Pius XII

Allikas: Vikipeedia
Pius XII
Papst Pius XII., Krönung 1939JS.jpg

Sünninimi Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli
Valitsemisaja algus 2. märts 1939
Valitsemisaja lõpp 9. oktoober 1958
Eelkäija Pius XI
Järeltulija Johannes XXIII
Sünnikuupäev 2. märts 1876
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 9. oktoober 1958
Surmakoht Castel Gandolfo

Pius XII (Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli, 2. märts 18769. oktoober 1958) oli paavst 1939–1958. Ta oli 260. paavst. Sedevakantsistid peavad teda viimaseks õigeks paavstiks.

Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli sündis Roomas alamaadlikust advokaadi Filippo Pacelli (18371916) ja Virginia Graziosi (18441920) 4-lapselises peres 3. lapsena. Ta ristiti 4. märtsil 1876 oma onu Giuseppe Pacelli poolt Santi Celso e Giuliano kirikus, tema ristivanemateks olid onu Filippo Graziosi ja tädi Teresa Pacelli. Eugenio Pacelli vanaisa Marcantonio Pacelli (17991902) oli Gregorius XVI rahandusminister ja Pius IX asesiseminister. Eelmine paavst, kes pärines Roomast, oli Clemens X.

Eugenio Pacelli (prillidega) konkordaadi sõlmimisel Serbiaga.

Pacelli viidi 4-aastaselt providentsiaalõdedele kuulunud lasteaeda. Pärast alghariduse omandamist asus ta 1883 õppima Ennio Quirino Visconti lütseumis. Ta jätkas 1894 õpinguid Capranica kolleegiumis ja Gregoriuse ülikoolis. Ta õppis 18951896 La Sapienza ülikoolis filosoofiat ja San Apollinare instituudis teoloogiat, kanoonilist- ja tsiviilõigust, ning lõpetas 1899 bakalaureusekraadiga cum laude.

Pacelli teenis nooruses kirikus altaripoisina. Ta ordineeriti esimesel ülestõusmispühal 2. aprillil 1899 preestriks ja pidas järgmisel päeval Santa Maria Maggiore katedraali Borghese kabelis oma esimese missa. Paavsti esindajana viibis ta 1908 Londonis rahvusvahelisel armulauakongressil ja 1911 George V kroonimisel. Ta osales 1914 konkordaadi sõlmimisel Serbiaga.

Esimese maailmasõja ajal korrastas Pacelli Vatikanis sõjavangide registrit. Ta siirdus 1915 Viini, kus ta nõustas nuntsius Raffaele Scapinellit. Nuntsiusena Baieris kohtus ta 28. mail 1917 Baieri kuningas Ludwig III-ga ja 29. juunil 1917 Kreuznachis Saksa keisri Wilhelm II-ga.

Pacelli oli Baieris tekkinud tutvuskonnaga seotud pikemat aega, sealhulgas oli 41 aastat tema parimaks sõbrannaks ja koduabiliseks Pasqualina Lehnert. Nende sõprussuhet kritiseerisid eelkõige Pacelli sugulased ja paavstile esitati vastav järelepärimine, kuid 1918 teostatud uurimine ei tuvastanud nende sõprussuhtes midagi taunimisväärset.

Pacelli viibis Münchenis ka Müncheni Nõukogude Vabariigi ajal, paludes nuntsiatuuri tunginud revolutsionääridel hoone ruumidest lahkuda ja suutis vältida mässulise rahvahulga rünnakut nuntsiatuuri auto vastu, tõstes risti ja õnnistades kallaletungijaid. Õllesaaliputši ajal ööl vastu 9. novembrit 1923 einestas ta koos kardinal Michael von Faulhaberi ning Baieri haridus- ja kultuseministri Franz Mattiga. Pacelli osales delegaadina konkordaatide sõlmimisel Lätiga, Baieriga, Poolaga ja Rumeeniaga. Berliinis oli tema lähimaks kaastööliseks Ludwig Kaas.

Vatikani riigisekretärina sõlmis Pacelli konkordaadid Austriaga, Saksamaaga, Badeniga ja Jugoslaaviaga. Ta kohtus Saksamaaga sõlmitava konkordaadi asjus 8. augustil 1931 Saksamaa Keskpartei juhi Heinrich Brüningiga. Pacelli külastas rahvusvahelise armulauakongressi legaadina 10.14. septembril 1934 Argentinat ja 25.30. mail 1938 Ungarit. Ta külastas 25.28. aprillil 1935 Lourdesi, 29. juunil 1937 Lisieux'd ja oktoobris 1936 USAd, kus kohtus Franklin Rooseveltiga. Ajaloolase Walter Bussmanni järgi olevat riigisekretär Pacelli 1938 katsunud paavsti veenda Kristallöö taunimisest.

Pius XII pidas Vatikanis puurilinde ja kuldkala. Ta pidas Castel Gandolfos lambaid. Viletsast tervisest hoolimata harrastas ta nooruses perekonna suvekodus Onanos ratsutamist, ujumist ja kanuusõitu. Ta oli huvitatud arheoloogiast. Ta avaldas 1912 uurimistöö La personalità e la territorialità delle leggi specialmente nel diritto canonico.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII vapp.

1939. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII valiti paavstiks oma sünnipäeval 2. märtsil 1939 Sixtuse kabelis ja krooniti 12. märtsil kardinal Camillo Caccia Dominioni poolt. 1. – 2. märtsini 1939 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinal Pacelli juhatas camerlengona konklaavi tegevust ja oli soositum kandidaat. Ta valiti paavstiks 3. voorus. Enne teda valiti viimati riigisekretärina paavstiks Clemens IX ja camerlengona Leo XIII.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kohtus 4. juulil 1944 Kanada kuningliku 22. rügemendi ohvitseridega.
Next.svg Pikemalt artiklis Teine maailmasõda

Pius XII jäi Teises maailmasõjas ametlikult neutraalseks, püüdes 1939 sõja puhkemist ära hoida. Ta tegi tuntuima sõjavastase avaliku avalduse 24. detsembril 1942. Aastatel 19651981 avaldati 11 köidet Vatikani arhiivi dokumente kogumikus Actes et Documents du Saint Siège relatifs à la Seconde Guerre Mondiale, mis kajastavad Pius XII otsuseid sõja ajal.

