Coelestinus III surma, ordineeriti tuhkapäeval 21. veebruaril preestriks ja pühitseti ametisse peetripäeval 22. veebruaril Rooma Peetri kirikus.

Innocentius III valiti paavstiks 2 voorus, tema valimistel osales Salvador Miranda andmetel 28 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Giovanni Salernot, kuid too loobus.[1] Ajaloolase Edward Petersi järgi olid 1198 peamised kandidaadid kardinalid Giovanni di San Paolo, Giovanni Salerno, Pietro Gallozia, Ostia kardinalpiiskop Ottaviano ja Cencio Savelli (hilisem paavst Honorius III). Kardinal dei Conti di Segni sai valimiste 1 voorus suurema osa häältest ja 2 voorus vajaliku kahe kolmandikulise enamuse.

"Gesta Innocentii Tertii" järgi lendas valimiste järel ruumi 3 tuvi, kellest üks istus Innocentiuse lähistele.

Innocentius III oli paavstiks saades umbes 37-aastane, olles 1198 valimiste ajal noorim kardinal. Ta oli noorim paavstiks saanud isik pärast Victor II. Hiljem on peaaegu sama vanalt paavstiks saanud vaid Bonifatius IX.

Paavstluse kujundamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III avaldas 21. jaanuaril 1199 dekreedi "Inter corporalia", mille alusel võttis ta paavstina kasutusele tiitli "Kristuse vikaar" (Vicarius Christi).

Ta sätestas mais 1202 dekreediga "Per venerabilem", et paavstil on õigus sekkuda Saksamaa poliitilistesse konfliktidesse ja toetada valitsejana isikut, keda ta peab katoliku kiriku kaitsmiseks väärikamaks, vältimaks et vürstid ei valiks kuningaks ketserit või ekskommunitseeritud isikut. Samuti määras ta, et juhul kui kuningaks saab kaks isikut, peavad nad saavutama kokkuleppe ja kui nad seda ei leia, siis saab paavstist konflikti vahendaja.

IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 tunnustati paavsti primaati teiste patriarhide seas.

Innocentius III toetus oma poliitilistes nõudmistes Constantinuse kingitusele.

Tema ajal said paavsti vasallideks Aragón, Bulgaaria, Inglismaa, Portugal, Poola ja Sitsiilia. Ta sekkus lisaks aktiivselt Saksamaa, Prantsusmaa ja teiste riikide sisepoliitikasse.

Ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neljas ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõdijad tungivad Konstantinoopolisse. Gustave Doré, 1877.
Next.svg Pikemalt artiklis Neljas ristisõda

Innocentius III kutsus vahetult pärast paavstiks saamist bullas "Post miserabile" kõiki kristlasi osalema ristisõjas. Ta veenis Bütsantsi keisrit Alexios III-t likvideerima skismat ja asuma Rooma kiriku osadusse. Paavsti üleskutse peale kogunenud Prantsuse rüütlid valisid oma juhiks Champagne krahvi Thibaut III ja otsustasid tungida 1201 Egiptusesse, kuid Bütsantsi endise keisri Isaac II toetajad palusid Saksa kuningal Philippil ja Monferrat' markiil Bonifaciol aidata keisril naasta troonile. Bonifacio küsis kevadel 1202 paavstilt nõu, kas ristisõda korraldada Palestiinas või tuleb neil minna Bütsantsi vastu. Paavst andis korralduse sõdida muhameedlastega ja keelas rünnata kristlikke riike.

Paavst taunis 1202 Zadari (Zara) vallutamist, ekskommunitseeris ristisõdijad sinna viinud veneetslased ning nõudis ristisõdijate minemist Palestiinasse. Mõne aja pärast suundusid ristisõdijad Konstantinoopoli poole. Paavst andis neile korralduse, et nad ei ründaks Konstantinoopolit ja selle linna vallutamise järel taunis seda. Pärast Konstantinoopoli vallutamist rajas paavst aga 1204 katoliku kiriku Konstantinoopoli patriarhaadi, määras 1204 Jeruusalemma patriarhiks Alberto Avogadro ning 10. detsembril 1206 Thessaloníki peapiiskopiks Soissons'i piiskopi Nivelo de Chérisy.

Paavst avaldas 1213 bulla "Quia maior", milles kutsus kristlasi taas ristisõtta (Viies ristisõda). IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 kutsuti katoliiklasi osalema ristisõjas.[2]

Ristisõda albilaste vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albilaste ristisõda

Innocentius III kuulutas 25. märtsil 1199 ketserluse Jumala reetmiseks. 1205 avaldatud bullas "Si adversus vos" keelas ta igasuguse abi osutamise ketseritele.

Paavsti legaadi Pierre de Castelnau tapmine. Giovanni Bellini maal, 1509.

Paavst üritas albilasi tuua esialgu rahumeelse misjoniga tagasi katoliku kiriku osadusse, saates nende juurde esmalt oma legaadid tsistertslased Raineri ja Guido, seejärel Osmo piiskopi Diego de Acebo koos Dominicusega, kuid neil polnud samuti erilist edu. Lõpuks saatis paavst legaatidena albilaste juurde Pierre de Castelnau ja Raoul de Castelnau.

Paavst kutsus 1207 Prantsusmaa kuningat Philippe II Auguste'i kasutama ketserluse levimise vältimiseks jõudu. Mais 1207 ekskommunitseeris legaat Pierre de Castelnau Toulouse'i hertsogi Raymond VI. 15. jaanuaril 1208 tapeti Castelnau, mistõttu paavst kuulutas albilaste vastu välja ristisõja ja tagandas Raymondi hertsogi ametist, kuna legaadi tapmises kahtlustati Raymondi toetajaid.

Paavst andis Lõuna-Prantsusmaa piiskoppidele korralduse, et nad kehtestaksid interdikti iga linna suhtes, mis andsid peavarju legaadi mõrva osalistele.

Raymond kinnitas oma süütust selle kuritööga seoses, kuid paavst ei usaldanud teda, mistõttu ta läks 18. juunil 1209 paavsti legaadi ette St.-Gilles kirikus andestust saama.

1211 kuulutati kirikukogul Raymond kiriku vaenlaseks ja ta ekskommunitseeriti taas ning tema varandus konfiskeeriti. 1213 õnnestus paavsti legaadil tuua Raymond ja Toulouse'i elanikud tagasi kiriku osadusse, kuid Raymond ei saanud tagasi oma alasid, vaid pidi minema eksiili. Ta läks 1215 IV Lateraani oikumeenilisele kirikukogule, et saada paavstilt õigust, kuid paavst läänistas tema alad Simon de Montfort'ile, Raymondi poeg Raymond sai paavsti otsuse alusel Provence'i ja Beaucaire'i markiiks.

Rekonkista[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rekonkista

Innocentius III kuulutas 16. veebruaril 1212 ristisõja Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.

