Gelasius I

Allikas: Vikipeedia
Gelasius I
Papa Gelasio I.jpg

Valitsemisaja algus 1. märts 492
Valitsemisaja lõpp 19. november 496
Eelkäija Felix III
Järeltulija Anastasius II
Sünnikoht Aafrika ?
Surmakuupäev 19. november 496
Surmakoht Rooma

Gelasius I oli paavst 492496. Ta oli 49. paavst.

Gelasius oli pärit Põhja-Aafrikast või Roomast, kuid tema suguvõsa võis pärineda Põhja-Aafrikast. Ta oli Valeriuse poeg. Gelasiust peetakse viimaseks Aafrikast pärit paavstiks, enne teda olid Aafrikast pärit paavstid Victor I ja Miltiades.

Gelasiust peetakse Augustinuse õpilaseks ja ta oli Felix III ajal ülemdiakon.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I valiti paavstiks vahetult pärast Felix III surma 1. märtsil 492.

Skisma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I ajal jätkus Felix III ajal alanud skisma Konstantinoopoli patriarhiga. Gelasius kirjutas esmalt Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le, kellelt ta vastust ei saanud. Konstantinoopoli patriarh Euphemios kinnitas paavstile, et Akakios polnud ketser ja soovis skisma likvideerimist.

Paavst keeldus kompromissist ja õigustas Euphemiosele Akakiose ekskommunitseerimist. Samuti kinnitas ta, et lepitust ei tule seni, kuni Akakiose ja teiste ekskommunitseeritute nimed on diptühhonis. Oma seisukohti selgitas paavst traktaadis "De duabus naturis in Christo adversus Eutychem et Nestorium".

Ta kinnitas aastal 493 Bütsantsi piiskoppidele, et nad toetaksid teda Akakiose hukkamõistmisel. Ta põhjendas seda otsust neile kui “apostelliku kohtumõistmist, mida toetasid Jeesuse Kristuse hääl, traditsioon ja kaanonite autoriteet”. Paavsti nimi oli diptühhonist eemaldatud.

13. mail 495 Roomas peetud sinodil vabastas Gelasius ekskommunikatsioonist Kyme piiskopi Misenuse, kes oli üks Felix III legaate aastal 484 Konstantinoopolis.

Suhted idagootidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I suhted idagootidega olid kirikuajaloolase J. N. D. Kelly väitel suurepärased. Ta iseloomustab Gelasiuse ja kuningas Theoderich Suure vahelist suhet sõprusena.

Paavsti võimu taotlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I oli esimene paavst, kellele omistati tiitel "Kristuse vikaar".

Ida-Rooma keisrile Anastasius I-le aastal 494 või 496 saadetud kirjas selgitas Gelasius maailma valitsevat kahe võimu teooriat (ka kahe mõõga doktriin): vaimulike pühitsetud autoriteet (mida esindab paavst) ja kuninglik võim (mida esindab keiser).

Ta kinnitas, et paavsti eesõigus on kinnitada oikumeeniliste kirikukogude otsuseid ja neid kaitsta.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I julgustas Picenumi ja Dalmaatsia piiskoppe võitlema pelagianismi ilmingutega.

Ta taunis monofüsiitlust, manilust ja arianismi.

Ta taunis paganliku pidustuse Lupercalia pidamist.

Marseille' preester Gennadius saatis paavstile traktaadi tuhandeaastase rahuriigi kohta.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I taotles kevadel 494 Roomas peetud sinodil uute vaimulike otsimist, et leevendada vaimulike puudust kirikus. Ta reguleeris hoolekannet ja korjanduste läbiviimist.

Ta sätestas, et diakonid ei tohi ristida, välja arvatud teatud juhtudel.

Aastal 496 sätestas ta 14. veebruari Valentinuse mälestuspäevaks (valentinipäev).

Ta sätestas, et armulauasakramendil saadakse osadust nii hostia kui armulauaveini kaudu.

Ta komponeeris mitmeid vaimulikke hümne ja koostas missaali.

Tema ajal oli Roomas püha Vituse austamispaik.