Pius XII kutsus 3. mail 1939 lahendama süvenevaid erimeelsusi rahvusvahelisel konverentsil. 24. augustil 1939 tehtud raadiopöördumises kutsus ta hoiduma konfliktist ja 1939 jõulude ajal kutsus lõpetama konflikti. 18. jaanuaril 1940 avaldas ta kahetsust tuhandete poolakate tapmise pärast. Saksamaa vägede sissetungi järel saatis paavst 1940 telegrammid Hollandi kuningannale Wilhelminale, Belgia kuningale Léopold III-le ja Luksemburgi suurhertsoginnale Charlotte'ile, milles ta mõistis hukka Saksamaa interventsiooni. Selle avalduse pärast protesteeris Itaalia suursaadik Vatikanis. Seejärel püüdis paavst hoida Itaaliat eemal sõjategevusest. John Conway väitel teavitas Pius XII Briti valitsust 1940 Adolf Hitleri vastu kavandavast vandenõust. Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly andmetel ei soosinud Pius XII Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidu vastu, kuid taunis Pius XI entsüklikale 'Divini redemptoris' toetudes liitlaste sõjalise abi osutamist Nõukogu Liidule. Pius XII moodustas paavstliku komisjoni sõjapõgenike ja – vangide aitamiseks. Pärast Rooma okupeerimist Saksamaa vägede poolt 1943 muutis ta Vatikani põgenikelaagriks. Ta tegi pärast liitlasvägede õhurünnakut Roomale 19. juulil 1943 roomlastele avaliku pöördumise. Pius XII nõudis 18. märtsi 1945 läkituses rahu sõlmimist. Pärast maailmasõda soovis ta sõjakurjategijatele anda amnestiat ja vältida Esimese maailmasõja järel tehtud vigu. Ta avaldas Teise maailmasõja lõppemise puhul entsüklika 'Communium interpretes'.

Suhted Jaapaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. märtsil 1942 sõlmis Püha Tool diplomaatilised suhted Jaapaniga. Pius XII mõistis 1945 hukka rünnakud Hiroshimale ja Nagasakile. Ta taunis 18. aprillil 1954 ja jõulude ajal 1956 tehtud avaldustes tuumarelvade kasutamist.

Suhted Horvaatiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII ei tunnustanud Horvaatia riiki. Ronald Rychlaki andmetel mõistis Vatikani riigisekretariaat 25. jaanuaril 1942 hukka Horvaatias toimuva religioosse vägivalla. Pius XII andis 1941 Horvaatia liidrile Ante Pavelićile eraaudientsi. Hiljem saatis ta Horvaatiasse legaate, sealhulgas Ramiro Marcone, kuid keeldus Pavelićiga uuesti kohtumast. Horvaatia saatis 1941 oma esindajaks Vatikani Nikolá Rušinovići, kelle asemele määrati hiljem vürst Erwin Lobkowitz. Pius XII määras 1942 peapiiskop Alojzije Stepinaci Horvaatia sõjavikaariks.

Pius XII ja holokaust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Holokaust

Paavst Pius XII suhtumine holokausti on tekitanud rohkem lahkarvamusi, kui miski muu tema tegevuses, tema poliitilist kurssi Teise maailmasõja ajal on nimetatud n.ö. "Pius XII vaikimiseks." Arutelu tema poliitika üle algas 1963 esietendunud Rolf Hochhuthi näidendiga Der Stellvertreter. Ein christliches Trauerspiel

Sõja eel koostas paavst koos Brasiilia presidendi Getúlio Vargasega kava, mille eesmärgiks oli anda 3000 viisat „mitte-aarja” päritolu katoliiklastele. Adolf Hitler soovis paavstilt saada tunnustust oma rassipoliitikale, kuid kohtumisel Saksamaa välisministri Joachim von Ribbentropiga 11. märtsil 1940 taunis paavst Hitleri tegevust Poola juutide suhtes. 1941 teavitas kardinal Theodor Innitzer paavsti juutide deporteerimisest Viinis. Paavst teatas Philippe Pétainile, et kirik mõistab hukka antisemitismi. Septembris 1941 taunis ta Slovakkia juutide suhtes kehtestatud koodeksit ja oli kursis, et juudid saadeti koonduslaagritesse. Oktoobris 1941 soovitas USA diplomaat Harold Tittman paavstil juutide represseerimise jõulisemalt hukka mõista, kuid paavst soovis jääda sündmustes neutraalseks. Ta oli teadlik Hollandi katoliiklaste tegevusest, kes koostasid 1942 läkituse, milles tauniti juutide deporteerimist koonduslaagritesse, samuti oli ta teadlik sellele avaldusele järgnenud Hollandi katoliiklaste represseerimisest. 18. septembril 1942 sai Pius XII Israel Gutmani andmetel teate prelaat Giovanni Battista Montinilt, kes väitis, et juutide represseerimine on võtnud tohutud proportsioonid. USA saadik Vatikanis Myron Charles Taylor ja mitmete riikide suursaadikud teavitasid paavsti, et vaikimine juutide kallal toimepandavate repressioonide suhtes kahjustab Vatikani mainet. Jaanuaris 1943 ei mõistnud ta holokausti ametlikult hukka, hoolimata Poola eksiilpresidendi Władysław Raczkiewiczi ja piiskop Konrad von Preysingi soovitustest. Ta soovitas 1942 Saksamaa ja Ungari piiskoppidel taunida massimõrvu. Kui sakslased okupeerisid 1944 Ungari, soovitas ta Ungari vaimulikel olla juutide vastu tolerantsem.

Itaalia vallutamise järel 1943 nõuti Rooma juutidelt 36 tunni jooksul 30 kilo kulla loovutamist. Abi saamiseks pöördusid juudid Vatikani ja neile lubati anda 15 kilo, kuid kui juudid said ajapikendust, polnud neil Vatikani kulda vaja. Teise maailmasõja ajal pakuti Vatikanis peavarju 477 juudile, lisaks kohustati kloostreid ja kirikuid kaitsma juute. Ajaloolane Giovanni Sale väitis Itaalia ajakirjas 'La Civiltà Cattolica', et Pius XII polnud 1943 teadlik juutide vahistamisest Roomas ja püüdis saavutada nende vabastamist, kohustades kirikuid kaitsma hädasolijaid.

J. N. D. Kelly on Pius XII holokausti suhtumise selgitamiseks rõhutanud järgmisi aspekte:

  • paavsti kriitilised pöördumised, eriti 24. detsembril 1942 ja 2. juunil 1943 tehtud avaldused.
  • veendumus, et taunimine võib juutide tagakiusamist suurendada.
  • paavsti isiklik panus arvukate juutide päästmisel.

Juudi teoloogi Pinchas Lapide arvates suutis paavst päästa sõja ajal 700 000–860 000 juudi elu. Ta määras kaks juuti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema korraldusel toimetati 6000 Bulgaaria juudi last Palestiinasse. 1945 sai Rooma pearabi Israel Zolli katoliiklaseks, tema ristiisaks oli paavst. 2005 avaldas ajaleht 'Corriere della Sera' 20. novembril 1946 Prantsuse katoliku kirikule ja nuntsius Roncallile dateeritud dokumendi, mis kohustas orvuks jäänud juudi lapsi ristima, kuid seda otsust ei viidud täide.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kohtus 1954 Brasiilia parlamendisaadiku José Bonifácio Lafayette de Andradaga.

Suhted Ameerika Ühendriikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Detsembris 1939 määras USA saadikuks Vatikani Myron Charles Taylori.