Innocentius III ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda

Innocentius III saatis 5. oktoobril 1199 Saksimaa ja Vestfaali kristlastele bulla "Sicut ecclesiasticae", milles ta kutsus neid alustama ristisõda Liivimaa paganate vastu, et kaitsta katoliku kirikut Liivimaal. Ta lubas ristisõtta minejatele vabastust pattudest. Muuhulgas kirjeldas ta bullas ka liivlaste kombeid, kes "austavad mõistmatuid loomi, haljendavaid puid, selget vett, rohelisi taimi ja ebapuhtaid vaime" (populos barbaros, qui honorem Deo debitum animalibus brutis, arboribus frondosis, aquis limpidis, virentibus herbis et spiritibus immundos impendunt).[3]

Paavst andis 1199 piiskop Albertile dekreediga liturgilisi korraldusi, sätestas ristimisvormeli ja tegi ettekirjutusi riietuse osas. Ta määras ristitud liivlastele abielusätted ja keelas neil abielluda 3. põlve lähisugulastega. Ta nõudis ka katehheesi, mis nägi ette Meie Isa palve, Kümne käsu ja usutunnistuse tundmist. Samuti sätestas ta karistused hooramise (fornicatione), abielurikkumise (adulterio), mõrva (homicidie), valevandumise (periurio) ja teiste kuritegude puhul.[3]

Piiskop Albert osales jõulude ajal 1199 Saksa kuningal Philippi kroonimisel Magdeburgis, kus ta soovis kuningalt teada, kas Liivimaale ristisõtta läinute varad jäävad paavstliku kaitse alla või mitte. Piiskopile kinnitati, et ristisõdijate varad on antud paavstliku kaitse alla, kes võrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma minekuga ja andis ristisõdijatele täieliku pattude andestuse [4]. Liivimaale saabunud Albert sattus liivlaste misjoneerimisel peagi raskustesse ja saatis umbes aastal 1200 Theoderichi Rooma paavstilt ristisõja jaoks vajalikku kirja saama. Theoderich kohtus paavstiga, kellelt ta sai ka vastava kirja [5]. Theoderichi ettepanekul keelas paavst kõikidel kauplemise otstarbel Zemgale sadama kasutamise ja ähvardas keelust üleastujaid ekskommunitseerida [6].

Paavst lubas Albertil misjoneerimiseks võtta kloostritest sobivaid munki [7]. Paavst andis ka munk Bernhardile volituse jutlustada ja Liivimaal misjoneerida [8].

Innocentius III tunnustas 1202 Mõõgavendade ordut ja andis neile Templiordu ordureeglid [9].

1203 külastas Theoderich koos liivlaste vanema Kaupoga paavsti. Paavst võttis neid vastu, andis Kaupole tervitussuudluse, päris Liivimaad ümbritsevate rahvaste kohta ja kiitis Jumalat liivlaste pöördumise eest. Paavst kinkis Kaupole sada kuldraha ja saatis Theoderichi kaudu Albertile paavst Gregoriuse kirjutatud piibli [10].

Innocentius III kutsus 12. oktoobril 1204 saadetud bullas "Etsi verba" Bremeni peapiiskopkonna usklikke võitlusesse Liivimaa paganate vastu, mainides teadaolevalt esmakordselt paavstlikus dokumendis Mõõgavendade ordut. Ta kinnitas 13. jaanuaril 1206 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile, et too võib Taani kuninga poolt vallutatud aladele määrata piiskopi.[3]

Innocentius III kinnitas 20. oktoobril 1210 avaldatud bullas "Cum inter" Liivimaa alad jaotatuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel.[3]. Paavst määras Riia piiskopile ordu aladelt saadavast kümnisest neljandiku [11].

Piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu ordumeister Wolquin siirdusid 1210 või 1211 Rooma, kus paavst andis neile privileegid Liivimaa ja Lätimaa jaotamise kohta ning volituse jutlustada pattude andeksandmisest [12].

Paavst kirjutas 7. novembril 1211 Albertile Lundi kodaniku Strango pärast.[3]

Innocentius III volitas 25. jaanuaril 1212 Mõõgavendade ordut määrama vallutatud alale piiskoppi. Ta selgitas 20. veebruaril 1213, et Riia piiskop allub paavstile, mitte mõnele peapiiskopile. Oktoobris 1213 üritas paavst lahendada Mõõgavendade ordu ja Dünamünde tsistertslaste kloostri vahelist vaidlust.[3]

Innocentius III teatas 11. oktoobril 1213 Lundi peapiiskopile, et Sakalasse ja Ugandisse (Sakela et Hugenhusen) tuleks määrata piiskop. Ta kinnitas Mõõgavendade ordu valdused Sakala ja Ugandis. Paavst kinnitas 30. oktoobril 1213 Eestimaa piiskopiks Theoderichi. Ta käskis Münsteri piiskopil, Saksimaa vaimulikel ja Mõõgavendade ordul abistada Eestimaa piiskoppi. Paavst sätestas 2. novembril 1213, et Eestimaa piiskop kuulub paavsti jurisdiktsiooni, mitte mõne peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.[3]

Piiskop Albert ja Theoderich osalesid 1215 Roomas IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul [13]. Albert kirjeldas kirikukogul misjoni käiku Liivimaal.

Innocentius III vastas talle:

Nagu Poja maad, nõnda ka Ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.

Paavst andis piiskop Albertile kirikukogu järel volituse kuulutada kristlust ja värvata ristisõdijaid, kes kaitseksid Liivimaal katoliku kirikut paganate eest.

Suhted Saksamaa ja Sitsiiliaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser Otto IV (keskel) ja Innocentius III.

Pärast Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma olid gibelliinid ja gvelfid valinud 1198 Saksamaal erinevad kuningad: gibelliinid valisid 6. märtsil Švaabi Philippi ja gvelfid 9. juunil Otto Welfi. Paavst jäi puhkenud võimuvõitluses esialgu neutraalseks. Ta saatis Saksamaale 2 legaati, kes tunnustasid küll kuningana Philippi, kuid paavst ei toetanud teda.

Aachenis kuningaks kroonitud Otto saatis oma saadikud Rooma, et võita paavsti toetust. 3. juulil 1201 teatas paavstlik legaat kardinal Guido de Papa Kölnis, et paavst tunnustas kuningana Ottot ning ähvardas ekskommunikatsiooniga kõiki, kes keelduvad kuningat tunnustamast.

Innocentius III tegi mais 1202 avaldatud dekreediga " Per venerabilem" Saksa vürstidele selgeks, milliseks ta pidas keisri ja paavsti vahekorda. Dekreet lülitati hiljem koodeksisse "Corpus Juris Canonici" ja selle põhipunktid olid järgmised:

  • Õigus otsustada, kas kuningaks valitud isik on keisrikrooni vääriline, kuulub paavstile.
  • Topeltvalimise puhul tuleb paluda paavstil olla vahendajaks ning otsustada ühe pretendendi kasuks.

Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas 1207 hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas 21. juunil 1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. Frankfurti riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril 1209 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud Kirikuriiki, loovutada kirikule Spoleto ja Ancona, tagada piiskoppide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlust (Neussi stipulatsioon, mida korrati taas Speyeris 1209).

Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma järel 1197 asus Sitsiilia regendiks tema abikaasa Konstanze, kes tunnustas paavsti suveräänina. Paavst tunnustas Friedrich II-t novembris 1198 Sitsiilia kuningana, kui ta oli saanud tagasi niinimetatud Nelja peatüki privileegid, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem saanud paavst Hadrianus IV-lt. Pärast keisrinna Konstanze surma 28. novembril 1198 sai Innocentius valitsejanna soovi alusel noore Friedrichi regendiks. Samuti veenis paavst kuningat 1209 abielluma Ungari kuninga Imre I lesega.

Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas Ancona ja Spoleto. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta 18. novembril 1210, korrates otsust taas 31. märtsil 1211. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, kes valiti 1211 Saksamaa kuningaks ning kes lubas 12. juulil 1213 Egeri kuldbullaga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich 12. juulil 1215 Aachenis Saksamaa kuningaks.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aragóni kuningas Pedro II kuulutas end paavsti vasalliks ja paavst kroonis ta 1204 Roomas kuningaks. Paavst andis Pedrole privileegi, mille alusel võis kuningas kanda mitrat.

Suhted Bulgaariaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III tunnustas 1204 Bulgaaria kuningat Kalojani, kes sama aasta novembris krooniti legaat Leone Brancaleone poolt. Ta määras Tărnovo peapiiskopi Vassili I Bulgaaria priimaseks.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Canterbury peapiiskopi Hubert Walteri surma järel 13. juulil 1205 valis rühm munki tema järglaseks alamprior Reginaldi. Inglise piiskopid ei tunnustanud munkade valikut ja saatsid oma esindaja paavsti juurde. 11. detsembril 1205 peeti uued peapiiskopi valimised, mille alusel sai peapiiskopiks John de Gray, keda tunnustas ka Inglismaa kuningas John Maata.