Ta sätestas Quatemberi päevad neljal aastaajal, mille tähistamine laienes tema ajal väljapoole Roomat. Ta lubas ordineerida preestreid ja diakoneid Quatemberi laupäevadel.

Ta lubas munkadel tegutseda Lateraani basiilikas. Ta sätestas ka novitsiaadiajad, mille järgi tuleb munk ordineerida preestriks aasta ja ilmik 18 kuu möödudes pärast novitsiaadiaja algust. Ta sätestas, et madalamad vaimulikupühitsused võib sooritada ühe päeva jooksul.

11. märtsil 494 Lõuna-Itaalia piiskoppidele saadetud kirjas kinnitas ta, et ostiariuseks ordineeritav vaimulik suudaks lugeda.

Aastal 496 lubas ta röövitud neiu abielu vangistajaga tingimusel, et neiu on sellega nõus ja mõlemad olid kihlatud.

Temalt on säilinud 18 missat.

Talle on omistatud "Decretum Gelasianum" ja "Sacramentum Gelasianum", kuid nende tekstide autorlus on vaieldav.

Gelasius I ordineeris 67 piiskoppi, 32 presbüterit ja 2 diakonit. Ta ordineeris aastal 492 Andria piiskopiks inglase Richardi. Ta mainis oma kirjas esimest teadaolevat Fiesole piiskoppi. Tema ajast on teada 39 kardinali sealhulgas hilisemad paavstid Anastasius II, Symmachus ja Johannes I.

Kristlik eetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I abistas vaeseid ja korraldas näljahäda ajal paavsti valdustes toiduabi jaotamist.

Dokumendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I-lt on teada sadakond kirja ja 6 teoloogilist traktaati:

  1. "Gesta de nomine Acacii vel Breviculus historiae Eutychianistarum"
  2. "De damnatione nominum Petri et Acacii"
  3. "De duabus naturis in Christo adversus Eutychem et Nestorium"
  4. "De anathematis vinculo"
  5. "Dicta adversus Pelagianam haeresim"
  6. "Adversus Andromachum senatorem ceterosque Romanos"