Suhted Hispaaniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 27. augustil 1953 konkordaadi Hispaaniaga.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 7. mail 1940 konkordaadi Portugaliga. 13. juunil 1940 avaldatud entsüklikas 'Saeculo exeunte' käsitles Pius XII kiriku olukorda Portugalis.

Suhted sotsialismileeriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kajastas 28. oktoobril 1956 avaldatud entsüklikas 'Luctuosissimi Eventus', 1. novembril 1956 avaldatud entsüklikas 'Laetamur admodum' ja 5. novembril 1956 avaldatud entsüklikas 'Datis Nuperrime' Ungari 1956.aasta revolutsiooni.

Muud välispoliitilised sündmused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. mail 1948 avaldatud entsüklikas 'Auspicia quaedam' ja 24. oktoobril 1948 avaldatud entsüklikas 'In multiplicibus' kajastas Pius XII Palestiina olukorda. Ta sõlmis 16. juunil 1954 Dominikaani Vabariigiga konkordaadi. Ta ekskommunitseeris 1955 Argentiina poliitiku Juan Peróni.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Gennaro Granito Pignatelli di Belmonte, Francesco Marchetti Selvaggiani, Eugène Tisserant
Riigisekretär Luigi Maglione, Pius XII
Camerlengo Lorenzo Lauri
Rooma kardinalvikaar Francesco Marchetti Selvaggiani, Clemente Micara

29. oktoobril 1939 tunnustas ta Javerianos de Yarumali misjoniseltsi (M.X.Y.).

12. detsembril 1939 tunnustas ta Püha Vaimu misjonäre (M.Sp.S.).

11. juunil 1940 tunnustas ta Scarboro välismisjonäride seltsi (S.F.M.).

24. veebruaril 1947 tunnustas ta Sacré-Coeuri kongregatsiooni (Congrégation du Sacré-Coeur, S.C.J.).

15. augustil 1948 tunnustas ta skalabrinistide kongregatsiooni (Congregation of the Missionaries of St. Charles, C.S.).

20. novembril 1954 tunnustas ta Jumaliku providentsiaali vendade instituuti (Parvum opus Divinae Providentiae, F.D.P.).

15. detsembril 1956 tunnustas ta Jumaliku providentsiaali vendade kongregatsiooni (Congregatio Pauperum Servorum Divinae Providentiae, P.S.D.P.).

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kajastas liturgiat 29. juunil 1943 avaldatud entsüklikas 'Mystici corporis'.

Ta kutsus 20. novembril 1947 avaldatud entsüklikas 'Mediator Dei' ilmikuid osalema aktiivsemalt missal.

Ta moodustas 28. mail 1948 liturgiareformikomisjoni.

Ta kuulutas 16. jaanuaril 1946 Kiriku doktoriks Padova Antoniuse.

1950. aastat tähistati juubeliaastana.

1951 taastas ta ülestõusmispühade vigiilia tähistamise.

Ta reguleeris 16. novembril 1955 avaldatud entsüklikas 'Maxima redemptores' ülestõusmispühade eelse suure nädala liturgiat.

16. jaanuaril 1953 avaldatud entsüklikas 'Christus dominus' ja 19. märtsil 1957 avaldatud entsüklikas 'Sacram communionem' sätestas ta paastunõuded enne armulauda ja õhtuste missade pidamise korda.

Ta käsitles 25. detsembril 1955 avaldatud entsüklikas 'Musicae sacrae' liturgilist muusikat.

Ideoloogilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII lõpetas aprillis 1949 Pius XI langetatud keelu Action Française'i liikumisele ja toetas Itaalia Kristlikku Demokraatlikku Parteid.

12. märtsil 1950 avaldatud entsüklikas 'Anni sacri' taunis ta ateismi.

12. augustil 1950 avaldatud entsüklikas 'Humani generis' taunis ta teoloogia ühildamist kaasaegsete ideoloogiliste ja intellektuaalsete trendidega, eriti darvinismiga.

Ta kuulutas ekskommunitseerituks iga valija, kes 1948. aasta valimistel toetas kommuniste. Ta taunis 1. juulil 1949 ja 28. juulil 1950 tehtud avaldustes ning 29. juunil 1958 avaldatud entsüklikas 'Ad apostolorum' kommunismi ning ähvardas kommunistliku partei liikmeid ekskommunikatsiooniga. 2. juulil 1957 avaldatud entsüklikas 'Le pelerinage' taunis ta materialismi.

Neitsi Maarja austamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Munificentissimus Deus' dogmaks Neitsi Maarja ihuliku taevassevõtmise. Sellele eelnes 1. mail 1946 piiskoppidele saadetud entsüklika 'Deiparae virginis'.

1954.aastat tähistati Neitsi Maarja aastana, millega tähistati 100 aasta möödumist Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma väljakuulutamisest. Neitsi Maarja austamisele oli pühendatud 11. oktoobril 1954 avaldatud entsüklika 'Ad caeli'.

Pius XII tunnustas ametlikult Neitsi Maarja ilmumist Fátimas. Detsembris 1940 sai ta kirja Lúcia dos Santoselt. 31. oktoobril 1942 pühitses ta kogu maailma Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele ja 7. juulil 1952 pühitses ta Venemaa Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele.

Entsüklikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 'Ad apostolorum' 29. juuni1958
  2. 'Ad caeli' 11. oktoober 1954
  3. 'Ad sinarum' 7. oktoober 1954
  4. 'Anni sacri' 12. märts 1950
  5. 'Auspicia quaedam' 1. mai 1948
  6. 'Communium interpretes' 15. aprill 1945
  7. 'Datis nuperrime' 5. november 1956
  8. 'Deiparae virginis' 1. mai 1946
  9. 'Divino afflante' 30. september 1943
  10. 'Doctor mellifluus' 24. mai 1953
  11. 'Ecclesiae fastos' 5. juuni 1954
  12. 'Evangelii praecones' 2. juuni 1951
  13. 'Fidei Donum' 21. aprill 1957
  14. 'Fulgens corona' 8. september 1953
  15. 'Fulgens radiatur' 21. märts 1947
  16. 'Haurietis aquas' 15. mai 1956
  17. 'Humani generis' 12. august 1950
  18. 'In multiplicibus' 24. oktoober 1948
  19. 'Ingruentium malorum' 15. september 1951
  20. 'Invicti athletae' 16. mai 1957
  21. 'Laetamur admodum' 1. november 1956
  22. 'Le pelerinage' 2. juuli 1957
  23. 'Luctuosissimi eventus' 28. oktoober 1956
  24. 'Mediator Dei' 20. november 1947
  25. 'Meminisse iuvat' 14. juuni 1958
  26. 'Mirabile illud' 6. detsember 1950
  27. 'Miranda prorsus' 8. september 1957
  28. 'Musicae sacrae' 25. detsember 1955
  29. 'Mystici corporis' 29. juuni 1943
  30. 'Optatissima pax' 18. detsember 1947
  31. 'Orientales omnes' 23. detsember 1945
  32. 'Orientalis ecclesiae' 9. aprill 1944
  33. 'Quemadmodum' 6. jaanuar 1946
  34. 'Redemptoris nostri' 15. aprill 1949
  35. 'Sacra virginitas' 25. märts 1954
  36. 'Saeculo exeunte' 13. juuni 1940
  37. 'Sempiternus Rex Christus' 8. september 1951
  38. 'Sertum laetitiae' 1. november 1939
  39. 'Summi maeroris' 19. juuli 1950
  40. 'Summi pontificatus' 10. oktoober 1939