Innocentius III toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuteks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Gray'd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad Canterbury mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase Stephen Langtoni, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt 17. juunil 1207. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani 24. märtsil 1208 Inglismaa interdikti alla, ekskommunitseeris novembris 1209 kuninga ja tagandas ta 1212 ametist.

Paavst andis Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile korralduse John ametist kõrvaldada. Kui Philippe II ähvardas tungida Inglismaale, pöördus John paavsti legaadi Pandolfo poole. 13. mail 1213 palus kuningas absolutsiooni ja sai pärast seda paavsti vasalliks. 20. juulil 1213 vabastati kuningas kirikuvande alt ja 29. juunil 1214 tühistati interdikt. Innocentius III kuulutas 24. augustil 1215 Magna Carta kehtetuks, kuna selle sisu ei kooskõlastatud paavstiga. Ta ekskommunitseeris ka mässulised aadlikud.

Paavst sätestas 28. jaanuaril 1214 Peetruse penni kogumise Inglismaal.

Suhted Kiievi-Venega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III saatis 2 legaati Kiievi-Vene vürstide juurde, kutsudes neid asuma katoliku kiriku osadusse.

Suhted Leóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III ekskommunitseeris 19. juunil 1204 Leóni kuninga Alfonso IX, kes abiellus oma sugulasega.

Suhted Navarraga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Navarra kuningas Sancho VII kinkis Pamplona piiskopkonnale oma valdused Pamplonas. Innocentius III kinnitas 29. jaanuaril 1199 selle kinkelepingu.

Suhted Norraga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III taunis Norra kuninga Sverre Sigurdssoni tegevust, kes soovis katoliku kirikut muuta oma võimu teostamise vahendiks, mistõttu Trondheimi peapiiskop Eirik Ivarsson pidi põgenema Inglismaale. Kui Sverre ründas paavsti legaati, kehtestas paavst Norrale oktoobris 1198 interdikti.

Paavst püüdis pärast Sverre surma olla vahendajaks Norra trooninõudlejate vahel. Uueks kuningaks saanud Håkon III üritas teha kirikuga rahu.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola kuningas Leszek I kuulutas end 1207 paavsti vasalliks.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Portugali kuningas kuulutas end paavsti vasalliks. Innocentius III tühistas 1208 Portugali kroonprintsi Afonso abielu, kuna tema abikaasa Urraca oli printsi sugulane.

Portugali kuningas Sancho I otsustas tagandada Oporto piiskopi Martinho Rodriguesi, kuid Innocentius III nõudel taastas tema ametipostil. Mõne aja pärast puhkes tüli taas, piiskop vangistati, kuid ta põgenes Rooma. 1209 leppis kuningas piiskopiga ära.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III ja Citeaux' kloostri abt Arnaud. 13. sajand.

Innocentius III ajal toimus ristisõda albilaste vastu.

Innocentius III püüdis vahendada Inglismaa ja Prantsusmaa vahelist konflikti. Ta saatis kardinal Pietro di Morra legaadina Prantsusmaale, kes ähvardas mõlema riigi valitsejaid interdiktiga, kui nad rahu ei sõlmi, mistõttu kuningad sõlmisid 13. jaanuaril 1199 vaherahu.

Hilisemas vaidluses veenis paavsti legaat Philippe II Auguste'i, et too karistaks Flandria krahvi Ferrandi, kes toetas Saksamaa troonivõitluses Inglismaa kuninga sugulast Otto Welfi, Philippe II aga Švaabi Philippi. Philippe II võttis Ferrandi 1214 vangi.

Paavst nõudis, et Philippe II elaks koos seadusliku abikaasa Taani printsessi Ingeburgega. Paavsti legaat ähvardas ka Prantsusmaad interdiktiga, kui kuningas ei soostu oma seadusliku abikaasaga koos elama. Kui kuningas jäi endale kindlaks, kehtestas Innocentius III 12. detsembril 1199 Prantsusmaal interdikti. Aadlikud hakkasid mässama kuninga vastu, mistõttu kuningas pidi loobuma oma elukaaslasest Agnès de Méranie'st ja 7. septembril 1200 lõpetati interdikt. Kui Agnès 1201 suri, tunnustas paavst tema lapsi kuninga lastena. Philippe II jätkas Rooma lahutustaotluste esitamist, kuid paavst keeldus neid tunnustamast. 1213 soovis Philippe saada paavsti ja Taani kuninga toetust ning tunnustas Ingeburget oma seadusliku abikaasana.

Paavst läänistas 1215 Mauguio (Melgueil) krahvkonna Maguelonne'i piiskopile. Ta võttis 1209 Namuri katedraali paavstliku protektsiooni alla.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III püüdis vahendada Rootsis puhkenud võimuvõitlust troonipretendentide vahel.

Suhted Serbiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Serbia vürst Stefan II oli katoliiklane ja Innocentius III saatis Serbiasse oma legaadid. 1199 toimunud Doclea sinodil tunnustas serbia kirik katoliku kirikut emakirikuna.

Vürst Stefan II soovis paavstilt saada kuningatiitlit. Paavst andis kroonimiseks loa, kuid Ungari kuningas Imre I oli sellele vastu.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III võttis 7. mail 1210 Taani ja Taani kuninga Valdemar II Peetruse ning paavstliku protektsiooni alla.[3]

Suhted Tšehhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III kinnitas Tšehhi kuninga Otakar I otsuse, millega ta vabastas Olomouci piiskopkonna maksudest ning andis kapiitlile õiguse valida piiskoppi.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III püüdis vahendada Ungari kuninga Imre I võitlust venna Andrásiga.

IV Lateraani oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III koos Aquino Thomase (vasakul) ja Bonaventuraga (paremal). Raffael, Vatikan, 1509.
Next.svg Pikemalt artiklis IV Lateraani oikumeeniline kirikukogu

Innocentius III kutsus 19. aprillil 1213 avaldatud bullaga kokku IV Lateraani oikumeenilise kirikukogu, mille ta avas novembris 1215 Roomas Lateraani palees.

Kirikukogul võeti vastu järgmised otsused:

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III püüdis vähendada Roomas rivaalitsevate suguvõsade võimu. Ta tagandas ametitest keisri- ja kommuunimeelseid ametnikke. Sisepoliitiliste pingete tõttu tõmbus paavst mõneks ajaks koguni Praenestesse.

Rooma prefekt, kes valitses linna Saksa-Rooma keisri esindajana, vandus paavstile truudust. Paavst võttis Spoleto hertsogilt Konrad von Urslingenilt Spoleto hertsogkonna ning Assisi ja Sora krahvkonna. Seejärel ühendas paavst Kirikuriigiga Marche.

Paavst tunnustas Toscana liigat, kui selle liikmed tunnustasid teda suveräänina. Narni linn ei tunnustanud 1198 ja 1214 paavsti võimu. Paavst nõudis, et Viterbo rajaks omavalitsuse.

Innocentius III kohtub Franciscusega. Giotto di Bondone fresko, 12961298.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III õhutas piiskoppe pidadama piirkondlikke kirikukogusid. Ta sätestas, et piiskopid peavad iga 4 aasta järel käima Roomas ad limina visiitidel.

Ta määras Ostia kardinalpiiskopiks Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX).

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III tagandas 1212 ametist Vicenza piiskopi Uberto.

Benediktlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III külastas veebruaris 1203 Subiaco kloostrit.

Dominiiklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III saatis Dominicuse legaadina koos Osma piiskopi Diego de Aceboga Taani. Nad läbisid teel Lõuna-Prantsusmaa ja katsusid albilasi kiriku osadusse pöörata.

Dominicus läks 1215 Rooma, et saada paavstilt oma ordule tunnustust.

Frantsisklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III kohtus aprillis või mais 1209 Lateraani palees kahel korral Franciscusega ja andis tema tegevusele suulise tunnustuse.

Franciscus osales 1215 IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul. Ta viibis mais 1216 Perugias ja pärimuse järgi oli Innocentius III surivoodi juures sama aasta juulis.

Püha Clara palus 1216 paavstil tunnustada oma vaesuse privileegi.

Humiliaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Humiliaadi ordu tunnustas juunis 1201 katoliku kiriku osadust.

Püha Vaimu hospitaliidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III tunnustas 23. aprillil 1198 Püha Vaimu hospitaliite.

Saksa ordu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III kinnitas 19. veebruaril 1199 ja 27. juunil 1209 Saksa ordu privileegid.

Ta sätestas 1205, et Saksa ordu rüütlid võivad kanda valget mantlit musta ristiga. Ta käsitles mantli kandmist ka 27. augustil 1210 ja 28. juulil 1211.[3] Ta võttis 18. veebruaril 1216 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.

Trapistid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III tunnustas 1203 La Trappe'i kloostri tegevust.

Trinitariaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III tunnustas 17. detsembril 1198 trinitariaanide ordut.

Tsistertslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III esimene pihiisa oli tsistertslasest munk Raniero da Ponza, paavsti kaplan oli munk Nicolaus. Esimene kardinal, kelle Innocentius III ametisse määras, oli tsistertslasest abt Gérard.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III sätestas, et alamdiakon kuulub kõrgemate vaimulikupühitsuste hulka, nagu diakon, preester ja piiskop. Seni kuulus alamdiakon madalamate vaimulikupühitsuste hulka.

Ta sätestas, et preester peab missat pidama päevas vaid korra, välja arvatud jõulude ajal, mil ta võib seda teha kaks korda.

Ta määras, et ristimata isikuid ei tohi katoliiklikult matta.

Ta piiras piiskopi volitusi indulgentside andmisel.

Ta sätestas, et vaimulikul tuleb missal altarit suudelda 3 korda.

Ta sätestas, et advendi ajal tuleks loobuda lihasöömisest, et valmistuda jõuludeks.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giacomo tõi 1200 oma teosed Rooma, kus teoloogid said nendega tutvuda, kuid suri peatselt. IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul mõisteti hukka tema teoloogiline õpetus Kolmainsusest.

Innocentius III selgitas kirjas Arles' peapiiskopile limbot.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III ja Liivimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda

Innocentius III ja Soome[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III mainis 30. oktoobril 1209 Lundi peapiiskopile Anders Sunesenile saadetud kirjas esmakordselt paavstlikus dokumendis Soome piiskoppi (Fialandia, Finlandia).

Suhted Preisimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III saatis 1209 munk Christiani preislaste juurde misjonitööle. Christian määrati 1212 piiskopiks ja ta käis 1215 Roomas, kus ta andis oma tegevusest aru. Paavst ordineeris ta piiskopiks ning ristis ka temaga kaasas olnud 2 preisi ülikut Warpoda ja Suavabona.

Lavanti piiskopkonna rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III rajas 20. augustil 1212 Austrias Lavanti piiskopkonna.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III kanoniseeris 6 isikut:

  1. Cunigunde, 29. märts või 3. aprill 1200
  2. Gilbert Sempringhamist, 1202
  3. Guillaume de Malavalle, 8. mai 1202
  4. Homobonus, 12. jaanuar või 13. jaanuar 1199
  5. Procopius Sázavast, 2. juuni 1204
  6. Wulfstan, 14. mai 1203

Kristlik eetika ja moraal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III nõudis, et kristlased järgiksid ausat äripraktikat.

Ta lubas erandjuhtudel, et kristlusesse pööratud vastristitud võivad elada koos abikaasadega, kes on nendega 2. põlvest veresugulased. Samas sätestati IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul, et kiriklik abielu pole lubatud 4. põlve lähisugulaste vahel.

Ta keelas duellid.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neljanda ristisõja eel keeldusid paljud Prantsuse aadlikud juudi rahalaenajatele oma võlgu tasumast ja ajasid nad oma valdustest minema. Juudid apelleerisid paavstile, kes avaldas 15. septembril 1199 "Constitutio pro Judeis", milles ta märkis:

Juutide ususalgamine tuleb hukka mõista paljudel viisidel. Sellest hoolimata ei ole neid usklike poolt vaja karmilt taga kiusata, sest läbi nende on kehtestatud meie usk.

Paavst avaldas 1199 juutide kohta veel ühe kirja. Ta taunis juute 1205 Prantsusmaa kuningale Philippe II Auguste'ile saadetud kirjas. 1205 saatis ta kirja Sensi piiskopile, milles märkis:

Kristlik vagadus tunnustab juute, kes kui oma süü tulemusena on saanud igavese sunnitöö sellepärast, et nad lõid risti Issanda, ehkki nende oma prohvetid olid kuulutanud ette, et Ta tuleb lihas, et lunastada Iisrael.

1208 saatis ta kirja Neversi krahvile juutide kohta.

IV Lateraani oikumeenilisel kirikukogul 1215 sätestati, et juudid peavad kandma erilisi rõivaid.

Suhted vanade oriendikirikutega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I apelleeris paavstile seoses ametijärglusega tekkinud probleemidega. Paavst rajas 1215 Aleksandriasse ladina riituse patriarhaadi.

Melkiidi Antiookia patriarh Ermea el-Douaihy el-Amshiti külastas 1215 Roomat.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III pühitses kardinalideks oma sugulased Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX), Giovanni dei Conti di Segni ja Ottaviano dei Conti di Segni.

Ugolino dei Conti di Segni sai paavsti kaplaniks ja Ostia kardinalpiiskopiks.

Paavsti vend Riccardo dei Conti di Segni sai 1207 Poli krahviks. Tema õde abiellus paavsti senešalli Pietro Annibaldiga.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III pühitses 41 kardinali 10 konsistooriumil.[14] Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius IX.

  1. konsistoorium, detsember 1198
    1. Ugolino de' Conti di Segni (Gregorius IX)
    2. Gérard, San Nicola in Carcere Tulliano kardinaldiakon
  2. konsistoorium, detsember 1200
    1. Benedetto, Santa Maria in Domnica kardinaldiakon
    2. Leone Brancaleone
    3. Giovanni dei Conti di Segni
    4. Gregorio, Sabina kardinalpiiskop
    5. Matteo, San Teodoro kardinaldiakon
  3. konsistoorium, detsember 1202
    1. Gualterio, Santa Maria in Portico Octaviae kardinaldiakon
    2. Raoul de Neuville
    3. Roger, Santa Maria in Domnica kardinaldiakon
  4. konsistoorium, 1205
    1. Guala Bicchieri
    2. Ottaviano dei Conti di Segni
    3. Gregorio Crescenzi
    4. Giovanni da Ferentino
    5. Paio Galvão
    6. Giovanni, Santi Cosma e Damiano kardinaldiakon.
    7. Stephen Langton
    8. Pietro di Morra
    9. Guido Pierleone
    10. Uberto da Pirovano
    11. Nicola de Romanis
    12. Pietro Sasso
  5. konsistoorium, 1206
    1. Siegfried von Eppstein
  6. konsistoorium, 1207
    1. Mauro, kardinalpreester
    2. Pietro, kardinalpreester
  7. konsistoorium, 1211
    1. Gerardo da Sessa
  8. konsistoorium, veebruar 1212
    1. Angelo, Sant' Adriano kardinaldiakon
    2. Bertrando, Santi Giorgio in Velabro kardinaldiakon.
    3. Stefano di Ceccano
    4. Giovanni Colonna
    5. Robert Curzon
    6. Pierre Duacensis
  9. konsistoorium, 1213
    1. Giovanni Domenico Trinci
    2. Rainiero, Santa Lucia in Silice kardinaldiakon
  10. konsistoorium, 1216
    1. Romano Bonaventura
    2. Aldobrandino Caetani
    3. Pietro Campano
    4. Raniero Capocci
    5. Tommaso da Capua
    6. Stefano de Normandis dei Conti
    7. Gregorio Theodoli

Innocentius III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alec Guinness kehastas Innocentiust 1972. aastal esilinastunud filmis "Brother Sun, Sister Moon".