Hinnang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dionysius Exiguus iseloomustab teda alandliku ja suuremeelsena, eriti vaeste vastu. Gelasius vaimustus tema sõnul usklike pööramisest usuteele ja meditatsioonidest.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gelasius I suri 19. novembril 496 Roomas ja maeti 21. novembril Rooma Peetri kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 21. november.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Milton Anastos: The Acacian schism (484–519) and Pope Gelasius I. M. Anastos, "Aspects of the mind of Byzantium". Aldershot, 2001: 17–19.
  • Philip Vincent Bagan: The Syntax of the letters of Pope Gelasius I. Washington, 1945.
  • Johannes Brinktrine: Zur Interpretation des Briefes des Papstes Gelasius an den Bischof Elpidius von Volterra. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 45, 1937: 67–70.
  • Charles Burns: The popes and the Jews: from Gelasius I to Julius III. "The Catholic Historical Review" 83, 1997: 75–85.
  • Camillus Callewaert: Les étapes de l'histoire de Kyrie. S. Gélase, S. Benoît, S. Grégoire. "Revue d'histoire ecclésiastique" 38, 1942: 20–45.
  • Bernard Capelle: Le "Kyrie" de la messe et le pape Gélase. "Revue bénédictine" 46, 1934: 126–144.
  • Bernard Capelle: Le pape Gélase et la messe romaine. "Revue d'histoire ecclésiastique" 35, 1939: 22–35.
  • Bernard Capelle: Messes du pape s. Gélase dans le sacramentaire léonien. "Revue bénédictine" 56 (1945/1946): 12–41.
  • Bernard Capelle: L'oeuvre liturgique de S. Gélase. "The journal of theological studies" 2, 1951: 129–144.
  • Béatrice de Chancel-Bardelot: Une decouverte au Musee du Louvre: chapiteau provenant du palais du pape Gelase a Cluny. "Bulletin archéologique du Comité des Travaux Historiques et Scientifiques. Moyen âge, renaissance" 25, 1997: 71–78.
  • Carolus Coebergh: Le pape saint Gélase Ier auteur de plusieurs messes et préfaces du soi-disant sacramentaire léonien. "Sacris erudiri" 4, 1952: 46–102.
  • Alan Cotrell: 'Auctoritas' and 'Potestas': a Reevaluation of the Correspondence of Gelasius I on Papal-Imperial Relation. "Mediaeval Studies" 55, 1993: 95–109.
  • Joseph Crehan: Canon Dominicus Papae Gelasi. "Vigiliae christianae" 12, 1958: 45–48.
  • Francis Dvornik: Pope Gelasius and emperor Anastasius I. "Byzantinische Zeitschrift" 44, 1951: 111–116.
  • Wilhelm Ensslin: Auctoritas und Potestas. Zur Zweigewaltenlehre des Papstes Gelasius I. "Historisches Jarhbuch" 74, 1955: 661–668.
  • Johannes Friedrich: Über die Unächtheit der Decretale de recipiendis et non recipiendis libris des Papstes Gelasius I. "Sitzungsberichte der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, phil.-hist. Klasse", 1 (1888): 54–86.
  • Jean Gaudemet: Histoire d'un texte. Les chapitres 4 et 27 de la décrétale du pape Gélase du 11 mars 494. "Mélanges d'histoire des religions, offerts à Henri-Charles Puech". Paris, 1974: 289–298.
  • Michael Hoeflich: Gelasius I. Doctrine and Roman law. One further word. "Journal of theological studies" 26, 1975: 114–119.
  • A.W.J. Hollemann: Pope Gelasius I and the Lupercalia. Amsterdam, 1974.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Edward Kilmartin: The Eucharistic Theology of Pope Gelasius I. "Studia patristica" 29, 1997: 283–289.
  • Lotte Knabe: Die gelasianische Zweigewaltentheorie bis zum Ende des Investiturstreites. Berlin, 1936.
  • Hugo Koch: Gelasius im kirchenpolitischen Dienst seiner Vorgänger, der Päpste Simplicius (468–483) und Felix III. (483–492). München, 1935.
  • Liber Pontificalis.
  • Reinhold Merkelbach: Zur Epistola papae Gelasii adversum Andromachum. "Vigiliae christianae" 10, 1955: 178–183.
  • Thomas Michels: Sacerdos bei Gelasius I. in seinem Brief an Elpidius von Volterra. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 47, 1942: 179–182.
  • Janet Loughland Nelson: Gelasius I. Doctrine of responsability. "The Journal of theological studies" 18, 1967: 154–162.
  • Giorgio Otranto: Due epistole di papa Gelasio I (492–496) sulla comunità cristiana di Lucera. "Vetera christianorum" 14, 1977: 122–138.
  • Giorgio Otranto: Note sul sacerdozio femminile nell'antichità in margine a una testimonianza di Gelasio I. "Vetera Christianorum" 19, 1982: 341–360.
  • S. Prete: La lettera di Gelasio I ai vescovi del Picenum sul pelagianesimo. "Studia Picena" 4, 1976: 9–28.
  • Adrien Roux: Le pape saint Gélase Ier. Paris, 1880.
  • Giovanni Soranzo: I precedenti della cosiddetta teoria gelasiana. "Rivista di storia della Chiesa in Italia" I, 1947: 3–21.
  • Justin Taylor: The early Papacy at work: Gelasius I. "Journal of religious history" 8, 1974–1975): 317–332.
  • Carl Thoenes: De Gelasio I Papa. Wiesbaden, 1873.
  • Celestino Trezzini: La legislazione canonica di papa S. Gelasio I. Locarno, 1911.
  • Walter Ullmann: Der Grundsatz der Arbeitsteilung bei Gelasius I. "Historisches Jahrbuch" 97/98 (1978): 41–70.
  • Walter Ullmann: Gelasius I. (492–496). Das Papsttum an der Wende der Spätantike zum Mittelalter. Stuttgart, 1981.
  • Henry Austin Wilson: The Gelasian Sacramentary. Oxford, 1894.
Eelnev:
Felix III
Rooma paavst
492496
Järgnev:
Anastasius II