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII käsitles 2. juunil 1951 avaldatud entsüklikas 'Evangelii praecones' ja 21. aprillil 1957 avaldatud entsüklikas 'Fidei donum' misjonit.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pius XII moodustatud piiskopkonnad

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pius XII kanoniseeritud pühakud

Moraaliteoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moraaliteoloogia

Pius XII mõistis 24. detsembril 1944 ja 20. veebruaril 1946 hukka kollektiivse süü doktriini.

Ta taunis 29. septembril 1949 kunstlikku viljastamist.

Ta kajastas 29. oktoobril 1951 ja 26. novembril 1951 peetud jutlustes perekonna planeerimist.

Oikumeenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Oikumeenia

Pius XII soosis katoliiklaste osalemist mitte-katoliiklaste konverentsidel ja tunnustas 20. detsembril 1949 oikumeenilist liikumist. Ta rõhutas sidemeid uniaadikirikuga ja õigeusu kirikuga. Ta avaldas 23. detsembril 1945 ruteenia kiriku aastapäeva puhul entsüklika 'Orientales omnes'.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII ei edutanud Innocentius XII otsusest lähtuvalt oma sugulasi kirikuametitesse. Ta määras oma vennapoja Marcantonio Pacelli paavsti kaardiväe brigaadikindraliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII pühitses 56 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Johannes XXIII. Enne esimest konsistooriumi 1946 tegutses vaid 38 kardinali. Oma esimesel konsistooriumil pühitses Pius XII 32 kardinali, seni polnud ükski paavst pühitsenud korraga nii palju kardinale, hiljem on veel rohkem kardinale ühel konsistooriumil pühitsenud vaid Johannes Paulus II 2001. Pius XII ajal vähenes kardinalide kolleegiumis itaallaste osakaal. Ta oli kavatsenud 1953 määrata kardinaliks ka Giovanni Montini, kuid too keeldus sellest, teise versiooni järgi ei soovinud Pasqualina Lehnert tema määramist kardinaliks.

25. detsembril 1945 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Vacantis apostolicae' reguleeris Pius XII konklaavi tegevust ja sätestas, et paavstiks valituks osutumisel tuleb saada kaks kolmandikku pluss üks konklaavil osalejate häältest. 25. jaanuaril 1946 moodustas ta San Paolo alla Regola titulaarkiriku.

30. novembril 1952 avaldatud motu proprios 'Valde solliciti' sätestas ta kardinalide riietumist.

  1. konsistoorium 18. veebruar 1946
    1. Krikor Bedros XV Aghajanian
    2. Manuel Arce y Ochotorena
    3. Manuel Arteaga Betancourt
    4. Jaime de Barros Câmara
    5. Giuseppe Bruno
    6. Antonio Caggiano
    7. Joseph Frings
    8. Clemens August von Galen
    9. Agustín Parrado García
    10. Norman Thomas Gilroy
    11. John Joseph Glennon
    12. Teodosio Clémente de Gouveia
    13. Bernard Griffin
    14. Juan Gualberto Guevara
    15. Jan de Jong
    16. Benedetto Aloisi Masella
    17. James Charles McGuigan
    18. Clemente Micara
    19. József Mindszenty
    20. Edward Aloysius Mooney
    21. Pierre-André-Charles Petit de Julleville
    22. Enrique Plá y Deniel
    23. Konrad von Preysing
    24. José María Caro Rodríguez
    25. Clément-Émile Roques
    26. Ernesto Ruffini
    27. Adam Stefan Sapieha
    28. Jules-Géraud Saliège
    29. Francis Joseph Spellman
    30. Samuel Alphonse Stritch
    31. Thomas Tien-ken-Sin
    32. Carlo Carmelo de Vasconcellos Motta
  2. konsistoorium 12. jaanuar 1953
    1. Benjamín de Arriba y Castro
    2. Gaetano Cicognani
    3. Pietro Ciriaci
    4. Celso Costantini
    5. John Francis D'Alton
    6. Francesco Borgongini Duca
    7. Maurice Feltin
    8. Valerian Gracias
    9. Georges-François-Xavier-Marie Grente
    10. Paul-Émile Léger
    11. Giacomo Lercaro
    12. Crisanto Luque Sánchez
    13. James Francis McIntyre
    14. Marcello Mimmi
    15. Alfredo Ottaviani
    16. Fernando Quiroga y Palacios
    17. Angelo Giuseppe Roncalli (Johannes XXIII)
    18. Augusto Álvaro da Silva
    19. Giuseppe Siri
    20. Alojzije Stepinac
    21. Carlos María de la Torre
    22. Valerio Valeri
    23. Joseph Wendel
    24. Stefan Wyszyński

Pius XII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII monument Bragas.

Pius XII lubas 30. septembril 1943 avaldatud entsüklikas 'Divino afflante' piibli eksegeesis kasutada ajalooteaduse meetodeid.

Tema ajal teostati 1939–1949 arheoloogilised väljakaevamised Rooma Peetri kirikus.

8. septembril 1957 avaldatud entsüklikas 'Miranda prorsus' rõhutas ta meedia rolli. Ta oli esimene paavst, kes sai meedia kaudu laiemalt tuntuks.

Pius XII oli suure paugu teooria pooldaja.

Tema järgi on nimetatud USA skautide kõrgeim katoliiklik auhind.

Teda on kujutatud 1963 esietendunud Rolf Hochhuthi näidendis Der Stellvertreter. Ein christliches Trauerspiel.

1950 võeti kasutusele Vatikani praegune hümn.

Teda on kujutatud Brasiilia Coração de Maria kiriku vitraažil. Bragas avati 15. mail 1957 tema auks skulptor Raul Xavieri püstitatud monument.

Pius XII ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII kohtus 1940 piiskop Eduard Proffitlichiga, keda paavst veenis jääma Eestisse.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII suri 82-aastaselt 9. oktoobril 1958 Castel Gandolfos gastriidi tagajärjel ja maeti 13. oktoobril Vatikanis. Ta valitses 19 aastat 7 kuud ja 7 päeva.