Innocentius III avaldas 12091210 dokumendikogu "Compilatio tertia", mille ta kinkis Bologna ülikoolile.

Tema ajal rajati Roomas Santo Spirito in Sassia kirik, ulualune palveränduritele ning dekoreeriti Lateraani paleed.

Ta andis 1208 asutamisbulla Pariisi Ülikoolile.

Paavst oli kirjavahetuses Pierre de Poitiers'ga.

Ta taunis 1198 võltsimist.

Teda on peetud liturgiliste hümnide "Stabat Mater" ja "Dies iræ" autoriks.

Paavst andis 18. jaanuaril 1200 Rooma Peetri kiriku kanoonikutele korralduse, et nad võisid müüa tinast valmistatud medaleid, mis kujutasid apostleid Peetrust ja Paulust.

1972 esilinastunud Franco Zeffirelli filmis "Brother Sun, Sister Moon" kehastas paavsti filminäitleja Alec Guinness. 2005 esilinastunud Kaarel Kaera filmis "Malev" kehastas paavsti näitleja Ago Roo.

Giotto di Bondone on paavsti kujutanud 12961298 valminud freskodel. Raffael on paavsti kujutanud 1509 freskol Vatikanis.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Innocentius III haud Lateraani basiilikas.

Innocentius III suri 16. juulil 1216 Perugias palavikuhoo tagajärjel ja maeti Perugia katedraalis. Paavst Leo XIII lasi detsembris 1891 tema säilmed matta ümber Rooma Lateraani basiilikasse.

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juudi ajaloolane Heinrich Graetz arvas, et Innocentius III oli võtmefiguur, kes kujundas keskaegseid juudivastaseid arenguid. Teine juudi ajaloolane Robert Chazan märkis, et paavst oli pigem oma ajastu inimene, kui süüdlane juutide tagakiusamises.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paavsti valimised 1198. aastal. (inglise keeles)
  2. *Artikkel ristisõdadest. (inglise keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Friedrich Georg von Bunge. Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
  4. Henriku Liivimaa kroonika (III, 2).
  5. Henriku Liivimaa kroonika (IV, 6).
  6. Henriku Liivimaa kroonika (IV, 7).
  7. Henriku Liivimaa kroonika (IX, 6).
  8. Henriku Liivimaa kroonika (XV, 4).
  9. Henriku Liivimaa kroonika (VI, 4).
  10. Henriku Liivimaa kroonika (VII, 3).
  11. Henriku Liivimaa kroonika (XI, 3).
  12. Henriku Liivimaa kroonika (XIII, 13).
  13. Henriku Liivimaa kroonika (XIX, 7).
  14. Innocentius III kardinalid.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Benno Abers: Zur päpstlichen Missionspolitik in Lettland und Estland zur Zeit Innocenz' III. Bonn: Baltisches Forschungsinstitut, 1958.
  • Felice Accrocca: Francesco e Innocenzo III. Il loro incontro nelle fonti francescane. "Miscellanea Francescana" 109, 2009: 7–60.
  • Maria Pia Alberzoni: Innocenzo III e la riforma della Chiesa in "Lombardia". "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 73, 1993: 122–178.
  • Alfred John Andrea: Pope Innocent III as Crusader and Colonist: His Relations with the Greeks of Constantinople, 1198–1216. Cornell University, Ithaca, New York, 1969.
  • Friedrich Baethgen: Die Regentschaft Papst Innozenz III. Königreich Sizilien. Kraus, Nendeln, 1977.
  • Étienne Baluze, Jacques-Paul Migne: Pope Innocent III. 1911.
  • Giovanni Barbero: La dotrina eucaristica negli scritti di Innocenzo III. Roma, 1953.
  • Giulia Barone: Innocenzo III e la Regola dei Trinitari. G. Cipollone, "La liberazione dei 'captivi' tra cristianità e islam [...]," Città del Vaticano 2000: 41–48.
  • A. Beckmann: Papst Innozenz' III. Ansichten über Krieg und Frieden, Frieden und Krieg . Freiburg, 1924.
  • Friedrich Bock: Studien zu den Originalregistern Innocenz' III. "Archivalisische Zeitschrift" 50/51(1955): 329–364.
  • Friedrich Bock: Gregorio VII e Innocenzo III. Per un confronto dei Registri Vaticani 2 e 4 – 7a, "Studi Gregoriani" 5 (1956): 243–279.
  • Brenda Bolton: Innocent III: studies on papal authority and pastoral care. 1995.
  • Brenda Bolton: Perhaps you do not Know? Innocent III's Approach to the Release of Captives. "La Liberazione dei "captivi" tra Cristianità e Islam", 2000: 457–463.
  • Barbara Bombi: Innocenzo III e la relazione sulle condizioni del Medio Oriente coevo. "Fedi a confronto". Firenze, 2006: 231–242.
  • Barbara Bombi: Innocent III and the origins of the Order of Sword Brothers. "The military orders". 3. Aldershot 2008: 147–153.
  • Leonard E. Boyle: Innocent III and Vernacular Versions of Scripture. K. Walsh-D. Wood, "The Bible in the Medieval World. Essays in Memory of Beryll Smalley", Oxford 1984: 97–107.
  • Ludwig Buisson: Exempla und Traditio bei Innozenz III. "Festschrift Gerd Tellenbach", 1968: 458–476.
  • Robert Bultot: Mépris du monde, misère et dignité de l'homme dans la pensée d'Innocent III. "Cahiers de Civilisation Médiévale", 4, 1961: 441–456.
  • Johann Burchard: Innocent. III. 1854.
  • Karl Burdach: Der Kampf Walters von der Vogelweide gegen Innocenz III. und das IV Laterankonzil. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 55, 1936: 445–522.
  • Christopher Robert Cheney: Pope Innocent III and England. 1976.
  • Christopher Robert Cheney, William H. Semple: Selected Letters of Pope Innocent III concerning England 1198–1216. London, 1953.
  • Christopher Robert Cheney, Mary Cheney: The Letters of Pope Innocent III Concerning England and Wales. A Calendar with an Appendix of Texts. Oxford, 1967.
  • Giulio Cipollone: Cristianità-Islam. Cattività e liberazione in nome di Dio. Il tempo di Innocenzo III dopo 'il 1187'. Roma. 1992.
  • Giulio Cipollone: Per Innocenzo III i cristiani latini "peggiori degli altri". L'anno 1204. Un sintomo di nuova cultura. "The fourth crusade". Aldershot, 2008: 123–141.
  • Joseph Clayton: Pope Innocent III and His Times. Milwaukee, 1941.
  • Allan Cutler: Innocent III. and the Distinctive Clothing of Jews and Muslims. "Studies in Medieval Culture" 3, 1970: 92–116.
  • Léopold Delisle: Mémoire sur les actes d'Innocent III, suivi de l'itinéraire de ce pontife. Paris, 1857.
  • Léopold Delisle: Mémoire sur les actes d'Innocent III. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 19 (1858): 1–7.
  • Léopold Delisle: Les registres d'Innocent III. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 46 (1885): 84–94.
  • F. Deutsch: Papst Innocenz III. und sein Einfluss auf die Kirche. Breslau, 1876.
  • Marc Dykmans: D'Innocent III à Boniface VIII. Histoire des Conti et des Annibaldi. "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 45, 1975: 19–211.
  • Christoph Egger: Papst Innozenz III. als Theologe. Beiträge zur Kenntnis seines Denkens im Rahmen der Frühscholastik. "Archivum Historiae Pontificiae", 30, 1992: 55–123.
  • Christoph Egger: Ein Benützer der Register Papst Innocenz' III. im 15. Jahrhundert. "Römische Historische Mitteilungen" 38 (1996): 181–188.
  • Christoph Egger: Dignitas und Miseria. Überlegungen zu Menschenbild und Selbstverständnis Papst Innocenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 105, 1997: 330–345.
  • Leonard Elliott Elliott-Binns: Innocent III. London, 1931.
  • Emil Engelmann: Philipp von Schwaben und Papst Innocenz III. während des Deutscher Thronstreit|deutschen Thronstreites 1198–1208. Hayn, Berlin 1896 (Berlin, Königliches Prinz Heinrichs-Gymnasium, Programm 1896).
  • Wenzel Feierfeil: Innocenz III. und seine Beziehungen zu Böhmen. Teplitz, 1905.
  • Helmuth Feigl: Die Überlieferung der Register Papst Innocenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65(1957): 242–295.
  • Helmuth Feigl: Die Registrierung der Privilegien unter Papst Innocenz III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68 (1960):114–127.
  • Augustin Fliche: Innocent III et la réforme de l'Église. "Revue d'histoire ecclésiastique" 44, 1949.
  • Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
  • Raymonde Foreville: Le pape Innocent III et la France. Stuttgart, 1992.
  • Thomas Frenz: Papst Innozenz III. Stuttgart, 2000.
  • Vincenz Fuchs: Der Ordinationstitel von seiner Entstehung bis auf Innozenz III. 1930.
  • Agnor Gasparin: Innocent III, le siège apostolique, Constantin. Paris, 1875.
  • John Gilchrist: The Lord's War as the Proving Ground of Faith: Pope Innocent III and the Propagation of Violence (1198–1216). M. Shatzmiller, "Crusaders and Muslims in Twelfth-Century Syria". Leiden, 1993: 65–83.
  • Elaine Graham-Leigh: Morts suspectes et justice papale. Innocent III, les Trencavel et la réputation de l'église. "La croisade albigeoise. Sous la présidence de Michel Roquebert". Balma, 2004: 219–233.
  • Else Gütschow: Innocenz III. und England. München, 1904.
  • Anton Haidacher: Beiträge zur Kenntnis der verlorenen Registerbände Innocenz' III. "Römische Historische Mitteilungen" 4(1960/1): 37–62.
  • Othmar Hageneder: Die äußeren Merkmale der Originalregister Innozenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65(1957): 296–339.
  • Othmar Hageneder: Das Sonne-Mond-Gleichnis bei Innocenz III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 56, 1957: 340–368.
  • Othmar Hageneder: Exkommunikation und Thronfolgeverlust bei Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 2, 1959: 9–50.
  • Othmar Hageneder: Quellenkritisches zu den Originalregistern Innozenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68(1960): 128–139.
  • Othmar Hageneder: Studien zur Dekretale „Vergentis“. Ein Beitrag zur Häretikergesetzgebung Innocenz's III. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung, 49, 1963: 138–173.
  • Othmar Hageneder: Über das Privilegium fori bei Innocenz III. "Studia Gratiana", 11, 1967: 447–459.
  • Othmar Hageneder: Über "Expeditionsbündel" im Registrum Vaticanum 4. "Römische Historische Mitteilungen" 12(1970): 111–124.
  • Othmar Hageneder: Zur Entstehung des Thronstreitregisters Papst Innocenz' III. "Römische Historische Mitteilungen", 12, 1970: 111–124.