Tema ihuarst Riccardo Galeazzi-Lisi fotografeeris surevat ja surnud paavsti ning üritas fotosid pärast paavsti surma meediale pakkuda, kuid edutult. Galeazzi-Lisi kavatses ka paavsti balsameerida, kuid tegi seda väga kohmakalt. Ebaõnnestunud palsameerimine kiirendas lagunemisprotsessi. Pius XII kiiresti laguneva keha lehk pani mõned auvahtkonnas olnud Šveitsi kaardiväelased oksendama ja minestama; laiba keha läks lillaks ja nina tuli ära.

Pius XII beatifikatsiooniprotsess[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius XII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril 1965. 1990 kuulutas Johannes Paulus II ta Jumala teenriks ja Benedictus XVI 19. detsembril 2009 austusväärseks (venerabilis).

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Elena Aga-Rossi: La politica del Vaticano durante la seconda guerra mondiale. "Storia Contemporanea" 6, 1975: 881–928.
  • José Antonio Almeida: Papst Pius XII. und der Atomkrieg. Freiburg, 1961.
  • Giulio Andreotti: Pio XII. Roma, 1965
  • Fiorenzo Angelini: Pio XII, Discorsi Ai Medici. Roma, 1959.
  • Piero Bargellini: Il Pastore Angelico, Pio XII. Roma, 1950.
  • Konstantin von Bayern: Papst Pius XII. – Ein Lebensbild. Stein am Rhein, 1980, ISBN 3-7171-0780-1
  • Augustin Bea: La scienza biblica cattolica da Leone XIII a Pio XII. "Divinitas" 3, 1959: 599–634.
  • David Berger: Die Enzyklika "Humani generis" Papst Pius' XII.: 1950–2000. Geschichte, Doktrin und Aktualität. Köln, 2000.
  • David Berger: "Doctor optimus, Ecclesiae sanctae lumen, divinae legis amator" – Pius XII.: Theologisches Erbe eines prophetischen Papstes. "Teresianum. Ephemerides Carmeliticae" 54, 2003: 15–36.
  • David Berger: "Widerschein des Himmels". Zum 50. Todestag von Pius XII. "Theologisches" 38, 2008: 221–246;
  • Gerhard Besier: Der Heilige Stuhl und Hitlerdeutschland. Die Faszination des Totalitären. München, 2004, ISBN 3-421-05814-8
  • Pierre Blet: Le cardinal Pacelli secrétaire d'État de Pie XI, in Achille Ratti Pie XI. Roma, 1996.
  • Pierre Blet: Papst Pius XII. und der Zweite Weltkrieg. Aus den Akten des Vatikans. Paderborn, 2000, ISBN 3-506-71903-3
  • Pierre Blet: Pio XII e i vescovi tedeschi. "La Civiltà Cattolica" 158, 2007: 323–336.
  • Ernesto Buonaiuti: Pio XII. Roma, 1946.
  • Karl Braun: Pius XII. Begegnung in Wort und Bild. Kisslegg, 2008, ISBN 3-939684-37-6
  • Jean-Yves Calvez, Jacques Perrin: Église et société économique. L'enseignement social des papes de Léon XIII à Pie XII. Paris, 1961.
  • G. Caprile: Pio XII e un nuovo progetto di Concilio ecumenico. "La Civiltà Cattolica" 117, 1966: 209–222.
  • Francoise Caravano: Pascal Ide, Quarante ans de discours pontificaux sur la santé (1939 à 1978). Regards de Pie XII, Jean XXIII et Paul VI sur le monde de la santé. "Archivum Historiae Pontificiae" 39, 2001: 151–289.
  • Owen Chadwick: Britain and the Vatican during the Second World War. Cambridge, 1987.
  • Louis Chaigne: Portrait et vie de Pie XII. Paris, 1966.
  • Jean Chelini: L'Église sous Pie XII. Fayard, 1983 ISBN 2-213-01595-3
  • Philippe Chenaux: Pie XII, diplomate et pasteur. Cerf, 2003, ISBN 2-204-07197-8
  • Philippe Chenaux: Opus iustitiae pax. Eugenio Pacelli – Pius XII. (1876–1958). Regensburg, 2009.
  • Philippe Chenaux: L'eredità del magistero di Pio XII. Città del Vaticano, 2010.
  • Michael Chinigo: Der Papst sagt. Lehren Pius' XII. Frankfurt, 1956.
  • Leonardo Ciampa: Pope Pius XII: A Dialogue. AuthorHouse, 2006, ISBN 1-4259-7766-9
  • Pio Ciprotti, Anna Talamanca: I concordati di Pio XII (1939–1958). Milano, 1970.
  • Mary Carlen Claudia: Guide to the Documents of Pius XII (1939–1949). Westminster, 1951.
  • Victor Conzemius: Pius XII. – ein politischer Papst. Zum 50. Todestag von Eugenio Pacelli. "Stimmen der Zeit" 226, 2008: 669–678.
  • John S. Conway: The Silence of Pope Pius XII. "Review of Politics" 27, 1965: 105–131.
  • John S. Conway: Pope Pius XII and the Myron Taylor Mission. The Vatican and American Wartime diplomacy. David B. Woolner, "FDR, the Vatican, and the Roman Catholic Church in America, 1933–1945". New York, 2003: 143–151.
  • John Cornwell: Hitler's Pope: The Secret History of Pius XII. 1999 ISBN 0-670-87620-8 eesti keeles, Hitleri paavst: Pius XII varjatud lugu. Tallinn, 2006.
  • René Coste: Le problème du droit de guerre dans la pensée de Pie XII. Aubier, 1962.
  • Alexis Curvers: Pie XII le Pape outragé. Paris, 1964
  • Richard Cushing: Pope Pius XII. Paulist Press, 1959
  • Paul Dahm: Pius XII – ein Leben fur Gerechtigkeit und Frieden. 1952.
  • David G. Dalin: The myth of Hitler’s Pope. How Pope Pius XII rescued Jews from the Nazis. Washington 2005, ISBN 0-89526-034-4
  • Johannes Dambacher: Eugenio Pacelli und Adolf Kardinal Bertram vor dem Hintergrund der Verhandlungen zum Preussekonkordat. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 104, 2009: 141–165.
  • Lorenzo DeLorenzi: Dai discorsi di S. Ambrogio ai radiomessaggi di Papa Pacelli. Una pregevole raccolta di studi sulla storia religiosa italiana. "Benedictina" 27, 1980: 257–270.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Il Vaticano tra fascismo e nazismo. Dal caos alla catastrofe. Firenze, 1976
  • Carlo Falconi: Il silenzio di Pio XII. Milano, 1965; inglise keeles The Silence of Pius XII. Boston, 1970 ISBN 0-571-09147-4