  • Othmar Hageneder: Mandatum und Praeceptum im politischen Handeln Papst Innocenz' III. Proceedings of the Sixth International Congress of Medieval Canon Law, Città del Vaticano 1985: 377–390.
  • Othmar Hageneder: Innocenz III. und die Eroberung Zadars (1202). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 100, 1992: 197–213.
  • Othmar Hageneder, Friedrich Kempf: I Regestri di Innocenzo III e il suo pontificato. "Archivum historiae pontificiae", 46, 2008: 413–423.
  • Anton Haidacher: Über den Zeitpunkt der Exkommunikation Ottos IV. durch Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen" 3, 1960: 132–185.
  • Anton Haidacher: Zur Exkommunikation Ottos IV. durch Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen" 4, 1961: 26–36.
  • Anton Haidacher: Beiträge zur Kenntnis der verlorenen Registerbände Innocenz' III. Die Jahrgänge 3–4 und 17–19 der Hauptregisterreihe und die ursprüngliche Gestalt des Thronstreitregisters. "Römische Historische Mitteilungen" 4, 1961: 37–62.
  • Karl Hampe: Aus verlorenen Registerbänden der Päpste Innozenz III. und Innozenz IV., "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 23 (1902): 545–567 ja 24(1903):198–237.
  • Karl Hampe: Eine Schilderung des Sommeraufenthaltes der römischen Kurie unter Innozenz III. in Subiaco 1202. "Historische Vierteljahrsschrift", 8, 1905: 509–535.
  • Karl Hampe: Ein sizilischer Legatenbericht an Innocenz III. aus dem Jahre 1204. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 20, 1928–29: 40–56.
  • Rudolf von Heckel: Untersuchungen zu den Registern Innocenz' III. "Historisches Jahrbuch" 40 (1920): 1–43.
  • Rudolf von Heckel: Studien über die Kanzleiordnung Innocenz' III. "Historisches Jahrbuch", 57, 1937: 258–289.
  • Benjamin Hendrickx: The policy of Pope Innocent III on monasteries in the Latin Empire of Constantinople. "Acta Patristica et Byzantina" 16, 2005: 223–232.
  • Dietmar Hintner: Die Ungarn und das byzantinische Chris-tentum der Bulgaren im Spiegel der Register Papst Innocenz' III. Leipzig, 1976.
  • Markus Hirte: Papst Innozenz III., das IV. Lateranum und die Strafverfahren gegen Kleriker. Tübingen, 2005.
  • Theo Holzapfel: Papst Innozenz III., Philipp II. August, König von Frankreich und die englisch-welfische Verbindung 1198–1216. Frankfurt-Bern, 1991.
  • Friedrich Emanuel von Hurter: Geschichte des Papstes Innocenz III. und seiner Zeitgenossen. 4 kd., Hainburg, 1841–44.
  • Wilhelm Imkamp: Sermo ultimus, quem fecit Dominus Innocentius papa tercius in Lateranensi concilio generali. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 70, 1975: 149–179.
  • Wilhelm Imkamp: Zur Neuedition der Register Papst Innocenz' III. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 75 (1980): 250–259.
  • Wilhelm Imkamp: "Virginitas quam adornavit humilitas". Die Verehrung der Gottes-mutter in den Sermones Papst Innocenz' III. "Lateranum", 46, 1980: 344–378.
  • Wilhelm Imkamp: Das Kirchenbild Innocenz' III. Stuttgart, 1983.
  • Abbé Jorry: Histoire du Pape Innocent III. Paris, 1853.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Friedrich Kempf: Die Register Innocenz III. Eine paläographisch-diplomatische Untersuchung. "Miscellanea Historiae Pontificiae", 9, 1945: 45–59 ja 102–118.
  • Friedrich Kempf: Papstum und Kaisertum bei Innocenz III. Roma, 1954.
  • Friedrich Kempf: Zu den Originalregistern Innocenz' III. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 36, 1956: 86–137.
  • Friedrich Kempf: Innocenz III. und der deutsche Thronstreit. "Archivum Historiae Pontificiae", 23, 1985: 63–91.
  • Harald Kocks: Innozenz III. und sein Verhalten im deutschen Thronstreit zwischen Staufer und Welfen. 2010.
  • Baldassare Labanca: Innocenzo III Ed Il Suo Nuovo Monumento in Rom: Cenni Storici. 2009.
  • Christian Lackner: Studien zur Verwaltung des Kirchenstaates unter Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 29, 1987: 127–214.
  • Manfred Laufs: Politik und Recht bei Innozenz III. Kaiserprivilegien, Thronstreitregister und Egerer Goldbulle in der Reichs- und Rekuperationspolitik Papst Innozenz’ III. Böhlau, Köln/Wien 1980, ISBN 3-412-02179-2.
  • Tersilio Leggio: Il privilegio di Innocenzo III del 7 settembre 1198 in favore del Monastero di Farfa. "Benedictina" 42, 1995: 239–250.
  • Johann Wilhelm Lindemann, Friedrich Zurbonsen: Kritische Darstellung der Verhandlungen Innocenz III. mit den deutschen Gegenkönigen. Magdeburg, 1885.
  • Achille Luchaire: Innocent III, Rome et l'Italie. Paris, 1904.
  • Achille Luchaire: Innocent III, la croisade des Albigeois. Paris, 1905.
  • Achille Luchaire: Innocent III, to papauté et l'empire. Paris, 1906.
  • Achille Luchaire: Innocent III, la question d'Orient. Paris, 1907.
  • Achille Luchaire: Innocent III, les royautés vassales du Saint-Siège. Paris 1908.
  • Achille Luchaire: Innocent III, le concile de Latran et la réforme de l'église. Paris, 1908.
  • Michele Maccarone: Chiesa e Stato nella dotrina di papa Innocenzo III. "Lateranum", 6, 1940: 118–123.
  • Michele Maccarrone: Innocenzo III prima del pontificato. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 66, 1943: 59–134.
  • Michele Maccarone: Studi sull' Innocenzo III. Padova, 1972.
  • Michele Maccarone: Sacramentalità e indissolubilità del Matrimonio nella dottrina di Innocenzo III. "Lateranum" 44, 1978: 449–514.
  • Michele Maccarrone: Nuovi studi su Innocenzo III. Roma, 1995.
  • Werner Maleczek: Ein unbekannter Brief König Leos II. von Armenien an Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 13, 1971: 13–25.
  • Werner Maleczek: Ein Brief des Kardinals Lothar von SS. Sergius und Bacchus (Innocenz III.) an Kaiser Heinrich VI. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters", 32, 1982: 563–576.
  • Werner Maleczek: Das "Privilegium paupertatis" Innocenz' III. und das Testament der Klara von Assisi. "Collectanea Franciscana", 66, 1995: 5–82.
  • Werner Maleczek: Die Pieve Casorate im Streit mit der Zisterze Morimondo. Ein Beitrag zur päpstlichen delegierten Gerichtsbarkeit unter Innocenz III. "Mittheilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 105, 1997: 361–392.
  • Werner Maleczek: Franziskus, Innocenz III., Honorius III. und die Anfänge des Minoritenordens. E. Menestò, "Il papato duecentesco e gli Ordini mendicanti. Atti del XXV Convegno internazionale della Società internazionale di studi francescani". Spoleto 1998: 3–54.
  • Werner Maleczek: Papst und Kardinalskolleg von 1191 bis 1216: die Kardinäle unter Coelestin III. und Innocenz III. "Pensiero e sperimentazioni istituzionali nella "Societas Christiana" (1046–1250)", ed. Giancarlo Andenna, Vita e Pensiero, 2007.
  • Horace Kinder Mann: Innocent III., 1198 – 1216. 1925.
  • Brigitte Meduna: Studien zum Formular der päpstlichen Justizbriefe von Alexander III. bis Innocenz III. (1159–1216): die non-obstantibus-Formel. Wien: Österreichische Akademie der Wissenschaften, 1989.
  • Marco Meschini: Pro negotio crucesignatorum. Innocenzo III e il sostegno della guerra santa. Regards croisés sur la guerre sainte. Toulouse, 2006: 159–185.
  • Pietro Messa: I sermoni di Innocenzo III nel "Breviarium sancti Francisci". "Archivum Franciscanum Historicum" 95, 2002: 249–265.
  • Wilhelm Molitor: Die Decretale "Per venerabilem" von Innocenz III. und ihre Stellung im öffentlichen Rechte der Kirche. Münster, 1876.
  • John Clare Moore: Innocent III's De miseria humanae conditionis: a speculum curiae? "Catholic History Review", 67, 1981: 553–564.
  • John Clare Moore: Pope Innocent III, Sardinia, and the Papal State. "Speculum", 62, 1987: 81–101.
  • John Clare Moore: Lotario dei Conti di Segni. (Pope Innocent III) in the 1180s. "Archivum Historiae Pontificiae" 29, 1991: 255–258
  • John Clare Moore: The Sermons of Pope Innocent III. "Römische Historische Mitteilungen", 36, 1994: 81–142.
  • John Clare Moore: Pope Innocent III and his World. 1999.
  • John Clare Moore: Pope Innocent III (1160/61-1216): to root up and to plant. 2003.
  • Bernard Murchland: Two Views of Man: Pope Innocent III – On the Misery of man / Gianozzo Manetti – On the Dignity of Man. New York, 1966.
  • Dominik Mönnighoff: Das Rni- Thronstreitregister: Innozenz‘ III. Spezialregister mit bestimmten. 2009.
  • Torben K. Nielsen: Archbishop Anders Sunesen and Pope Innocent III. Papal privileges and episcopal virtues. "Archbishop Absalon of Lund and his world". Roskilde, 2000: 113–132.
  • Christin Oelmann: Das Eingreifen des Papstes Innocenz III. In den staufisch-welfischen Thronstreit. 2010.
  • Valentino Pace: Cultura dell'Europa medievale nella Roma di Innocenzo III: le illustrazioni marginali del Registro Vaticano 4. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 22 (1985): 45–61.
  • Sidney Raymond Packard: Europe and the church under Innocent III. 1968.
  • Edith Pásztor: Studi e problemi relativi ai registri di Innocenzo III, "Annali della Scuola Speciale per Archivisti e Bibliotecari dell’Università di Roma" 2 (1962): 287–304.
  • John Batteridge Pearson, Étienne Baluze, Jacques-Paul Migne: Pope Innocent III: a tabular index to his letters, briefs and instructions A. D. 1198–1214, as printed by Baluze and Migne. 1911.
  • Kurt Peball: Zu den kanonistischen Randzeichen im Register Papst Innozenz' III. (Reg. Vat. 4 – 7A), "Römische Historische Mitteilungen" 1(1958): 77–105.
  • Wilhelm M. Peitz: Die Entstehung des Registrum super negotio imperii und der Anlaß zum Eingreifen Innocenz' III. in den deutschen Thronstreit. "Historisches Jahrbuch" 46, 1926: 354–369.
  • Wilhelm M. Peitz: Inocencio III. Papa. 1927.
  • Kenneth Pennington: The Legal Education of Pope Innocent III. "Bulletin of Medieval Canon Law" 4 (1974): 70–77.
  • Kenneth Pennington: Pope Innocent III's Views on Church and State, A Gloss to Per Venerabilem. Kenneth Pennington & Robert Somerville., "Law, Church, and Society: Essays in Honor of Stephen Kuttner". Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 1977. Hbk. ISBN 0812277260.
  • Massimo Petrocchi: L'ultimo destino perugino di Innocenzo III. "Bollettino della Deputazione di Storia Patria per l'Umbria", 64, 1967: 201–07.
  • E. Petrucci: Innocenzo III e i comuni dello Stato della Chiesa. "Società e istituzioni dell'Italia comunale. L'esempio di Perugia". Perugia 1988: 91–135.
  • James Matthew Powell: Innocent III: vicar of Christ or lord of the world? 1994.
  • James Matthew Powell: Innocent III, The Trinitarians, and the Renewal of the Church, 1198–1200. G. Cipollone, "La liberazione dei 'captivi' tra cristianità e islam [...]", Città del Vaticano 2000: 245–54.
  • James Matthew Powell: The Deeds of Pope Innocent III. Washington, DC.: Catholic University of America Press, 2004.
  • Alfonso Prieto-Prieto: Inocencio III y el Sacro-Romano-Imperio. León, 1982.
  • Fiona Robb: "Who hath chosen the better part?" (Luke 10,42). Pope Innocent III and Joachim of Fiore on the Diverse Forms of Religious Life. J. Loades, "Monastic Studies", II, Bangor 1991: 157–170.
  • Fiona Robb: Did Innocent III Personally Condemn Joachim of Fiore? "Florensia", 7, 1993: 77–91.
  • Helmut Roscher: Papst Innocenz III. und die Kreuzzüge. Göttingen, 1969.
  • Constance M. Rousseau: Innocent III, defender of the innocents and the law. Children and papal policy (1198–1216). "Archivum Historiae Pontificiae" 32, 1994: 31–42.
  • Constance M. Rousseau: The Sponsal Relationship. Marital Society and Sexuality in the Letters of Pope Innocent III. "Medieval Studies", 56, 1994: 89–109.
  • Constance M. Rousseau: Kinship Ties, Behavorial Norms, and Family Counseling in the Pontificate of Innocent III. J.T. Rosenthal, "Women, Marriage, and Family in Medieval Christendom. Essays in Memory of M.M. Sheehan". Kalamazoo, 1998: 325–348.
  • Constance M. Rousseau: "Pater urbis et orbis". Innocent III and his perspectives on fatherhood. "Archivum Historiae Pontificiae" 37, 1999: 25–37.
  • Arturo A. Ruiz Freites: Il "Commento ai Salmi penitenziali" di Innocenzo III e l'interpretazione biblica alla luce di San Tommaso. "Sacra Doctrina" 53, 2008: 54–114.
  • Leo Santifaller: Studien und Vorarbeiten zur Edition der Register Papst Innozenz' III., "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65 (1957): 237–241.
  • Leo Santifaller: Bericht über die Ausgabe der Register Innocenz' III. "Österreichische Akademie der Wissenschaften, Philosophisch-historische Klasse", 102, 1965: 138–149.
  • Dario Savoia: Verona e Innocenzo III. "Studi Storici Luigi Simeoni", 35, 1985: 81–140; 36, 1986: 233–287.
  • Jane E. Sayers: Innocent III: leader of Europe, 1198–1216. 1994.
  • Klaus Schatz: Papsttum und partikularkirchliche Gewalt bei Innozenz III. (1198–1216). "Archivum Historiae Pontificiae", 8, 1970: 61–111.
  • Bernhard Schimmelpfennig: 'Mitbestimmung' in der Römischen Kirche unter Innozenz III. S. Chodorow, "Proceedings of the 8th International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano 1992: 455–70.
  • Richard Schwemer: Innocenz III. und die deutsche Kirche während des Thronstreites von 1198–1208. Strasburg, 1882.
  • Salvatore Sibilia: Innocenzo III: 1198 – 1216. 1951.
  • Hermann Josef Sieben: Basileios Pediadites und Innozenz III. Griechische versus lateinische Konzilsidee im Kontext des 4. Lateranense. "Annuarium historiae conciliorum" 27./28.1995/96: 249–274.
  • Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. "Eesti Kirjandus" nr. 3/1926.
  • Charles Edward Smith: Innocent III, Church defender. 1951.
  • Damian Joseph Smith: Innocent III and the crown of Aragon: the limits of papal authority. 2004.
  • Andrea Sommerlechner: Innocenzo III: urbs et orbis: atti del Congresso Internazionale. 2003.
  • Edelgard von Strube: Innozenz' III. politische Korrespondenz und die religiöse Weltherrschaftsidee der Kurie. 1936.
  • James Ross Sweeney: Innocent III, Hungary and the Bulgarian Coronation. "Church History", 42, 1973: 320–334.
  • James Ross Sweeney: Papal-Hungarian Relations During the Pontificate of Innocent III, 1198–1216. Ann Arbor, 1980.
  • James Ross Sweeney: Innocent III, Canon Law, and Papal Judges Delegate in Hungary. S. Chodorow, "Popes, Teachers, and Canon Law in the Middle Ages. Essays in Honour of Brian Tierney", Ithaca 1989: 26–52.
  • Georgine Tangl: Das Register Innocenz' III. über die Reichsfrage 1198 – 1209. Leipzig, 1923 (ND New York 1966).
  • Georgine Tangl: Studien zum Register Innocenz' III., Weimar 1929.
  • Georgine Tangl: Ein verschollenes Originalregister Innozenz' III., "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 26 (1936): 1–20; 27 (1937): 264–267.
  • Maria L. Taylor: The Election of Innocent III. D. Wood, "The Church and Sovereignty. Essays in Honour of Michael Wilks". Oxford, 1991: 97–112.
  • Julien Théry: Innocent III, le rêve de la théocratie. "Le Moyen Âge des hérétiques. Les collections de L’histoire", 26, 2005: 58–61.
  • Julien Théry: Innocent III et les débuts de la théocratie pontificale. "Mémoire dominicaine", 21 (2007): 33–37.
  • Brian Tierney: "Tria quippe distinguit iudicia...". A Note on Innocent's III Decretal "Per Venerabilem". "Speculum", 37, 1962: 48–59.
  • Hélène Tillmann: Zum Regestum super negotio Romani imperii Innocenz' III., "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 23(1931/2): 53–79.
  • Hélène Tillmann: Zur Frage des Verhältnisses von Kirche und Staat in Lehre und Praxis Innocenz's III. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 9, 1951.
  • Hélène Tillmann: Pope Innocent III. Röhrscheid, Bonn 1954.
  • Christian Tischner: Das Pontifikat Innozenz III.- Der Vatikan und Italien an der Wende zum 13. Jahrhunderts. 2007.
  • Thomas Vane: An answer to a libell written by D. Cosens against the great Generall Councell of Laterane under Pope Innocent III. Paris, 1646.
  • Alejandro Recio Veganzones: Escena musiva medieval en la fachado de Araceli (Roma) representando a Francisco en el sueño de Innocencio III. "Antonianum" 57, 1982: 259–285.
  • Wilhelm de Vries: Innozenz III. (1198–1216) und der christliche Osten. "Archivum Historiae Pontificiae", 3, 1965: 87–126.
  • Helmut G. Walther: Innocenz III. und die Bekämpfung der Ketzer im Kirchenstaat. Ein Beitrag zur Wirkungsgeschichte von "Vergentis in senium". Religiöse Bewegungen im Mittelalter. Köln, 2007: 723–735.
  • J. A. Watt: The Theory of Papal Monarchy in the Thirteenth Century. London, 1965.
  • Diana M. Webb: The Pope and the Cities. Anticlericalism and Heresy in Innocent III's Italy. D. Wood, Studies in Church History Subsidia 9: The Church and Sovereignty. Oxford, 1991: 135–52
  • Felix White: Innocent III: a pastor of souls, as revealed by his letters to the Church in England. 1949.
  • George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Coelestinus III
Rooma paavst
11981216
Järgnev:
Honorius III