  • Emma Fattorini: Germania e Santa Sede. Le nunziature di Pacelli tra la grande guerra e la Repubblica di Weimar. Bologna, 1992.
  • Fidelis Favara: De iure naturali in doctrina Pii Papae XII. Roma, 1966.
  • Michael F. Feldkamp: Pius XII. und Deutschland. Göttingen, 2000, ISBN 3-525-34026-5
  • Friedländer: Pius XII.
  • Saul Friedländer: Pius XII and the Third Reich: A Documentation. New York, 1966 ISBN 0-374-92930-0
  • Riccardo Galeazzi-Lisi: Dans l'ombre et dans la lumière de Pie XII. Paris, 1960.
  • Patrick J. Gallo: Pius XII, The Holocaust and the Revisionists. London, 2006 ISBN 0-7864-2374-9
  • Italo Garzia: Pio XII e l'Italia nella seconda guerra mondiale. Brescia, 1988.
  • Igino Giordani: "Pio XII, un grande papa". Torino, 1961.
  • Peter Godman: Der Vatikan und Hitler. Die geheimen Archive. München, 2005, ISBN 3-426-77810-6
  • Daniel Goldhagen: Die katholische Kirche und der Holocaust. Berlin, 2004, ISBN 3-88680-770-3
  • Klaus Gotto, Konrad Repgen: Die Katholiken und das Dritte Reich. Mainz, 1983.
  • Robert A. Graham: The Vatican and Communism during World War II. What Really Happened? San Francisco, 1996, ISBN 0-89870-549-5
  • Gilla Gremini: Il Santo Padre Pio XII. Tipografia Poliglotta Vaticana, 1943.
  • Émile-Maurice Guerry: L'Église et la communauté des peuples. La doctrine de l'Église sur les relations internationales: l'enseignement de Pie XII. Paris, 1958.
  • Gustav Gundlach: Die Lehre Pius XII. von modernen Krieg. "Stimmen der Zeit" 164, 1959–1960: 1–14.
  • Oskar Halecki: Pius XII: Eugenio Pacelli: Pope of peace. 1954.
  • Antonius Hamers: Die Beziehung zwischen Staat und katholischer Kirche in Württemberg von 1919 bis 1932 nach Lage der Akten in den Vatikanischen Archiven. Ein Beitrag zur Konkordatspolitik Eugenio Pacellis. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 102, 2007: 76–140.
  • Antonius Hamers: Zur Konkordatspolitik Eugenio Pacellis. Die nicht vollendeten Konkordate mit Württemberg und Hessen. T. Brechenmacher, "Das Reichskonkordat". München, 2007: 114–128.
  • Alden R. Hatch, Seamus Walshe: Crown of Glory, The life of Pope Pius XII. New York, 1956
  • Michael Hesemann: Der Papst der Hitler trotzte – Die Wahrheit über Pius XII. Sankt Ulrich Verlag, 2008, ISBN 3-86744-064-6
  • Hermann Hoberg: Papst Pius XII. Luzern, 1949.
  • Philipp Hofmeister: Die Papstwahlbulle Pius XII. "Trierer Theologische Zeitschrift" 63, 1954: 289–297.
  • Johannes Maria Höcht: Fatima und Pius XII. Wien, 1956.
  • Hans Jansen: De zwijgende paus? Protest van Pius XII en zijn medewerkers tegen de jodenvervolging in Europa. Kampen, 2000.
  • Joseph Joblin: Pie XII et l'ouverture de l'Église à la modernité. "Archivum Historiae Pontificiae" 46, 2008: 357–387.
  • Wilhelm Jussen: Papst Pius XII. Gerechtigkeit schafft Frieden, Reden und Enzykliken. Hamburg, 1946.
  • Robert Katz: Rom 1943–1944: Besatzer, Befreier, Partisanen und der Papst. Magnus, Essen 2006, ISBN 3-88400-438-7
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Peter Kent: The Lonely Cold War of Pope Pius XII: The Roman Catholic Church and the Division of Europe, 1943–1950. Ithaca, 2002 ISBN 0-7735-2326-X
  • Michel de Kerdreux: L'Amour face à la haine : Pie XII, pontife méconnu, 1940–1946. Résiac, 1974.
  • Dieter Kerkhoff: Die Gedenkmarken aus Anlaß des Besuchs von Kardinal Pacelli in Brasilien 1934. Lohmar, 2006.
  • L. Kissel: Die Papstwahl nach der Konstitution Pius XII. Heidelberg, 1950.
  • Charles Klein: Pie XII face aux nazis. Paris, 1975.
  • Ilse-Lore Konopatzki: Eugenio Pacelli, Pius XII.: Kindheit und Jugend in Dokumenten. Canisius-Werk, 2001, ISBN 3-934692-04-4
  • Jobst Knigge: Der Botschafter und der Papst. Weizsäcker und Pius XII. Die deutsche Vatikanbotschaft 1943–1945. Hamburg, 2008, ISBN 978-3-8300-3467-4
  • Krzysztof Krasowski: Les rapports entre la Pologne et le Vatican après la seconde guerre mondiale, 1945–1989. "Znaki Czasu" 20, 1990: 36–73.
  • Dan Kurzman: A Special Mission: Hitler's Secret Plot to Seize the Vatican and Kidnap Pope Pius XII. Da Capo Press, 2007.
  • Klaus Kühlwein: „Die armen Juden“ – als Papst Pius XII. Weinte. T. D. Wabbel, "Das Heilige Nichts. Gott nach dem Holocaust". Düsseldorf, 2007: 122–135.
  • Klaus Kühlwein: Warum der Papst schwieg. Pius XII. und der Holocaust. Düsseldorf, 2008, ISBN 978-3-491-72527-0
  • Pasqualina Lehnert: La Profondità di un'anima da una testimonianza vivente. "Rivista delle Religiose", 1968: 12
  • Pasqualina Lehnert: Ich durfte ihm dienen, Erinnerungen an Papst Pius XII. Würzburg, 1985 ISBN 3-88567-041-0
  • Robert Leiber: "Pius XII as I knew him". "Catholic Mind" 57, 1959: 292–304.
  • Robert Leiber: Pius XII. "Stimmen der Zeit" 163, 1958–1959: 81.
  • Robert Leiber: Pius XII. und die Juden in Rom 1943–1944. "Stimmen der Zeit" 167, 1960–1961: 428–436.
  • Robert Leiber: Eugenio Kardinal Pacelli. Wilhelm Sandfuchs, Die Aussenminister der Päpste. München, 1962: 109–123.
  • Ludwig Lenhart: Papst Pius XII. in memoriam. "Archiv für mittelrheinische Kirchengeschichte" 10, 1958: 375–377.
  • Guenter Lewy: The Catholic Church and Nazi Germany. New York, 1964.
  • Kevin Lixey: Pius XII und der Sport. D. Mieth, "Sport und Christentum". Mainz, 2008: 96–110.
  • Theodor Maas-Ewerd: Ein Zeugnis für die Bemühungen der deutschen Bischöfe um die Wiedergewinnung der Feier der Osternacht. Die Eingabe des Kölner Erzbischofs Josef Kardinal Frings an Papst Pius XII. vom 22. November 1949. "Archiv für Liturgiewissenschaft" 30, 1988: 1–20.
  • Michele Maccarrone: Il nazionalsocialismo e la Santa Sede. Roma, 1947.
  • Margherita Marchione: Pope Pius XII: Architect for Peace. Paulist Press, 2000 ISBN 0-8091-3912-X.
  • Margherita Marchione: Consensus and Controversy: Defending Pope Pius XII. Paulist Press, 2002 ISBN 0-8091-4083-7.
  • Margherita Marchione: Shepherd of Souls: A Pictorial Life of Pope Pius XII. Paulist Press, 2002 ISBN 0-8091-4181-7.
  • Margherita Marchione: Man of Peace: An Abridged Life of Pope Pius XII. Paulist Press, 2004 ISBN 0-8091-4245-7.
  • Matthias Martin: Für Gott und gegen den Führer? Das Verhältnis von NS-Bewegung und katholischer Kirche vor der Machtergreifung Hitlers im Deutschen Reich. Innsbruck, 1996.
  • Malachi B. Martin: Three Popes and the Cardinal: The Church of Pius, John and Paul in its Encounter with Human History. Farrar, Straus and Giroux, 1972 ISBN 0-374-27675-7.
  • A. Martini: Pio XII e Hitler. "La Civiltà Cattolica" 116, 1965: 342–354.
  • Primo Mazzolari: La carità del papa. Pio XII e la ricostruzione dell'Italia, 1943–1953. Cinisello Balsamo, 1991.
  • Filippo Mazzonis: La Chiesa di Pio XII: dalla riconquista alla diàclasi. "Storia della società italiana" 31, 1989: 129–228.
  • Jean-Marie Mayeur: Magistère et théologiens sous Pie XII. "Les Quatres Fleuves" 12, 1980: 113–119.
  • Jean-Marie Mayeur: Les raisons du choix tragique assumé par Pie XII. "Histoire du Christianisme magazine", 10. mai 2002: 29
  • Thomas McDermott: Keeper of the Keys -A Life of Pope Pius XII. Milwaukee, 1946.
  • Ralph McInerney: The Defamation of Pius XII. St Augustine's Press, 2001 ISBN 1-890318-66-3.
  • Joachim Meisner: Papst Pius XII. als Lehrer der Kirche in bedrängter Zeit. "Forum Katholische Theologie" 25, 2009: 81–98.
  • Giovanni Miccoli: Les Dilemmes et les silences de Pie XII. Vatican, Seconde Guerre mondiale et Shoah. Bruxelles, 2005.
  • Giovanni Miccoli: Aspetti e problemi del pontificato di Pio XII. "Cristianesimo nella Storia" 9, 1988: 343–425.
  • J. P. Michael: Pius' XII. politische Prophetie und die Ökumene. "Wort und Wahrheit" 14, 1959: 5–15.
  • Albert Mitterer: Geheimnisvoller Leib Christi nach Thomas von Aquin und nach Papst Pius XII. Wien, 1950.
  • G. B. Montini: Pio XII e l'ordine internazionale. "La Scuola Cattolica" 85, 1957: 3–24.
  • John Francis Morley: Vatican Diplomacy and the Jews during the Holocaust, 1939–1943. New York, 1980.
  • Paul I. Murphy, Rene R. Arlington: La Popessa: The Controversial Biography of Sister Pasqualina, the Most Powerful Woman in Vatican History. New York, 1983 ISBN 0-446-51258-3.
  • Peter Nellen: Gustav Gundlach S.J. und Pius XII. zur Atombewaffnung. "Die neue Gesellschaft" 6, 1959: 378–385.
  • Chaim Noll: Papst am Pranger. Zum 50. Todestag von Pius XII. "Neue Ordnung" 62, 2008: 358–362
  • Felicity O'Brien: Pius XII. London and Bristol, 2000.
  • Michael O'Carrol: Pius XII. Greatness Dishonoured. Dublin, 1980.
  • José Orlandis: El papa Pío XII. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 113–125.
  • W. d'Ormesson: Pie XII tel que je l'ai connu. Revte d'histoire diplomatique. "Revue d'histoire diplomatique", 1968: 15–16.
  • Hanspeter Oschwald: Pius XII. – Der letzte Stellvertreter: Der Papst, der Kirche und Gesellschaft spaltet. Gütersloher Verlagshaus, 2008, ISBN 3-579-06986-1
  • Nazareno Padellaro: Portrait of Pius XII. Dutton, 1949.
  • Sergio Pagano, Marcel Chappin, Giovanni Coco: I "fogli di udienza" del Cardinale Eugenio Pacelli Segretario di Stato. Roma, 2010.
  • Kazimierz Papée: Pius XII a Polska 1939–1949. Roma, 1954.
  • Léon Papéleux: Les silences de Pie XII. Bruxelles, 1980.
  • Paolo Pasqualucci: Le infondante accuse di Sergio Minerbi a Pio XII. "Archivum Historiae Pontificiae" 40, 2002: 291–306.
  • Pierre Pfister: Pius XII – The Life and Work of a Great Pope. New York, 1955.
  • Peter Pfister: Eugenio Pacelli – Pius XII. (1876–1958) im Blick der Forschung. Vorträge zur Ausstellung "Opus Iustitiae Pax" in München. Regensburg, 2009.
  • Michael Phayer: Catholics, jews, and the bombardment of Rome. The priorities of Pius XII during the World War II. David B. Woolner, "FDR, the Vatican, and the Roman Catholic Church in America, 1933–1945". New York, 2003: 153–161.
  • Michael Phayer: Pius XII, The Holocaust, and the Cold War. Indianapolis, 2008 ISBN 978-0-253-34930-9.
  • Alberto Pincherle: Intorno a Pio XII. "Rivista di Storia e Letteratura Religiosa" 4, 1968: 55–133.
  • John F. Pollard: Money and the Rise of the Modern Papacy: Financing the Vatican, 1850–1950. Cambridge University Press, 2005.
  • William Arthur Purdy: The Church on the Move: The Characters and Policies of Pius XII and John XXIII. 1966.
  • Karl Rahner: Die Zugehörigkeit zur Kirche nach der Enzyklika Pius XII. Mystici Corporis. K. Rahner, "Schriften zur Theologie" II. Einsiedeln, 1954–1956.
  • Rahvusvaheline Katoliiklaste ja Juutide Ajaloo Komisjon: The Vatican and the Holocaust: A Preliminary Report. 2000.
  • Anton Rauscher: Papst Pius XII. und die Soziallehre der Kirche. Köln, 2008.
  • Anthony Rhodes: The Vatican in the Age of the Dictators: 1922–1945. London, 1973.
  • Andrea Riccardi: Le chiese di Pio XII. Roma-Bari, 1986.
  • Andrea Riccardi: Il Vaticano e Mosca, 1940–1990. Roma-Bari, 1992.
  • Carol Ritner, John K. Roth: Pope Pius XII and the Holocaust. New York, 2002 ISBN 0-7185-0275-2.
  • Georges Roche, Philippe Saint Germain: Pie XII devant l'Histoire. Paris, 1972.
  • Olivier Rota: Les ‘silences’ du pape Pie XII: genèse et critique d'un procès biaisé. "Revue d'Histoire Ecclésiastique" 99, 2004: 758–766.
  • Ronald J. Rychlak: Hitler, the War, and the Pope. Our Sunday Visitor 2000, ISBN 0-87973-217-2
  • Ronald J. Rychlak: Righteous gentiles. How Pius XII and the Catholic Church saved half a million Jews from the Nazis. Dallas, 2005.
  • Giovanni Sale: La nascità della "leggenda nera" su Pio XII. "La Civiltà Cattolica" 160, 2009: 531–543.
  • Giovanni Sale: Una lettera di Pio XII ai cattolici tedeschi. "La Civiltà Cattolica" 161, 2010: 327–340.
  • José Sánchez: Pius XII. und der Holocaust. Paderborn, 2002, ISBN 3-506-77553-7
  • Wilhelm Sandfuchs: Papst Pius XII. Karlsruhe, 1956.
  • Herbert Schambeck: Pius XII. zum Gedächtnis. Berlin, 1977, ISBN 3-428-04050-3
  • Herbert Schambeck: Pius XII. – Friede durch Gerechtigkeit. Kevelaer, 1986, ISBN 3-7666-9473-1
  • Karim Schelkens: Pie XII, précurseur du Concile Vatican II? "Laval Théologique et Philosophique" 66, 2010: 177–182.
  • Johanna Schmid: Papst Pius XII. begegnen. Augsburg, 2001, ISBN 3-929246-62-7
  • Elisabeth von Schmidt-Pauli: Pius XII- die Hoffnung der Welt. 1952.
  • Karlheinz Schmidthüs: Pius XII. – Von der Einheit der Welt. Freiburg, 1957.
  • Markus Schmitt: Das „Schweigen“ Pius’ XII. zur Judenverfolgung im Spiegel von Selbstzeugnissen und Äußerungen seiner Mitarbeiter und Vertrauten. Aadorf, 2008, ISBN 978-3-9523314-7-7
  • Burkhart Schneider: Pius XII. – Friede, das Werk der Gerechtigkeit. Göttingen, 1968, ISBN 3-7881-0047-8
  • Klaus Scholder: Die Kirchen und das Dritte Reich. Frankfurt-Berlin, 1977–1985.
  • Hermann Schäufele: Die Eucharistie in der Lehrverkündigung Papst Pius XII. L. Lenhart, "Universitas. Dienst an Wahrheit und Leben. Festschrift für A. Stohr". Mainz, 1960: 186–203.
  • Robert Serrou: Pie XII, le pape-roi. Perrin, 1992, ISBN 2-262-00683-0
  • Fidelis Smith: "Musicae sacrae disciplina": Pius XII's encyclical on sacred music. "The musical quarterly" 43, 1957: 461–479.
  • Jan Olav Smit: Pope Pius XII. London, 1951.
  • H. von Soden: Papst Pius XII. Über die zeitgemässe Förderung der biblischen Studien. "Urchristentum und Geschichte" II, 1956: 177–194.
  • Ernst Christoph Suttner: Die Auswirkungen der Weihnachtsansprache von Papst Pius XII. im Jahr 1944 auf dem mit Rom unierten Kirchen Osteuropas. "Ostkirchliche Studien" 57, 2008: 310–330.
  • Giancarlo Zizola: Il microfono di Dio. Pio XII, padre Lombardi e i cattolici italiani. Milano, 1990.
  • Susan Zuccotti: Under His Very Windows: The Vatican and the Holocaust in Italy. New Haven, London, 2000 ISBN 0-300-08487-0.
  • Domenico Tardini, Franz Johna: Pius XII. als Oberhirte, Priester und Mensch. Freiburg im Breisgau, 1961.
  • Alexandra von Teuffenbach: Pius XII. Neue Erkenntnisse über sein Leben und Wirken. Aachen, 2010.
  • Harold H. Tittmann: Inside the Vatican of Pius XII, The Memoir of an American Diplomat During World War II. Doubleday, 2004.
  • Andrea Tornielli: Pio XII. Milano, 2007.
  • Stefano Trinchese: I tentativi di pace della Germania e della Santa Sede nella I Guerra Mondiale. L'attività del deputato Erzberger e del diplomatico Pacelli (1916–1918). "Archivum Historiae Pontificiae" 35, 1997: 225–255.
  • Myron Charles Taylor: Wartime Correspondence Between President Roosevelt and Pope Pius XII. Prefaces by Pius XII and Harry Truman. Kessinger Publishing, 1947 ISBN 1-4191-6654-9
  • Klaus Unterburger: In neuem Licht: Nuntius Pacelli – Papst Pius XII. und die deutschen Bischöfe. Fünfzig Jahre nach dem Tod des Papstes und fünf Jahre nach der Öffnung der vatikanischen Archivbestände. "Jahrbuch für Augsburger Bistumsgeschichte" 43, 2009: 23–48.
  • Klaus Unterburger: Pacelli online. Neue Perspektiven auf dem späteren Pius XII. Herder-Korrespondenz 64, 2010: 319–322.
  • Arthur-Fridolin Utz, Joseph-Fulko Groner: Aufbau und Entfaltung des gesellschaftlichen Lebens. Soziale Summe Pius' XII. Freiburg, 1954.
  • Danilo Veneruso: Pio XII e la seconda guerra mondiale. Roma, 1969.
  • C. Verwoort: Pius XII. Antwerpen, 1949
  • Giovanni Maria Vian: Il silenzio di Pio XII. Alle origini della leggenda nera. "Archivum Historiae Pontificiae" 42, 2004: 223–229.
  • Ludwig Volk: Katholische Kirche und Nationalsozialismus. Mainz, 1987, ISBN 3-7867-1297-2
  • Otto Walter: Pius XII – Leben und Persönlichkeit. Olten, 1939 ISBN 3-8301-0794-3
  • Hubert Wolf: Pacelli, die Kardinäle und der Nationalsozialismus. Das Mißtrauen des Nuntius in Deutschland: Ein Dokument des späteren Pius XII. wirft ein neues Licht auf die Politik des Heiligen Stuhls. "Frankfurter Allgemaine Zeitung" 28. jaanuar 2006: 39.
  • Hubert Wolf, Klaus Unterburger: Papst Pius XII. und die Juden. "Theologische Revue" 105, 2009: 265–280.
  • Bruno Wüstenberg: Luigi Kardinal Maglione. W. Sandfuchs, "Die Aussenminister der Päpste". München, 1962: 124–130.
Eelnev:
Pius XI
Rooma paavst
19391958
Järgnev:
Johannes XXIII